Autoriarhiiv: sanhei

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Miks on lauanõud ümmargused

Ruudukujulisi asju mahub lauale rohkem kui sama kogupindalaga ümmargusi, samuti on ruudukujulisi objekte lihtsam kastidesse pakkida jne. Üks põhjus ümmargusteks nõudeks võib olla ajalooline – potikedraga on lihtne teha ümmargusi nõusid, aga mitte kandilisi. Potikeder ise on kasulik leiutis, sest sellega saab toota sümmeetrilisi ja siledaid nõusid. Sümmeetria võib olla lihtsalt ilu pärast, aga nõu siledusel on lisaks esteetilisele ka praktiline väärtus – siledalt pinnalt on lihtne toidujäänuseid kätte saada. Efektiivne nõudepesu polnud inimkonna ajaloo jooksul enamasti peamine eesmärk. Kuna enamik inimkonnast elas enamasti nälja piiril, oli toit väärtuslik, nii et iga raasuke tuli toidunõust kätte saada. Seda oli lihtsam teha siledate kausside ja taldrikutega, mille sai leivatükiga põhjalikult jäänustest puhtaks pühkida või lihtsalt läikima lakkuda. Samal põhjusel on ümmargused nõud paremad kui kandilised – näiteks karbi sisenurgast on keeruline sinna kleepunud toitu välja urgitseda, ükskõik kas lusika, sõrme või keelega.
Ka tänapäevaste nõudepesumasinate olemasolul tehakse isegi üldplaanilt kandilised toidunõud (hotellipannid, kaasavõtulõunakarbid) pesu lihtsustamiseks ümarate sisenurkadega, sest 90-kraadisest nurgast on isegi masinal raske kleepuvat materjali eemaldada.

Jahust pole lihtne putru keeta

Teoreetiliselt võib tunduda et jahust on lihtne putru teha, kuna jahuosakesel on suur pindala/ruumala suhe, seega peaks see võrreldes suurema kruubi või täisteraga kiiresti vett imama ja pehmeks keema. Empiiriliselt aga läheb tatrajahu klimpi ja kõrbeb põhja (muid jahusid pole ma pudruks keeta proovinud), segades kleepub lusika külge. Peale poti põhja kleepunud jahukile ära kraapimist taastekib see kile kiiresti, isegi madalaimal pliidikuumusel, ja hakkab jälle kõrbema.
Isegi üleöö vees seistes ei ima jahu korralikult vett – klimpide keskmed on kuivad. Nii et ka leotamine ei aita jahust putru teha. Suuremad tatraterad, mille vahele vesi lihtsasti pääseb, on pudruks palju paremad, sest ei moodusta klimpe ega kleepu nii lihtsasti poti ega lusika külge.
Amarant on väikseteraline (1mm läbimõõduga) ja selle keetmisel on osaliselt sarnased probleemid kui jahuga.

Kõik on võimla

Trenni saab teha muude tegevuste käigus peaaegu igal pool. See trenn ei pruugi olla kuigi intensiivne, aga iga natuke aitab – istumine on pikas perspektiivis üks tervisele ohtlikumaid tegevusi.
Sidudes kingapaelu kinni ja lahti ühel jalal seistes (mitte kummardades või kükitades) saab treenida tasakaalu ja jalga stabiliseerivaid lihaseid. Sama põhimõte on tõmmata jalanõusid ja pükse jalga ja jalast ära ühel jalal. Trepist käimine lifti asemel on ammu tuntud tervisesport. Toolilt või potilt tõusmine käsi kasutamata, ainult jalalihaste abil, on ka hea igapäevane harjutus. Samuti toolile istumine käteta. Kummargil olekust või kükist püsti tõusmine sirge seljaga ilma kätega põlvilt tõukamata treenib pisut selga ja jalgu.
Jalalihaste trenniks võib seista põlved pisut kõverdatud või kannad pisut maast lahti, mitte luudele toetudes. Koosolekul toolil istudes magama jäämise vältimiseks on hea nipp tõsta üks tald sentimeetri jagu maast lahti ja hoida reielihaste abil üleval. Seljalihaste treenimiseks hea rühi jaoks tuleks mitte kasutada tooli seljatuge, vaid istuda sirge seljaga.
Ma pole kindlasti esimene, kes selle peale on tulnud, et kõik on võimla. Ilmselt leiab internetist igapäevaelu käigus tehtavaid harjutusi rohkemgi.

Jahu massi ja mahu muutus ja mõõtmisvead

Köögis, nagu ka keemialaboris, soovitavad asjatundjad mõõta massi, mitte mahtu. Näiteks jahu pakist mõõtetopsi raputades tihedus väheneb rohkem kui sama mõõtetopsiga pakist jahu kraapides – erinev tihedus tähendab, et maht sama, mass erinev. Aga isegi sama hõrendamistehnikat kasutades, näiteks puistates, võib mahtu mõõtes eksitava tulemuse saada. Tavalise ja täisterajahu 1kg pakid on sama suured, mis tähendab, et pakis on jahu tihedus sama. Pakist mõõtetopsi raputades tundub (minu mitteteadusliku katse põhjal otsustades) tavalise ja täisterajahu tihedus muutuvat erinevalt – täisterajahu hõreneb rohkem. Põhjuseks oletan, et täisterajahu hõreneb rohkem, sest selles on kliiosakesed, mis on suuremad kui terast jahvatatud osakesed. Suuremate osakeste vahel on suuremad vahed kui neid mitte kokku pressida.
Erinevatest nisusortidest tehtud jahude tihedused võivad samuti erineda, rääkimata tatra-, rukki- ja odrajahust võrreldes nisuga.
Kaalumisel võib samuti süstemaatiline viga esineda, näiteks kui jahu veesisaldus on erinev (niiskes ja kuivas õhus hoidmisel imab jahu niiskust erinevalt, näiteks suvel ja talvel). Olenevalt sellest, kui palju niiske jahu kuivaga võrreldes paisub, võib kaalumisviga olla suurem või väiksem mahumõõteveast. Minu piiratud kogemuse põhjal on kaalumisviga väiksem, seega on mass parem mõõde kui maht.

Seljakotist söömine

Reisidel ja matkadel on aeg-ajalt raske leida head istumiskohta (mis pole märg, must jne) lõunasöögiks. Seistes süües oleks aga vahel vaja toit või jook kuhugi asetada, et mõlemat kätt kasutada, näiteks uue toidukoti või karbi avamiseks. Sobivat asetuskohta toidule ei pruugi samuti lihtne leida olla, eriti kui on tuuline, vihmane või ümberringi palju näljaseid elajaid (kajakad, sipelgad jne).
Lihtne nipp on seljakott kõhu peale vahetada ja kas selle pealset kandikuna kasutada või selle seest toidukotist-karbist süüa. Seljakoti küljetaskud on sobivad joogihoidjad, vahel selleks mõeldudki. Kui seistes jahe on või hakkavad sipelgad jalgadel ronima, saab süües ka edasi kõndida, mis neid probleeme vähendab.

Pakendite kasutamine prügikotina

Ilmselt pole ma ainuke, kes selle nipi peale on tulnud, aga mitmesuguseid pakendeid saab kasutada prügikotina, nii et ei pea eraldi prügikotte ostma. See annab pakendile ühe taaskasutuse juurde ja on väike rahaline kokkuhoid. Keskkonnasõbralikkus oleneb sellest, kas prahi jaoks kasutatavaid pakendeid saaks mingil paremal viisil taaskasutada.
Kilekotte (leiva, kuivainete, puuvilja jne) on kõige lihtsam prügikotina kasutada, aga selleks sobivad ka plastkarbid (vahtplastist lihakandik, puuviljakarp) ja pakkekile (juustu, juurvilja). Pakkekile saab lauale laotada ja prügi sellele kuhjata, misjärel saab kile nurkadest kotiks kokku voltida. Kile kleepub iseenda külge, nii et kott lihtsasti ei lagune. Väga märga prügi pakkekilele laotades hakkab vedelik sellelt maha nirisema, nii et vedela prügi jaoks kile ei sobi. Samas, sarnane probleem on ka prügikottidel: kilekotti märja prahi panemisel peab hoolega aukude puudumist kontrollima ja muu prahi seas ei tohi teravaid esemeid olla, mis prügikotti hiljem augu teevad.
Väikeste pakendite prügikotina kasutamisel on see eelis, et prügi ei seisa soojas toas kuni suur kott täitub (soojas seistes kipub prahil hais tekkima). Iga kord kodust väljudes saab tekkinud väikese prügikoguse ära visata (tavaliselt vähemalt kord päevas). Väikepakendi puudus on muidugi suuremõõduliste asjade mittemahtumine, aga need saab tavaliselt eraldi ära visata.

Kaugjuhtimisega toruparandaja

Selle asemel, et toruparandaja kliendi juurde kohale tuleb, võiks tänapäeval klienti lihtsamate parandustööde jaoks virtuaalreaalsusprillide kaudu juhendada. Kirurgias on juba aastaid kaugjuhtimise kaudu operatsioone tehtud (kirurg juhib oma liigutuste abil robotit, mis teises kohas lõikust teeb). Sarnaseid juhiseid saaks oskustöötaja mitteoskajale haptilise tagasiside kinnaste ja virtuaalreaalsuse kaudu anda: prillid näitavad vaateväljas käeliigutusi ja kindad annavad juhendajale tagasisidet juhendatava avaldatava surve ja pisiliigutuste kohta. Vaja vaid tarkvara, mis reaalajas liigutused ette kuvab ja puudutuste ja surve osas tagasisidet annab.
Mitut liiki oskustöölise (lukksepp, tisler, mehaanik) kohaletuleku saaks asendada kliendi (või muude madalama kvalifikatsiooniga juhendatavate) kaugjuhendamisega. Kui kirurgias on kaugjuhtimine võimalik, siis peaks see tehtav olema ka lihtsamates valdkondades. Juhendataval peaksid muidugi paranduseks vajalikud tööriistad olema, aga need on enamasti odavad (mutrivõtmed, kruvikeerajad, haamer, tangid jne), nii et neid saab igaüks kodus pidada. Kui kodus pole, siis vähemalt suurlinnades saaks pakkuda kohaletoomisega tööriistalaenutust. Kohaletooja võib olla isesõitev auto või lihttööline (autojuht).

Mitmekülgse toitumise jaoks loeb toidu sisu, mitte vorm

Toidud, mis näevad erinevad välja ja võib-olla ka maitsevad erinevalt, näiteks sai ja pasta, võivad toitainetesisalduse poolest väga sarnased olla. Sai ja pasta on mõlemad nisu, nii et sarnane koostis pole üllatav. Seevastu kanafilee ja tofu on erinevatest allikatest, aga koosnevad mõlemad veest ja valgust (täielikust valgust, ehk kõiki vajalikke aminohappeid sisaldavast). Vee proportsioon on tofus kõrgem, aga osa sellest saab välja aurutada või pressida, mis teeks koostise väga sarnaseks.
Toidupüramiid liigitab õigustatult, kuigi lihtsustades, toidud kategooriatesse – toidud samast kategooriast annavad sarnase toitaineprofiili. Lihtsustus võib eksiteele viia kui mõnest kategooriast valida põhiliselt üksainus esindaja, näiteks riis või mais teraviljade hulgast. Nii riisis kui maisis on vähe teatud aminohappeid, mida inimkeha toota ei suuda. Täieliku valgu saamiseks peaks riisi kombineerima ubadega, mis puuduolevate aminohapete poolest rikkad.
Vahel saab toidupüramiidi ühe kategooria esindaja asendada teisega, näiteks linaseemnejahu on sarnane munaga. Taimetoitlased selle asenduse ka teevad, samuti liha asendamise sojavalgu, rauarikka spinati ja B-vitamiini rikka pärmiga.
Arvutiajastul saaks toidupüramiidi asendada palju täpsema tabelarvutusprogrammi tabeliga, kus on kirjas vajalikud toitained koos kogustega ja paljude toitude toitainesisaldused. Tabel arvutaks välja palju kombinatsioone toitudest, mis inimese kõik toitainevajadused katavad (arvestades toidu sisu, mitte vormi) ja pakuks neist kombinatsioonidest näiteks vaheldusrikka nädalamenüü (kogused ja toidud). Tabelisse võib lisada toiduainete hinnad antud piirkonnas, mis laseks arvutada näiteks kõige odavama tervisliku menüü. Lisades optimeerimisele piirangud, näiteks et sama toit ei tohi korduda tihemini kui 3 nädala tagant, saaks lisaks odavale ja tervislikule ka vaheldusrikka menüü.
Suuremahulise toitlustamisega tegelevates organisatsioonides tõenäoliselt sarnast menüüplaneerimist ja kulude optimeerimist juba tehakse, aga seda saaks lihtsalt teha ka üksikisiku tasandil.

Kuritegevuse väidetava põhjuse vähendamine

Kuritegevuses, terrorismis ja teistes probleemides süüdistatakse vahel suurt noorte vallaliste meeste hulka või suurt meeste-naiste suhtarvu, otsesemalt meeste seksuaalset frustratsiooni. Kui see tõesti kuritegevuse põhjus on, siis on lahendus lihtne: võimalikult elutruud seksrobotid nii mehi kui naisi jäljendava välimusega. Pakkudes roboti abil rahuldust igaühele riskigrupis, olgu see grupp noored mehed või keegi muu, peaksid potentsiaalsed kurjategijad frustratsioonist lahti saama, mis viiks rahumeelsele seaduskuulekale käitumisele.
Tehnoloogia elutruuks robotiks on juba olemas: naha saab teha plastikust või vahast (vahakujud on üsna elutruud), hingamisliigutusi saab jäljendada lineaarmootoriga, südamelööke basskõlariga, ka soojenduse saab sisse panna, vedelikku teatud kehaosadesse pumbata, lihtsaid häälkäsklusi odava nutitelefoni abil ära tunda jne. Skeleti saab plastikust 3D printida ja lihased tihedast vahtkummist välja lõigata. Lihase keskele võib panna kaabli, mida väike elektrimootor enda ümber kerib (ja lahti kerib) – nii saab lihaseid liigutada. Liigutused, mida seksrobot tegema peab, ei ole eriti keerulised, nii et pole vaja peenmehaanikat ega väga täpset taktiilset tagasisidet. Samuti käsklused, mida robot tundma peab, on lihtsad ja neid on vähe, nii et üsna lihtne mikrofon ja arvuti suudaksid neid tuvastada.
Põhiline sellise roboti tootmiskulu on kokkupanemise aeg ja tööjõud. Materjalid kokku maksavad ilmselt alla 1000 euro roboti kohta, eriti kui roboteid suures koguses toota. Kogukulu jääb tõenäoliselt alla 10 000.