Kui auto aku on pikast seismisest tühi, saab autoabi tellimise või naabri palumise asemel rentida tunniks Citybee või Bolt Drivei ja selle akult krokodilliklambritega oma auto akut laadida. Elektriauto rent nagu Elmo sisepõlemismootoriga auto aku laadimiseks ilmselt ei sobi, sest akude pinge on erinev.
Puksiiri tellimise asemel saaks ka lühirendiautoga oma autot köie otsas töökotta vedada, aga siis on kahte juhti vaja. Akut laadida saab ka üksi.
Ahjuküte on aedlinnades talvisel kütteperioodil suurim õhusaaste allikas, mistõttu mitmes riigis seda piiratakse või keelatakse. Tuleoht on samuti argument keelamiseks. Kui ahjuga kütjad peaksid ise oma tulekahjuriski kindlustama, selmet riiklik Päästeamet ja vabatahtlikud neid sisuliselt teiste maksuraha eest kindlustaksid, siis tekiks kütjatel pisut motivatsiooni üleminekuks teistele kütteviisidele.
Eesti ajakirjanduses on arvamused vastu ahjukütte piiramisele ja isegi sellest loobumise subsideerimisele. Pealiskaudne vastu olemine on psühholoogiliselt mõistetav, kuna õhusaaste kahju on pikaajaline, ebakindel ja jaotub paljudele inimestele, aga ahjukütte kasu on isiklik ja kohene (soojus, elektri- või gaasikulu kokkuhoid). Samamoodi oldi vastu suitsetamispiirangutele, kiirusepiirangutele, öise alkoholimüügi keelamisele, aias prügipõletamise keelamisele.
Ahjukütte odavuse üks põhjus on keskkonnanõuete puudumine, mida katlamajad täitma peavad kui puitu või muud kütust põletavad – heitgaaside puhastamine ja CO2 kvoodi ostmine. Tihedalt asustatud aedlinnas võib teistele õhusaastega tekitatav kogukahju ületada isiklikku kasu, nagu ka prahi põletamisel. Sel juhul kõik võidaksid kui kõik lõpetaksid tahkekütuse kasutamise. Igaüks tahab muidugi, et teised lõpetaksid tema kahjustamise, aga ise saaks jätkata teiste kahjustamist.
Teine ahjukütte näilise odavuse põhjus on enda tööjõukulu mittearvestamine: puude riita ladumine, sealt ahju kandmine, süütamine, siibrite reguleerimine, tuha väljaviimine. Kui kütmisaja asemel teha palgatööd, saaks selle eest teatud raha. Küttes jääb see palk saamata. See palk on kütmise alternatiivkulu alampiir. Kui mõni väidab, et talle meeldib kütta, siis peaks ta teistele küttetoiminguid tasuta tegema, kuna väidetavalt naudib kütmist. Kindlasti elab ahjuküttega majades kehalise puudega inimesi, kes seda tasuta abi vajaksid.
Jättes kõrvale tervise- ja keskkonnakahju ning enda tööjõukulu, võib isegi ainult energiakasutuse mõttes olla efektiivsem viia oma küttepuud kesksesse katlamajja, toota seal elektrit, puugaasi või keskkütte kuuma vett ja edastada see eramutesse. Edastamise transpordikaod on elektril USAs keskmiselt 6% ja edastamiskaugused on seal oluliselt suuremad kui Eestis. Kuigi Eestis 2007 olid kaod suuremad. USAs Wisconsinis 2003 oli puidust elektri tootmise efektiivsus 18-24%. Edastamiskadu 6% maha, jääb järele 16,92-22,56%. Elektri kütteefektiivsus on 100%, soojuspumbaga kõrgem, sest soojusenergiat juhitakse siis majja sisse rohkem kilovatt-tunde kui elektrit kulub. Vanaaegse ahju kütteefektiivsus on California andmetel 20-40%. Suur osa puidus sisalduvast energiast läheb lihtsalt korstnasse. Lisaks jahutab mittehermeetilise siibriga korsten hoonet pidevalt, tõmmates sooja õhku välja. Kui ahju efektiivsus on 20% ja küttepuude soojuselektrijaama saatmisel saadava elektrikütte efektiivsus 22,56%, siis on keskne küte selgelt parem. Efektiivsem energiakasutus peaks peegelduma madalamas hinnas, aga maksud ja toetused võivad hinda moonutada.
Puidugaasi tootmise efektiivsus (gaasis sisalduv soojusenergia jagatud puidus sisalduvaga) on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 60-75% (ptk 2.2.2). Gaasi edastamiskadusid ei suutnud ma internetist leida, aga kui need on alla kolmandiku, siis on küttepuude gasifitseerimisjaama suunamine ja sealt tuleva puidugaasiga kütmine selgelt energiaefektiivsem (>40%) kui tavalise vana ahjuga. Seda eeldusel, et gaasitorustik on juba olemas, muidu tuleks paigaldamise kapitalikulu kasutusaastate peale jaotatuna gaasikütte hinnale juurde lisada.
Tänapäevasemad kodused pelletipõletid on USA keskkonnaameti andmetel kuni 87% efektiivsed. 1996. aastal olid need kuni 75% efektiivsed (tabel 2-2) ja 1988 kuni 68%. Kui eirata tervise- ja keskkonnakahju ja enda tööaega, siis tänapäevase pelletipõletiga soojuselektrijaama ja elektrikütte kombinatsioon ei konkureeri, ega ka puidugaasijaama ja gaasikütte kombinatsioon. Neid tegureid arvestades on ahjuküttest loobumine aedlinnades tõenäoliselt mõistlik.
Suvel põletavad paljud aedlinnas aiajäätmeid, vahel ka muud prahti, kuigi see on keskkonnaeeskirja vastane. Üle pooltel ilusa ilmaga päevadel on õues ebameeldiv suitsuhais, mis jääb ka nööril kuivava pesu külge. Põletaja võidab lõkketegemisest pisut mugavust või raha, sest ei vii jäätmeid jäätmejaama. Kümned või sajad inimesed naabruskonnas kannatavad haisu ja saavad suitsust pisikese tervisekahju. Tekib küsimus, kas kogukonnale on kokkuvõttes parem lõkked lubada või keelata.
Üks võimalus arvutada, kas kahju on suurem kui kasu, on küsida asjaosaliste maksevalmidust. Põletajalt küsida kui palju oleks ta nõus maksma loa eest oma õues ühel päeval prahti põletada, eeldades, et ilma loata lõke kohe kustutataks või selle eest ootaks suur ja kindel karistus. Naabritelt küsida kui palju oleks igaüks neist nõus maksma ühe päeva suitsuvaba õhu eest. Mina näiteks oleksin nõus maksma pool eurot kindlasti, ehk ühe kevad-suvi-sügisese 120-päevase põletushooaja puhta õhu eest 60 eurot. Kui puhta õhu väärtustajate maksevalmiduste summa on suurem kui põletajate maksevalmiduste summa, siis maksimeerib kogukonna heaolu lõkete tegelik keelamine, Tegelik keeld eeldab jõustamist piisavate sunnimeetmetega, mitte ainult sõnades või paberil keelamist nagu praegu.
Maksevalmiduse lihtsalt sõnades küsimine võib soodustada valetamist stiilis: „Mina väärtustan oma õigust lõkkele/puhtale õhule tohutu palju.” Kui oma väite põhjal tegelikult ka maksma peaks, siis valetaksid inimesed maksevalmidust pigem madalamaks, et vähendada oma makset, lootes, et teised samal seisukohal olevad inimesed maksavad vastaspoole üle. Selle käitumise nimi majandusteoorias on jänese sõitmine (inglise keeles free-riding). Üldist heaolu maksimeeriv maksete skeem on majandusteoorias teada: Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanism. Põhimõte on, et igaüks maksab täpselt kahju, mille teistele tekitab ja saab tasu teistele pakutud kasu jagu. Kahju ja kasu mõõduks on teiste väidetud maksevalmidus kahju vältimise ja kasu saamise eest. VCG mehhanismis on ratsionaalne esitada tõene väide, sest valetades väheneb enda oodatav kasu või suureneb kohustus maksta.
Kas on ratsionaalne olla valmis oma riigi eest surema? Üksikisiku lühiajalisest perspektiivist mitte – las teised kannavad kulusid, isik ise võtab ainult hüved. Korratava mängu mõne tasakaalu käigus võib piisavalt kannatliku isiku jaoks olla ratsionaalne end teatud tõenäosusega ohtu seada, aga mitte 100% tõenäosusega. Täpsemalt, kui oht on piisavalt väike või ebatõenäoline, aga riigi või muu grupi karistus iseka ohuvältimise eest suur ja tõenäoline, siis on kokkuvõttes isiklikult parem riiki või gruppi kaitsta.
Grupievolutsiooni seisukohast võib ka grupi eest suremine ratsionaalne olla, sest grupp konkureerib teiste rühmadega ja alla jäädes võivad kõik allesjäänud grupiliikmed palju kannatada. Üks põhjus, miks Šveits on hea koht investeerimiseks, on selle kaitsevõime, mille suur osa on kaitsetahe. Investorite vara on seal kaitstud välise ohu eest ja õigusriigi tõttu ka siseohu eest (riigipoolne natsionaliseerimine või kuritegevus). Isegi kui kodanik hoolib ainult oma (pika perspektiivi) rahast, mitte riigist või kaaskodanikest, võib riigi kaitsmine ratsionaalne olla. Kaitsmine tõstab riigi tulevast mainet kaitsevõime osas. See maine toob sinna tulevikus raha juurde ja võib 50-aastases perspektiivis kõigi elanike elustandardit piisavalt tõsta, et praegune risk kaitsmises osalemisest end ära tasuks. Eriti kui su järeltulijad ka samas riigis elama hakkavad. Sõltub muidugi riski suurusest, mida on keeruline arvutada. Loevad nii vaenlase kui oma riigi võimsus, muuhulgas kaaskodanike kaitsetahe.
Kaitsjate vahel toimub koordinatsioonimäng – kui teised kaitsevad, on endal kasulikum kaitsta. Kui teised laiali jooksevad, on endal ohutum ära joosta. Uskumus teiste kaitsetahtesse tõstab enda kaitsetahet.
Naaberriikide uskumus antud riigi kaitsevõimesse vähendab nende rünnaku tõenäosust. Isegi kui šveitslased hea elu peal varjatult kaitsevõime minetavad ja ümberkaudsed riigid üldiselt agressiivseks muutuvad, hoiab jätkuv uskumus Šveitsi kaitsevõimesse vaenlasi ikka tagasi.
Soovi antud riigis elada ja oma vara hoida tugevdab just selle riigi kaitsevõime, mitte üldine sõjakus. Agressorriigist on targem eemale hoida, sest isegi tugev ründaja saab sõja käigus kannatada ja sealsed varad on hävimisohus. Agressori valitsus võib sõja rahastamiseks ka natsionaliseerida oma territooriumil asuva vara, eriti välismaalastele kuuluva.
Lugesin California õhukvaliteediameti õppematerjalist (lk 7), et kamina soojendusefektiivsus võib olla miinus kümme protsenti. Tundus imelik, et negatiivne soojendus on võimalik, aga järele mõeldes saab seda seletada korstna suurema jahutava mõjuga kui põletamisel vabanev soojus. Siiber pole täiesti õhukindel, nii et korsten tõmbab igal ajal hoonest sooja õhku välja ja tekitab alarõhu. Selle tulemusel siseneb pragude kaudu hoonesse külm õhk. Kütmise ajal on siiber lahti ka natuke enne ja pärast põlemisprotsessi. Sel ajal on sooja õhu väljatõmme ja külma pragudest sissetõmme oluliselt suurem, mis kokkuvõttes võib küttesoojuse üles kaaluda.
Vanaaegse ahju soojendusefektiivsus on samas allikas 20-40%, mis kehtib ilmselt ka enamiku Eestis kasutatavate ahjude kohta. Pisut kaasaegsem 1990. aasta õhukindel ahi on USA keskkonnakaitseameti andmetel (tabel 1.10-5) 54% efektiivne. 2021. aasta parim kodune pelletiahi on 87% efektiivne ja halupuiduahi 81%, mis on pisut parem 2018 teadustöös leitust.
Millegipärast nimetatakse NordPooli börsihinda kõrgeimaks hinnaks ja viimase turule pääsenud pakkuja hinnaks. Ei tea, kas see on teadmatusest, soovist ühiskonnas pingeid kruvida või infooperatsioon börsi vastu. Pakkujaid on ju turul veel peale selle “viimase”, nad lihtsalt pakuvad kõrgemat hinda.
Börsil selgub madalaim hind, millega nõudlus kaetud saab, sest veel madalama hinnaga poleks vähemalt üks pakkuja pikemas perspektiivis nõus müüma. Hinna alandamine vähendaks pakkumist alla nõudluse. Tekiks defitsiit ehk elektrikatkestus. Kas eelistaksite kõrge hinnaga elektrit või elektrikatkestust? Kui katkestust, siis saate selle alati endale ise tekitada, lülitades oma elektri välja.
Müüjad pakuvad hinda üle oma piirkulu, et katta püsikulu ja kasumimarginaal. Lühiajaliselt saab riik neid sundida odavamalt pakkuma, aga kui müüja saadav hind on väiksem kui ta turule pakkus, siis tekitab see halva motivatsiooni edaspidi pakutavat hinda tõsta, et ka pakkumisest allapoole sunnitud hind kataks kogukulu. Mõelge, mida te ise teeksite kui müüksite midagi, mille hind teie küsitavast väiksemaks reguleeritakse – oma tööjõudu näiteks kui palk seatakse alla teie küsitu? Pikemas perspektiivis hinnad tõusevad. Müüjad peavad lisaks kulutama töötunde, et ennustada hinna riiklikku vähendamist ja tasakaalustada seda oma pakkumise kohandamisega.
Kui konkurents on piisavalt tihe (kasumimarginaal väike), siis paneb alla sunnitud hind kallimad pakkujad turult lahkuma. Tekib defitsiit. Suure turujõuga ettevõtete või kartelli hinda võib nende lahkumist kartmata alandada konkurentsitasemeni.
Enamiku videote sisu ja meelelahutusväärtus on suuremate kadudeta edastatav väheste piltide kujul. Sellel põhineb Hollywoodi lastefilmide turundusnänni üks liike: kleepsuraamatud, milles filmi lugu saab kogutud kleepsude abil taasesitada.
Iga paari sekundi tagant hästi valitud hetkel tehtud kuvatõmmis annab edasi videos toimuva tegevuse, sest enamik tegevust ei vaheldu kiiremini kui paari sekundi tagant. Liikumine on pildist pilti ette kujutatav. Dialoogi ja muu sõnalise osa videost saab kirjutada tekstina pildi kõrvale või jutumullidesse pildi sees. Teave saab seega edastatud.
Taustamuusika, mis piltideks teisendades kaob, aitab küll meeleolu tugevdada, aga meeleolu on ka kuvatõmmisest välja loetav.
Üks erand on videod, mille meelelahutusväärtus põhineb lõputul ketramisel, kus lõigu viimane kaader peab olema sama, mis esimene. Üksikud kuvatõmmised katkestavad sujuva liikumise viimasest kaadrist esimesse.
Teine erand on videod, mille eesmärk on näidata liikumise sujuvust või kiirust – ballett, breiktants, „maailma kiireim” misiganes.
Kolmas erand on muusikavideod. Kui heli on põhiline ja pilt teisejärguline, siis pole eesmärk piltidega täidetav, kuigi visuaalse osa videost saab nendega edasi anda.
Kedagi, kes on värvitud, võiks tähistada sõnaga „värvitu” analoogselt sõnaga „tapetu”. „Värvitu” tähendab ka värvuseta. Sõna on sama kirjapildiga, aga vastupidise tähendusega. Hääldus on ka peaaegu sama, ainult rõhk erineb pisut.
Sihitu on miski, mis on orienteeritud sihtimise tulemusena, sihitud. „Sihitu” tähendab ka juhuslikus suunas, sihtimata ja suunamata. Sihitatud on imelik lohisev vaste ingliskeelsele sõnale „targeted”.
Silmatu võib olla see, keda on silmatud, aga ka see, kes on ilma silmata. Selliste homonüümide tähendus ei pruugi olla täpselt vastupidine: käiatu on keegi, kellel pole käia või asi, mida on käiatud. Sarnane sõna on saetu. Põhjatu on keegi, keda on põhjatud, aga ka sügav auk, mille põhja pole näha.
Üldiselt võib -tud lõpuga omadussõnast tuletada -tu lõpuga nimisõna. Teisest küljest on -tu lõpuga omadussõna tähendus sarnane ilmaütleva käändega: rahatu on ilma rahata, hääletu helita, käetu käeta. Ilmaütlev omakorda on homonüümne käskiva kõneviisiga
Käänamise-pööramise tulemusel võivad saadud -tu lõpuga sõnad erineda: taibatu ja taibutu, müüdu ja müümatu, süüdatu ja süütamatu, kühveldatu ja kühvlitu. Tähendus on nendel näidetel vastandist pisut erinev, sest müümatu on see, mida kunagi müüa ei saa, aga müüdu vastand on müümata asi, see, mida veel müüdud pole. Tulevikus võib seda müüa saada.
Arvamusliidrid, ajakirjandus, turundajad jne esitavad igasuguseid väiteid, mille tõepära võib valdkonda mitte tundval inimesel olla keeruline tuvastada. Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal. Täit tõde ei saa me kunagi teada, kuna elame tõenäosuslikus universumis. Isegi piisavalt keeruline deterministlik protsess näib juhuslik (Lipman 1991). Täit tõde pole enamasti vaja, sest piisavalt väikese veaga teabest piisab õige otsuse tegemiseks. Teatud määral informatiivse signaali saame peaaegu iga väite kohta.
Esimene kontroll on loogika. Kahest omavahel vastuolus väitest on vähemalt üks vale. Võivad ka mõlemad väärad olla, näiteks „X on ainult homoseksuaalne”, „X on puhtalt hetero” kui X on tegelikult bi. Muu teabe puudumisel väheneb iga vastuolus osaleva väite tõesuse tõenäosus. Väidete võrdlemiseks peab muidugi väitja varasem jutt meeles olema. Igasugune väidete kontroll vajab mälu – kas varasemate väidete, füüsikaseaduste või muude teabeallikatega võrdlemiseks.
Vastuolu on negatiivne signaal tõesuse kohta, seega väidete kooskõla on positiivne signaal. Üldiselt, kui üks signaali väärtus suurendab mingit tõenäosust, siis vastandlik signaali väärtus vähendab seda. Paljude võimalike signaali väärtuste korral kui üks signaali väärtus suurendab millegi tõenäosust, siis on olemas ka vähemalt üks signaali väärtus, mis seda tõenäosust vähendab.
Väidete kooskõla on enamasti üsna nõrk signaal tõesusest, sest enamik väiteid on samal allikal kooskõlalised. Kui signaali väärtus esineb tihti, siis ei ütle selle esinemine eriti palju – olukord on tavalisele lähedane.
Väite tõesust saab kontrollida, võrreldes seda maailma kohta teada olevaga (füüsikaseadused, objektiivsed mõõtmised nagu turvakaamera salvestis jne), aga jätan need variandid kõrvale, kuna eelduseks oli valdkonda mitte tundev inimene. Selline kuulaja ei pruugi suuta siduda arvamusliidri väiteid muude valdkondadega ja tuvastada vastuolu või kooskõla.
Teised kontrollid väidete tõesuse kohta on statistilised. Kui antud valdkonnas tuleb andmeid juurde, siis parim hinnang tõe kohta muutub ajas, sest tõenäosus, et uued andmed langevad täpselt kokku varasema hinnanguga, on nullilähedane. Seega peaks aus asjatundja oma arvamust iga uue andmeavaldamise valguses pisut muutma. Muutus võib olla nii väike, et sõnades seda ei väljendatagi, ainult arvuliste prognooside komakohad erinevad. Inimene, kes endale aru annab, et ta täit tõde ei tea (sest keegi ei tea), on valmis andmetest saadavat teavet oma uskumusele lisama ja seega keskmist uskumust nihutama. See kehtib tegeliku maailma kohta, mitte abstraktsete konstruktsioonide nagu matemaatika. Ega teada oleva matemaatika kohta uusi „andmeid” peaaegu ei tulegi. Matemaatika areneb varem mitte teada olnud seoste avastamisega ja vahel tõestuses vea avastamisega.
Kaljukindlalt samale seisukohale jäämine uutest andmetest hoolimata on negatiivne signaal allika tõesuse kohta. Usuhullud tunnevad uhkust oma tugeva usu üle, mida miski kõigutada ei suuda, ehk oma soovimatuse üle õppida.
Teisest küljest, arvamuse radikaalne muutmine iga uue andmeavaldamise järel on samuti negatiivne signaal allika tõesusest, sest oma uskumust statistiliselt õigesti uuendades peaks uus teave lisanduma vanale, mitte seda asendama. Erandiks on kui uued andmed tõestavad, et eelnevad andmed olid puhas müra ja tuleks ära visata, näiteks olid võltsitud. Selline tõestus on haruldane ja alati on võimalus, et uued andmed ise on valed. Valesüüdistusi võltsimises on ennegi esitatud.
Enamiku praktikas esinevate tõenäosusjaotuste puhul on uus uskumus peale andmete lisandumist vana uskumuse ja uue signaali vahepeal. Normaaljaotusega muutuja korral, kui andmetes sisalduv müra on ka normaaljaotusega, siis on uus uskumus lineaarne kombinatsioon vanast uskumusest ja uuest signaalist. Enamasti peaksid andmed „tõmbama uskumust enda poole” ja mitte „endast üle teisele poole”, aga esineb ka tõenäosusjaotusi ja signaalimüra kujusid, mille korral kogu uskumuse jaotus liigub uuest signaalist eemale. Enamasti on arvaja väite liikumine uute andmete näidatud suunas, aga mitte andmetest „üle hüppamine” positiivne signaal tõesuse kohta ja eemaleliikumine negatiivne.
Mida rohkem on varasemaid andmeid ja väiksem uute andmete valim, seda vähem peaks uskumus uute andmete mõjul liikuma. Kaua teada olnud tervisliku toitumise põhimõtted (toidupüramiid) peaksid uute uurimuste valguses muutuma vaid mikroskoopiliselt. Tundmatu viiruse avastamisel võivad alguses uurimused ausate asjatundjate arvamusi radikaalselt muuta, aga teabe lisandudes sama suured uuringud üha vähem ja vähem. Kui varasemate andmete hulk läheb lõpmatusse, siis uskumuse keskväärtuse muut peaks minema nulli (martingaali koondumisteoreem, martingale convergence theorem).
Keskmiselt peaks uue uskumuse keskväärtus võrduma vana uskumuse keskväärtusega, nii et uskumuse ühes suunas liikumisi on (muutuse suurusega kaalutult) keskmiselt võrdselt teises suunas liikumistega. Muidu oleks varasem uskumus ju kallutatud olnud kui uus uskumus järjekindlalt ühes suunas muutub.
Statistiline kontroll nõuab piisavalt suurt valimit väiteid samalt allikalt, et väidete kaalutud keskmine muutus aja jooksul ühes ja teises suunas oleks arvutatav piisavalt väikese veaga.
Kokkuvõtteks, uskumus, mis on saadaoleva teabe põhjal parim hinnang tõe kohta, peaks andmete mõjul 1) muutuma, 2) rohkem kui uusi andmeid on rohkem, 3) vähem kui varasemaid andmeid on rohkem, 4) igas suunas keskmiselt ühepalju, 5) andmete suunas, 6) mitte liiga palju.
Seotud sisu:
Kui vanemad väga vanaks saavad, hakkavad lapsed neid kantseldama – teevad süüa, aitavad pesta ja peldikus käia, jalutavad nendega väljas, viivad arsti juurde. Sama tegid vanemad lastega kui lapsed väikesed olid. Vähemal määral toimub sarnane rollivahetus juba keskealiste vanematega. Lapsed annavad neile maailma asjades nõu (tehnoloogia, seadused, oma haridusvaldkond) nagu vanemad andsid lapseeas neile. Lapsed aitavad füüsilistes tegevustes nagu mööbli tõstmine, remonditööd, aiandus. Vanemad kaebavad lastele oma tülisid: kes kellele halvasti ütles, kes varastas või suhted katkestas. See on sarnane laste kunagistele kaebustele oma liivakastikakluste, koolikiusamise ja laenatud mänguasja mittetagasiandmise üle.
Täisealised lapsed peavad vanemaid sugulasi pisut lapsikuks kui nood tülitsevad väheväärtuslike esemete üle nagu nõukaaegsed raamatud, mööbel, vananenud kodumasinad. Samuti pidasid noored vanemad lapsi lapsikuks neid huvitava prahi ja mänguasjade üle vaidlemise pärast. Asjad, mida keegi ei taha, on ju praht. Kui asjad tuleb omal kulul uuskasutusse või jäätmejaama viia, sest isegi tasuta ära andmise kuulutuse peale ei tule keegi nendele järele, siis ei taha neid järelikult keegi. Nii on enamiku vanakraamiga, jättes välja päris antiigi ja väärismetallist esemed.
Vanainimeste lapsikus väljendub ka igavusest tülikiskumises. Kui elu on tühi, siis pakub üksteise peale kaebamine tegevust ja võibolla ka põnevust, et ei tea, kuidas teine vihasena reageerib.
Teismelised sosistavad üksteise selja taga ja võtavad teiste arvamust südamesse. Samamoodi räägivad vanurid üksteist taga, lahkavad eemalviibijate isiklikke suhteid ja peavad vahel pikka viha sõnade pärast. Samas unustavad nii lapsed kui vanurid oma varasema jutu kiiresti ja vahetavad mõnes küsimuses oma arvamust tihemini kui alukaid. Nad võivad kaljukindlalt väita, et nad on kogu aeg olnud samal seisukohal kui praegu ja jäävad alatiseks selle juurde, hoolimata kõigist tõenditest oma varasema vastupidise arvamuse ja kiirete seisukohamuutuste kohta. Täisealised lapsed kuulavad vanade vanemate sellist juttu muigega nagu ka noored vanemad oma lapseeas järelkasvu oma.
Vanemad võivad alaealiste laste eest varjata oma suhte purunemist. Täiskasvanud lapsed võivad vanade vanemate eest samuti lahutust varjata.
Noorena keelasid vanemad lastel liigse telekavaatamise, ebatervisliku näksimise ja suunasid sporti tegema. Vanaduses suunavad lapsed vanemaid sarnaselt tervislikumate eluviiside poole, et vererõhku alandada ja oodatavat eluiga pikendada. Väikesed lapsed võivad salaja magusat ja soolast süüa, samuti paksud vanainimesed lähedaste eest oma maiustamist varjata. Suitsetamist varjavad vahel nii teismelised kui vanurid. Vanemad püüavad vähendada teismeliste laste alkoholitarbimist, täiskasvanud lapsed vahel oma vanemate viinavõttu. Alkoholikeelust üleastumiseks minnakse kuhugi varjatud kohta – teismelised festivalile, reisile, teise linna ülikooli, vanamehed kalale, jahile.
Vanemad suunavad alaealisi lapsi huviringidesse. Vanadele vanematele soovitavad mõned lapsed suhtlust ja ühistegevusi eakate päevakeskuses.