Rubriigiarhiiv: Üldisem jutt

Seljakotist söömine

Reisidel ja matkadel on aeg-ajalt raske leida head istumiskohta (mis pole märg, must jne) lõunasöögiks. Seistes süües oleks aga vahel vaja toit või jook kuhugi asetada, et mõlemat kätt kasutada, näiteks uue toidukoti või karbi avamiseks. Sobivat asetuskohta toidule ei pruugi samuti lihtne leida olla, eriti kui on tuuline, vihmane või ümberringi palju näljaseid elajaid (kajakad, sipelgad jne).
Lihtne nipp on seljakott kõhu peale vahetada ja kas selle pealset kandikuna kasutada või selle seest toidukotist-karbist süüa. Seljakoti küljetaskud on sobivad joogihoidjad, vahel selleks mõeldudki. Kui seistes jahe on või hakkavad sipelgad jalgadel ronima, saab süües ka edasi kõndida, mis neid probleeme vähendab.

Pakendite kasutamine prügikotina

Ilmselt pole ma ainuke, kes selle nipi peale on tulnud, aga mitmesuguseid pakendeid saab kasutada prügikotina, nii et ei pea eraldi prügikotte ostma. See annab pakendile ühe taaskasutuse juurde ja on väike rahaline kokkuhoid. Keskkonnasõbralikkus oleneb sellest, kas prahi jaoks kasutatavaid pakendeid saaks mingil paremal viisil taaskasutada.
Kilekotte (leiva, kuivainete, puuvilja jne) on kõige lihtsam prügikotina kasutada, aga selleks sobivad ka plastkarbid (vahtplastist lihakandik, puuviljakarp) ja pakkekile (juustu, juurvilja). Pakkekile saab lauale laotada ja prügi sellele kuhjata, misjärel saab kile nurkadest kotiks kokku voltida. Kile kleepub iseenda külge, nii et kott lihtsasti ei lagune. Väga märga prügi pakkekilele laotades hakkab vedelik sellelt maha nirisema, nii et vedela prügi jaoks kile ei sobi. Samas, sarnane probleem on ka prügikottidel: kilekotti märja prahi panemisel peab hoolega aukude puudumist kontrollima ja muu prahi seas ei tohi teravaid esemeid olla, mis prügikotti hiljem augu teevad.
Väikeste pakendite prügikotina kasutamisel on see eelis, et prügi ei seisa soojas toas kuni suur kott täitub (soojas seistes kipub prahil hais tekkima). Iga kord kodust väljudes saab tekkinud väikese prügikoguse ära visata (tavaliselt vähemalt kord päevas). Väikepakendi puudus on muidugi suuremõõduliste asjade mittemahtumine, aga need saab tavaliselt eraldi ära visata.

Kaugjuhtimisega toruparandaja

Selle asemel, et toruparandaja kliendi juurde kohale tuleb, võiks tänapäeval klienti lihtsamate parandustööde jaoks virtuaalreaalsusprillide kaudu juhendada. Kirurgias on juba aastaid kaugjuhtimise kaudu operatsioone tehtud (kirurg juhib oma liigutuste abil robotit, mis teises kohas lõikust teeb). Sarnaseid juhiseid saaks oskustöötaja mitteoskajale haptilise tagasiside kinnaste ja virtuaalreaalsuse kaudu anda: prillid näitavad vaateväljas käeliigutusi ja kindad annavad juhendajale tagasisidet juhendatava avaldatava surve ja pisiliigutuste kohta. Vaja vaid tarkvara, mis reaalajas liigutused ette kuvab ja puudutuste ja surve osas tagasisidet annab.
Mitut liiki oskustöölise (lukksepp, tisler, mehaanik) kohaletuleku saaks asendada kliendi (või muude madalama kvalifikatsiooniga juhendatavate) kaugjuhendamisega. Kui kirurgias on kaugjuhtimine võimalik, siis peaks see tehtav olema ka lihtsamates valdkondades. Juhendataval peaksid muidugi paranduseks vajalikud tööriistad olema, aga need on enamasti odavad (mutrivõtmed, kruvikeerajad, haamer, tangid jne), nii et neid saab igaüks kodus pidada. Kui kodus pole, siis vähemalt suurlinnades saaks pakkuda kohaletoomisega tööriistalaenutust. Kohaletooja võib olla isesõitev auto või lihttööline (autojuht).

Mitmekülgse toitumise jaoks loeb toidu sisu, mitte vorm

Toidud, mis näevad erinevad välja ja võib-olla ka maitsevad erinevalt, näiteks sai ja pasta, võivad toitainetesisalduse poolest väga sarnased olla. Sai ja pasta on mõlemad nisu, nii et sarnane koostis pole üllatav. Seevastu kanafilee ja tofu on erinevatest allikatest, aga koosnevad mõlemad veest ja valgust (täielikust valgust, ehk kõiki vajalikke aminohappeid sisaldavast). Vee proportsioon on tofus kõrgem, aga osa sellest saab välja aurutada või pressida, mis teeks koostise väga sarnaseks.
Toidupüramiid liigitab õigustatult, kuigi lihtsustades, toidud kategooriatesse – toidud samast kategooriast annavad sarnase toitaineprofiili. Lihtsustus võib eksiteele viia kui mõnest kategooriast valida põhiliselt üksainus esindaja, näiteks riis või mais teraviljade hulgast. Nii riisis kui maisis on vähe teatud aminohappeid, mida inimkeha toota ei suuda. Täieliku valgu saamiseks peaks riisi kombineerima ubadega, mis puuduolevate aminohapete poolest rikkad.
Vahel saab toidupüramiidi ühe kategooria esindaja asendada teisega, näiteks linaseemnejahu on sarnane munaga. Taimetoitlased selle asenduse ka teevad, samuti liha asendamise sojavalgu, rauarikka spinati ja B-vitamiini rikka pärmiga.
Arvutiajastul saaks toidupüramiidi asendada palju täpsema tabelarvutusprogrammi tabeliga, kus on kirjas vajalikud toitained koos kogustega ja paljude toitude toitainesisaldused. Tabel arvutaks välja palju kombinatsioone toitudest, mis inimese kõik toitainevajadused katavad (arvestades toidu sisu, mitte vormi) ja pakuks neist kombinatsioonidest näiteks vaheldusrikka nädalamenüü (kogused ja toidud). Tabelisse võib lisada toiduainete hinnad antud piirkonnas, mis laseks arvutada näiteks kõige odavama tervisliku menüü. Lisades optimeerimisele piirangud, näiteks et sama toit ei tohi korduda tihemini kui 3 nädala tagant, saaks lisaks odavale ja tervislikule ka vaheldusrikka menüü.
Suuremahulise toitlustamisega tegelevates organisatsioonides tõenäoliselt sarnast menüüplaneerimist ja kulude optimeerimist juba tehakse, aga seda saaks lihtsalt teha ka üksikisiku tasandil.

Kuritegevuse väidetava põhjuse vähendamine

Kuritegevuses, terrorismis ja teistes probleemides süüdistatakse vahel suurt noorte vallaliste meeste hulka või suurt meeste-naiste suhtarvu, otsesemalt meeste seksuaalset frustratsiooni. Kui see tõesti kuritegevuse põhjus on, siis on lahendus lihtne: võimalikult elutruud seksrobotid nii mehi kui naisi jäljendava välimusega. Pakkudes roboti abil rahuldust igaühele riskigrupis, olgu see grupp noored mehed või keegi muu, peaksid potentsiaalsed kurjategijad frustratsioonist lahti saama, mis viiks rahumeelsele seaduskuulekale käitumisele.
Tehnoloogia elutruuks robotiks on juba olemas: naha saab teha plastikust või vahast (vahakujud on üsna elutruud), hingamisliigutusi saab jäljendada lineaarmootoriga, südamelööke basskõlariga, ka soojenduse saab sisse panna, vedelikku teatud kehaosadesse pumbata, lihtsaid häälkäsklusi odava nutitelefoni abil ära tunda jne. Skeleti saab plastikust 3D printida ja lihased tihedast vahtkummist välja lõigata. Lihase keskele võib panna kaabli, mida väike elektrimootor enda ümber kerib (ja lahti kerib) – nii saab lihaseid liigutada. Liigutused, mida seksrobot tegema peab, ei ole eriti keerulised, nii et pole vaja peenmehaanikat ega väga täpset taktiilset tagasisidet. Samuti käsklused, mida robot tundma peab, on lihtsad ja neid on vähe, nii et üsna lihtne mikrofon ja arvuti suudaksid neid tuvastada.
Põhiline sellise roboti tootmiskulu on kokkupanemise aeg ja tööjõud. Materjalid kokku maksavad ilmselt alla 1000 euro roboti kohta, eriti kui roboteid suures koguses toota. Kogukulu jääb tõenäoliselt alla 10 000.

Psühholoogiateooriad vanemate mõju kohta

Varased psühholoogiateooriad Freudist alates rõhutavad lapsepõlve ja eriti vanemate olulisust isiksuse kujunemisel. Mulle tundub, et sageli samastatakse lapsepõlve keskkond ja vanemate mõju, justkui vanemad oleksid lapse ainukesed mõjutajad. Ajalooliselt oli esimeste psühholoogiateooriate välja mõtlemise ajal 20. sajandi alguses kool lühem, trenne ja hobisid vähem, seega loogiline oletada, et kooli mõju isiksusele väiksem. Teisest küljest, peredes oli lapsi rohkem ja tööpäev ja -nädal pikemad, seega vanema tähelepanu igale lapsele väiksem. Sellevõrra võis mängukaaslaste ja naabrite mõju suurem olla. Kolmandast küljest, lapsed pandi varakult tööle, tihti vanemate ametialal ja nendega koos, mis ilmselt vanemate mõju lapsele suurendas. Kui vanemad olid tol ajal põhilised mõjutajad, siis on loomulik, et psühholoogiateooriad hakkasid keskenduma vanematele ja eirasid (lihtsuse mõttes või tähelepanematusest) teisi lapsepõlve osi. Teooriate leiutajad olid seda tehes piisavalt vanad, et neil vanematega ilmselt rohkem kokkupuudet oli kui lapsepõlvekaaslastega, nii et ka see võis juhtida tähelepanu ebaproportsionaalselt vanematele.
Empiiriliselt oleks huvitav teada, kas näiteks hoolitsevad vanemad ja kiusavad klassikaaslased on parem kombinatsioon kui kiusavad vanemad ja hoolitsevad klassikaaslased, ehk kummal on suurem mõju lapse arengule tänapäeval. Teoreetiliselt võib spekuleerida, et mõju on proportsionaalne koos veedetud (ärkveloleku)ajaga: kui laps veedab klassikaaslastega rohkem aega kui vanematega, siis muudavad klassikaaslased tema isiksust rohkem. Muidugi loevad mõjutusel ka autoriteet, aja jaotus aastas (pool aastat terve päev koos olemist ja siis pool aastat kokkupuuteta vs aasta ringi pool päeva), koostegevuse aktiivsus (üksteisega rääkimine-mängimine vs kodus eri tubades olek), inimeste arv ja teised tegurid. Autoriteet pole absoluutne: klassikaaslaste kommentaarid vanemate kohta võivad vanemate autoriteeti kõigutada ja vastupidi.
Koos veedetud aeg siiski tõenäoliselt suurendab mõju. Laps veedab koolis umbes 6-7 tundi päevas 5 päeva nädalas 7-8 kuud aastas, seega umbes 1025 tundi aastas. Vanematega veedab koolilaps iga päev ärkveloleku ajast umbes tunni hommikul ja 4-6 tundi õhtul, pluss nädalavahetusel ja koolivaheaegadel veel kuni 8 tundi, miinus trennid, suvelaagrid jne. Kokku 2500 – 4500 tundi aastas. Eelkoolieas rohkem. Nii et ka tänapäeval on vanemate mõju ilmselt suurem kui koolil, aga klassikaaslaste mõju on siiski piisavalt suur, et seda ei tohiks eirata.
Suurema osa inimkonna ajaloost oli oodatav eluiga lühike, nii et vanemad surid kiiresti ja inimene täiskasvanuna vanemate abi tõenäoliselt oodata ei saanud. Sotsiaalne tugivõrgustik pidi toetuma eakaaslastele. Evolutsioon viib sel juhul eakaaslaste vanematest tähtsamaks pidamisele. Samuti kui küttide-korilaste hõimus käivad vanemad toitu hankimas ja lapsed on hõimu laagris (ehk väheste täiskasvanute valve all), siis areneb suhtlusoskus just eakaaslastega sidemete loomise suunas.
Evolutsiooniliselt on kasulikum olla sõber suurema kui väiksema arvu inimestega, sest kui läheb poliitiliseks kempluseks, on hea olla võitjate poolel ja arvukus tõstab võiduvõimalust. Eakaaslasi oli hõimus rohkem kui vanemaid (suure suremuse ja sündimuse tõttu), mis suunab inimest eakaaslasi tähtsamaks pidama ja nende arvamusest rohkem hoolima.
Teisest küljest on kasulikum hoida häid suhteid mõjukate inimestega. Täiskasvanute (sealhulgas vanemate) võim on suurem kui lastel (eakaaslastel), mis suunab aju evolutsiooni just vanemate tähtsaks pidamisele. Teismeliseeas suureneb eakaaslaste füüsiline jõud (kiviajal mõjuvõimu alus) ja väheneb vanemate oma (kui nad elavad, on nad tõenäolisemalt haiged, ei söö katkiste hammaste tõttu piisavalt jne), mis õigustab eakaaslastele rohkem ja vanematele vähem tähelepanu pööramist.

Postmodernismi ja määramatuseprintsiibi kasutamine vaidluses

Ajalehevaidluses Lauri Vahtrega tõid paar tema oponenti mängu väite, et tõdesid on palju (mis on postmodernistlik seisukoht). Vahtre kirjutas tabava vastuse, milles kasutas oponentide „tõdede paljususe” väidet nende enda argumentide kohta.
Vaadates laiemalt, millises vaidluse punktis hakkab üks osapool rääkima tõdede paljususest, absoluutselt täpse teadmise võimatusest, Heisenbergi määramatuseprintsiibist, nõustumisest mittenõustuma jne, selgub, et need väited on kaotava osapoole katse oma kaotust teiste eest varjata või endale mitte tunnistada. Kui tõdesid on palju või selget vastust võimatu saada, siis pole ju võimalik ka vaidlust kaotada, sest „mõlemal osapoolel on õigus”. Lisaks loodetakse vaieldava teema hägustamisega (määramatuse jm teemade juurde toomisega) vaidluse sisu muuta, nii et eelnevad ümber lükatud argumendid kuulajatel ja teisel osapoolel ununevad.
Tõdede paljususe jutlustamine vaidlusel kaotades on sarnane spordis kaotusseisus võidukriteeriumite muutmise või viigi pakkumisega. Soov vaidluses „nõustuda mittenõustuma” on nagu spordis pakkumine võistlus katkestada ja tulemus lahtiseks jätta.
Inimene, kes tegelikult usub postmodernistlikku tõdede paljusust ja on intellektuaalselt aus, jutlustaks tõdede paljusust vaidluse alguses (õõnestades sellega enda iga edaspidist väidet). Kui mõlemad pooled nõustuvad tõdede paljususega, polegi mõtet vaielda. Kui oponent ei nõustu, saab kõigepealt vaielda tõdede paljususe ja siis algse küsimuse üle, kui selgub, et sellel küsimusel siiski on mingi „parim vastus”, mida otsida.
Kui rakendada tõdede paljusust väitele „tõdesid on palju”, siis võib väide „tõdesid pole palju, vaid üks” olla ka üks paljudest tõdedest. Aga kui „tõdesid on ainult üks” on tõeste väidete hulgas, siis nõrgeneb oluliselt argument, et tõdesid on palju. Ilmselt selle tõttu ei rakenda tõdede paljususe kuulutajad oma väidet enda argumentidele.

Ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutus

Palju prügi tekib ühekordselt kasutatavast kaubast, nt raseerijad, joogitopsid, kilekotid ja plastpudelid. Tekitatavat prahihulka saab vähendada taaskasutusega, sealhulgas nime poolest ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutusega. Kõige lihtsam näide on kilekottide kaks korda kasutus, esimest korda pakendina ja teine kord prügikotina. Pole põhjust eraldi prügikotte osta kui iga päev jääb järele tühje saia-, puuvilja- ja muid kotte. Kilekotte saab ka rohkem kui kaks korda kasutada, nt lõunasöögi kaasa pakkimiseks mitmel päeval, ja lõpuks prügikotina.
Taaskasutuse soodustamise sildi all müüakse näiteks paksust plastikust laia korgiga korduvkasutatavaid joogipudeleid, aga ma ise pole sellist ostnud, vaid kasutan tavalist müügiautomaadi plastpudelit kuude kaupa. Kui plastik kollakaks tõmbub, siis vahetan välja. Kuna tavaline plastpudel on õhem, siis on see kergem ja ühe sellise tootmine keskkonnasõbralikum (nõuab vähem materjali) kui paksu pudeli tootmine. Tervikliku keskkonnasõbralikkuse võrdluseks oleks muidugi vaja teada ka keskmist kasutusaega. Kui paksu pudelit kasutatakse palju kauem kui tavalist, siis võib kokkuvõttes paks pudel keskkonnasõbralikum olla.
Papist või vahtplastist kilevoodriga joogitopsi saab samuti palju kordi kasutada. Seda saab vahepeal seest pesta, aga kui jook pole rasvane (nt piim), siis aitab veega loputamisest (kui juua teed, mahla jne).
Üks korduvkasutatavaim nime poolest ühekordne asi on raseerija. Ma kraabin oma lõuga kõige odavama üheteralise raseerijaga, sest see annab parima tulemuse. Mitmeteraliste raseerijate terade vahele jäävad äralõigatud karvad kinni ja see muudab mitu tera sisuliselt üheks plokiks, mis enam ei lõika. Üheteralisest raseerijast saab karvad välja seda korraks survestatud veejoa sisse torgates (kraan korraks lahti ja kinni). Lahtiselt riiulile pannes kuivab tera kiiresti, ega paista roostetavat nende paari kuu jooksul kui ma seda iga päev kasutan. Lõpuks läheb tera muidugi nüriks (ei lõika karvu, vaid hakkab neid välja kitkuma) ja ma viskan raseerija ära. Sellest hoolimata saan ühekordset asja ligi sada korda kasutada.
Korduvkasutus annab parema tulemuse kui täiesti uus raseerija, sest uus on liiga terav – nahk tõmbub liiga tugeva või mitmekordse kraapimise tagajärjel punaseks ja hiljem lillakaks (seda nimetatakse raseerijapõletuseks). Paar korda kasutatud teraga saab lõua igas suunas mitu korda üle kraapida, mis lõua ebatasasuse tõttu annab siledama tulemuse kui üks kraabe väga terava raseerijaga.
Habemeajamisvahtu või aftershave’i pole tarvis – külm vesi asendab mõlemat hästi. Näiteks reisimisel on väga mugav võtta kaasa ainult üks ühekordne raseerija, mitte mingeid vedelikke, mida lennujaama turvakontrollis eraldi näitama peab. Tavaliselt hotellitoas tasuta habemeajamistarbeid pole, ainult seep ja šampoon, vahel ka väike hambapasta ja hambahari. Aga külm vesi on peaaegu igal pool maailmas saadaval.

Iseendal juuste lõikamine on kõrge tootlusega investeering

Olin üle 25 aasta vana kui õppisin internetivideote põhjal endal ise juukseid lõikama. Soovin, et oleksin seda varem osanud, sest see on tõenäoliselt mu kõrgeima tulumääraga investeering. Juukselõikusmasin maksis USAs ja Austraalias 20-25 dollarit, Inglismaal 15 naela, mis on umbes ühe juukselõikuse hind juuksuri juures. Nii et masin tasus enda ostuhinna esimese kuuga, edasine oli ja on puhas kasum.
Esimest korda lõigates olin väga ettevaatlik ja kulutasin poolteist tundi. Nüüd kulub kokku 40 minutit, sealhulgas juuste põrandalt kokkupühkimine jne. Juuksur lõikaks ilmselt kiiremini, aga õige võrdluse saamiseks peaks sellele lisama ka juuksurisse mineku, seal ootamise ja sealt tuleku aja. Ise lõigates on hea veel see, et saan valida endale sobivaima aja, milleks on tavaliselt hilisõhtu (juuksur oleks siis kinni). Saan ka jagada juukselõikuse aja juppideks ja lõigata näiteks ühel päeval masinaga pea küljed ja tagaosa, teisel päeval kääridega tuka ja pealse ning kolmandal kraapida raseerijaga kukla.
Mulle tundub enda lõigatud soeng parem kui juuksuri, aga ma pole ka väga kallites juuksurites käinud ja minu arvamus võib olla kallutatud. Igatahes need vähesed komplimendid soengule, mida ma elu jooksul saanud olen, tulid siis, kui olin selle ise lõiganud. Võibolla on süüdi mu valikuline mälu.
Tundub kummaline, et minu tulemus on parem kui juuksuril, kel on paremad oskused, kogemus, tööriistad ja ligipääs pea igale küljele. Võimalik seletus on, et juuksur on vähem motiveeritud head tööd tegema kui mina. Madala kvalifikatsiooniga ametitesse nagu juuksur lähevad suurema tõenäosusega laisemad ja lohakamad inimesed. Odavate ja keskmise hinnaga juuksurite puhul, kus käisin, on see probleem ilmselt tõsisem kui kallite. Mäletan, et juuksurid ajasid lõigates omavahel juttu, vastasid poole lõikuse pealt telefonile ja kui järgmised kliendid ootasid või lõunapaus oli tulekul, siis kiirustasid. Tulemus oli vastav.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.