Ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutus

Palju prügi tekib ühekordselt kasutatavast kaubast, nt raseerijad, joogitopsid, kilekotid ja plastpudelid. Tekitatavat prahihulka saab vähendada taaskasutusega, sealhulgas nime poolest ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutusega. Kõige lihtsam näide on kilekottide kaks korda kasutus, esimest korda pakendina ja teine kord prügikotina. Pole põhjust eraldi prügikotte osta kui iga päev jääb järele tühje saia-, puuvilja- ja muid kotte. Kilekotte saab ka rohkem kui kaks korda kasutada, nt lõunasöögi kaasa pakkimiseks mitmel päeval, ja lõpuks prügikotina.
Taaskasutuse soodustamise sildi all müüakse näiteks paksust plastikust laia korgiga korduvkasutatavaid joogipudeleid, aga ma ise pole sellist ostnud, vaid kasutan tavalist müügiautomaadi plastpudelit kuude kaupa. Kui plastik kollakaks tõmbub, siis vahetan välja. Kuna tavaline plastpudel on õhem, siis on see kergem ja ühe sellise tootmine keskkonnasõbralikum (nõuab vähem materjali) kui paksu pudeli tootmine. Tervikliku keskkonnasõbralikkuse võrdluseks oleks muidugi vaja teada ka keskmist kasutusaega. Kui paksu pudelit kasutatakse palju kauem kui tavalist, siis võib kokkuvõttes paks pudel keskkonnasõbralikum olla.
Papist või vahtplastist kilevoodriga joogitopsi saab samuti palju kordi kasutada. Seda saab vahepeal seest pesta, aga kui jook pole rasvane (nt piim), siis aitab veega loputamisest (kui juua teed, mahla jne).
Üks korduvkasutatavaim nime poolest ühekordne asi on raseerija. Ma kraabin oma lõuga kõige odavama üheteralise raseerijaga, sest see annab parima tulemuse. Mitmeteraliste raseerijate terade vahele jäävad äralõigatud karvad kinni ja see muudab mitu tera sisuliselt üheks plokiks, mis enam ei lõika. Üheteralisest raseerijast saab karvad välja seda korraks survestatud veejoa sisse torgates (kraan korraks lahti ja kinni). Lahtiselt riiulile pannes kuivab tera kiiresti, ega paista roostetavat nende paari kuu jooksul kui ma seda iga päev kasutan. Lõpuks läheb tera muidugi nüriks (ei lõika karvu, vaid hakkab neid välja kitkuma) ja ma viskan raseerija ära. Sellest hoolimata saan ühekordset asja ligi sada korda kasutada.
Korduvkasutus annab parema tulemuse kui täiesti uus raseerija, sest uus on liiga terav – nahk tõmbub liiga tugeva või mitmekordse kraapimise tagajärjel punaseks ja hiljem lillakaks (seda nimetatakse raseerijapõletuseks). Paar korda kasutatud teraga saab lõua igas suunas mitu korda üle kraapida, mis lõua ebatasasuse tõttu annab siledama tulemuse kui üks kraabe väga terava raseerijaga.
Habemeajamisvahtu või aftershave’i pole tarvis – külm vesi asendab mõlemat hästi. Näiteks reisimisel on väga mugav võtta kaasa ainult üks ühekordne raseerija, mitte mingeid vedelikke, mida lennujaama turvakontrollis eraldi näitama peab. Tavaliselt hotellitoas tasuta habemeajamistarbeid pole, ainult seep ja šampoon, vahel ka väike hambapasta ja hambahari. Aga külm vesi on peaaegu igal pool maailmas saadaval.

Iseendal juuste lõikamine on kõrge tootlusega investeering

Olin üle 25 aasta vana kui õppisin internetivideote põhjal endal ise juukseid lõikama. Soovin, et oleksin seda varem osanud, sest see on tõenäoliselt mu kõrgeima tulumääraga investeering. Juukselõikusmasin maksis USAs ja Austraalias 20-25 dollarit, Inglismaal 15 naela, mis on umbes ühe juukselõikuse hind juuksuri juures. Nii et masin tasus enda ostuhinna esimese kuuga, edasine oli ja on puhas kasum.
Esimest korda lõigates olin väga ettevaatlik ja kulutasin poolteist tundi. Nüüd kulub kokku 40 minutit, sealhulgas juuste põrandalt kokkupühkimine jne. Juuksur lõikaks ilmselt kiiremini, aga õige võrdluse saamiseks peaks sellele lisama ka juuksurisse mineku, seal ootamise ja sealt tuleku aja. Ise lõigates on hea veel see, et saan valida endale sobivaima aja, milleks on tavaliselt hilisõhtu (juuksur oleks siis kinni). Saan ka jagada juukselõikuse aja juppideks ja lõigata näiteks ühel päeval masinaga pea küljed ja tagaosa, teisel päeval kääridega tuka ja pealse ning kolmandal kraapida raseerijaga kukla.
Mulle tundub enda lõigatud soeng parem kui juuksuri, aga ma pole ka väga kallites juuksurites käinud ja minu arvamus võib olla kallutatud. Igatahes need vähesed komplimendid soengule, mida ma elu jooksul saanud olen, tulid siis, kui olin selle ise lõiganud. Võibolla on süüdi mu valikuline mälu.
Tundub kummaline, et minu tulemus on parem kui juuksuril, kel on paremad oskused, kogemus, tööriistad ja ligipääs pea igale küljele. Võimalik seletus on, et juuksur on vähem motiveeritud head tööd tegema kui mina. Madala kvalifikatsiooniga ametitesse nagu juuksur lähevad suurema tõenäosusega laisemad ja lohakamad inimesed. Odavate ja keskmise hinnaga juuksurite puhul, kus käisin, on see probleem ilmselt tõsisem kui kallite. Mäletan, et juuksurid ajasid lõigates omavahel juttu, vastasid poole lõikuse pealt telefonile ja kui järgmised kliendid ootasid või lõunapaus oli tulekul, siis kiirustasid. Tulemus oli vastav.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Miks riigid rahastavad sporti

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Korruptsioon on ühiskonnalt varastamine

Korruptiivse tehinguga on nõus nii altkäemaksu andja kui võtja, kuna mõlemad saavad kasu. Kahju kannatab ühiskond, näiteks kui kinnisvaraarendaja saab linnaplaneerimise ametnikult loa ehituseks, mis linnapilti ja konkureerivaid ehitajaid kahjustab või ohutusnõuetele ei vasta. Summaarne kahju on üldiselt suurem kui altkäemaksu andja ja võtja kogukasu, muidu võiksid korruptandid pakkuda ülejäänutele kompensatsiooni, mis on suurem nende kahjust. Nii võiks kogu ühiskonna nõusse saada seadust või planeeringut muutma ja tehing poleks enam korruptiivne, vaid aus äri.
Tehingu kogukahju, mis on suurem kasust tehingu osapooltele, on kuritegelike tehingute üldine omadus. Näiteks kui taskuvargad teevad koostööd (üks tõmbab ohvri tähelepanu, teine varastab) ja jagavad saagi, siis mõlemad vargad võidavad, aga ohver kaotab rohkem, sest peab lisaks raha kaotusele asendama dokumendid ja rahakoti. Vargad saavad aga ainult raha. Jällegi, kui kasu oleks kahjust suurem, võiks tehingus (antud juhul rahakoti uuele omanikule andmises) ausalt kokku leppida ja tulemuse jaotada nii, et kõik võidavad.
Korruptandid lepivad sisuliselt kokku ülejäänud ühiskonnalt varastamises.

Karma ja efektiivsus

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.

Mida peaks matemaatikas õpetama

Kõige parem oleks igasugusele „mida peaks õpetama” küsimusele vastata empiiriliselt, ehk leida, mis teadmised teevad õpilase hiljem edukaks (mingi edukriteeriumi järgi), aga minu teada selliseks empiiriliseks uurimuseks vajalikke andmeid saada pole. Nii et spekuleerin teoreetiliselt.
1) Propositsooniline loogika ja kvantorid, ning sellele vastav hulgateooria. Rakendus: kuidas leida vastuolulisi väiteid tekstis, kuidas vältida loogika ja hulgateooria abil psühholoogiast ja käitumisökonoomikast tuttavaid otsustusvigu (Linda efekt; inimesed on nõus maksma suurem summa, et kindlustada end terrorismist põhjustatud surma vastu kui igasuguse surma vastu; inimesed reageerivad erinevalt kirjeldustele „kolmandik sureb” ja „kaks kolmandikku elab”).
2) Bayesi reegel (propositsiooniline loogika on Bayesi reegli erijuht). Algteadmise Bayesi reeglist saaks lastele anda juba siis, kui nad veel numbreid ei tunne. Näiteks joonistada neljaks jagatud ruut, kus read on „sündmus toimus” ja „ei toimunud” ning veerud „signaal näitas, et toimus” ja „signaal näitas, et ei toimunud”. Liigutades vertikaalset joont neljaks jagatud ruudus vasakule või paremale, muudame esimest ja teist tüüpi vea tõenäosust. Rakendus: tõenäosusega seotud otsustusvigade vältimine (väikeste arvude seadus, mündiviskel kolme kulli järel peab tulema kiri, Monty Halli probleem).
3) Statistika alused (põhineb Bayesi reeglil). Rõhk mitteparameetrilisel statistikal ja kliiniliste katsete tõlgendamisel, mitte vähimruutude meetodil (OLSil). Rakendus: kuidas ära tunda vigast või tahtlikult väärjäreldusele suunavat statistikat; valimi suurus ja parameetri hinnangu jaotus. Usaldusnivoo tuletamine ainult jaotuse kaudu, mitte asjana iseeneses.
4) Isiklik rahandus ja arvestus, sealhulgas liitintress, protsendid, astmeline maksusüsteem, neto- ja brutopalk.
5) Peastarvutamine poeskäimisel, sealhulgas hinna arvutamine massi- või mahuühiku kohta eri suurusega pakendite puhul, täpse vahetusraha arvutamine, kontsentraadi ja lahjendatud mahla või pesuvahendi hinnavõrdlus.
6) Lähendamine arvutustes, eriti peastarvutamisel, aga ka arvutiga numbriliselt lahendades. Rakendus: ülesande väga vale vastuse äratundmine.
7) Matemaatika rakendused teistes teadusvaldkondades (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=101).
8) Optimeerimine ja mikroökonoomika alused. Riski ja kindlustuse mõistmine, eri kaupade piirkasulikkuste võrdsus, optimaalse piirkulu võrdumine piirtuluga.
9) Kuidas eristada küsimusi, mida lahendada peast, paberi ja pliiatsi matemaatikaga või arvutiga. Kuidas küsimust arvuti jaoks sobivasse vormi teisendada ja siis arvutil lahendada (www.computerbasedmath.org).
Kui on paika pandud, mida õpetada, siis saab vastata küsimusele, kuidas õpetada.
Mängude kaudu õpetamine paistab empiiriliselt olevat edukas. Mängude kaudu saaks õpetada isiklikku rahandust ja arvestust, näiteks lisada laenamine-säästmine-investeerimine ja maksud Sims tüüpi mängu, kus tuleb juhtida inimese igapäevast elu. Sinna saab lisada ka petlikud finantspakkumised, mis püüavad mängijat raha kaotama panna (Nigeeria kirjad, kiirlaenud, kasiino ja loterii, bruto- ja netopalga vahega mängimine, kõrgema palgaga elukohas on elukallidus suurem).
Lähendamise arvutimänguga õpetamiseks võib sobida sõjaline tulejuhtimine: antakse sihtmärgi kaugus, tuule suund, mürsu algkiirus jms, ning mängija peab valima, kuhu sihtida, sisestades arvulised koordinaadid. Sisestamise kiirus loeb, seega ei saa täpselt arvutada, vaid peab lähendama. Samuti saab teha mängu, kus peab arvutama, kas lennuk suudab teatud pommikaalu ja kütusehulgaga sihtmärgini ja tagasi jõuda, või kui suure pommikaalu lennukile antud kauguse, kütusekulu ja kütusehulga juures võib peale laduda.
Poeskäimisega seotud peastarvutamise õpetamiseks võib teha võistlusliku mängu, kus mängijad mõtlevad välja erinevaid tootepakkumisi (hind, kogus, kontsentratsioon, erinevate toodete ühes pakis müümine) ja peavad valima teiste mängijate erinevate pakkumiste vahel. Võidab see, kes kulutab nõutud ostukorvi peale kõige vähem raha ja suudab oma pakkumistega panna teised kõige rohkem raha kulutama (ehk suunata teised valedele otsustele). Kiirem otsustamine annab rohkem punkte, nii et tuleb arvutada kiiresti, peast ja lähendades.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Teadlase ja juhi omaduste vastandlikkus

Ideaalse teadlase ja juhi omadused paistavad teatud määral vastandlikud. Juhi puhul võib isegi vale otsus olla parem otsustamatusest. Ideaalses teadustöös otsitakse tõde ja tunnistatakse oma teadmatust. Juhtimisel võib rääkimine „ühest küljest ja teisest küljest“ stiilis olla nõrkuse märk, aga teaduses peaks loetlema kõik olulised tegurid, nii enda seisukoha poolt kui vastu. Juhtimisel on vaja kiireid otsuseid, vahel pole aega kõiki tegureid kaaluda. Teaduses peaks kõige olulisega arvestama. Juhtimiseks on vaja enesekindlust, teadustööks kahtlemist kõiges, sealhulgas enda arvamuse õigsuses.
Empiiriliselt on enesekindlamad inimesed edukamad ja tõusevad suurema tõenäosusega juhiks. Endast hästi arvavad inimesed ei pruugi näha vajadust palju haridust omandada, sest nad on (enda arvates) niigi targad. Seega ei omanda nad teadlase kvalifikatsiooni. Lisaks on teadustöö suhteliselt madalapalgaline ja enesekindlad arvavad, et väärivad kõrget palka.
Empiiriliselt on kooliajal ilusa välimusega inimesed edasises elus enesekindlamad. Ilu teeb inimese populaarseks, mis tõstab enesekindlust. Ilusatel on ka palju meelelahutusvõimalusi, mis ilmselt on kiusatus, mis segab hariduse omandamist.
Austraalia ülikoolides paistab olevat negatiivne korrelatsioon teadusedu ja juhtimise vahel, ehk inimesed, kellel teadustöö halvasti läheb, hakkavad või pannakse administratiivtööle (juhtivatele kohtadele). Nii näiteks oli Austraalia Rahvusülikooli majandus- ja ärikooli üle-eelmine dekaan (kes praegu on kogu ülikooli rahvusvahelise turunduse/suhtekorralduse juht) vanemlektor akadeemiliselt oluliselt nõrgemast ülikoolist. Dekaan juhib siin teaduskondade juhte, kes juhivad professoreid. Mitu inimest ülikooli tippjuhtkonnast on sinna tulnud otse üsna viletsa mainega ülikoolidest.
Võimalik, et inimeste teadusvõimekuse ja juhiomaduste vahel on negatiivne korrelatsioon, misjuhul ei tohikski teadlasi juhiks panna. Kui, siis eelistada viletsaid teadlasi. Enamik akadeemilisi inimesi arvab siiski, et teadlasi peaksid juhtima teadlased ning et vähemalt teadusjuhtimisvõime ja teadusvõime korrelatsioon on positiivne.