Tänavanime valikust

Keeleseadus piirab tänavanimede valikut, aga nimesid on piisavalt, et tekiks valikuraskus. Lühem on lihtsam meeles pidada ja aadressile kirjutada, eriti kui internetis on aadressiväljal piiratud arv tähemärke. Nimi võiks olla Eestis ainulaadne, et ei tekiks segadust. Eriti samas linnas kaks sama nimega tänavat tekitab probleeme. Nimi peaks olema positiivse tähendusega, et elanikud seal elada tahaksid ega masendusse ei satuks – näiteks Surma tänav on halb mõte.
Kui kinnisvaraarendaja teeb uue rajooni ja otsib tänavatele nimesid, siis osad nimed teevad piirkonnale tasuta reklaami. Eesti keele rikkused võivad lausa Guinnessi rekorditeraamatusse minna: sõnad nagu õieaia (pikim täishäälikutest koosnev), jää-ääre, kuu-uurija. Huvitavad on ka õe, ao, au, oa, öö, eratare, aerurea, ajaja, elutule (viimased on eest ja tagant lugedes samad). Täishäälikuid reastavad suurel arvul sõnad “meieaegne, nõiaoa, neiuaia, peiuea, ööõie”. Lõbusad nimed on ka Kohvi tee ja Tee tee. Kui neil kohvik ja teepood avada, saab nimeks panna “Kohvi tee kohv ja tee” ja “Tee tee tee”.

Linna ja maakoha vaheline valik on kallutatud

Põhjused linnas elada on näiteks suurem sissetulek, suurem valik kaupu ja teenuseid, rohkem inimesi, kellega suhteid luua. Maal elamise eelised on puhtam ja vaiksem keskkond, lihtne pääs loodusesse ja vähem rahvamasse, odavam elamiskulu. Inimestel on erinevad eelistused, nii et mõnele sobib linn, mõnele maa. Need, kes oleksid väliste mõjude puudumisel enamvähem ükskõiksed, otsustavad reklaami tõttu tõenäoliselt linna kasuks.

Reklaam mõjub inimestele – ega ettevõtted seda muidu ei teeks. Reklaamitakse aga peaaegu eranditult linnas pakutavat, ehk raha eest ostetavaid kaupu ja teenuseid. Tasuta looduses jalutamise, vaikuse ja puhta õhu kohta pole ma plakatitel või rämpspostis kuulutusi näinud. Nii et ühiskonna survel tekkinud eelistused on inimestel ilmselt nende „loomulike eelistustega” võrreldes linna poole kallutatud. Vahel teeks inimest (tagantjärgi otsustades) kõige õnnelikumaks maa valimine, aga ta valib hoopis linna. Vastupidist viga juhtub oluliselt harvemini.

Sama võrdlus kehtib suurlinna ja väikelinna vahel.

 

Sõjaveõppus päris kuulide ja vastasega

Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Anonüümse kasutajanime valik

Kui tahta anonüümseks jääda, ei tohiks kasutajanimi ega salasõna (ega midagi muud sisestatut) sisaldada infot sinu tausta kohta. Ehk kasutajanimi ega salasõna ei tohiks olla eesti keeles, vaid peaks olema inglise või mõnes muus suures keeles. Need ei tohiks sisaldada kultuurilisi viiteid (kalevsson, forestbrother), vaid peaksid olema näiteks massilevikuga arvutimängudest või filmidest (raider, halfelven, di3hard).

Väga intelligentsetest kasutajanimedest (morslongavitabrevis, lenfercestlesautres) tuleks hoiduda, kui tahta haridustausta varjata.

Nime valik lapsele

„Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi!“

Unikaalsus tundub nime puhul olevat hea omadus – inimest ei aeta dokumentides kellegagi segamini. Ei saa muidugi kindel olla, et tulevikus keegi oma lapsele täpselt sama nime ei pane, aga selle tõenäosust saab vähendada, valides haruldase eesnime. Kui perekonnanimi on unikaalne, siis ükskõik millise eesnime puhul on terve nimi ainus maailmas praegu ja tõenäoliselt lähemas tulevikus. Levinud perekonnanime puhul on unikaalse nime valik keeruline.

Nimi võiks olla lihtne kirja panna, välja öelda ja meelde jätta. Lihtsus on suures osas mõõdetav tähtede arvuga nimes. Poistel on lihtsaimad vist kolmetähelised nimed (Enn, Ain, Uku), järgmiseks neljatähelised (Tiit, Olev, Ahto, Ants) jne. Tüdrukutel on ka Ly, kuigi see on võõras, muidu kolmetähelised Ela, Tea, Eve, Anu, Lea. Lühikest nime pole ka vaja hüüdnime jaoks lühemaks lõigata.

Bürokraatlike probleemide vähendamiseks reisimisel peaks vältima riigispetsiifilisi tähti õ, ä, ö, ü. Igasugustesse andmebaasidesse sisestamisel on erisümbolid samuti probleemiks. Eesti nimedest tekitavad võõrkeeltes kindlasti probleeme Õie, Krõõt, Äili, Ülo, Väino, Pärt.

Nimi võiks väljaütlemisel ilusasti kõlada, eriti tüdrukutel. Kõla sõltub muidugi kõneleja keelest (Euridice eesti hääldus Euridiitse, inglise hääldus Juridiss), nii et peaks arvestama keelega, milles seda nime tõenäoliselt kõige sagedamini ütlema hakatakse. Minu jaoks kõlavad kõige ilusamini sõnad, milles on palju e, i ja l häälikuid (seetõttu pean ma eesti keelt väga ilusaks), nii et näiteks tüdrukunimede puhul eelistaksin ma Elet Anule, Ellenit Krõõdale.

Hea oleks, kui nimi ei tähendaks midagi halba, eriti mõnes suure kõnelejate arvuga keeles. Näiteks Reet pidavat hollandi keeles tagumikku tähendama. Seda võib olla raske vältida, kuna keeli on maailmas palju ja släng muutub pidevalt, nii et tulevikus võib iga nimi muutuda mõnes keeles roppuseks.

Nime ja mõne sellele lähedaste sõnade tähendus võiks olla midagi positiivset ja lapse sooga sobivat, et koolis mõnitatud saamine vähem tõenäoline oleks. Sellised nimed on näiteks tüdrukutel Õie, Lembi, Helle, Aasa, poistel Kalev, Mehka, Mehis, Karmo, Tarmo, Ott. Tähenduse poolest ei meeldi mulle naisenimedest Aita, Leili, mehenimedest Mats. Sooga sobivus sõltub keelest: Eli võib eesti keeles naisenimi olla, aga on juudi mehenimi.

Kunsti loomine arvutiga

Kunsti loomiseks arvutiga on kolm taset – testimine, poolautomaatne genereerimine ja täisautomaatne genereerimine.

Testimiseks loob inimene mingi ühiku potentsiaalset kunsti, programm võrdleb seda olemasoleva kunsti andmebaasiga ja annab infot selle kohta, kui palju ja kus esitatud ühik andmebaasi keskmisest mingite parameetrite poolest erineb (raamatul nt sõnade pikkuse, esinemissageduse, lausete pikkuse ja liigi).

Poolautomaatne genereerimine on see, kui programm loob elemente kunstivormist, inimene valib nende hulgast mõned ja paneb kokku. Arvuti võib näiteks luua luuleridu etteantud silpide arvu ja riimiskeemiga. Inimene valib mõned ja paneb luuletuseks kokku. Arvuti võib enne võrrelda genereeritud elemente andmebaasis olevate teostega, et vältida plagiaati.

Täisautomaatne genereerimine on see, kui arvuti loob valmis kunstiühiku. Näiteks võtab arvuti maalide andmebaasi, kasutab kujutise äratundmise algoritme, et maalide elemendid eraldada. Siis paneb arvuti teatud viisil valitud maalide elemendid kokku üheks pildiks ja loob sellele pildile ühtse stiili, nt imiteerides pintslitõmbeid või moonutades kujutisi teatud viisil.

Tänapäeval suudaksid arvutid õige programmi abil täisautomaatselt genereerida luuletusi, sõnamänge, maale, skulptuure (3D printimise abil), muusikapalu. Poolautomaatselt saaks lisaks genereerida sisuplaane näidendite, raamatute, filmide jaoks. Nende sisuplaanide põhjal võib siis inimene vastava kunstiühiku luua, lisades sisu kokkuvõttele kirjeldused ja detailid.

Testida saaks piisava arvutusvõimsuse olemasolul peaaegu kõiki kunstiliike. Esinemiskunsti puhul peaks selle mitme nurga alt filmima, et arvuti seda 3D-s võrrelda saaks. Kõige selle jaoks on vaja eelneva kunsti andmebaase.

Tööjaotus majandusartiklite kirjutamisel

Majandusartiklil peab olema hea taustalugu (miks uuritav teema on majanduslikult oluline), pluss andmeanalüüs või teooria ja järeldused. On vähetõenäoline, et kõik need oskused on ühel inimesel. See viitab tööjaotuse kasulikkusele, nagu juba Adam Smith soovitas. Ehk üks teeb matemaatika, teine andmetöötluse, kolmas kirjutab jutu. Teatud määral seda juba rakendatakse, kuigi jutu kirjutaja teeb tavaliselt ka mingi osa analüüsist. Laboripõhistes valdkondades on uurimisrühmad suuremad ja tööjaotust rohkem. Seda spetsialiseerumist võib laiendada kogu teaduskonnale ja rohkemgi, ehk uurimisrühmas on lisaks matemaatikutele-statistikutele-majandusinimestele ka keelekorrektor, arvutigraafika tegija ja teised artikliviimistlejad.

Artiklite avaldamisandmete põhjal peaks ettevõtmise juht proovima ennustada, mis on lähiajal popid uurimisteemad ja katsuma “turgu” ennetada. Samuti peaks teaduskonna “turundaja” uurima, milline pealkiri teeb artikli tsiteerituks. Võimalik on (ebaeetiline) koostöö eri ülikoolide või teadlaste vahel, kus üks tsiteerib teist, et saada tasuks teise tsiteeringut. Selline kartell võib juba praegu toimida, aga seda tõestada on raske.

Samas, kui teadlaseks piisavalt targad inimesed on nii organiseeritud, et sellise meeskonnatööga hakkama saavad, siis on neil palju tulusamaid võimalusi kui teadus.

Alternatiivravimi efektiivsusuuringu rahastamisest

Osa traditsioonilise ja alternatiivmeditsiini ravimeid on kindlasti soolapuhumine, aga osa puhul säilib kahtlus, et ravim võib siiski töötada. Soolapuhujad pole huvitatud oma toodete efektiivsuse uurimisest, sest siis nende pettus paljastatakse. Aus müüja, kes oma tootesse usub, võiks püüda selle toimes selgusele jõuda. Müüja poolt rahastatud ravimiuuringu puhul tekib muidugi kahtlus, et tulemused on kallutatud. Seega peaks alternatiivravimi efektiivsusuuringut rahastama ja läbi viima tootja ja müüjaga mitteseotud huvigrupid.

Suurtel ravimifirmadel pole motivatsiooni traditsioonilisi ravimeid uurida, sest kuna need on ammu tuntud, ei saa neid patenteerida. Kui ravim osutub efektiivseks, võidavad sellest infost kõik ravimi müüjad, mitte ainult teadustööd teinud firma. Kuna uuringu läbiviija ei saa monopoolset tulu uue efektiivsusinfo tagajärjel tõusnud nõudlusest ravimi järele, siis tõenäoliselt ei tasu uuringu tegemine ennast ära.

Akadeemikud uurivad aeg-ajalt alternatiivmeditsiini ravimeid, aga võrreldes keemiliste ainete arvuga on uurijaid vähe. Seetõttu tõenäosus, et kindel ravim hakkab mõnda teadustöötajat huvitama on liiga väike, et sellele loota.

Ravimi tegeliku toime teadasaamisest peaksid kõige rohkem huvitatud olema selle ravimi tarvitajad. Kui alternatiivmeditsiini kasutajad oleksid ratsionaalsed, peaksid nad püüdma oma kasutatavate ainete kohta objektiivset infot saada, mitte otsustama tootja reklaami, naabrilt kuuldu või netifoorumist loetu põhjal. Täpsemalt, ravimi tarvitajad peaksid olema valmis maksma selle ravimi efektiivsusuuringu eest.

Mõne aine puhul pole kasutajaid piisavalt või nende maksevalmidus pole piisavalt suur, et uuringu kulusid katta. Aga alternatiivmeditsiin on suur äri, nii et vähemalt osade rohtude kasutajaskond on küllaldane ravimiuuringu finantseerimiseks. Läbiviijaks võib palgata mõne akadeemiku, kel pole isiklikku huvi ravimi toimimise või mittetoimimise suhtes. Probleemiks on paljude inimeste koostöö korraldamine ja nende väikeste rahasummade kokku kogumine, et uuringuraha kätte saada. Lisaks on igaühel motivatsioon „jänest sõita“ ja kasutada teiste rahastatud uuringu tulemusi ise nende eest maksmata. Mõlemat probleemi saab teatud määral leevendada, aga mitte täielikult kaotada.

Uuringu tulemused võib teha kättesaadavaks ainult selle eest maksnud isikutele, et motiveerida annetamist, aga piraatlus vähendab antud meetodi efektiivsust rahakogumisel. Asjast huvitatud inimesed võivad üksteist leida samade netifoorumite kaudu, milles nad alternatiivmeditsiini või antud ravimi üle arutlevad. Rahakogumise koordineerimine nõuab mõne hakkaja inimese juhtimist. Suure kasutajate hulga korral ehk selline isik leidub, aga siis tekib usaldusprobleem – on vaja garanteerida, et eestvedaja rahaga jalga ei lase.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.