Arhiiv kuude lõikes: June 2012

Koolikatsete eesmärkfunktsioon

Paistab, et koolikatsete ideaalvariandiks peetakse seda, kui parimad õpilased pääsevad parimatesse koolidesse. Ehk toimub assortatiivne seostumine: kategooria A objektid reastatakse mingi tunnuse alusel, samuti kategooria B objektid mingi tunnuse alusel. Siis viiakse A1 kokku B1-ga, A2 kokku B2-ga, A3 B3-ga jne. Aga miks peaks see olema ühiskonna jaoks parim?

Selleks, et assortatiivne seostumine oleks parim variant, peab eesmärkfunktsioon olema teatud omadustega. Ühiskonna jaoks on parimate õpilaste minek parimatesse koolidesse optimaalne, kui ühiskonna kogukasulikkus (mis võib olla liikmete kasulikkuste summa, aga ei pea olema) on sellise koolide ja õpilaste seostumise korral suurim.

Võttes eesmärgiks keskmise „tarkuse“ maksimeerimise, täpsemalt defineerimata, mis see tarkus olla võib, on parimate koolide parimate õpilastega seostumine hea, kui tubli õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus tema tarkuse juurdekasv viletsas koolis on suurem kui halva õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus viletsas koolis. Ehk juurdekasvude vahe on suurem tublidel õpilastel. Vastupidise võrratuse korral tuleks panna viletsad õpilased parimatesse koolidesse ja targad nõrgimatesse. Täpse võrduse korral vahet pole, kes kuhu panna.

Kui iga kool korrutab iga õpilase tarkuse ühest suurema arvuga (eri koolidel erinevad arvud) ja igal õpilasel on positiivne algtarkus, siis peaks panema targemad õpilased parematesse koolidesse. Kui iga kool liidab tarkusele positiivse arvu (eri koolidel erinev), siis pole vahet, kes kuhu panna. Kui koolid tõstavad õpilaste tarkuse tasemele, mis on maksimum kooli tasemest ja õpilase algtasemest (ehk annavad ainult puuduoleva, aga rumalamaks ei tee) ja mõne õpilase algtase on parima kooli tasemest kõrgem, siis tuleks nõrgemad õpilased panna parimatesse koolidesse.

Võttes eesmärgiks maksimaalse, mitte keskmise tarkuse maksimeerimise, tuleks üldiselt panna parimad õpilased parimatesse koolidesse. Kui tahetakse miinimumtarkust maksimeerida, tuleks üldiselt tippkoolidesse panna nõrgimad õpilased. On tarkuse suurenemise funktsioone, mille korral selle lõigu eelnevad laused ei kehti, seetõttu lisasin neile sõna „üldiselt“.

Kui õpilased mõjutavad üksteist, sõltub samuti mõjufunktsioonist ja eesmärkfunktsioonist, kuidas neid kõige parem rühmitada oleks. Eeldame eesmärgina keskmise tarkuse suurenemist. Kui tark tõmbab kaasõpilasi ülespoole rohkem, kui teda ennast alla tõmmatakse ja targa mõju rumalatele on suurem või sama, kui tarkadele, tuleks targad jaotada võimalikult võrdselt klasside vahel. Kui rumal tõmbab teisi alla ise suurt võitmata ja tema mõju tarkadele on suurem, kui rumalatele, tuleks rumalad teistest isoleerida. Kui tark tõmbab tarkade taset üles rohkem kui rumalate taset, peaks targad kokku panema.

Kui ühtlase tasemega õpilastega klassile saab teha neile täpsemalt sobiva õppekava kui erisugustest koosnevale klassile, ja nad seetõttu kiiremini õpivad, siis see õigustaks (lisaeelduste kehtides) eliitklasside ja järeleaitamisklasside moodustamist. Samas kui erinevus mingil põhjusel rikastab, tuleks erisugused õpilased kokku panna. Õpilaste vanusegruppidesse eraldamine (1. klass, 2. klass,…) viitab uskumusele, et vähemalt mingil määral kiirendab sarnaste õpilaste kokku kogumine õppimist.

Empiirilise kontrollita on raske öelda, milline on tegelik mõjufunktsioon ja kuidas peaks koolisüsteemi korraldama. Koolide ja õpilaste vastasmõjude mõõtmine nõuaks suurt andmehulka ja oleks üsna keeruline, nagu olen varem kirjutanud.