Arhiiv kuude lõikes: June 2015

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla  jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus

Definitsioon: diskrimineerimine tähendab, et valitakse mitte kõigi kandidaatide seast, vaid mingist väiksemast alamhulgast.

Kommentaar: kandidaadid ja valik võivad olla erinevates kontekstides, näiteks tudengite vastuvõtt ülikooli, töökoha täitmine, Riigikogu valimised.

Definitsioon: rumalus tähendab, et mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei valita (saadaoleva teabe põhjal) parimat kandidaati.

Kommentaar: jätan eetilised küsimused selles tekstis kõrvale ja vaatlen isekat otsustajat, kes soovib kandidaadi tööst suurimat kasu. Parim kandidaat on kõige töövõimekam. Töö tähendus sõltub kontekstist, samuti võimekus. Võimekus ei pruugi olla selgelt nähtav. Saadaoleva teabe põhjal võib kõik kandidaadid järjestada oodatava võimekuse järgi, kusjuures osad (või kõik) kandidaadid võivad olla võrdsed. Saadaoleva teabe põhjal parim on suurima oodatava võimekusega.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus.

Tõestus: Parim kandidaat kõigi hulgast võib kuuluda väiksemasse alamhulka A, millega piirdub diskrimineerija, või võib asuda selle kaashulgas. Kui parim ei kuulu A-sse, siis diskrimineerimise korral teda ei valita. Seega mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei vali diskrimineerija parimat.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Enesesignaliseerimine

Signaliseerimine toimub olukorras, kus informeeritud osapool püüab veenda vähem teadjat oma pädevuses (tarkuses, usinuses, aususes vm). Informeeritud osapool võib olla pädev või mitte. Kui on mingi tegevus või saavutus, mis on pädevale piisavalt väikese ja mittepädevale piisavalt suure kuluga, siis saab pädev sellega end mittepädevast eristada. Näiteks hariduse omandamisega saab töötajakandidaat signaliseerida oma õppimisvõimet tööandjatele.
Enesesignaliseerimise puhul on signaali saajaks saatja ise, täpsemalt tema tulevane mina. Kui inimesele on kasulik mõelda endast kui pädevast (meeldiv tunne, enesekindlus aitab edu saavutada), siis proovib praegune mina veenda tulevast mina oma pädevuses. Eelduseks, et tulevane mina unustab praeguse mina teadmise tegeliku pädevuse kohta ja peab selle kohta infot hankima praeguse mina valitud tegevusest või saavutusest. Praegune mina teab oma taset, aga valib kõrgemale tasemele vastava tegevuse, mis on kulukas (suurem läbikukkumistõenäosus või pingutus). Tulevane mina kasutab Bayesi reeglit ja tema keskmine hinnang praeguse mina tasemele (mis on ka tulevase mina tase, sest tegu on sama isikuga) on õige. Aga see õige hinnang saavutatakse ainult praeguse mina kõrgemale tasemele sobiva tegevusega. Valides praeguse mina tegelikule tasemele vastava tegevuse, oleks tulemuseks alahindamine tulevase mina poolt.
Benabou ja Tirole on kirjutanud palju kõrgetasemelistes ajakirjades avaldatud artikleid enesesignaliseerimise mitmesuguste vormide kohta. Üks neist on “Over my dead body: bargaining and the price of dignity”, kus signaaliks on suurema nõude esitamine läbirääkimistel. Kõrgema pädevusega praeguse mina puhul oleks suur nõue õigustatud, aga suuremapoolse nõude esitavad ka madalama pädevusega isikud, et veenda oma tulevast mina oma kõrges kompetentsis. Suurte nõuete esitamine viib läbirääkimiste katkemisele ja kulukale tülile. See on signaali kulu.

Evaluating the truth and the experts simultaneously

When evaluating an artwork, the guilt of a suspect or the quality of theoretical research, the usual procedure is to gather the opinions of a number of people and take some weighted average of these. There is no objective measure of the truth or the quality of the work. What weights should be assigned to different people’s opinions? Who should be counted an expert or knowledgeable witness?
A circular problem appears: the accurate witnesses are those who are close to the truth, and the truth is close to the average claim of the accurate witnesses. This can be modelled as a set of signals with unknown precision. Suppose the signals are normally distributed with mean equal to the truth (witnesses unbiased, just have poor memories). If the precisions were known, then these could be used as weights in the weighted average of the witness opinions, which would be an unbiased estimate of the truth with minimal variance. If the truth were known, then the distance of the opinion of a witness from it would measure the accuracy of that witness. But both precisions and the truth are unknown.
Simultaneously determining the precisions of the signals and the estimate of the truth may have many solutions. If there are two witnesses with different claims, we could assign the first witness infinite precision and the second finite, and estimate the truth to equal the opinion of the first witness. The truth is derived from the witnesses and the precisions are derived from the truth, so this is consistent. The same applies with witnesses switched.
A better solution takes a broader view and simultaneously estimates witness precisions and the truth. These form a vector of random variables. Put a prior probability distribution on this vector and use Bayes’ rule to update this distribution in response to the signals (the witness opinions).
The solution of course depends on the chosen prior. If one witness is assumed infinitely precise and the others finitely, then the updating rule keeps the infinite and finite precisions and estimates the truth to equal the opinion of the infinitely precise witness. The assumption of the prior seems unavoidable. At least it makes clear why the multiple solutions arise.

Miks inimesed ikka veel tööd teevad

Tänapäeva teadus on piisaval tasemel, et valmistada tarbekaupu tootvad robotid ja roboteid tootvad robotid (viimased toodaksid nii tarbekaupu tootvaid kui roboteid tootvaid roboteid), mis suudaksid hoida inimkonna elustandardi 20. sajandi tasemel ilma, et inimkond ainsatki päeva töötaks. Lihtsustatult peaksid tarbekaupade robotid tootma vaid toitu, eluasemeid ja kondoome, et inimesed võiksid Päikese punaseks hiiglaseks muutumiseni ainult süüa, magada ja seksida. Miks inimkond ei vali seda teed, vaid ikka pikki töönädalaid teeb?

Üks põhjus on soov säilitada inimkonda ka pärast Päikese eluea lõppu. Selleks peab teadus veel arenema ja inimkond teisi tähesüsteeme koloniseerima. Teine põhjus on konkurents inimrühmade vahel. Kui mõni rühm valib mittetöötamise, siis vallutatakse see (sõjaliselt, majanduslikult või kultuuriliselt) teiste rühmade poolt, kes sunnivad oma kultuuri neile peale, muuhulgas lõpetades nende mittetöötamise. Kui ei toida oma väge, toidad varsti võõrast.

Konkurents inimeste vahel tõukab samuti tööd tegema – tahetakse muljet avaldada uhkema auto või telefoniga, milleks on vaja raha. Demonstratiivse tarbimisega kogutakse sotsiaalset staatust ja seksuaalpartnereid.

On ruumi uueks Molotov-Ribbentropi paktiks

Venemaa ja Hiina tahavad mõlemad naabritelt maad krabada ja neil on ühine takistaja. Selle vastu on motivatsioon leppida salaja kokku ühisoperatsioon (sarnaselt Molotov-Ribbentropi paktile). Mitte suur sõda, mis oleks kõigile väga kulukas, vaid hiiliv vallutus väikeste tükkide kaupa (salaamitaktika), nagu Venemaa on teinud Gruusias ja Ukrainas ning Hiina Vaikse ookeani lääneosa saartel. Kui koordineeritakse näiteks Taivani ja jupi Ida-Euroopa vallutus, siis näksatakse NATOt mõlemast näkist ja ta ei tea, kummale poole pöörduda.
USA ja teised lääneriigid peavad korraga toimuvate väikeste vallutuste puhul endalt küsima, kas nad tõesti tahavad riskida sõjaga korraga Venemaa ja Hiina vastu mingite pisikeste ja kaugete alade nimel.
Eesti peaks mõtlema, kas tasub Hiina kaubanduse nimel hoiduda Taivani tunnustamisest, Dalai-laama võõrustamisest ja muust Hiina poliitikale vastukäivast tegevusest. Hiinat tugevdades raskendatakse enda abistamist Venemaa vastu.

Evolving adaptable adaptability

If the environment changes, then there is a fitness benefit to being an adaptable organism. On the other hand, adaptability is costly (bigger brain for adjusting behaviour, various backup systems in the body like the camel’s hump need to be carried around). So adaptability gives a net benefit if the environment changes sufficiently rapidly.
If periods of change alternate with periods of constant environment, then it would be useful to have the ability to switch adaptability off for a while. This is adaptable adaptability. The ability to switch adaptability off is in turn costly. It is useful to have if periods of environmental change alternate with periods of stability sufficiently rapidly. It would be good to have an ability to switch off the ability to switch adaptability off if changes and stability alternate with different frequency over time. Even more complex patterns may necessitate the ability to switch the ability to switch the ability to switch adaptability, etc. Hierarchies of abilities controlling abilities arise.
Perhaps after an infinite hierarchy, there is some meta-ability that can switch all lower order abilities. Self-awareness or something similar.

Koordinatsioonimäng ülikooli valikul

Ülikoolide paremusjärjestus on ajas väga stabiilne (http://m.chronicle.com/article/Rank-Delusions/189919) hoolimata ressursside erinevusest, skandaalidest ja muudest populaarsust ja taset mõjutavatest teguritest. Järjestust hoiab samana mitu positiivse tagasiside mehhanismi, mis tulenevad ülikooli valikul toimuvast mitmekordsest koordinatsioonimängust.
1) Targad ja töökad tudengid tahavad olla koos teiste tarkade ja töökatega. Kui mingil põhjusel on parimad ühes kohas, siis edaspidi on kõigil parimatel motivatsioon minna samasse kohta. Ja nii saabuvad parimad sellesse kohta ja meelitavad edaspidi ligi teisi parimaid. Samamoodi tahavad peoloomad minna pidude poolest kuulsasse ülikooli ja kui ülikooli tuleb palju peoloomi, saab see kuulsaks pidude poolest.
Miks peaksid targad tahtma olla koos teiste tarkadega? Lihtsalt huvitava jutuajamise mõttes, kasulike kontaktide loomiseks, koostööks. Neil põhjustel võivad ka rumalad tahta olla koos tarkadega. Siis tekib assortatiivne paarumine nagu Gary Becker ennustas abieluturu puhul (“A treatise on the family” http://public.econ.duke.edu/~vjh3/e195S/readings/Becker_Assort_Mating.pdf).
2) Tudengid tahavad minna kooli, kus on parimad õppejõud, ja parimad professorid tahavad õpetada parimaid tudengeid. Ma pole veel kuulnud kedagi soovivat endale rumalamaid õppureid või õppejõude. Jällegi on see eelistus nii targematel kui rumalamatel tudengitel ja professoritel, nii et ennustada võib assortatiivset paarumist.
3) Parimad professorid tahavad olla koos teiste omasugustega. Kus on, sinna tuleb juurde.
4) Targemad lõpetajad teenivad tõenäoliselt rohkem raha ja võivad ülikoolile rohkem annetada. Siis saab ülikool palgata paremaid õppejõude, mis omakorda meelitab paremaid tudengeid, kes annetavad rohkem… Andekamatele koguneb pärast lõpetamist ka rohkem võimu näiteks valitsusasutustes, mida nad võivad kasutada (seaduslikult või mitte) oma alma materi hüvanguks. Seda ennustades tahavad jällegi paljud sinna minna ja sisse saavad tihedas rebimises andekamad.
5) Kui tööandjad usuvad, et teatud kohast tulevad intelligentsemad inimesed kui mujalt, on nad valmis tegema sealt tulijatele paremat pakkumist. See teeb antud koha atraktiivseks kõigile tulevastele töötajakandidaatidele. Konkurentsi tõttu saavad sisse parimad, mis õigustab tööandjate uskumust.
6) Targemaid võib õpetada kiiremini, tempos, mida rumalamad hoida ei suuda. See mehhanism annab kõigile motivatsiooni minna oma tasemele vastavasse kooli.
7) Kiirem õpe tähendab rohkem teadmisi standardse kõrghariduskestuse jooksul, mida tööandjad peaksid väärtustama. Soositakse rohkem teadmisi andva kooli lõpetajaid, mis teeb koha atraktiivseks kõigile ja viib ainult parimate sissesaamisele. Keskmise tudengi võimekus jääb kõrgeks, võimaldades kiiremat õpet.

Sexual signals are similar to money

Ronald Fisher analyzed signalling in biology through traits that do not confer direct fitness advantage (higher survival or fecundity), but are desired by the opposite sex. This attraction is an equilibrium in a coordination game – if a potential mate has traits desired by the opposite sex, then the offspring with that mate are likely to have these traits as well and succeed in attracting the opposite sex. The traits confer a mating advantage, which is part of a fitness advantage, justifying the desirability of the traits.
It is a coordination game, because in a different equilibrium, traits without a direct fitness advantage are not desired. Then these traits do not give a mating advantage to the offspring and therefore do not have an indirect fitness advantage either. Then it is not fitness-enhancing to desire them. In summary, if a trait is expected to be desirable in the future, then it is desirable now, and if a trait is expected to be neutral or undesirable, then it is neutral or undesirable now.
Fiat money is inherently worthless, but in one equilibrium of the money game, has positive value in terms of other goods. If everyone expects that others will accept money in return for goods in the future, then it is useful to obtain money now. So everyone is happy to deliver goods in return for (a sufficient sum of) money now. The money game is a coordination game, because if everyone expects money not to be accepted in the future, then they do not give goods for money now. If money is expected to be worthless, then it is worthless, and if money is expected to be valuable, then it is valuable.
An overview of signalling in biology is at http://en.wikipedia.org/wiki/Signalling_theory and Fisher’s theory at http://en.wikipedia.org/wiki/Fisherian_runaway
The coordination game of money is studied by Kiyotaki and Wright (1989, 1993): http://www.jstor.org/stable/1832197 http://www.jstor.org/stable/2117496 and more simply explained in van der Lecq “Money, coordination and prices” https://books.google.com.au/books?id=r1r40SB0Wn8C&pg=PA29&lpg=PA29&dq=fiat+money+coordination&source=bl&ots=iI0M96m-qz&sig=lRHBAWIXYZs2V5S-iNFeH-2yar8&hl=et&sa=X&ei=d3lqVeneJ8TvmAX4vIGgDg&ved=0CEoQ6AEwBw#v=onepage&q=fiat%20money%20coordination&f=false