Arhiiv kuude lõikes: September 2015

Miks treening erineb tegevusest endast

Mitmes valdkonnas erineb treening tegevusest, näiteks jalgpallis harjutatakse triblamist või tennises serve eraldi, mitte ainult mängu käigus. Täispikkuses mängu osa treeningus on väike. Males harjutatakse lõppmänge, laulus üksikuid noote, matemaatikas lahendatakse sarnaseid ülesandeid järjest (mitte ei tehta eri osadest koosnevat uurimisprojekti). Miks mitte korrata ainult tegevust ja jätta eraldi harjutused tegemata?
Inimesed õpivad ilmselt paremini, kui teevad sama asja mitu korda järjest, Kui üks asi selge, siis harjutatakse järgmist mitu korda jne. Kui harjutada mitut tegevust vaheldumisi, lähevad osad meelest enne kui nende juurde tagasi jõutakse. Tegevus, mida õpitakse, sisaldab paljusid osi, mis nõuavad eri oskusi, aga tegevuses on need osad segamini. Selgeks saab aga siis, kui harjutada ühekaupa.
Tegevuse mingi oluline osa võib ette tulla haruharva, näiteks lennuki hädamaandumine või varulangevarju avamine. Eraldi harjutamine on siis ainus võimalus oskust piisavalt tihti kasutada, et see säiliks.
Täissuuruses mäng võib nõuda palju ressursse, näiteks suusahüppemäge, aga harjutusi võib saada teha piiratud tingimustes. Siis on odavam treenida harjutustega teatud tasemeni ja alles seejärel teha asi päriselt läbi. Harjutused võivad ka ohutumad olla ja aidata algajate väljasuremist vältida.

Wasteful academic travel

Academics fly around the world to meet coauthors, go to conferences or present seminars. These things could easily be done by videoconferencing, saving money, travel time, environment and productivity lost to jetlag. An objection I have heard is that video calls are not the same thing. What other senses besides sight and hearing do people use to communicate with their colleagues? A handshake maybe. Then build a robotic arm that gives haptic feedback to imitate any person’s hand and that can be used to shake hands at a distance.
If a wall-sized screen disguised at the edges is put in a seminar room and the audience walks in together, it would be a challenge to distinguish a real speaker at the front of the room from a speaker shown on the big screen. Eye tracking software can adjust the screen image as the viewer changes position to give the impression of 3D. Or the audience can wear virtual reality glasses like Oculus Rift.
Other than habit, commitment may be a reason for physical travel. If a person has travelled to give a seminar, the audience would feel embarrassed for not attending. This would be felt less if the presentation is via video and could be recorded. Then the option to watch it later would give people the excuse to constantly postpone watching. If an academic travels to a conference, there are fewer distractions than at home or at work, so a greater chance of actually going to the presentations.
The proliferation of laptops, smartphones and tablets is undermining this commitment – one can attend a talk and not pay attention, checking email or surfing the web instead. Google Glasses would have an even stronger effect: the eyes can be pointed towards the speaker while actually watching and listening something else.

A random world as an argument against fanatism

Theoretical physicists may debate whether the universe is random or not, but for practical purposes it is, because any sufficiently complicated deterministic system looks random to someone who does not fully understand it. This is the example from Lipman (1991) “How to decide how to decide…”: the output of a complicated deterministic function that is written down still looks random to a person who cannot calculate its output.
If the world is random, we should not put probability one on any event. Nothing is certain, so any fanatical belief that some claim is certainly true is almost certainly wrong. This applies to religion, ideology, personal memories and also things right before your eyes. The eyes can deceive, as evidenced by the numerous visual illusions invented and published in the past. If you see your friend, is that really the same person? How detailed a memory of your friend’s face do you have? Makeup can alter appearance quite radically (http://www.mtv.com/news/1963507/woman-celebrity-makeup-transformation/).
This way lies paranoia, but actually in a random world, a tiny amount of paranoia about everything is appropriate. A large amount of paranoia, say putting probability more than 1% on conspiracy theories, is probably a wrong belief.
How to know whether something is true then? A famous quote: “Everything is possible, but not everything is likely” points the way. Use logic and statistics, apply Bayes’ rule. Statistics may be wrong, but they are much less likely to be wrong than rumours. A source that was right in the past is more likely to be right at present than a previously inaccurate source. Science does not know everything, but this is not a reason to believe charlatans.

Susside soojusest

Jalanõude üks ülesanne on jalgu soojas hoida. Selleks on need tihti soojust isoleerivast materjalist. Aga sooja tunde jaoks ei pea sussid olema vähem soojustjuhtivad kui põrand. Jalalaba ümbritsedes ei lase need keha poolt soojendatud õhul minema liikuda, hoides sellega soojust.
Talla puhul on õhu roll väiksem – soojust hoiab talla inimesega kaasa liikumine. Kui tald kord soojaks läheb, siis on selle soojana hoidmiseks vaja vähem kehasoojust kui uue põrandatüki soojendamiseks pärast teise kohta kõndimist. Põrandal ühe koha peal püsides võivad tallad olla soojemad kui sandaalides, kui sandaalid põrandast paremini soojust juhivad.

Teadus on kallis, haridus on tasuta

Haridusreformist rääkides segatakse kokku mitu teemat, näiteks haridus ja teadus. Väidetavalt on tudengite korralikuks ülikoolitamiseks vaja tippõppejõude ja teadusraha, ja teadust saab ehitada ainult kodumaisele heale haridusele. Sel juhul on raske seletada, miks tippülikoolid on enamjaolt USAs, mille keskkoolide tase on arenenud riikide hulgas keskpärane või nõrk, aga mitte Soomes, mis viimase ajani oli koolihariduselt maailma parim. Samuti on tippteadlaste jaotus riigiti vist oluliselt erinevam kraadiõppesse astujate GRE testi tulemuste jaotusest (https://www.ets.org/s/gre/pdf/snapshot_test_taker_data_2014.pdf).
Teadus on kallis, sest nõuab haruldasi materjale, kalleid masinaid ja eelkõige tarku inimesi, kes saavad palju tööpakkumisi ja võivad seetõttu küsida kõrget palka. Hariduse odavuse mõistmiseks on kasulik eristada õpetamist, teadmist, eksamit ja diplomit. Diplomi eest tuleb üldiselt oluline summa välja käia. Eksamikorraldus nõuab samuti ressurssi ja õpetamine (vähemalt laialtlevinud loengumeetodil) tekitab palgakulu. Aga teadmise saab piisava tahtejõu korral tasuta kätte – raamatukogu on paljudes riikides olemas ja tasuta, laenuta aga õpik ja asu end harima. Raamatukogus saab tihti tasuta internetti, kust saab mitmesuguste valdkondade õppematerjale, õppekavasid ja vastuseid küsimustele. Vaja ainult ennast sundida ülesandeid lahendama. See valmistab aga enamikule inimestele (ka mulle) suuri raskusi, mistõttu veebipõhised kursused pole veel ülikoole välja suretanud.
Selgelt pole koolide ja ülikoolide põhiline panus mitte teadmiste, vaid välise sunni pakkumine. Oht halba hinnet saada paneb inimesed õppima, oma (kauge) tuleviku parandamine mitte. Sarnaselt paneb väike rahasumma inimesi end vaktsineerima, aga eluea pikendamise võimalus mitte (http://www.drugandalcoholdependence.com/article/S0376-8716(03)00074-7/abstract?cc=y=).
Välist sundi ei pea pakkuma teadlased – kupjakarjääriks pole tarkust tarvis. Kubjas peab ainult suutma hea ja halva töö puhul sobivat tagasisidet anda. Töö taset ei pea tuvastama kubjas ise. Kujutlegem näiteks arvutiklassi, kus ekraanidele ilmuvad järjest ülesanded, inimesed sisestavad vastuse, arvuti annab signaali vastuse õigsuse kohta ja ringi kõndiv kubjas annab vale vastuse sisestajatele piitsaga üle selja. Mitte, et ma ise sellesse õppeprogrammi registreeruksin, aga on ka vähem radikaalseid sarnaseid meetmeid inimeste õppima motiveerimiseks. Et inimesi pingutama sundida, on vaja mõõta nende pingutust või saavutust, mis toob meid tagasi eksamite ja diplomite juurde.
On kasulik eristada mingi teadmise või oskuse omandanud isikuid ülejäänutest, näiteks autorooli lubamisel. Selleks antakse vastava kontrolli läbijatele dokument, mida hariduse puhul diplomiks nimetatakse. Kui dokumendi saamine on ihaldatav, püütakse seda nii ausate kui ebaausate meetoditega. Seetõttu on eksami puhul vaja ennetada petmist, enamasti valvates ja karistades. Korralik eksamineerimine on seotud teatud kuludega, aga ei eelda geeniuste osalust. Eksami ja vastuste koostaja peab materjali tundma, aga mitte uusi teadmisi avastama. Eksami hindajad peavad ainult suutma võrrelda eksamitegija vastust koostaja etteantuga. Materjali teatud määral oskamine on kasulik, aga mitte vältimatu. Eksami valvajad ei pea isegi lugeda oskama, vaja on ainult kahtlaste tiheda kirjaga paberilipikute ja muu petmismaterjali äratundmisvõimet.
Eksamihindajaid ja eriti -valvajaid peab valvama, et nad petmise võimaldamise eest altkäemaksu ei võtaks, nagu on Eestis juhiloaeksami puhul ette tulnud. Motivatsioon õppida kahaneb, kui tekib võimalus eksam ka ebapiisavate teadmiste korral läbida, kas spikerdades või altkäemakstes.

Riik peaks mõõtma (üli)koolide kvaliteeti

Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.

Politeness levels transformed in translation

Different languages use different phrasing to express the same level of politeness, formality or familiarity. Directly translating the words from one language to another may result in a sentence at a different (usually unintended) level. This creates the impression that the speakers of a language (usually coinciding with people from a particular country and culture) are all polite or all rude. They simply translate their thought to another language, where the phrasing is above or below the intended level of politeness. This is one way that stereotypes about a nationality’s modesty, assertiveness or formality are created.
As an Estonian in the UK, I was considered rude, because I answered “yes” or “no” instead of “yes, please” or “no, thanks.” In Estonian at the time, “no, thank you” would have been formal or ironic (mockingly formal) and I just translated my ordinary reply to English.
The level of formality in a language changes over time and with social class. A good example is TV series about 19th century Britain, where people say things like “you are too kind, Sir”. In modern times, this would sound strange.

Miks nõuda kursuse, mitte eksami läbimist

Enne advokatuurieksamit peab läbima õiguskooli ja enne autojuhiloaeksamit autokooli. Miks mitte nõuda lihtsalt head eksamitulemust ja lasta inimesel endal valida, kuidas ta vajalikud teadmised hangib? Põhjus võib olla koolide lobitöö, kes kardavad tulusaid kliente kaotada kui inimesed kodus õppima hakkavad. Aga üldise heaolu perspektiivist võib probleemiks olla, et koolituse pealt kokku hoitud raha investeeritakse eksamineerijatele altkäemaksu andmisesse või kokku hoitud aeg spikerdamismeetodite väljamõtlemisele. Sundides eksamitegijaid enne koolitusel käima, muudetakse eksami aus läbimine nende jaoks lihtsamaks. Väheneb motivatsioon ebaausaid meetodeid proovida, seega väheneb eksami valvamiskulu ja suureneb tegelike oskustega inimeste osakaal kvalifikatsioonitõendi omajate hulgas.
Isegi kui eksam on täielikult objektiivne ja petta pole võimalik, siis kuluka eksamikorralduse puhul hoiab ressursse kokku oskamatute inimeste arvu piiramine eksamil. Näiteks matemaatikas ja füüsikas on teadusajakirjadele mureks hullud, kes arvavad, et on lahendanud mõne kuulsa probleemi, millega tippteadlased pole aastakümneid hakkama saanud. Nende sisutud artiklid raiskavad retsensentide aega ja neid on piisavalt, et teadlased on koostanud hulluindeksid http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=48. Hullude eemalhoidmiseks võiks näiteks nõuda enne artikli ajakirja esitamist vastava valdkonna kraadi omamist. Teine võimalus on küsida eksamitegijatelt (artikli esitajatelt) raha, mis kompenseerib nende taseme hindamise kulu. Võib küsida rohkem neilt, kelle tulemus on halb, et õnneotsijaid eemal hoida. Kindlasti mitte küsida rohkem raha hea tulemuse korral, sest see loob lihtsa läbilaskmise motivatsiooni eksamineerijatele. Võltsteadusajakirjad (https://en.wikipedia.org/wiki/Predatory_open_access_publishing) näiteks avaldavad raha eest igaühe artikli.

Empirical project ideas with econjobmarket and AEAweb JOE

The websites econjobmarket.org and AEAweb JOE are centralized job finding sites for economics PhDs. These have databases of application materials of thousands of job candidates, and the interviews many of them got. The subsequent jobs and publications of the job candidates are listed on the web. There are many empirical projects that can be done with this data, for example how certain keywords in recommendation letters predict the job that a candidate gets, or how the CV at the time of job application predicts future performance. One comparison that has been done in the sciences (http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC2572075/) is how recommendations of male and female candidates differ, i.e. what words are frequently used for one gender that are not used for the other. It is likely that economics recommendation letters contain similar biases.
The professors of top universities who have access to the databases of the job market websites have an advantage in hiring. They can predict which candidates perform well in the future and offer jobs to those. The employers without access to the databases are left with less promising candidates.