Puudus headest õpetajatest on probleemiks mitmel juhul. Vähearenenud riik tahab edendada haridust, aga pole piisavalt haritud inimesi õpetajakohtadele ega ka raha nende palkamiseks väljastpoolt. Ettevõte tahab kasutada uut tehnoloogiat, milleks peab suurt hulka töötajaid koolitama, aga pole piisavalt inimesi, kes tehnoloogiat juba tunnevad ja võivad teistele õpetada. Riigis on struktuurne tööpuudus ja töötuid tuleks koolitada nende valdkondade jaoks, kus on tööjõupuudus, aga inimesed, kes neid valdkondi juba tunnevad, saavad kõrgemat palka seal töötades kui töötuid koolitades.
Ühest küljest oleks lahendus justkui olemas – internetis on palju õppematerjale paljude valdkondade kohta tasuta saadaval, tuleb ainult selgeks õppida. Näiteks maailma tippülikoolid on pannud osade ainekursuste materjalid täies mahus tasuta internetti. Probleemiks on aga, et neid tasuta materjale eriti ei kasutata.
Iseõppimisel on takistuseks esiteks motivatsioon, ehk inimesed ei suuda ennast sundida ise õppima ja vajavad õpetajat, kes jälgib ja kontrollib. Ka õppekaaslaste surve võib õppimisele kaasa aidata. Teiseks on küsimuste tekkides vaja valdkonda tundvat inimest vastama ja selgitama.
Üks võimalus kallist õpetajaressurssi kokku hoida on õppejõudude erinevad rollid lahutada: üks inimene õpetab, teine parandab töid, kolmas kirjutab eksami, neljas jälgib eksamitegemist. Valdkonna selgitamiseks ja küsimustele vastamiseks on vaja iga 20-30 õppuri kohta kvalifitseeritud inimest paariks tunniks nädalas, aga teiste õpetaja ülesannete täitmiseks nii pädevaid inimesi nii suurel hulgal vaja pole. Loengud võib tänapäeval kogu maailmale lugeda üks inimene, need saab videosse võtta ja netti üles panna. Nii piisab kogu maailma õppuritele ühest loengupidajast, kes võib siis olla maailma parim.
Ülesannete ja eksamite koostamiseks piisab samuti paarist-kolmest inimesest kogu maailmale, tingimusel, et eksam toimub kogu maailmas samal ajal. Mõnede ainevaldkondade osasid ülesandeid saab parandada automaatselt arvutiga (valikvastustega testid, numbrilise vastusega ülesanded).
Suurim hulk töötunde kulubki tööde parandamiseks, eksamite jälgimiseks ja küsimustele vastamiseks. Lisaks tuleb enamiku õppurite puhul neid tööle sundida ja nende õppimist jälgida. Eksami või õppimise jälgimiseks ei pea omama erialast kvalifikatsiooni, piisab, kui inimene on aus ja kohusetundlik.
Vastavat valdkonda tundvad inimesed saab niisiis kontsentreerida selgitamisele ja tööde parandamisele. Ka siin saab teha tööjaotuse – head suhtlejad ja kiired mõtlejad selgitama, omaette nokitsejad, täpsemad ja kohusetundlikumad töid parandama.
Pole põhjust, miks üks ja sama inimene peaks pidama loengut, selgitama ainet seminaris, kirjutama ülesanded, jälgima eksamit ja parandama töid. Aususe osas tuleb isegi kasuks, kui tööde parandajad pole neid kirjutanud õppureid kunagi kohanud ja saavad tööd kätte anonüümselt.