Aeg-ajalt kaeveldakse ajakirjanduses, et inimesed usuvad umbluud ja eitavad teadust (kliimamuutuse, alternatiivmeditsiini, evolutsiooni jm osas). Lahendusena soovitatakse teadlastel rohkem meediaga suhelda ja oma avastusi paremini populariseerida. See on sümptomite, mitte põhjuste ravimine, ja pealegi ebaefektiivne ravi.
Kui teadlased võistlevad avaliku arvamuse mõjutamisel propagandaekspertidega (poliitikud, PR inimesed, turundajad), siis nagu amatöörid professionaalide vastu ikka, teadlased kaotavad. Harjutades ajupesu rohkem, võivad teadlased kaotuse suurust vähendada, aga kaotama nad jäävad, kui nad just ei keskendu propagandale põhitegevusena (ei muutu professionaalideks). Aga siis lakkavad nad olemast teadlased ja muutuvad propagandistideks. Inimese ressursid on piiratud, nii et mitmes valdkonnas tipus olemine on pea võimatu. Kui põhitegevus on sõnumi levitamine, ei jää aega teaduseks. Kui teha teadust ja populaarteadust võrdselt, pole kumbki neist tipptasemel, nii et jäädakse maha nii avaliku arvamuse mõjutamisel kui teaduse avaldamisel.
Lisaks peab teadus olema aus, muidu pole see teadus. Ausus nõrgendab propagandavõimekust. Kui üks propagandist kasutab kõiki võtteid ja teine ainult ausaid, siis võidab esimene. Kui ideoloogia ainus eesmärk on mõjutada, aga teadusel on ka muid olulisi eesmärke (ausus näiteks), siis on ajupesus edukam ideoloogia. Nii et isegi kui teadlased täiskohaga mõjutajateks hakkaksid, vähendaks nende sõnumi olemus võiduvõimalusi propagandasõjas. Võib muidugi kasutusele võtta ka demagoogia, sarnaselt vastastele, aga siis ei levitata enam teadust, vaid ideoloogiat teaduse nahas. Teadus kas kaotab propagandale või lakkab olemast teadus.
Miks siis enamikul inimestel on mõningad teadusteadmised (Maa on ümmargune, vesi on H2O, haigused tulevad mikroobidest) ja ebateaduse ajupesu jääb ebatäielikuks? Ideoloogia ja teadus pole alati vastuolus. Kui poliitikutel ega turundajatel pole motiivi teadust eitada, siis saab teadus loobumisvõidu. Sõnum levib, sest keegi ei viitsi vastu vaielda.
Ebateaduse uskumine on osa laiemast probleemist: propaganda ja turunduse mõju all olemisest. Lahendus ei ole parem teaduskommunikatsioon ehk ajupesu vastu võitlemine selle enda vahenditega. Ajupesul on koduväljaku eelis. Teadlased võivad ju kirjutada artikleid, mis hetkel levinud lollusi kummutavad, aga siis leiutatakse kohe uus umbluu või avaldatakse meedias laviin vastuväiteid (vääraid, aga see ei loe). Ebateadust ja ideoloogiat saab välja mõelda palju kiiremini kui ümber lükata. Sümptomite ravi ei aita.
Ei aita ka ajupesu stiilis “Uskuge teadlasi, mitte propagandiste,” sest kuidas tuvastada tõelisi teadlasi? Tihti väidab ebateadus end olevat teadus ja leiab ka mõned teadlased, kes seda kinnitavad. Aga teadlaste kompetentsis on suured erinevused (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=471) ja isegi tipptasemel tarkus ja haridus koos ei taga tervet mõistust (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=536).
Probleemi põhjus on teadusliku meetodi kasutamata jätmine, kas selle mittetundmise või kasutusharjumise puudumise tõttu. Kui nõuda kõigile väidetele teaduslikku tõestust, läheb propagandistidel elu raskeks. Tuleb mõista tõestuse olemust, muidu veetakse ninapidi reklaamsõnumiga “Teaduslikult tõestatud.” Teaduslikku meetodit ja statistiliselt õiget otsustamist peaks õpetama hiljemalt algkoolis (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=286). Nende oskuste praktiline kasutamine peaks olema automaatne refleks, mida pideva harjutamisega alal hoitakse. Elulisi rakendusvõimalusi leiab lasteaiast peale: kuidas eristada ausaid mängukaaslasi ebaausatest? Mõtle välja võltssaladused ja räägi igaühele erinev saladus koos palvega seda mitte edasi rääkida. Hiljem teistelt kuuldud “saladused” tuvastavad ebausaldusväärsed. Milline käitumine, riietus ja jutt teeb kaaslaste hulgas populaarseks? Võiks ju kasutada teaduslikku meetodit selle kontrollimiseks. Milline trenn või kosmeetika annab hea välimuse? Tuleks teha korralik katse endaga (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=350).
Kokkuvõtvalt: kui inimesed ei mõista või ei usu teadust, miks pakutakse lahendusena teaduse lihtsustamist ja meelelahutuslikumaks muutmist? Miks mitte mõistmisvõime tõstmist?