Mõne keele kõnelejaid peetakse viisakamaks kui teise, näiteks on tekkinud stereotüüp „prantslaslik viisakus”. Näilise viisakuse põhjuseks on tõenäoliselt see, et inimesed tõlgivad oma keele viisakuse teise keelde otse. Teises keeles vastavad otse tõlgitud sõnad aga kõrgemale viisakustasemele („kas te palun ulataksite” on kõrgem kui „palun ulatage”, mis on kõrgem kui „anna”). Teisest keelest esimesse otse tõlkides satutakse jällegi madalamale viisakustasemele. Nii tekib stereotüüp ebaviisakatest matsidest.
Ma ei usu, et ühe keele rääkijad on olemuselt viisakamad kui teise, sest inimesed on kõikjal maailmas üsna sarnased. Näiliselt viisakates keeltes tundub olevat umbes sama palju roppusi ja solvanguid kui teistes. Solvata saab ka väga viisakate sõnadega.
Ka muud kultuuriga seotud väljendid ajavad otse tõlkides segadusse või vähemalt minetavad tähendusvarjundi. „Meie igapäevast leiba” oleks aasia keeltes tähenduselt lähedasem fraasile „meie igapäevast riisi”. Ingliskeelne „bread” tuleks igapäevakasutuses eesti keelde tõlkida „sai”, sest olemuselt on inglise „bread” nisujahust päts. Aga metafooriliselt tuleks „bread” tõlkida „leib”, näiteks Piiblis.