Sildiarhiiv: eesmärk

Spordiala valiku kriteeriumid

Spordi eesmärgiks võib olla hea välimus, tervis, sotsiaalne suhtlemine, lõbus ajaviide jne. Inimesed ei paista spordiala aga strateegiliselt valivat. Ei küsita, mis ala kõige paremini eesmärke täidab.

Huvitavus on individuaalne, aga sõltub osaliselt ka trennikaaslastest. See, millises trennis on toredad inimesed, on juhuslik. Suhtlemise osas on eelis ilmselt mitmeinimesealadel nagu pallimängud. Sõudmine üheinimesepaadis lobisemist ei soodusta.

Kiire liikumisega alad on enamikule huvitavamad, näiteks võistlustants huvitavam kui jooga. Otsese vastasega alad on adrenaliinirohkemad: maadlus põnevam kui jõutõstmine. Adrenaliiniga reklaamitakse muidugi ekstreemsporte, kus vigastusoht tekitab põnevust. Ala huvitavust võib ise sporti tegemata hinnata selle põhjal, kui paljud seda telekast vaatavad.

Tervise osas saab osaliselt otsustada statistika põhjal – milliseid vigastusi ja kui palju saadakse ajaühiku kohta erinevat sporti tehes. Ekstreemspordid on ilmselt tipus, aga peaks kontrollima. Teoreetiliselt peaks jalgpallis ja teistes jooksupõhistes mängudes olema rohkem vigastusi kui lihtsas jooksmises, sest võidakse kokku põrgata, keegi võib jalad alt niita jne. Poks on ohtlikum kui selle sarnane aeroobika või kotitagumine, sest mitte ainult ei anta, vaid ka saadakse. Ameerika jalgpall ja poks on ajukahjustuste poolest kuulsad.

Suured kiirused, raskused ja kaugus abist suurendavad ohtu. Inimene on nõrk, nii et välist jõudu (gravitatsiooni, tuult, lainet) kasutavad alad on üldiselt kõige kiiremad (nt mäesuusatamine, purjelaud, lainelaud). Motospordiks nimetatavaid valdkondi ma spordiks ei loe.

Tänapäeva inimeste eluviisi puhul on südameveresoonkonna trenni tavaliselt vähe, nii et tervise jaoks peaks eelistama vastupidavusalasid lühikese kiire jõupingutuse valdkondadele. Nii et ujumine tõstmise asemel, parem jalgrattasõit, kui akrobaatika jne. Liialdamine kestusega on jällegi halb, näiteks maraton nõrgestab organismi rohkem kui keskmaajooks.

Ilu osas tasub teha sümmeetrilisi spordialasid, mis treenivad kehapooli võrdselt. Piltidel on näha, kuidas tennisistidel on üks käsi jämedam. See näib kole. Sarnased probleemid reketialadele on ilmselt vehklemisel ja viskealadel (pesapall, kettaheide, odavise). Lihaseid võiks treenida üle kogu keha, mitte näiteks ainult jalgu nagu jalgrattasõidus või käsivarsi ja õlgu nagu mägironimises. Internetis on iga ala tippude kogukehaportreesid ja mõned on ikka üsna ebainimlikud. Näiteks maasvõitlusalad paistavad tekitavat ettepoole kummargil gorillarühti.

Rühist rääkides – selja sirgsust nõudvad ja seljalihaseid treenivad alad on selles osas kasulikud. Nimetaksin siinkohal tõstmist, sõudmist ja joogat.

Kui vanemad valivad sporti lapsele, võivad nad tahta poisse ja tüdrukuid erinevalt suunata. Iluideaalid on sugudel erinevad ja osad alad treenivad õlad laiaks. Ujumine näiteks. Ilusate jalgade nimel tasub ilmselt joosta, aga üldise välimuse nimel oleks ka kõhu- ja seljalihaste trenni vaja.

Strateegiliselt sporti valides peaks ka kulukust arvestama. Ratsutamine, golf ja purjetamine on rikaste rida. Mida vähem varustust vaja läheb, seda keskkonnasõbralikum ja odavam ala üldiselt on. Varustus hõlmab ka spordisaali või -väljakut, ujumisbasseini, suusahüppemäge jne. Sõit metsa orienteeruma või mere äärde lohelauatama läheb samuti kuludesse.

Kui ala on elukohas populaarne, siis on tõenäoliselt selle varustust palju saada, sealhulgas kasutatud ja odavat. Konkurents ajab hinna alla. Püsikulu (väljaku ehitus) jaotub suurema hulga inimeste vahel. Samuti on palju inimesi, kellega seda sporti arutada või koos teha. Populaarsetel aladel on seega kulu- ja suhtlemiseelis.

Kes tahab oma rahaga eputada, valib muidugi kallid alad – rikkuse näitamine on põhjus, miks inimesed ratsapolot ja golfi mängivad. Vaesed kiidelda tahtjad võivad odavamaid eksootilisi sporte proovida: mallakamb, Austraalia jalgpall, Türgi õlimaadlus.

Kui tahta spordiga raha teenida, peab tippu jõudma või treeneriks õppima. Tippu jõudmine on raske ja vähetõenäoline. Treeneritele on rakendust peamiselt populaarsetel aladel nagu jalgpall, aga peaks arvestama ka spordi tulevikupotentsiaali. Hääbuvatel aladel on nõudlust vähem kui moodi tulevatel.

Mõnest spordist võib elus laiemalt kasu olla (ujumine, orienteerumine, jalgrattasõit), enamikust aladest mitte (sulgpall, ballett). Võiks eelistada kasulikke.

Hea oleks, kui sporti saaks teha aasta läbi, aga lumega piirkonnas võib see nõuda eri alade kombineerimist. Näiteks suusatamine ja rullsuusatamine, uisutamine ja rulluisutamine. Eesti vihma- ja porihooaeg kevadel ja sügisel takistab kõiki õuesporte peale mudamaadluse. Siseruumialad nagu tõstmine ilmast ei sõltu, aga tore oleks sporti tehes ka loodusvaateid nautida. Seda saab aerutades, sukeldudes, orienteerudes.

Koolikatsete eesmärkfunktsioon

Paistab, et koolikatsete ideaalvariandiks peetakse seda, kui parimad õpilased pääsevad parimatesse koolidesse. Ehk toimub assortatiivne seostumine: kategooria A objektid reastatakse mingi tunnuse alusel, samuti kategooria B objektid mingi tunnuse alusel. Siis viiakse A1 kokku B1-ga, A2 kokku B2-ga, A3 B3-ga jne. Aga miks peaks see olema ühiskonna jaoks parim?

Selleks, et assortatiivne seostumine oleks parim variant, peab eesmärkfunktsioon olema teatud omadustega. Ühiskonna jaoks on parimate õpilaste minek parimatesse koolidesse optimaalne, kui ühiskonna kogukasulikkus (mis võib olla liikmete kasulikkuste summa, aga ei pea olema) on sellise koolide ja õpilaste seostumise korral suurim.

Võttes eesmärgiks keskmise „tarkuse“ maksimeerimise, täpsemalt defineerimata, mis see tarkus olla võib, on parimate koolide parimate õpilastega seostumine hea, kui tubli õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus tema tarkuse juurdekasv viletsas koolis on suurem kui halva õpilase tarkuse juurdekasv tippkoolis miinus viletsas koolis. Ehk juurdekasvude vahe on suurem tublidel õpilastel. Vastupidise võrratuse korral tuleks panna viletsad õpilased parimatesse koolidesse ja targad nõrgimatesse. Täpse võrduse korral vahet pole, kes kuhu panna.

Kui iga kool korrutab iga õpilase tarkuse ühest suurema arvuga (eri koolidel erinevad arvud) ja igal õpilasel on positiivne algtarkus, siis peaks panema targemad õpilased parematesse koolidesse. Kui iga kool liidab tarkusele positiivse arvu (eri koolidel erinev), siis pole vahet, kes kuhu panna. Kui koolid tõstavad õpilaste tarkuse tasemele, mis on maksimum kooli tasemest ja õpilase algtasemest (ehk annavad ainult puuduoleva, aga rumalamaks ei tee) ja mõne õpilase algtase on parima kooli tasemest kõrgem, siis tuleks nõrgemad õpilased panna parimatesse koolidesse.

Võttes eesmärgiks maksimaalse, mitte keskmise tarkuse maksimeerimise, tuleks üldiselt panna parimad õpilased parimatesse koolidesse. Kui tahetakse miinimumtarkust maksimeerida, tuleks üldiselt tippkoolidesse panna nõrgimad õpilased. On tarkuse suurenemise funktsioone, mille korral selle lõigu eelnevad laused ei kehti, seetõttu lisasin neile sõna „üldiselt“.

Kui õpilased mõjutavad üksteist, sõltub samuti mõjufunktsioonist ja eesmärkfunktsioonist, kuidas neid kõige parem rühmitada oleks. Eeldame eesmärgina keskmise tarkuse suurenemist. Kui tark tõmbab kaasõpilasi ülespoole rohkem, kui teda ennast alla tõmmatakse ja targa mõju rumalatele on suurem või sama, kui tarkadele, tuleks targad jaotada võimalikult võrdselt klasside vahel. Kui rumal tõmbab teisi alla ise suurt võitmata ja tema mõju tarkadele on suurem, kui rumalatele, tuleks rumalad teistest isoleerida. Kui tark tõmbab tarkade taset üles rohkem kui rumalate taset, peaks targad kokku panema.

Kui ühtlase tasemega õpilastega klassile saab teha neile täpsemalt sobiva õppekava kui erisugustest koosnevale klassile, ja nad seetõttu kiiremini õpivad, siis see õigustaks (lisaeelduste kehtides) eliitklasside ja järeleaitamisklasside moodustamist. Samas kui erinevus mingil põhjusel rikastab, tuleks erisugused õpilased kokku panna. Õpilaste vanusegruppidesse eraldamine (1. klass, 2. klass,…) viitab uskumusele, et vähemalt mingil määral kiirendab sarnaste õpilaste kokku kogumine õppimist.

Empiirilise kontrollita on raske öelda, milline on tegelik mõjufunktsioon ja kuidas peaks koolisüsteemi korraldama. Koolide ja õpilaste vastasmõjude mõõtmine nõuaks suurt andmehulka ja oleks üsna keeruline, nagu olen varem kirjutanud.