Sildiarhiiv: evolutsioon

Psühholoogiateooriad vanemate mõju kohta

Varased psühholoogiateooriad Freudist alates rõhutavad lapsepõlve ja eriti vanemate olulisust isiksuse kujunemisel. Mulle tundub, et sageli samastatakse lapsepõlve keskkond ja vanemate mõju, justkui vanemad oleksid lapse ainukesed mõjutajad. Ajalooliselt oli esimeste psühholoogiateooriate välja mõtlemise ajal 20. sajandi alguses kool lühem, trenne ja hobisid vähem, seega loogiline oletada, et kooli mõju isiksusele väiksem. Teisest küljest, peredes oli lapsi rohkem ja tööpäev ja -nädal pikemad, seega vanema tähelepanu igale lapsele väiksem. Sellevõrra võis mängukaaslaste ja naabrite mõju suurem olla. Kolmandast küljest, lapsed pandi varakult tööle, tihti vanemate ametialal ja nendega koos, mis ilmselt vanemate mõju lapsele suurendas. Kui vanemad olid tol ajal põhilised mõjutajad, siis on loomulik, et psühholoogiateooriad hakkasid keskenduma vanematele ja eirasid (lihtsuse mõttes või tähelepanematusest) teisi lapsepõlve osi. Teooriate leiutajad olid seda tehes piisavalt vanad, et neil vanematega ilmselt rohkem kokkupuudet oli kui lapsepõlvekaaslastega, nii et ka see võis juhtida tähelepanu ebaproportsionaalselt vanematele.
Empiiriliselt oleks huvitav teada, kas näiteks hoolitsevad vanemad ja kiusavad klassikaaslased on parem kombinatsioon kui kiusavad vanemad ja hoolitsevad klassikaaslased, ehk kummal on suurem mõju lapse arengule tänapäeval. Teoreetiliselt võib spekuleerida, et mõju on proportsionaalne koos veedetud (ärkveloleku)ajaga: kui laps veedab klassikaaslastega rohkem aega kui vanematega, siis muudavad klassikaaslased tema isiksust rohkem. Muidugi loevad mõjutusel ka autoriteet, aja jaotus aastas (pool aastat terve päev koos olemist ja siis pool aastat kokkupuuteta vs aasta ringi pool päeva), koostegevuse aktiivsus (üksteisega rääkimine-mängimine vs kodus eri tubades olek), inimeste arv ja teised tegurid. Autoriteet pole absoluutne: klassikaaslaste kommentaarid vanemate kohta võivad vanemate autoriteeti kõigutada ja vastupidi.
Koos veedetud aeg siiski tõenäoliselt suurendab mõju. Laps veedab koolis umbes 6-7 tundi päevas 5 päeva nädalas 7-8 kuud aastas, seega umbes 1025 tundi aastas. Vanematega veedab koolilaps iga päev ärkveloleku ajast umbes tunni hommikul ja 4-6 tundi õhtul, pluss nädalavahetusel ja koolivaheaegadel veel kuni 8 tundi, miinus trennid, suvelaagrid jne. Kokku 2500 – 4500 tundi aastas. Eelkoolieas rohkem. Nii et ka tänapäeval on vanemate mõju ilmselt suurem kui koolil, aga klassikaaslaste mõju on siiski piisavalt suur, et seda ei tohiks eirata.
Suurema osa inimkonna ajaloost oli oodatav eluiga lühike, nii et vanemad surid kiiresti ja inimene täiskasvanuna vanemate abi tõenäoliselt oodata ei saanud. Sotsiaalne tugivõrgustik pidi toetuma eakaaslastele. Evolutsioon viib sel juhul eakaaslaste vanematest tähtsamaks pidamisele. Samuti kui küttide-korilaste hõimus käivad vanemad toitu hankimas ja lapsed on hõimu laagris (ehk väheste täiskasvanute valve all), siis areneb suhtlusoskus just eakaaslastega sidemete loomise suunas.
Evolutsiooniliselt on kasulikum olla sõber suurema kui väiksema arvu inimestega, sest kui läheb poliitiliseks kempluseks, on hea olla võitjate poolel ja arvukus tõstab võiduvõimalust. Eakaaslasi oli hõimus rohkem kui vanemaid (suure suremuse ja sündimuse tõttu), mis suunab inimest eakaaslasi tähtsamaks pidama ja nende arvamusest rohkem hoolima.
Teisest küljest on kasulikum hoida häid suhteid mõjukate inimestega. Täiskasvanute (sealhulgas vanemate) võim on suurem kui lastel (eakaaslastel), mis suunab aju evolutsiooni just vanemate tähtsaks pidamisele. Teismeliseeas suureneb eakaaslaste füüsiline jõud (kiviajal mõjuvõimu alus) ja väheneb vanemate oma (kui nad elavad, on nad tõenäolisemalt haiged, ei söö katkiste hammaste tõttu piisavalt jne), mis õigustab eakaaslastele rohkem ja vanematele vähem tähelepanu pööramist.

Evolutsioonilised protsessid

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Tsivilisatsioon ja rakk

Keeruliste biomolekulide süntees keemilistest elementidest on sarnane paljude sammudega protsess nagu keeruliste tehnoloogiliste vidinate tootmine naftast ja maakidest. Kui võtta iga asja tootmissammude arvuks tööriistade abil selle tootmise sammud pluss nende tööriistade tootmissammude arv pluss tööriistade tootmise tööriistade tootmise sammud, jne, siis tänapäevaste vidinate tootmiseks läheb tuhandeid samme. Teisest suunast: alustades paljaste kätega, tehakse kõigepealt looduses leiduvatest toorainetest asju, siis kasutatakse neid lihtsaid tööriistu järgmiste asjade valmistamiseks, jne. Samamoodi tuleb keeruliste biomolekulide tootmisel esmalt sünteesida lihtsad ained, siis nende abil keerulisemad, nendest veel keerulisemad, jne. Kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni koloonia tühjal maatükil muutub varsti sarnaseks tsivilisatsiooniks, sest neil on juba tööriistad olemas, millega uusi tööriistu ja vidinaid teha. Samuti saab ka rakk teha endast koopia, mis hakkab kohe keerulisi biomolekule tootma. Üksik molekul rakust seda ei suuda, nagu ka üksik inimene ei suuda arenenud ühiskonda püsti panna. Nii tsivilisatsiooni kui raku koopia ei pea alustama nullist, vaid saab kasutada varem loodud tööriistu või biomolekule, mille abil uute sarnaste tootmine võtab vaid paar tootmissammu.
Tsivilisatsioon on nagu organism – suudab rohkem kui osade summa. Selle osad eraldi tühjas kohas pole eluvõimelised. Organismide kooslust käsitleb ühtse organismina superorganismi teooria.

Kuumad lõunamaa mehed

Eesti meedias on räägitud, et eesti naistele meeldivad kuumad lõunamaa mehed. Kas see tõesti nii on, tuleb jätta statistikute selgitada, aga oletame, et on. Mis võiks sellist meeldimismustrit põhjustada? Pakun, et oluline pole mitte lõunapoolne päritolu, vaid geneetiline erinevus, ettevõtlikkus ja rikkus.
Kuna sugulastega (geneetiliselt sarnaste inimestega) järglaste saamine soodustab pärilikke haigusi, on evolutsioon ilmselt pannud inimesed ihaldama geneetiliselt erinevaid seksuaalpartnereid. Need ei pea tingimata pärinema lõuna poolt, küll aga kaugematest piirkondadest, kus inimesed on keskmisest eestlasest geneetiliselt erinevamad. Kuna Eestist lõuna pool elab maailmas rohkem inimesi kui põhja pool, külastab Eestit rohkem lõunapoolseid geneetiliselt erinevaid inimesi kui põhjapoolseid, seega on eestlastel rohkem võimalusi luua suhteid lõunamaalastega. See kehtib meeste kohta samamoodi kui naiste.
Kui võtta suvalise riigi kohalik ja seda riiki külastav välismaalane, siis tõenäoliselt on välismaalane hakkajam, ettevõtlikum ja rikkam. Teise riigi külastamine nõuab planeerimist ja pealehakkamist, aga kodus istumine mitte. Rikkamad reisivad rohkem kui vaesed, ja ettevõtlikumad inimesed on rikkamad. Muude asjaolude võrdsuse korral eelistatakse suhet luua rikkama ja energilisema inimesega. Ka see viib välismaalaste eelistamisele.
Evolutsioonilistel põhjustel loeb partneri rikkus naistele rohkem kui meestele (Cashdan 1998 Women’s mating strategies http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/%28SICI%291520-6505%281996%295:4%3C134::AID-EVAN3%3E3.0.CO;2-G/abstract). Seetõttu loovad naised tõenäolisemalt suhteid rikaste välismaalastega kui mehed. Suhet vaesemast riigist naise ja rikkamast riigist mehe vahel peaks esinema tihemini kui rikkamast riigist naise ja vaesemast riigist mehe vahel.
Kui sotsiaalne norm on, et suhet alustab mees, siis on eelis tõenäoliselt ettevõtlikumatel välismaa meestel, võrreldes nii kohalike meeste kui hakkajate välismaa naistega. Jällegi peaks suhteid tekkima rohkem kohaliku naise ja välismaa mehe vahel kui vastupidi.
On muidugi tegureid, mis takistavad suhte loomist erineva päritoluga inimeste vahel – eri kultuuridest tulijatel on raskem teineteisemõistmiseni jõuda. Kui mõlemad tahavad pikemas perspektiivis elada lähedal oma sõpradele-sugulastele või tuttavas kultuurikeskkonnas, siis võib elukoha valik konflikte tekitada. Need tegurid tunduvad meeste ja naiste vahel sümmeetrilised.

Mis tunnused alluvad veel evolutsioonile

Ühes seminaris rääkis Arthur Robson sellest, millise kasulikkusfunktsiooni võiks evolutsioon inimesele kujundada. Muuhulgas mainis ta, et kuigi tänapäeval elavad arenenud riikides peaaegu kõik sündinud inimesed suguküpsuseni ja seega võiks arvata, et inimeste evolutsioon on loodusliku valiku puudumise tõttu lõppenud, on siiski vähemalt üks tunnus, millele toimib tugev evolutsiooniline surve. See on eelistus saada lapsi.

Kui inimestel on võimalik muudes tegevustes muutusi tegemata valida, kas lapsi saada või mitte, siis järgmisesse põlvkonda edastavad oma geenid pigem need, kelle eelistuseks on laste saamine. Kuni rasestumisvastaste vahendite laia levikuni piisas sellest, kui evolutsioon pani inimesed seksi armastama, sest sellise eelistuse tagajärjel nad paljunesid niikuinii. Tänapäeval oleks vaja täpsemalt suunatud eelistust, sest on tekkinud võimalus seksida lapsi saamata.

Muidugi on veel teisi tunnuseid, mis ka tänapäeval evolutsioonile alluvad. Enesetapukalduvus või riskikäitumine teismeliseeas vähendavad tõenäosust järglasi saada. Vastuvõtlikkus rangetele religioonidele võib oluliselt suurendada oodatavat laste arvu, kui antud piirkonnas saadaolevad usundid keelavad rasestumisvastased vahendid või käsivad inimestel ohtralt sigida.

Valikukasulikkus ja kogetud kasulikkus

Psühholoogias ja käitumisökonoomikas eristatakse valikukasulikkust ja kogetud kasulikkust. Traditsiooniline majandusteooria neid ei erista. Valikukasulikkus on see, mida agent valiku tegemise hetkel erinevatele variantidele omistab, ehk mida ta arvab iga valiku tagajärjel kogevat. Kogetud kasulikkus on see, mida pärast valiku tagajärgede saabumist tegelikult tuntakse.

Psühholoogias on dokumenteeritud palju olukordi, kus valiku- ja kogetud kasulikkus oluliselt ja süstemaatiliselt erinevad. Näiteks arvavad inimesed, et pärast loteriil suure summa võitu on nad edaspidises elus oluliselt õnnelikumad. Tegelikult on õnnetunde kasv lühiajaline ja mõni aeg pärast võitu on inimese keskmine meeleolu sama, nagu enne. Sümmeetriliselt omistatakse invaliidistumisele oluline õnnetunde langus edaspidi, kuigi tegelikult kohanetakse puudega kiiresti ja taastub tavaline keskmine meeleolu. Mänguteoorias tekib valiku- ja kogetud kasulikkuse erinevus a href= http://www.sanderheinsalu.net/files/ajaveeb/?p=187 mängudes oma tulevase mina vastu. a

Robson ja Samuelson (2011) kirjutasid teoreetilise mudeli, kuidas evolutsioon võib viia valiku- ja kogetud kasulikkuste erinevuseni. See on tavalise mehhanismidisaini probleemi muudetud versioon. Mehhanismidisainis soovib tööandja, et töövõtja teeks midagi või avaldaks oma info, aga töövõtja tegevus pole täpselt vaadeldav. Tegevuse tulemus on mürarikas signaal tegevuse enda kohta, ja tööandja saab eri signaalide eest maksta erinevat tasu. Küsimus on, millisele signaalile mis tasu vastama peaks.

Kasulikkuste mudelis on tööandjaks evolutsioon ja töövõtjaks organism. Evolutsioon püüab panna organismi ellujäämiseks parimat valikut tegema ja annab talle iga valiku eest teatud heaolutaseme. Keskkonna kiire muutumise tõttu ei saa evolutsioon kõiki valikuvõimalusi eristada ja igaühe eest erinevat kasulikkustaset anda. Lisaks on heaolutasemete valik piiratud kahel põhjusel. Kuna heaolu on mingi kemikaali tase ajus, ei saa selle tase olla teatud piirist kõrgem ega madalam. Väikese kasulikkuserinevusega valikuid ei suuda organism eristada. Nii et on lõplik arv kasulikkustasemeid, mida saab panna vastama valikugruppidele.

Kui valikud tehakse kahel perioodil, siis kohandatakse teise perioodi kasulikkustasemeid vastavalt esimese perioodi valikule, et teha kõige tõenäolisemalt ette tulevad valikud üksteisest võimalikult erinevaks. Mida erinevama kasulikkusega on valikud, seda tõenäolisemalt teeb organism kõrgeima heaoluga valiku.

Organism on naiivne ega ennusta, et teise perioodi kasulikkustasemed esimese perioodi valiku tagajärjel muutuvad. Kui ennustaks, siis ei pingutaks ta esimesel perioodil õige valiku tegemiseks nii palju, kuna heaolu kasv õigest valikust neutraliseeritakse teise perioodi kõrgemate nõudmistega sama kasulikkustaseme saavutamiseks. Ehk mida paremat tööd sa teed, seda rohkem tööd sult nõutakse. See loob motivatsiooni esialgu halvemini töötamiseks.

Naiivse organismi puhul meenutab olukord pilti, kus eesli seljas istuv inimene hoiab ridva abil eesli nina ees porgandit. Eesel liigub porgandi poole, aga seda kätte ei saa, kuna porgand liigub vastavalt eesli liikumisele kaugemale.

Üks motivatsioon valiku- ja kogetud kasulikkuse uurimiseks on inimestele paremate valikute tegemise õpetamine, mille all tavaliselt mõeldakse omavahel kooskõlalisi valikuid. Kui aga vastuoluliste valikute tegemise põhjuseks on evolutsiooniline taju erinevus tegelikkusest, ei pruugi kooskõlalisemad valikud paremaks osutuda.

Relvajõudude tasakaal

Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.

Domineeritud strateegia ellujäämisest evolutsioonis

Hofbauer ja Sandholm (2011) kirjeldavad hüpnoketta mängu, kus domineeritud strateegia evolutsioonis alles jääb. See tulemus on üllatav, kuna domineeritud strateegia pole parim vastus ühelegi teiste mängijate strateegiakombinatsioonile ja on vähemalt üks puhas strateegia, mis annaks mängijale igal juhul parema tulemuse.

Mängijad kohtuvad juhuslikult populatsioonist valitud vastastega, mängivad antud mängu ja saavad tulemuse teada. Siis on neil võimalus enne järgmist kohtumist juhuslike vastastega oma käitumist muuta. Võiks arvata, et kui mängijad oma käitumist kohandavad, siis pidevalt kohatud vastaste vastu parimat strateegiat valides jõuavad nad lõpuks Nashi tasakaalu, kus definitsiooni kohaselt domineeritud strateegiaid ei mängita.

Hüpnoketta mängus on ainult üks Nashi tasakaal, mis on segastrateegiates ja evolutsiooniliselt ebastabiilne. Käitumine selles mängus jõuab evolutsioonilise protsessi kaudu korduvasse tsüklisse, kus positiivse tõenäosusega valitakse domineeritud strateegiat.

Teine link samale artiklile.