Sildiarhiiv: kuritegevus

Kuritegevuse väidetava põhjuse vähendamine

Kuritegevuses, terrorismis ja teistes probleemides süüdistatakse vahel suurt noorte vallaliste meeste hulka või suurt meeste-naiste suhtarvu, otsesemalt meeste seksuaalset frustratsiooni. Kui see tõesti kuritegevuse põhjus on, siis on lahendus lihtne: võimalikult elutruud seksrobotid nii mehi kui naisi jäljendava välimusega. Pakkudes roboti abil rahuldust igaühele riskigrupis, olgu see grupp noored mehed või keegi muu, peaksid potentsiaalsed kurjategijad frustratsioonist lahti saama, mis viiks rahumeelsele seaduskuulekale käitumisele.
Tehnoloogia elutruuks robotiks on juba olemas: naha saab teha plastikust või vahast (vahakujud on üsna elutruud), hingamisliigutusi saab jäljendada lineaarmootoriga, südamelööke basskõlariga, ka soojenduse saab sisse panna, vedelikku teatud kehaosadesse pumbata, lihtsaid häälkäsklusi odava nutitelefoni abil ära tunda jne. Skeleti saab plastikust 3D printida ja lihased tihedast vahtkummist välja lõigata. Lihase keskele võib panna kaabli, mida väike elektrimootor enda ümber kerib (ja lahti kerib) – nii saab lihaseid liigutada. Liigutused, mida seksrobot tegema peab, ei ole eriti keerulised, nii et pole vaja peenmehaanikat ega väga täpset taktiilset tagasisidet. Samuti käsklused, mida robot tundma peab, on lihtsad ja neid on vähe, nii et üsna lihtne mikrofon ja arvuti suudaksid neid tuvastada.
Põhiline sellise roboti tootmiskulu on kokkupanemise aeg ja tööjõud. Materjalid kokku maksavad ilmselt alla 1000 euro roboti kohta, eriti kui roboteid suures koguses toota. Kogukulu jääb tõenäoliselt alla 10 000.

Korruptsioon on ühiskonnalt varastamine

Korruptiivse tehinguga on nõus nii altkäemaksu andja kui võtja, kuna mõlemad saavad kasu. Kahju kannatab ühiskond, näiteks kui kinnisvaraarendaja saab linnaplaneerimise ametnikult loa ehituseks, mis linnapilti ja konkureerivaid ehitajaid kahjustab või ohutusnõuetele ei vasta. Summaarne kahju on üldiselt suurem kui altkäemaksu andja ja võtja kogukasu, muidu võiksid korruptandid pakkuda ülejäänutele kompensatsiooni, mis on suurem nende kahjust. Nii võiks kogu ühiskonna nõusse saada seadust või planeeringut muutma ja tehing poleks enam korruptiivne, vaid aus äri.
Tehingu kogukahju, mis on suurem kasust tehingu osapooltele, on kuritegelike tehingute üldine omadus. Näiteks kui taskuvargad teevad koostööd (üks tõmbab ohvri tähelepanu, teine varastab) ja jagavad saagi, siis mõlemad vargad võidavad, aga ohver kaotab rohkem, sest peab lisaks raha kaotusele asendama dokumendid ja rahakoti. Vargad saavad aga ainult raha. Jällegi, kui kasu oleks kahjust suurem, võiks tehingus (antud juhul rahakoti uuele omanikule andmises) ausalt kokku leppida ja tulemuse jaotada nii, et kõik võidavad.
Korruptandid lepivad sisuliselt kokku ülejäänud ühiskonnalt varastamises.

Maksekaardipettuse takistamisest

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.