Sildiarhiiv: mängud iseenda vastu

Vastasvõistkonna suurus teadmata

Sõjaväeõppused saab teha realistlikumaks ja mõned mängud (paintball, megazone) huvitavamaks kui vastasvõistkonna suurus on teadmata. Kui viia üks rühm inimesi kohale ja jagada nad seal kaheks ebavõrdseks võistkonnaks, saab enda võistkonda üle lugedes ja kogurühmast lahutades vastase suuruse teada. Võib muidugi viia kahes eraldi rühmas, aga see võib transporti raskendada ja osalejad on ikka enamvähem teada.
Selleks, et vastasvõistkonda välja arvutada ei saaks, tuleks korraldada kaks või enam paralleelset mängu. Igas mängus A ja B võistkond. Koos minnakse kohale, siis jagunetakse A ja B pooleks, kes eralduvad. Kui A ja B pool enam üksteist ei näe, siis jagatakse A pool juhuslikult erinevateks (A1, A2 jne) võistkondadeks ja B pool B1, B2 jne rühmadeks. Siis võistleb A1 B1-ga, A2 B2-ga jne. Enda võistkonna arv ei anna siis infot vastasvõistkonna suuruse kohta.

Koostöö kiusatuse vastu

Lapsevanemad võivad kokku leppida, et ei tutvusta oma lastele arvutimänge või komme. Kui lapsed neist ei tea, siis nad neid ei ihalda ega nuru. Teada saadakse tihti koolikaaslaste või sõprade kaudu, nii et infosuluks on vaja terve kooli ja naabruskonna vanemate koostööd. Samuti võib sõpruskond kokku leppida, et keegi ei osta endale uut tehnikavidinat, mis teised kiusatusse tõukaks.

Reklaamid on välja mõeldud kiusatuste tekitamiseks. Avalike kohtade reklaame on raske vältida, kui just terve riik ei otsusta neid keelata (alkoholi- ja tubakareklaamiga on seda tehtud). Televisiooni- ja internetireklaami vastu on saadaval programmid. Kui terve riik kokku lepib, võib keelata mitmesugused kahjulike kaupade müügitegevused. Osalt on seda tehtud, näiteks valelike väidete esitamisele turunduses on piirangud ja ravimite otsereklaam tarbijale on mõnes riigis keelatud. Kollektiivne kaitse müügitegevuste vastu aitab kõigil kiusatustele vastu seista.

Infosulgu kasutavad kommunistlikud diktatuurid – kui rahvas ei tea, kui hästi välismaal elatakse, siis nad ei ihalda endale sarnast elu ega taha selle nimel süsteemi muuta. Nagu paljusid meetodeid, võib teabepiiranguid luua nii heal kui halval eesmärgil.

Turundajate vastuargument reklaamipiirangutele on sõnavabadus või ettevõtlusvabadus. Eks tuleb kaaluda, kui palju kahju teeb piirang ja kui palju kiusatuskaupade müük. Kui inimesed soovivad oma tulevase mina oste ja tarbimist teatud viisil piirata, võiks neil ka see vabadus olla.

Maksekaardipettuse takistamisest

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.

Mängud oma tulevase mina vastu

Majandusteaduses on juba üsna laialdane kirjandus kiusatuse ja enesekontrolli kohta. Üks võimalus seda modelleerida on mänguna lühiajalise ja pikaajalise mina vahel (Fudenberg ja Levine 2006). Lühiajaline mõtleb ainult tänasele päevale, pikaajaline tahab kasu kõigile tulevastele lühiajalistele minadele. Seega püüab pikaajaline mina kontrollida lühiajalist.

Näiteks hommikul poes mõtleb inimene, kas osta lisaks salatile maiustusi või mitte. Hommikune mina eelistaks kõige rohkem süüa õhtul salati ja ühe maiustuse, teisel kohal on salat üksi ja viimasel kohal kõik maiustused. Ta teab, et õhtul tekib tal kiusatus süüa kõik maiustused, ehk õhtune mina eelistab kõige rohkem kõiki maiustusi, teisel kohal on tal salat ja üks maiustus, ning viimasel kohal ainult salat. Teades, mida õhtune mina tegema hakkab, otsustab hommikune mina osta ainult salati, ehk valida enda seisukohast paremuselt teine ja õhtuse mina seisukohast halvim variant. Võttes õhtuselt minalt valikuvõimaluse, kontrollib hommikune mina tema käitumist.

Pikaajaline mina peab olema piisavalt ratsionaalne, et läbi mõelda lühiajaliste minade tulevased otsused ja neid enda otsustes arvestada. Kui pikaajaline mina usuks, et lühiajalistel on temaga samad eelistused, ei teeks ta enesekontrolliks midagi ja käitumine oleks ainult jada lühiajalise perspektiiviga otsuseid.