Sildiarhiiv: mehhanismidisain

Riigifirmade vaheliste kohtuvaidluste ennetamine

Selleks, et kohtuvaidlus algaks, peab osapooltel olema motiiv kohtusse minna. Riigifirmadel ilmselt juhtkondade mingi kasu vaidlusest, näiteks võitmise korral firma kasumi suurenemine, mis tõstab juhtide tulemustasu. Loodetavasti pole mängus egod ega ärapanemine, vaid firmasid juhivad ikka täiskasvanud mõistlikud inimesed.

Kui probleemiks on rahaline motiiv, siis tuleks see kaotada. Üks variant on muuta tulemustasu klausleid juhtide töölepingutes nii, et kui tekib vaidlus riigiettevõtete või -asutuste vahel, siis kõigi osapoolte juhtkondade tulemustasu on selline nagu oleksid nad selle vaidluse kaotanud. Tegelikkuses üks võidab, aga tasu saab ikka nagu kaotaja, ehk kohtukulud ja teiste osapoolte kahjuhüvitised arvestatakse kasumist maha enne kui tulemustasu arvutatakse.

Riik võidaks kohtuskäimise motiivi eemaldamisest, sest kahjuhüvitis ühelt riigiettevõttelt või -asutuselt teisele on riigile kui omanikule raha ühest taskust teise tõstmine, aga mõlema osapoole kohtukulud puhas kulu.

Üks näide on Eesti Energia ja Eleringi kohtuasi 14.01.2021 Tootsi tuulepargi taastuvenergia toetuse üle, mis 12 aasta peale on 250 kuni 300 m EUR.

Prahi põletamisest aedades

Lisa kommentaar

Suvel põletavad paljud aedlinnas aiajäätmeid, vahel ka muud prahti, kuigi see on keskkonnaeeskirja vastane. Üle pooltel ilusa ilmaga päevadel on õues ebameeldiv suitsuhais, mis jääb ka nööril kuivava pesu külge. Põletaja võidab lõkketegemisest pisut mugavust või raha, sest ei vii jäätmeid jäätmejaama. Kümned või sajad inimesed naabruskonnas kannatavad haisu ja saavad suitsust pisikese tervisekahju. Tekib küsimus, kas kogukonnale on kokkuvõttes parem lõkked lubada või keelata.

Üks võimalus arvutada, kas kahju on suurem kui kasu, on küsida asjaosaliste maksevalmidust. Põletajalt küsida kui palju oleks ta nõus maksma loa eest oma õues ühel päeval prahti põletada, eeldades, et ilma loata lõke kohe kustutataks või selle eest ootaks suur ja kindel karistus. Naabritelt küsida kui palju oleks igaüks neist nõus maksma ühe päeva suitsuvaba õhu eest. Mina näiteks oleksin nõus maksma pool eurot kindlasti, ehk ühe kevad-suvi-sügisese 120-päevase põletushooaja puhta õhu eest 60 eurot. Kui puhta õhu väärtustajate maksevalmiduste summa on suurem kui põletajate maksevalmiduste summa, siis maksimeerib kogukonna heaolu lõkete tegelik keelamine, Tegelik keeld eeldab jõustamist piisavate sunnimeetmetega, mitte ainult sõnades või paberil keelamist nagu praegu.

Maksevalmiduse lihtsalt sõnades küsimine võib soodustada valetamist stiilis: „Mina väärtustan oma õigust lõkkele/puhtale õhule tohutu palju.” Kui oma väite põhjal tegelikult ka maksma peaks, siis valetaksid inimesed maksevalmidust pigem madalamaks, et vähendada oma makset, lootes, et teised samal seisukohal olevad inimesed maksavad vastaspoole üle. Selle käitumise nimi majandusteoorias on jänese sõitmine (inglise keeles free-riding). Üldist heaolu maksimeeriv maksete skeem on majandusteoorias teada: Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanism. Põhimõte on, et igaüks maksab täpselt kahju, mille teistele tekitab ja saab tasu teistele pakutud kasu jagu. Kahju ja kasu mõõduks on teiste väidetud maksevalmidus kahju vältimise ja kasu saamise eest. VCG mehhanismis on ratsionaalne esitada tõene väide, sest valetades väheneb enda oodatav kasu või suureneb kohustus maksta.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Lisa kommentaar

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Lisa kommentaar

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Jõusaalis käimine vs treenimine

Lisa kommentaar

Tehkem vahet jõusaalis käimise ja jõusaalis treenimise vahel. Nende jaoks, kes jõusaalimasinatel istuvad ja telefoni näpivad või omavahel juttu ajavad, võiks paigaldada seina äärde istepingid. Nad saavad seal istuda ja pärast ausalt väita, et käisid jõusaalis – kõndisid pingini ja tagasi. Kõik võidavad, sest pingid on istumiseks mugavamad kui masinad, mis omakorda vabanevad trennitegijatele.

Jõusaalimasinatele võiks paigaldada sellised elektrilised seadmed, et kui keegi masinal istub, aga seda ei liiguta (trenni ei tee), siis saab särtsu tagumikku. See motiveeriks jõusaalis käijaid/istujaid masinat vabastama, et teised saaksid seda kasutada.

Ajakirjanduse motiveerimine teavet pakkuma

Lisa kommentaar

Kui tarbija ei maksa ajakirjanduse eest, siis on ta ise toode – tema oodatav rahakulutamine reklaami mõjul toob tulu reklaamijatele, kes sellest tulust maksavad ajakirjandusele reklaamipinna eest. Sel juhul pole ajakirjandusel erilist põhjust tarbijat olulistest teemadest teavitada ega tagada talle räägitava jutu tõesust.

Mitte igasugune ajakirjanduse eest maksmine ei motiveeri ajakirjanikke esitama tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Kui maksta tuleb iga artikli lugemise eest, siis püüab ajakirjandus tekitada lugemiskiusatust nagu toidutootja ülesöömistungi. Selleks tehakse pealkirjad lugema kutsuvaks klikisöödaks nagu toidupakend õgimiskiusatust põhjustavaks. Sisu tõesus või tervislikkus pole eriti oluline, sest tarbimise tagajärgede saabudes on raha ammu makstud. Sarnane on USA probleem tervishoiusüsteemi ülekulu ja kesiste ravitulemustega, sest protseduuripõhine maksmine motiveerib tegema ebavajalikke protseduure ja muudab ennetustöö kahjumlikuks. Kõige kasumlikum protseduur on selline, mis tekitab kõige kallima järgnevate protseduuride vajaduse. Protseduuride läbimüügi suurendamiseks võidakse hirmutada potentsiaalseid patsiente terviseohtudega, mida tasuline abi väidetakse ära hoidvat. Samal viisil reklaamitakse ka Eestis suuresti ebavajalikke vereanalüüsiteenuseid ja toidulisandeid.

Täiuslikku motivatsiooniskeemi ajakirjandusele, toidutootjatele või tervishoiuasutustele on matemaatiliselt võimatu koostada mitmel põhjusel: Myerson-Satterthwaite teoreem, dünaamiline negatiivne valim, moraalirisk ja riskikartlikkus koos, kusjuures iga paar neist probleemidest on piisav, et Pareto-efektiivsust poleks võimalik saavutada. Siiski on mõned motivatsiooniskeemid paremad kui teised, sest loovad müüjale rohkem ühishuvi ostjaga, et tema teadmisi või tervist tagada. Näiteks pikaajaline koostöö võimaldab korratava mängu karistusi kohaldada. Karistus lepingupartneri praeguse ärakasutamise eest lühiajalise kasu nimel on tulevase tulu kaotamine, sest püsikliendid peletatakse. Kui maksta tervishoiutöötajatele või toidutootjatele inimese tervena elatud aastate eest, siis on neil huvi ennetuseks, vajalike protseduuride tegemiseks ja ebavajalike ära jätmiseks nagu ka tervisliku toidu sobivas koguses pakkumiseks. Pole muidugi garantiid, et klient pakkujat ei vaheta või mujal ebatervislikku toitu ei söö ja siis algsele koostööpartnerile vähem ei maksa. See ostjapoolne moraalirisk välistab Pareto-efektiivsuse, aga kui see risk on piisavalt väike, võib tulemus efektiivsele lähedal olla.

Ajakirjandust motiveeriks piisavas koguses tõest teavet pakkuma samuti pikaajaline koostöö kui lugejad kontrolliksid tagantjärgi esitatud väidete tõesust ja olulise info olemasolu ning otsustaksid tulemuse põhjal tellimuse jätkamise üle. Ainult tõesuse tuvastamine motiveerib esitama võimalikult vähe väiteid, et kusagilt ei saaks kinni hakata, analoogselt poliitikute ebamääraste lubadustega. Ainult olulise info olemasolu kontroll tähendaks kõigi vastandlike väidete valimatut eetrisse paiskamist, et mõni neist ikka täppi läheks. Nende vastandlike motiivide tasakaalustamiseks peakski kontrollima nii seda, kas esitatakse ainult tõde kui ka seda, kas kogu tõde. Pikaajaline leping eemaldaks ka vajaduse sisutühja juttu genereerida, et leheruumi või eetriaega täita, piisaks pikaajalise keskmise teabehulga kokkulepitud tasemel hoidmisest.

Väärtust loob nii sisu kui vorm, näiteks ajakirjanduse puhul nii tõene täielik teave kui ka lihtsasti arusaadav esitus. Toidu puhul vastavalt tervislik täisväärtuslik toit mugavas pakendis. Tervishoiuteenuse puhul vajalikud protseduurid ja ravimid mugaval ajal, kohas ja viisil.

Sisu ja vormi vahel võib olla konflikt. Mugav kiiresti söödav toit on tihti põhjalikult töödeldud (peenestatud, kuumutatud) ja selle kiire seedimine tõstab järsult veresuhkrut. Pingutuseta mõistetav jutt ajakirjanduses võib ülelihtsustamise kaudu teavet moonutada või keerulised seletused ära jätta. Ajakirjanike ajakulu teksti vormi lihvimiseks ja ilusaks kujunduseks tuleb sisu otsimise ja kontrollimise arvelt. Tervishoiuteenuse mugavamaks tegemine nõuab ressursse, mille peab kusagilt võtma, näiteks tervishoiutöötajatele meeldiva suhtlemise õpetamine võtab aega, mida võiks kulutada sisulise ravioskuse täiendamiseks. Mugavas asukohas on tervishoiuasutusel kõrgem üür, selle võrra vähem raha varustuse ja palkamise jaoks. Samuti saaks ilusa sisustuse asemel osta ravimeid ja masinaid.

Ka pikaajalises koostöös maksab ostja selle põhjal, kas ta arvab, et talle on varem head toodet või teenust pakutud, mitte tegeliku kvaliteedi eest. Üks lahendus oleks kihlvedu müüjaga tema kauba mingi objektiivselt mõõdetava omaduse või teenuse tuvastatava tulemuse peale. Selline kihlvedu on tuntud ka kui garantii. Näiteks pakuvad silma laserlõikajad tasuta korduslõikust kui algse operatsiooniga saadud nägemisteravus osutub mõõtes piisavalt viletsaks. Väidetavalt tervisliku toidu garantii oleks kihlvedu tulevase kehamassiindeksi, kolesterooli- ja veresuhkrunäitajate peale, aga tarbija moraalirisk ja negatiivne valim teeb sellise kihlveo (sisuliselt tervisekindlustuse) tootjale ohtlikuks.

Ajakirjandusega saaks kihla vedada nende väidete tõesuse ja täielikkuse üle kui neid väiteid hiljem kuidagi objektiivselt kontrollida saab. Kihlveoturud (betting market) pakuvad mitmesuguste sündmuste üle kihla vedamise võimalust, sealhulgas ka mõnede arvamusliidrite ennustuste (valimistulemused, majanduskasv, katastroofid) täppimineku üle. Aktsiaturul kauplemine on samuti selline kihlvedu üldiste majandusnäitajate ja konkreetsete ettevõtete tulemuste üle. Kui ajakirjanik või arvamusliider ise usub oma juttu, siis peaks ta ka sellele vastavalt kauplema.

Arvulise väljenduse poolt

Lisa kommentaar

Polariseerumise, manipulatsiooni ja isiklike tülide vähendamiseks, teaduse laialdasemaks kasutamiseks ja täpsemaks teavitamiseks tuleks kasutada arvulisi väljendeid. Selle asemel, et öelda „tihti juhtub x”, mainida kui mitu korda päevas (kuus, aastas) x juhtub. Selmet hirmutada „väga halbade tagajärgedega”, tuleks selgitada kui mitu inimest ennustatavalt sureb või haigestub või kui suur on varaline kahju eurodes. „Ülikiire interneti” lubaduse asemel peaks ütlema, kui mitu megabitti sekundis kui suure protsendi ajast ja milline on trahv lubajale kui ta lubatud kiirust lubatud osa ajast ei paku.

Ebamääraseid väljendeid kasutavad poliitikud ja muud manipulaatorid selleks, et hiljem oleks neil võimalik lubadustest välja vingerdada neid teisiti tõlgendades. Samuti ajavad ümmargust juttu ekspertideks tituleeritud arvajad ajakirjanduses, et nende ennustustäpsust tagantjärgi kontrollida ei saaks. Mida teavad nad enda ennustusoskuse ja lubadusepidamise kohta, et kardavad selle mõõtmist? Arvulised väljendid oleksid selged, täpsed, lühidad ja hiljem tegelikkusega võrreldavad.

Suhteterapeudid soovitavad samuti rääkida konkreetsest käitumisest, mitte süüdistada käituja üldisi omadusi. Keskendu probleemile, mitte inimesele. Arvuline väljendusviis aitab üldsõnalist lahmimist vältida ja tundepuhanguid vähendada. Öeldes mitte „sa teed kogu aeg nii” või „sa alati” või „sa pole kunagi”, vaid kui mitu korda päevas kui mitme päeva jooksul ebameeldiv käitumine toimus, täpsustab probleemi ulatust ja on tõsiseltvõetavam. Kui inimene on juba mitme päeva jooksul arvet pidanud, siis järelikult mõjutab käitumine teda oluliselt ja tal on olnud aega selle üle rahulikult järele mõelda.

Vastandumise tekitajad esitavad radikaalseid väiteid nagu „kindlasti hävitab kultuuri” ja „alati tekitab kuritegevust”. Nad kas ise ei usu neid sõnu või peavad tõepoolest rumalad olema. Selle paljastamiseks sobib arvuliste andmete ja tõenäosushinnangute nõudmine. Kui suure summa peale ja kui ebavõrdset kihlvedu oled nõus sõlmima, et kuritegude arv järgmisel aastal on suurem kui n? Millised kultuuri mõõdikud ja kui palju sinu arvates vähenevad ja kui palju peale kihla veame? Rumal vastanduja veab kihla ja kaotab raha. Kui kihlvedu on avalik, võib tulemuse üldsusele teadaandmine ka vähendada radikaalsete väidete uskumist. Kaval valetaja keeldub kihlveost, leides mingi vabanduse. Ka keeldumise avalikustamine aitab kõigutada usku lõhestajate väidetesse.

Manipulatsioonis ja lobitöös on kindla kõneviisiga ebamäärased ja tundelised väited tavalised: „ilma riigi abita ei suuda ellu jääda”, „väga perspektiivikas majandusharu, vaja vaid riigi tuge”, „ei suuda toetuseta toitu lauale panna”, „tahavad kägistada tervet tegevusala”. Nõudes andmeid, kui mitu inimest on aastas surnud selle toetuse, subsiidiumi, laenu mittesaamise otsesel tagajärjel, paljastame väitja valelikkuse. Pakkudes kihlvedu, et ulatuslikum reguleerimine, toetuse kaotamine või muu antud majandusharule ebasoodne otsus ei vii kõigi selle valdkonna ettevõtete sulgumiseni, teenime kas raha või avalikustame, et lobistaja ise ei usu oma äärmuslikku juttu.

Üldsõnalist hämamist tuleks eirata – see pole informatiivne. Nõudke arvulisi väiteid!

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Lisa kommentaar

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Eesti Digiregistratuuri järgi kohaletuleku ennustamine

Lisa kommentaar

Raviasutuse broneerimis- ja vastuvõtusüsteem võiks Digiregistratuuri automaatselt kirja panna, kas patsient tuli kokkulepitud ajal kohale ja kas hilines. Nende andmete põhjal saaks ennustada iga inimese kohaletulekut, mis võimaldab raviasutusel aega paremini planeerida. Esialgu kui andmeid vähe, oleks ennustus inimrühmade kohta. Näiteks, et keskmine patsient tuleb tõenäosusega x, pensioniealised tõenäosusega y, naised tõenäosusega z.

Ajaplaneerimise osas võib panna väiksema tõenäosusega saabuvad patsiendid päeva lõppu või lõunaajale, nii et nende mitteilmumise korral saavad meditsiinitöötajad varem koju minna või pikema lõuna. Samuti võib madala tõenäosusega kohale tulevaid patsiente rohkem ühele päevale panna (väiksemate ajavahedega), sest tõenäosus, et vähemalt üks neist ei tule, on kokkuvõttes suur, ja selle arvelt pikeneb teiste jaoks saada olev aeg.

Pidevalt hilinevale patsiendile võib pakkuda tegelikult vaba olevast varasemat aega, et neutraliseerida tema hilinemine. Näiteks kui inimene üldiselt 10 minutit hilineb ja arst on vaba kell 11, siis pakkuda sellele inimesele aega 10:50, muidugi talle teatamata, et arst tegelikult kell 11 vabaneb. See inimene tõenäoliselt hilineb nagu alati ja jõuabki kella 11ks nagu arstile kõige paremini sobib. Arstil on siis vähem tühja ootamist ja hilisemad patsiendid saab loodetavasti õigel ajal vastu võtta, mitte hilinejale kuluva aja võrra hiljem. Kokku säästab broneeringute kohandamine patsientide hilinemiskäitumisega paljude inimeste aega.

Sama efektiivsustõus on võimalik kõigis järjekorra- ja broneerimissüsteemides. Lisaks parandab mitme valdkonna hilinemisandmete ühendamine süsteemi ennustusvõimet, sest inimene, kes hilineb tihti üht tüüpi kokkusaamistele, hilineb tõenäoliselt ka teistele. Kes ei pea kinni arstiaegadest, see ilmselt ka töökoosolekutest ja sõpradega kohtumistest, võib kasutamata jätta üritusepileti jne. Kui ta esimest korda arstiaja kinni paneb, siis pole varasemaid arstivisiite, mille põhjal ta hilinemiskäitumist ennustada, küll aga võib olla palju muid sündmusi, mis on tema kohta informatiivsed.

Pole vaja keskset broneeringusüsteemi ja andmebaasi inimeste hilinemise kohta – piisab sotsiaalvõrgustikust ja telefonide lähedusandmetest, mida kasutab näiteks bluetoothi-põhine Hoia äpp. Sõprade telefonid registreerivad, millal tuttava telefon nende lähedusse saabus, võrdlevad seda kalendriäpis kokku lepitud kohtumisajaga ja salvestavad automaatselt, kas see tuttav tuli kokkulepitud kohtumisele ja millise hilinemisega. Igaüks saab enda sõprade kohta salvestatud andmete põhjal nende saabumise tõenäosust ja aega ennustada. See aitab üritusi planeerida ja inimese üldist usaldusväärsust hinnata. Kes tihti hilineb, võib ka muid lubadusi harvem pidada – ei tasu ehk talle raha laenata.

Maakleri protsenditasu ja fikseeritud tasu

Lisa kommentaar

Kinnisvaramaakleril või muul teenusepakkujal, kes töötab fikseeritud tasu eest, on motivatsioon tasu kähku kätte saada – teha kiiresti, mitte kvaliteetselt. Muud tegurid võivad teatud miinimumkvaliteedi tagada, näiteks teenuseosutaja soov head mainet hoida, lootus sama kliendiga tulevikus uuesti kaubelda, kartus litsentsi kaotamise või kohtussekaebamise ees. Maakleri kvaliteet tähendab müüja esindamisel kõrget tehinguhinda, ostja esindamisel madalat, kiirus aga tehinguni kuluvat aega.

Eelnevat on maininud paljud autorid, aga vähemalt üks probleem on veel: fikseeritud tasu eest vahendamine motiveerib maaklerit mõjutama esindatavat hinda ebasoodsamaks muutma (ostjat kõrgemaks, müüjat madalamaks), et kiiremini tehingu sõlmimiseni jõuda. Mõjutamine on tavaliselt varjatud, näiteks müüjale kinnisvara puuduste rõhutamine, ümberkaudsete madala hinnaga müüdud objektide ja negatiivsete majandusnäitajate mainimine, et müüja hinna osas pessimistlikuks muuta.

Kui esindatav teab õiglast hinda ja jääb sellele kindlaks, siis võib fikseeritud tasuga maakler kasulik olla. Muidu on aga oht, et maakler sisuliselt kaupleb nagu tehingu vastaspool – esindatava vastu.

Maaklerid peavad head inimestetundjad olema, nii et tõenäoliselt pakuvad fikseeritud tasuga teenust lihtsasti mõjutatavatele klientidele. Lihtsus on suhteline: mõjutatav inimene on selline, keda on kergem lüpsta kui keskmist tehingu vastaspoolt.

Fikseeritud tasu võib olla makstav tehingu korral või sõltumata edust. Viimane ei motiveeri muidugi üldse tööle üheski ametis. Positiivsest küljest pole aga tehingust sõltumatu tasuga maakleril motiivi esindatavat ebasoodsama hinna suunas mõjutada.

Tunnitasu on esindatavale kõige halvem, sest lisaks pingutusmotivatsiooni eemaldamisele tekitab maaklerile motiivi venitada tehinguni jõudmist.

Protsenditasu pole samuti ideaalne, aga vähemalt ühildab teatud määral esindaja ja esindatava huvid. Kui maakler suudaks näiteks kuluga 500 kasvatada esindatava müüja saadavat hinda 1000 võrra, oleks see müüjale kasulik, aga kui maakler saab ainult kolm protsenti müügihinnast nagu USAs tavaline, siis hinna tõstmine 1000 võrra annab maaklerile ainult 30. Seega pole maakleril motiivi täiel määral esindatava eest pingutada. Nagu fikseeritud tasu korral, nii soovib madala protsenditasuga maakler kiiremini tehinguni jõuda kui müüja, seega püüab hinda alandada.

Huvide täielik ühildamine nõuaks, et maakler saab 100% igast hinnatõusust ja alles tehingu jõustumisel. Täisosalus hinnatõusus ei tähenda, et maakler saaks kogu tehinguhinna endale, vaid seda, et maakler saab müüjaga kokku lepitud hinda ületava raha ja maksab müüjale vahe kinni alla kokkulepitud hinna müües. Sisuliselt ostab maakler müüjalt kinnisvara ja müüb edasi, aga maksab müüjale hinna alles edasimüügi jõustumisel (nagu annaks esindatav maaklerile laenu ostust edasimüügi ajani). Müüja saab sel juhul maaklerilt kindla summa. Maakler saab kasumi kui müüb edasi kallimalt, aga kahjumi kui müüb odavamalt.

Riski tõttu enamik maaklereid 100% tasuga lepingut ei tee. Sellise lepinguga tegevus pole vahendus, vaid ostu-müügi äri. Kui äritseja tasub müüjale alles ise edasi müües, siis kaupleb äritseja võimendusega ja müüja annab äririskiga laenu tehingu objektiks oleva kinnisvara tagatisel (äritseja on laenuga juba kinnisvara müüjalt ostnud, nii et saab selle enda varana tagatiseks anda). Kui laen on intressivaba, siis muidugi puudub äritsejal motiiv seda kinnisvara üldse müüa. Intress peaks olema turutingimustel.