Sildiarhiiv: petuskeem

Tarkus ja haridus ei taga tervet mõistust

Vähemalt kolme Yale doktorandi puhul kohtasin uskumusi, mis targa ja haritud inimese puhul on väga kummalised. Kõik nad lõpetasid edukalt ja said doktorikraadi. Esimene oli biofüüsika või mingi selletaolise valdkonna doktorant, kes oli kreatsionist, ehk selline kristlane, kes uskus Piibli iga sõna, sealhulgas et Maa olevat umbes 6000 aastat vana. Usklikke Yaleis jätkus ja pole ime, et mõni neist ka fanaatiline ja sõnasõnaline oli, aga biofüüsika peaks ju õpetama radiosüsiniku põhist asjade vanuse määramist, erosiooni põhjal planeedi pinnavormide vanuse mõõtmist, geneetiliste mutatsioonide põhjal liikide lahknemise ajastamist jne. Kõik sellised meetodid peaksid üsna lihtsasti Maa vanuse üle 6000 aasta olemist tõestama. Aga inimene jätkas uskumist ka pärast seda, kui temaga sel teemal räägiti ja uskumise üle nalja visati. Eks usklikud tunnevad uhkust “tugeva usu” üle, mis tähendab tõendite ja loogika eiramist.

Teine oli farmakoloogia doktorant, kes polnud usklik, küll aga enda sõnul “spirituaalne.” Ta uskus, et suudab tulevikku ette näha, mille tõestuseks tõi ta näite, et mõtles sõbrale ja kohtaski kohe tänaval seda sõpra. Ma katsusin ääriveeri uurida, kui palju on selliseid juhuseid olnud, kus ta sõbrale mõtles, aga sõpra ei kohanud, või ei mõelnud sõbrale, aga kohtas teda. Juhtisin tähelepanu, et tuleviku ennustamise võimet tuleks hinnata kõigi nende kombinatsioonide esinemistiheduse põhjal, võttes arvesse valikulist mälu. Nimelt on juhus, kui mõtled sõbrale ja kohe kohtadki teda, meeldejäävam kui alternatiivid. See argument talle ei meeldinud. Kui inimene tahab midagi uskuda, siis ta seda ka usub. Loogika ja statistika on siis võimetud.

Kolmas oli mehaanikainsenerinduse doktorant, kes oli kristlane, aga tema imelik uskumus polnud sellega seotud. Ta käis “hiina meditsiini” ravil, mida pakkus keegi valge mees, kes oli seda õppinud enda väitel Lõuna-Ameerikas. Kummaline kombinatsioon, aga meditsiin ise oli veel imelikum. Nimelt olid ravitsejal klaaspudelites erinevad ained, näiteks suhkur, sool, vesi, toiduõli jne. Ta käskis ravitaval ükshaaval iga aine pudelikese võtta ja seda sirge käega kehast eemal hoida. Kui ravitsejal õnnestus kerge survega patsiendi käsi alla suruda, siis järelikult oli pudelikeses olev aine patsiendile kahjulik ja selle tarbimist pidi vähendama. Kui ravitseja ei suutnud nõrga jõuga kätt alla suruda, siis võis ainet edasi kasutada. Selle meetodiga jõudis ravitseja järeldusele, et suhkur on doktorandile kahjulik, teised ained mitte. Mina ja üks arvutiteaduse doktorant avaldasime kahtlust, kas ravitseja mitte eri ainete puhul eri tugevusega ei surunud. Nii et käe allavajumisel poleks pudelis oleva ainega muud seost kui ravitseja suva. Soovitasime topeltpimendusega katset, kus ravitseja ega ravitav ei teaks, mis aine pudelikeses on. Lisaks võiks valim suurem olla kui üks inimene, sama ainega võiks mitu allasurumisproovi teha, käe külge võiks objektiivse kaalupommi riputada, mitte subjektiivselt suruda jne. Insenerinduse doktorant nõustus vähemalt, et asi oleks usutavam, kui katseid meie soovitatud moel teha, aga jätkas siiski selle hiina meditsiini järgimist. Ju siis süütuse presumptsioon dikteeris, et kuni pole tõestatud ravitseja petturlus, seni on ta aus inimene. Või püüdis insenerinduse doktorant meid lollikesi võltsi nõustumisega maha rahustada.

Parandus postitusele Hinnosaarte ajaveebis

Kirjutasin Chicago Sõnumitesse kunagi oma arvamuse eliitülikoolist, muuhulgas mainides, et akadeemilisse pettusesse suhtutakse tõsiselt ja seda karistatakse karmilt. Olin oma kolmandal aastal Yale Ülikoolis õppeassistendiks kahes aines ja selle põhjal tuleb mul oma eelnevale seisukohale nüüd vastu vaielda.

Sügisel 2010 olin õppeassistent viimase aasta bakalaureusetudengitele mõeldud mänguteooria aines. Seal oli algul umbes 20 tudengit ja lõpus 15, kellest kolm-neli regulaarselt kodutöödes eelmise aasta lahendusi esitasid. Nimelt ei viitsinud professor igal aastal uusi koduülesandeid välja mõelda, vaid andis eelmise aasta omad. Nende jaoks olid eelmise aasta tudengitel lahendused olemas, kellelt antud aasta üliõpilased neid ilmselt küsimas käisid. Juhtisin professori tähelepanu korduvalt sellele, et mõnede inimeste lahendused on sõnasõnalt samad ja lisaks samad eelmise aasta koduülesannete lahendustega, mille professor mulle andis. Kaasa arvatud vead lahendustes.

Pidin ise iga kodutöö jaoks ühe ülesande kirjutama (võibolla olidki need kodutööd eelnevate aastate õppeassistentide ühistöö), ning nende küsimuste vastuseid tudengitel polnud. Minu küsimused olid professori nõudel oluliselt lihtsamad eelneva aasta ülesannetest, aga inimestel oli palju suuremaid raskusi minu lihtsate mängude lahendamisel kui keeruliste tõestuste väljamõtlemisel. Pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Kevadel 2011 olin üks seitsmest õppeassistendist sissejuhatavas mikroökonoomikas. Pidime kirjutama ja hindama kõik kodutööd ja eksamid, professori tegevus piirdus (viletsa, halvasti ettevalmistatud) loengupidamisega.

Eksam sissejuhatavas mikros oli väga pikk, materjale võis kasutada, aga omavahel suhelda ei tohtinud. Tudengitel oli kaks nädalat aega eksam kodus ära lahendada ja siis esitada. Professor pikendas veel tähtaega ja ütles meile, et me pärast tähtaega esitatud eksamid ka vastu võtaksime. Augusti lõpus 2011 saatis professor õppeassistentidele veel meili, et kes tahaks ühte hiljem esitatud eksamit hinnata (eksam oli mai alguses).

Kojuvõtueksam tekitab selge mahakirjutamisprobleemi, millest professor midagi kuulda ei tahtnud. Osad tudengid kaebasid majandusteaduskonna dekaanile ja ilmselt teistele ülikooli inimestele, et mahakirjutamine on selle eksami juures tõsine oht, aga see ei muutnud eksamit. Aines oli 215 inimest, nii et mingit kontrolli omavahelise suhtlemise üle või kõikide tudengite ausust polnud mõtet lootagi. Ma pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Erakondade rahastamisvalem Kaarel Tarandilt

Kaarel Tarand pakkus mingis arvamusartiklis (ei suuda hetkel linki leida) välja, et erakondi võiks rahastada vastavalt nende kogutud liikmemaksude hulgale, ehk igale liikmemaksudest kogutud kolmele eurole paneks riigikassa seitse eurot juurde. See peaks tõstma erakonna lihtliikmete mõjuvõimu ja parandama erakondade sisedemokraatiat.

Kahjuks tekib sellise rahastamisskeemi korral lihtne pettusevõimalus – liige maksab erakonnale kolm eurot ja pärast seda, kui erakond on riigilt lisaks seitse eurot kätte saanud, makstakse liikmele neli eurot tagasi. Erakond saab riigilt peaaegu midagi tegemata kuus eurot ja erakonna liige saab oma kolmelt eurolt palju kõrgemat intressi kui pankade pakutud null koma mittemidagi protsenti. Ehk erakonna ja liikme koostöös saab riiki muretult koorida.

Pettuse avalikustamisest pole huvitatud ei erakond ega liige, ja erakondlaste isiklikke tulusid on riigil raske kontrollida. On pea võimatu tõestada, et erakonna liige on erakonnalt raha saanud. Erakondade eetilisusele pole pettuse tõkestamisel mõtet loota, nagu võib näha erakondade rahastamise ümber toimunud skandaalide põhjal – madalapalgalised inimesed annetasid mõned aastad tagasi näiteks Keskerakonnale sadu tuhandeid kroone, mis selgelt polnud nende endi raha, aga raha teist päritolu ei suutnud keegi tõestada.