Sildiarhiiv: sõltuvus

Sõltuvuse sotsiaalne säilitamine

Sõltuvus ühendab sõltlasi, kuna seostub suhtlemisega ja sõpradega (suitsupaus, ringis vesipiibu ümber olemine).

Sõltuvus muudab sünnipäeva- ja muude kingituste tegemise lihtsaks (kingitakse sõltuvusega seotud esemeid), samuti jututeema leidmise kergeks. Ei pea inimest tundma õppima ega tema vastu tegelikku huvi tundma, et sobivat kingitust teha või juttu ajada. Seega soodustab sõltuvusgrupi sisest suhtlemist, kiirendades uute sõltuvust säilitavate normide tekkimist.

Sõltuvust hakatakse grupis kujutama kui midagi ohutut, edastades teistele valikuliselt infot ja uskudes teiste sõltlaste edastatud infot rohkem kui muud (vesipiip on tervisele ohutu, kanep on ohutum kui alkohol, punane vein on südamele hea).

Sõltuvust kujutatakse kui midagi mehist ja täiskasvanulikku, seega soovitatavat (joomine ja suitsetamine).

Idealiseeritakse sõltuvusaine võimalikult rohket tarbimist – mida rohkem suudab kokku kukkumata kannatada, seda kõvem mees. Suurema tarbimise soodustamiseks mõeldakse välja mänge ja võistlusi (viinakabe, võistujoomine).

Sõltuvusest räägitakse kui õilsast kunstist, kultuursest tegevusest (vein ja sigarid). Sellega seostatakse traditsioone ja üritusi.

Ilmselt tekivad need sõltuvust säilitavad normid ja tavad kognitiivse dissonantsi tõttu – inimesed teavad, et sõltuvuses olemine on rumaluse ja nõrkuse tunnus, aga ei suuda sellest välja murda. Rumaluse ja nõrkuse tunde vähendamiseks ja enesehinnangu tõstmiseks püütakse ennast veenda, et sõltuvus on hoopis tugevuse, mehisuse, kultuursuse tunnus ning pole ohtlik.

Enamik eelnevatest mõtetest sõltuvuse kohta kehtivad ka religioonide puhul.