Sildiarhiiv: sport

Kõik on võimla

Trenni saab teha muude tegevuste käigus peaaegu igal pool. See trenn ei pruugi olla kuigi intensiivne, aga iga natuke aitab – istumine on pikas perspektiivis üks tervisele ohtlikumaid tegevusi.
Sidudes kingapaelu kinni ja lahti ühel jalal seistes (mitte kummardades või kükitades) saab treenida tasakaalu ja jalga stabiliseerivaid lihaseid. Sama põhimõte on tõmmata jalanõusid ja pükse jalga ja jalast ära ühel jalal. Trepist käimine lifti asemel on ammu tuntud tervisesport. Toolilt või potilt tõusmine käsi kasutamata, ainult jalalihaste abil, on ka hea igapäevane harjutus. Samuti toolile istumine käteta. Kummargil olekust või kükist püsti tõusmine sirge seljaga ilma kätega põlvilt tõukamata treenib pisut selga ja jalgu.
Jalalihaste trenniks võib seista põlved pisut kõverdatud või kannad pisut maast lahti, mitte luudele toetudes. Koosolekul toolil istudes magama jäämise vältimiseks on hea nipp tõsta üks tald sentimeetri jagu maast lahti ja hoida reielihaste abil üleval. Seljalihaste treenimiseks hea rühi jaoks tuleks mitte kasutada tooli seljatuge, vaid istuda sirge seljaga.
Ma pole kindlasti esimene, kes selle peale on tulnud, et kõik on võimla. Ilmselt leiab internetist igapäevaelu käigus tehtavaid harjutusi rohkemgi.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Miks riigid rahastavad sporti

Enamik riike rahastab oma tippsportlasi. Põhjendusi pakutakse kolme liiki: riigi reklaamimine välismaal, patriotismi kasvatamine kodumaal ja rahvatervise arendamine. Kõik need põhjendused on kahtlased. Ma ei usu, et potentsiaalsed investorid ja turistid lähevad riiki sellepärast, et on näinud selle riigi sportlasi võistlusi võitmas. Kui sportlasel on rahvusvaheline fännklubi, siis võibolla selle liikmed lähevad sportlast tema kodumaale vaatama. Aga selliseid sportlasi on vähe ja fännide sissetoodud raha vist ei kata riigi poolt keskmise sportlase sponsoreerimise kulu.
Kas spordivõidud kasvatavad patriotismi? Seda peaks saama andmete põhjal üsna hästi mõõta, sest võidud on avalikud ja suuresti juhuslikud. Ma ei usu, et keegi toetaks oma riiki oluliselt rohkem, sest kodumaised sportlased võidavad. Kui toetavad, siis kas see toetus koos ülalmainitud reklaamiga välisriikides õigustab spordi sponsoreerimise kulu?
Rahvatervis on kõige levinum tippspordi toetamise argument. Olümpia korraldamine igatahes rahva sporditegemist ei kasvata. Arvan, et mõju tavainimeste sporditegemisele puudub või on pisike ka muul tippspordil. Rahva tervisesporti peaks toetama otse, mitte tippsporti sponsoreerides kaudselt.
Kui tippsport suunab rahvast spordiga tegelema, siis tõenäoliselt sama spordialaga, milles antud riigi sportlane hiljuti võitis. Rahvatervise osas tekib küsimus, kas see spordiala parandab kokkuvõttes tervist, ehk kas positiivne mõju tervisele kaalub üles vigastused (vt ka „Spordiala valiku kriteeriumid”). Tervet rahvast poksi või ameerika jalgpalliga tegelema suunata ma küll ei tahaks, sest nendest saadud ajukahjustused on märgatavad ja meditsiiniliselt tõestatud. Keskmiselt tervist kahjustavaid spordialasid riik toetada ei tohiks.
Tõenäoliselt on spordi toetamise põhjus sama, mis gladiaatorivõitluste toetamisel Vana-Roomas: rahvale tsirkuse pakkumine. Valitsus rahastab sporti, et enda populaarsust suurendada. Sama põhjus seletab ka kunsti rahastamist. Rahastuse vähendamisel hakkaksid rahva hulgas populaarsed sportlased ja kunstnikud valitsuse vastu protestima.

Spordiala valiku kriteeriumid

Spordi eesmärgiks võib olla hea välimus, tervis, sotsiaalne suhtlemine, lõbus ajaviide jne. Inimesed ei paista spordiala aga strateegiliselt valivat. Ei küsita, mis ala kõige paremini eesmärke täidab.

Huvitavus on individuaalne, aga sõltub osaliselt ka trennikaaslastest. See, millises trennis on toredad inimesed, on juhuslik. Suhtlemise osas on eelis ilmselt mitmeinimesealadel nagu pallimängud. Sõudmine üheinimesepaadis lobisemist ei soodusta.

Kiire liikumisega alad on enamikule huvitavamad, näiteks võistlustants huvitavam kui jooga. Otsese vastasega alad on adrenaliinirohkemad: maadlus põnevam kui jõutõstmine. Adrenaliiniga reklaamitakse muidugi ekstreemsporte, kus vigastusoht tekitab põnevust. Ala huvitavust võib ise sporti tegemata hinnata selle põhjal, kui paljud seda telekast vaatavad.

Tervise osas saab osaliselt otsustada statistika põhjal – milliseid vigastusi ja kui palju saadakse ajaühiku kohta erinevat sporti tehes. Ekstreemspordid on ilmselt tipus, aga peaks kontrollima. Teoreetiliselt peaks jalgpallis ja teistes jooksupõhistes mängudes olema rohkem vigastusi kui lihtsas jooksmises, sest võidakse kokku põrgata, keegi võib jalad alt niita jne. Poks on ohtlikum kui selle sarnane aeroobika või kotitagumine, sest mitte ainult ei anta, vaid ka saadakse. Ameerika jalgpall ja poks on ajukahjustuste poolest kuulsad.

Suured kiirused, raskused ja kaugus abist suurendavad ohtu. Inimene on nõrk, nii et välist jõudu (gravitatsiooni, tuult, lainet) kasutavad alad on üldiselt kõige kiiremad (nt mäesuusatamine, purjelaud, lainelaud). Motospordiks nimetatavaid valdkondi ma spordiks ei loe.

Tänapäeva inimeste eluviisi puhul on südameveresoonkonna trenni tavaliselt vähe, nii et tervise jaoks peaks eelistama vastupidavusalasid lühikese kiire jõupingutuse valdkondadele. Nii et ujumine tõstmise asemel, parem jalgrattasõit, kui akrobaatika jne. Liialdamine kestusega on jällegi halb, näiteks maraton nõrgestab organismi rohkem kui keskmaajooks.

Ilu osas tasub teha sümmeetrilisi spordialasid, mis treenivad kehapooli võrdselt. Piltidel on näha, kuidas tennisistidel on üks käsi jämedam. See näib kole. Sarnased probleemid reketialadele on ilmselt vehklemisel ja viskealadel (pesapall, kettaheide, odavise). Lihaseid võiks treenida üle kogu keha, mitte näiteks ainult jalgu nagu jalgrattasõidus või käsivarsi ja õlgu nagu mägironimises. Internetis on iga ala tippude kogukehaportreesid ja mõned on ikka üsna ebainimlikud. Näiteks maasvõitlusalad paistavad tekitavat ettepoole kummargil gorillarühti.

Rühist rääkides – selja sirgsust nõudvad ja seljalihaseid treenivad alad on selles osas kasulikud. Nimetaksin siinkohal tõstmist, sõudmist ja joogat.

Kui vanemad valivad sporti lapsele, võivad nad tahta poisse ja tüdrukuid erinevalt suunata. Iluideaalid on sugudel erinevad ja osad alad treenivad õlad laiaks. Ujumine näiteks. Ilusate jalgade nimel tasub ilmselt joosta, aga üldise välimuse nimel oleks ka kõhu- ja seljalihaste trenni vaja.

Strateegiliselt sporti valides peaks ka kulukust arvestama. Ratsutamine, golf ja purjetamine on rikaste rida. Mida vähem varustust vaja läheb, seda keskkonnasõbralikum ja odavam ala üldiselt on. Varustus hõlmab ka spordisaali või -väljakut, ujumisbasseini, suusahüppemäge jne. Sõit metsa orienteeruma või mere äärde lohelauatama läheb samuti kuludesse.

Kui ala on elukohas populaarne, siis on tõenäoliselt selle varustust palju saada, sealhulgas kasutatud ja odavat. Konkurents ajab hinna alla. Püsikulu (väljaku ehitus) jaotub suurema hulga inimeste vahel. Samuti on palju inimesi, kellega seda sporti arutada või koos teha. Populaarsetel aladel on seega kulu- ja suhtlemiseelis.

Kes tahab oma rahaga eputada, valib muidugi kallid alad – rikkuse näitamine on põhjus, miks inimesed ratsapolot ja golfi mängivad. Vaesed kiidelda tahtjad võivad odavamaid eksootilisi sporte proovida: mallakamb, Austraalia jalgpall, Türgi õlimaadlus.

Kui tahta spordiga raha teenida, peab tippu jõudma või treeneriks õppima. Tippu jõudmine on raske ja vähetõenäoline. Treeneritele on rakendust peamiselt populaarsetel aladel nagu jalgpall, aga peaks arvestama ka spordi tulevikupotentsiaali. Hääbuvatel aladel on nõudlust vähem kui moodi tulevatel.

Mõnest spordist võib elus laiemalt kasu olla (ujumine, orienteerumine, jalgrattasõit), enamikust aladest mitte (sulgpall, ballett). Võiks eelistada kasulikke.

Hea oleks, kui sporti saaks teha aasta läbi, aga lumega piirkonnas võib see nõuda eri alade kombineerimist. Näiteks suusatamine ja rullsuusatamine, uisutamine ja rulluisutamine. Eesti vihma- ja porihooaeg kevadel ja sügisel takistab kõiki õuesporte peale mudamaadluse. Siseruumialad nagu tõstmine ilmast ei sõltu, aga tore oleks sporti tehes ka loodusvaateid nautida. Seda saab aerutades, sukeldudes, orienteerudes.