Sildiarhiiv: treening

Kõik on võimla

Trenni saab teha muude tegevuste käigus peaaegu igal pool. See trenn ei pruugi olla kuigi intensiivne, aga iga natuke aitab – istumine on pikas perspektiivis üks tervisele ohtlikumaid tegevusi.
Sidudes kingapaelu kinni ja lahti ühel jalal seistes (mitte kummardades või kükitades) saab treenida tasakaalu ja jalga stabiliseerivaid lihaseid. Sama põhimõte on tõmmata jalanõusid ja pükse jalga ja jalast ära ühel jalal. Trepist käimine lifti asemel on ammu tuntud tervisesport. Toolilt või potilt tõusmine käsi kasutamata, ainult jalalihaste abil, on ka hea igapäevane harjutus. Samuti toolile istumine käteta. Kummargil olekust või kükist püsti tõusmine sirge seljaga ilma kätega põlvilt tõukamata treenib pisut selga ja jalgu.
Jalalihaste trenniks võib seista põlved pisut kõverdatud või kannad pisut maast lahti, mitte luudele toetudes. Koosolekul toolil istudes magama jäämise vältimiseks on hea nipp tõsta üks tald sentimeetri jagu maast lahti ja hoida reielihaste abil üleval. Seljalihaste treenimiseks hea rühi jaoks tuleks mitte kasutada tooli seljatuge, vaid istuda sirge seljaga.
Ma pole kindlasti esimene, kes selle peale on tulnud, et kõik on võimla. Ilmselt leiab internetist igapäevaelu käigus tehtavaid harjutusi rohkemgi.

Sõjaveõppus päris kuulide ja vastasega

Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.

Vastasvõistkonna suurus teadmata

Sõjaväeõppused saab teha realistlikumaks ja mõned mängud (paintball, megazone) huvitavamaks kui vastasvõistkonna suurus on teadmata. Kui viia üks rühm inimesi kohale ja jagada nad seal kaheks ebavõrdseks võistkonnaks, saab enda võistkonda üle lugedes ja kogurühmast lahutades vastase suuruse teada. Võib muidugi viia kahes eraldi rühmas, aga see võib transporti raskendada ja osalejad on ikka enamvähem teada.
Selleks, et vastasvõistkonda välja arvutada ei saaks, tuleks korraldada kaks või enam paralleelset mängu. Igas mängus A ja B võistkond. Koos minnakse kohale, siis jagunetakse A ja B pooleks, kes eralduvad. Kui A ja B pool enam üksteist ei näe, siis jagatakse A pool juhuslikult erinevateks (A1, A2 jne) võistkondadeks ja B pool B1, B2 jne rühmadeks. Siis võistleb A1 B1-ga, A2 B2-ga jne. Enda võistkonna arv ei anna siis infot vastasvõistkonna suuruse kohta.

Miks treening erineb tegevusest endast

Mitmes valdkonnas erineb treening tegevusest, näiteks jalgpallis harjutatakse triblamist või tennises serve eraldi, mitte ainult mängu käigus. Täispikkuses mängu osa treeningus on väike. Males harjutatakse lõppmänge, laulus üksikuid noote, matemaatikas lahendatakse sarnaseid ülesandeid järjest (mitte ei tehta eri osadest koosnevat uurimisprojekti). Miks mitte korrata ainult tegevust ja jätta eraldi harjutused tegemata?
Inimesed õpivad ilmselt paremini, kui teevad sama asja mitu korda järjest, Kui üks asi selge, siis harjutatakse järgmist mitu korda jne. Kui harjutada mitut tegevust vaheldumisi, lähevad osad meelest enne kui nende juurde tagasi jõutakse. Tegevus, mida õpitakse, sisaldab paljusid osi, mis nõuavad eri oskusi, aga tegevuses on need osad segamini. Selgeks saab aga siis, kui harjutada ühekaupa.
Tegevuse mingi oluline osa võib ette tulla haruharva, näiteks lennuki hädamaandumine või varulangevarju avamine. Eraldi harjutamine on siis ainus võimalus oskust piisavalt tihti kasutada, et see säiliks.
Täissuuruses mäng võib nõuda palju ressursse, näiteks suusahüppemäge, aga harjutusi võib saada teha piiratud tingimustes. Siis on odavam treenida harjutustega teatud tasemeni ja alles seejärel teha asi päriselt läbi. Harjutused võivad ka ohutumad olla ja aidata algajate väljasuremist vältida.