Sildiarhiiv: ühiskond

Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

Perearstide kvaliteedi võrdlemine suremuse põhjal

Kuulsin lugu Eesti perearstist, kes ei võtnud ise vajalikke ravimeid ega kirjutanud teistele, sest ei uskunud ravimitesse. See ravi puudumine põhjustas tal vaimseid probleeme, nii et tal võeti lõpuks nimistu ära. Kahtlustan, et enne jõudis ta oma nimistusse kuuluvaid patsiente ravist ilma jättes teatud kahju teha. Soodapuhujast perearst ilmselt tekitas sarnast kahju. Tõenäoliselt oleks sekkumine kiirem ja kahju väiksem olnud kui nimistu suremust ja haiglasse sattumist oleks teiste arstidega võrreldud ja järeldused tehtud. Ilmselt on selliseid arste vähe, aga kuna kontrolliga ära hoitav kahju on potentsiaalselt suur, siis oleks hea ravitulemusi kontrollida.

Meditsiini ja hariduse kvaliteedi mõõtmine on keeruline nii isikuandmete kaitse kui alternatiivstsenaariumi puudumise tõttu (milline oleks haiguskulg või teadmistepagas olnud teise raviarsti või õpetaja korral). Suure valimi põhjal saab siiski statistikat teha. Perearsti nimistu on umbes kaks tuhat inimest (Otsing – Terviseameti registrid (sm.ee)), suure dispersiooniga. Kui keskmine eluiga on 80, siis keskmiselt sureb kahetuhandelises nimistus aastas 25 inimest, nii et paariaastase libiseva keskmise põhjal saaks juba statistiliselt olulisi mõõtetulemusi.

Kui ühel perearstil sureb kahtlaselt suur protsent nimistusse kuulujaid võrreldes teiste sarnaste nimistutega, siis peaks selle arsti kutsesobivust kontrollima, näiteks litsentsi säilitamiseks korduseksamile suunama. Võrdlusbaasi puhul on oluline, et nimistud oleksid vanuse, krooniliste haiguste ja muude suremust mõjutavate tegurite osas sarnased, sest peamiselt vanuritest koosnevas nimistus sureb loomulikult suurem protsent kui noores nimistus.

Võrrelda saab ka sama nimistut ajas. Kui surijate protsent mingil aastal järsku suureneb, võrreldes riigi taustsuremusega, siis peaks samuti kontrollima, miks. Inimese töövõime võib äkitselt halveneda ja talle endale märkamatult, sealhulgas arstidel. Vahel on aga suurem suremus juhus.

Isikuandmeid ei pea ükski inimene suremuste võrdluseks töötlema. Piisab arvutiprogrammist, mis teeb päringu surmade registrist ja perearstide nimistutest ja kuvab iga nimistu kohta, kui suur protsent sellest antud aastal suri. Näiteks Terviseameti perearstide registris võiks iga nimistu kõrval olla sellest viimase aastase perioodi jooksul surnute protsent, mis jooksvalt uueneb surmade registri kannete põhjal. Pikema aja statistikat iga nimistu kohta ja vanuselist struktuuri võiks samuti avalikult vaadata saada.

Haiglasse sattumiste andmed on tõenäoliselt digiloos olemas, nii et need saaks samuti nimistutega automaatselt kokku viia ja teha jooksvat statistikat, kui suur protsent igast nimistust viimase aasta jooksul haiglaravi vajas.

Surma- ja haiglasse sattumise põhjuse andmed annaksid veelgi täpsema mõõtmise. Esimene samm oleks õnnetusjuhtumite eristamine haigustest, kuna õnnetus pole tõenäoliselt arsti tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Reisilt saadud nakkus pole samuti arsti süü, aga protseduuri tagajärjel tekkinu võib olla. Kroonilise haiguse ägenemine võib olla täpsem signaal arsti oskuste kohta kui nakkus.

Pole isegi vaja ette paika panna, millised surmapõhjused kirjutada arsti arvele ja millised juhuse, sest andmed näitavad, kui palju iga surmapõhjus arstide lõikes erineb. Õnnetusi juhtub ilmselt igas nimistus enamvähem sama tõenäosusega, arvestades nimistu vanuselist, soolist jne koosseisu. Seevastu need tegurid, mida arst rohkem mõjutada saab, erinevad nimistute vahel ka rohkem.

Kui riigiasutused ei taha seda statistikat teha, saab rahvas asja ka oma kätesse võtta – teha arvutustabel, mida internetis täita saab ja lähedase surma korral kirjutada tabelisse, millise perearsti nimistus inimene oli, umbkaudne surma aeg ja põhjus.

Kaudne viis osaliselt sama teavet saada on võrrelda suremust väikestes eraldatud asulates, kus on ainult üks perearst. Tõenäoliselt on enamik asula inimesi selle arsti nimistus. Kui mõni küla on statistiliselt olulisel määral ebatervislikum kui teised, siis oleks elanikel ehk huvitav seda teada. Statistikaamet kahjuks pakub surmastatistikat ainult maakonna täpsusega (RV56: Surnud surmapõhjuse, soo ja vanuserühma järgi (stat.ee)).

Kui suremusprotsenti korrigeerida vastavalt krooniliste haiguste esinemissagedusele, siis tekib arstidel manipuleerimismotiiv: kui määrata paljudele krooniline haigus, siis näib antud suremus parema tööna, sest kroonilisi haigeid on raskem elus hoida. Kes hakkama saab, on hea tegija. Pole vaja otseselt valetada, et tervel inimesel on mingi haigus, sest piiripealseid juhtumeid on piisavalt palju. Vahel on vererõhk, veresuhkur, TSH või muu mõõtetulemus normist väljas, vahel mitte. Arsti otsus on, kas lugeda sellised tulemused krooniliseks haiguseks või mitte. Terviseökonoomikas on haiglate ja arstide tegutsemist rahalisele motiivile vastavalt palju mõõdetud ja tõestatud.

Hädaolukorra varu kommentaarid

Arendan siin edasi varasemat postitust Kriisijuhiste kommentaarid.

Kriisivarude kohta on erinev teave Päästeameti (rescue.ee) Soovitusliku nädalase varu ja pdf käitumisjuhiste, elanikkonna kaitse slaididel, naiskodukaitse.ee Kodused ja evakuatsioonivarud ja Maaeluministeeriumi (agri.ee) Kriisireguleerimise veebilehel. Kohati on Päästeameti juhised isegi omavahel vastuolus. Kopeerin kõigi asutuste lõppu juhuks kui need internetist maha võetakse. Riigis peaks olema üks keskne kriisijuhiste eest vastutaja, kes asjatundjate konsensuse põhjal kriisijuhised ja varude nimekirjad koostab. Selle vastutava asutuse veebilehele peaksid teised asutused linkima, selmet nagu praegu koostada igaüks enda ebatäielikku ja läbimõtlemata nimekirja.

Selgelt peaks nimetama varude kogused, kas need on inimese või pere kohta ja mis ajaks, kas need on kodus vastu pidamiseks, evakuatsiooniks teise asulasse või loodusesse, autoga või jala. Selgelt peaks eristama „ja” ja „või” ühendit nimekirja elementide vahel – mis varud on omavahel asendatavad alternatiivid (priimus või matkapliit või grill) ja millised on üksteist toetavad, mida peaks koos varuma (konserv ja lusikas, haavaside ja käärid, haamer ja naelad)

Kõigi ametkondade juhistest (koopia allpool) on enamik üldteada ja mõistlikud, aga kõigi juhised on ebatäielikud ja ebatäpsed. Päästeameti juhistest võiks muuta väga soolaste või suhkruste toitude soovitusi (pakisupid, purgisupid, kommid, küpsised), kuna need tekitavad janu ja kiusatust üle süüa, sealhulgas mittekriisiajal. Lisaks on need ebatervislikud.

Tikkude asemel on pika otsaga grilli-tulemasin mõistlikum – töötab ka märjalt ja tuulega. Küünalt asendab valgustuseks parem patareide või käsivändaga leed-lamp ja soojendamiseks priimus – need on ohutumad, võimsamad, töötavad ka vihma ja tuule käes.

Toit võiks olla avatuna säiliv toatemperatuuril võimalikult kaua, mis on parem kui Päästeameti soovitatud „avatuna tarbitav ühe ööpäeva jooksul”. Minu katsetuste kohaselt säilisid keefir ja jogurt suvel aknalaual pärast avamist vähemalt viis päeva kui kork peale välja valamist kohe tagasi panna. Greibi- ja apelsinimahl säilis 30 kraadi juures peale avamist kolm nädalat kui kork peale välja valamist kiiresti peale panna. Sõltub tõenäoliselt tootjast kui kõrgelt pastöriseeritud ja kui palju säilitusaineid joogis on.

Toit võiks säilida võimalikult laias temperatuurivahemikus aastase keskmise ümber, mis on parem kui Päästeameti soovitatud „peaks olema säilitatav temperatuuril 0 kuni 25C”.

Näidismenüüd annaks palju paremaks teha kui kuivikud, lihakonserv ja kommid. Kama, hommikusöögihelbed ja mitmed teraviljahelbed näiteks on söödavad vees leotatuna. Piimapulbriga segades saab sisuliselt putru teha. Pähklid ja seemned on millegipärast ära unustatud, aga halvaad mainitakse korduvalt.

Selgelt peaks esile tõstma, kas kogused on ühe täiskasvanu, lapse või pere kohta, ühe söögikorra, päeva või nädala kohta.

Naiskodukaitse juhised võiksid olla ühes nimekirjas mitme asemel ja need võiks paremini rühmitada, näiteks „kruvikeeraja ja sellega sobivad kruvid”, „haamer ja naelad” selle asemel, et kirjutada ühte kohta „Kruvikeerajad”, teise „Haamer, naelu ja kruvisid”. Toidunõud võiksid olla pigem toiduainete kui tööriistade juures. Kruvikeeraja ja kruvid pole pigem kriisivaru, sest käsitsi midagi kruvidega kinnitada auku puurimata on üsna aeganõudev. Kui mõeldakse elektrilist kruvikeerajat, siis võiksid ka puurid nimekirjas olla. Kui juba nii detailseks minna, siis võiks lisada ka klambripüstoli, aga jällegi – need pole just kriisivaru.

Teraskahvel ja -lusikas võiksid kirjas olla lisaks ühekordsetele toidunõudele. Ühekordsed plastkahvlid ja -lusikad kipuvad kõvema toiduga murduma (vintske liha, luude või nahaga liha ja kala, kristalliseerunud või külm mesi ja pähklivõi).

Tänapäevased konservid on enamasti splindiga käsitsi avatavad. Kui need on kodus ainsad, siis pole konserviavajat vaja. Multitööriista küljes enamasti on avaja ja kui pole, saab ka tugeva noaga konservi lahti. Muidugi on avaja piisavalt odav ja väike, et selle võib niisama tagavaraks hoida.

Dubleerimise asemel (Taskulamp + varupatareid, Patareidega töötav lamp või latern, Tormilatern, Tikud ja küünlad, Küttematerjal, Priimus, gaasiga matkapliit või väligrill) piisab patareide või vändaga leed-lampidest, tulemasinast ja priimusest.

Selgelt peaks esile tõstma kogused ja kas need on ühe täiskasvanu, lapse või pere kohta, ühe söögikorra, päeva või nädala kohta. Pähklivõi, pähklid ja seemned on millegipärast ära unustatud. Muuta võiks väga soolaste või suhkruste toitude soovitusi (pakisupid, purgisupid, kommid, küpsised), kuna need tekitavad janu ja kiusatust üle süüa, sealhulgas mittekriisiajal. Lisaks on need ebatervislikud.

Maaeluministeeriumi kriisivaru nimekiri on kõige lühem ja viletsam. Kummaline on eeldus, et on olemas elekter ja söögitegemisvõimalus. Võiks eelistada ikkagi valmistamist mittenõudvaid toite, nende järel kuumutamist mittenõudvaid (lisa vaid vett), lihtsasti pakist söödavaid. Selle asemel, et nimetada makarone, tatart ja riisi, mis ka leotades ei pehmene, võiks lisada pähklid, seemned ja pähklivõi. Selle asemel, et korrutada igas nimekirjas küpsiseid ja komme, võiks koostada vaheldusrikkamad ja vähema soola ja suhkruga menüüd: mitmesugused hommikusöögihelbed, teraviljahelbed, kuivatatud puuviljad, juurviljad, nende pulbrid, seemned, pähklid, piima- ja valgupulbrid.

Siseministeeriumi soovitustel on eelnevatega sarnased probleemid. Kogu toit peaks olema valmistamata või vähemalt kuumutamata söödav, selle asemel, et „pool toiduvarudest ei vajaks valmistamist”.

Päästeameti (rescue.ee) Soovituslik nädalane varu

21l joogivett

pakisupid/püreepulbrid

purgisupid ja -road

kuivikud

konservid (liha, puu- ja juurvilja)

kommi, halvaad küpsist

imikutoit

taskulamp ja varupatareid

esmaabitarbed ja sulle olulised ravimid

patareide / aku pealt töötav raadio

akupank mobiilsete seadmete laadimiseks

küünal ja tikud

priimus – toidu, vee jne soojendamiseks/valmistamiseks

niisked hügieenilapid

sularaha

Toit täiskasvanutele – Soovituslik hädaolukorra varu – Päästeamet (rescue.ee)

Erinevaid konserve (kala- , lihakonservid, segukonservid, kaunviljakonserv);

  • Pakisupid/püreepulbrid, helbed, mida on kerge valmistada;

  • Valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroog lihaga, toode tarbitav kuumutatuna või kuumutamata;

  • Teraviljatoode (kuivikleib, soolase või neutraalse maitsega küpsis);

  • Süsivesikuterikas toode (magusad küpsised, karamell, konserveeritud puuviljad, kuivatatud puuviljad, halvaa, kondenspiim).

Toidu varumise põhimõtted – Soovituslik hädaolukorra varu – Päästeamet (rescue.ee)

Toit peab olema ohutu ja kvaliteetne tarbimiseks;

  • Toidukaup peaks olema pakendatud;

  • Toit peaks olema avatuna tarbitav ühe ööpäeva jooksul;

  • Toit peaks olema säilitatav temperatuuril 0°…+25° C, ning toode peab lühiajaliselt taluma temperatuuri -30°…+40°C. Toidu eeldatavad säilitustingimused toatemperatuuril on olulised toidu ohutuse tagamiseks ning toidukauba pikaajaliseks säilitamiseks;

  • Toidu säilivusaeg võiks olla vähemalt 6 kuud;

  • Eelistatud on kuivtoit koduseks toiduvalmistamiseks. Toidu pakend võiks olla piisavalt tugev, mugav käsitseda, säilitada;

  • Vali toit, mida su pere sööb.

  • Mõtle toiduvalmistamisele ilma elektri ja küttekoldeta (priimus)!

Hädaolukorra näidismenüüd – Soovituslik hädaolukorra varu – Päästeamet (rescue.ee)

Pakk kuivikuid 175 grammi, 558 kcal

  • Lihakonserv 300 grammi 866 kcal

  • Kommid 100 grammi 517 kcal

  • Vesi 3 liitrit

  • Kokku: 1941 kcal

7 päeva kodused varud (naiskodukaitse.ee)

Joogivesi 2 liitrit inimese kohta ööpäevas, lisaks 1 liiter inimese kohta ööpäevas toidu valmistamiseks

Toiduained

Konservid

Pakisupid, püreepulbrid

Helbed

Valmis purgiroad

Kuivikleib

Küpsised

Süsivesikuterikkad tooted

Hügieenitarbed

Seep

Desinfitseerimisvahend

Tualettpaber

Meditsiinivarud (naiskodukaitse.ee)

Meditsiinivarud

Termomeeter

Esmaabivahendid

Haavapuhastusvahendid

Sidemerullid

Erineva suurusega plaastrid

Haavatampoonid (nt 10×10 cm)

Külmageel

Kummikindad

Põletuse esmaabi vahendid (Burnshield, Burnjel vms)

Termotekk (esmaabi-päästetekk)

Elastikside

Poolelastne rõhkside

Ravimid

Retseptiravimid – min 1 nädalaks

Valuvaigistid

Palavikualandajad

Allergiavastased ravimid

Seedehäirete ravimid

Muud regulaarses kasutuses ravimid

Muud varud (naiskodukaitse.ee)

Sularaha

Mask hingamisteede kaitseks

Tulekustuti ja tuletekk

Autokütus

Akupank

Patareitoitel raadio + patareid

Taskulamp + varupatareid

Patareidega töötav lamp või latern

Tormilatern

Tikud ja küünlad

Küttematerjal

Priimus, gaasiga matkapliit või väligrill

Töö- ja söögiriistad (naiskodukaitse.ee)

Konserviavaja

Taskunuga

Kruvikeerajad

Kleeplint

Kile

Ühekordsed toidunõud

Käärid

Multitööriist

Väike saag ja kirves

Haamer, naelu ja kruvisid

Tellitav mutrivõti

Tugevat traati ja nööri

Kriisireguleerimine | Maaeluministeerium (agri.ee)

Hoia kodus võimalusel toiduvaru.

  • Koduses toiduvarus hoia toitu, mida su pere reaalselt sööb.
  • Arvesta toidu koju varumisel kõigi pereliikmete erivajadustega (nt lapsetoit, lemmikloomatoit).
  • Võimalusel ära varu kodus toiduaineid, mis tekitavad janu.
  • Võimalusel hoia kodus ka toitu, mida pole vaja jahedas säilitada ning mille valmistamiseks pole vaja vett keeta (konservid, küpsised jms).

https://www.agri.ee/sites/default/files/content/valjaanded/2016/infoleht-2016-toiduvaru-hadaolukorraks.pdf

Ühe inimese näidistoidupakk 1 ööpäevaks (eeldusel, et puudub söögitegemisvõimalus)

Variant 1

 Kuivikud või näkileivad

175 g

 Kalakonserv (räim

tomatikastmes) 250 g

 Küpsised 180 g

 Vesi 1,5 l + 0,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 1907 kcal, valgud 82 g,

rasvad 73 g, süsivesikud

224 g.

Variant 2

 Kuivikud või näkileivad

175 g

 Kalakonserv (sprotid õlis)

160 g

 Küpsised 180 g

 Vesi 1,5 l + 0,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 1904 kcal, valgud 59 g,

rasvad 81 g, süsivesikud

230 g.

Variant 3

 Kuivikud või näkileivad

175 g

 Lihakonserv (sea#veiselihakonserv) 325 g

 Kommid 120 g

 Vesi 1,5 l + 0,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 1923 kcal, valgud 72 g,

rasvad 82 g, süsivesikud 219 g

Ühe inimese näidistoidupakk 3 ööpäevaks (eeldusel, et on olemas elekter ja söögitegemisvõimalus)

Variant 1

 Makaronid 2 * 400 g

 Tatar 500 g

 Kalakonserv (räim

tomatikastmes) 250 g

 Lihakonserv (sea#veiselihakonserv) 250 g

 Küpsised 180 g

 Vesi 4 * 1,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 5704 kcal, valgud

204 g, rasvad 142 g,

süsivesikud 884 g.

Variant 2

 Makaronid 2 * 400 g

 Kuivikud või näkileivad

175 g

 Kalakonserv (räim

tomatikastmes) 250 g

 Kalakonserv (õlis) 160 g

 Lihakonserv (sea#veiselihakonserv) 250 g

 Küpsised 180 g

 Halvaa 100 g

 Vesi 4 * 1,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 5708 kcal, valgud

241 g, rasvad 206 g,

süsivesikud 706 g.

Variant 3

 Makaronid 400 g

 Riis 400 g

 Kuivikud või näkileivad

175 g

 Kalakonserv (räim

tomatikastmes) 250 g

 Lihakonserv (sea#veiselihakonserv) 250 g

 Oakonserv 400 g

 Küpsised 180 g

 Kommid 120 g

 Vesi 4 * 1,5 l

Keskmine toitainesisaldus:

energia 5786 kcal, valgud

203 g, rasvad 143 g,

süsivesikud 904 g

Mida hädaolukorraks toidukappi varuda? – Maablogi (wordpress.com)

erinevaid konserve (kala- , lihakonservid, segukonservid, kaunviljakonserv);

  • pakisupid/püreepulbrid, helbed, mida on kerge valmistada;
  • valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroog lihaga, toode tarbitav kuumutatuna või kuumutamata;
  • teraviljatoode (kuivikleib, soolase või neutraalse maitsega küpsis);
  • süsivesikuterikas toode (magusad küpsised, karamell, konserveeritud puuviljad, kuivatatud puuviljad, halvaa, kondenspiim).
  • vajalikus koguses pakendatud nõuetekohast vett.

kaitumisjuhised_kriisiolukordadeks.pdf (siseministeerium.ee)

Igale inimesele peab kriisiolukorras jätkuma energiat 1900 kcal ööpäevas ja kuni kaheaastastele lastele 1000 kcal ööpäevas. • Organismi veevajadus on 28–35 ml iga kehakaalu kilogrammi kohta. • Täiskasvanute toiduks on soovitatav varuda: √ erinevaid konserve (kala-, liha-, segu- ja kaunviljakonservid); √ pakisupid, püreepulbrid, helbed, mida on kerge valmistada; √ valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, mida saab tarbida ka ilma kuumutamata; √ teraviljatooted (kuivikleib, soolase või neutraalse maitsega küpsis); √ süsivesikuterikkad tooted (magusad küpsised, karamell, konserveeritud puuviljad, kuivatatud puuviljad, halvaa, mesi, kondenspiim).

♦ Hoia kodus vähemalt pere ühe nädala toiduvaru. ♦ Arvesta toidu varumisel kõigi pereliikmete erivajadustega (allergia, toidutalumatus, väikelaste toit jmt). ♦ Varu toiduaineid, mis võimaldavad toituda mitmekesiselt. Jälgi, et varutud toidus oleks piisavalt süsivesikuid, rasvu, valke ja kiudaineid. ♦ Jälgi, et pool toiduvarudest ei vajaks valmistamist (konservid, kuivikud, küpsised, pähklid, kuivatatud puuviljad, müslibatoonid, maiustused jne). ♦ Varu toiduaineid, mida saab säilitada toatemperatuuril. Eelista toitu, mille säilivusaeg on vähemalt kuus kuud. ♦ Hoia varusid kuivas kohas. Jälgi, et varude pakendid oleksid tugevad ja niiskuskindlad

Hoia kodus esmaabivahendeid ja selliseid ravimeid, mida oskad ise kasutada. ♦ Osta retseptiravimid või muud regulaarselt tarvitatavad ravimid välja nii, et oleks olemas vähemalt ühe nädala varu. ♦ Varu koju ravimid, mida võid vajada ootamatu haigestumise puhul (näiteks valuvaigistid, palavikualandajad, seedehäirete ravimid, külmetus- ja allergiavastased ravimid, põletusvastane vahend jne). ♦ Kontrolli regulaarselt ravimite aegumistähtaegu ja vaheta vajaduse korral uuemate vastu.

Seep, niisked puhastuslapid, desinfitseerimisvahend ♦ Tualett-, majapidamispaber ♦ Suured prügikotid mahuga 50 l ♦ Muud hügieenivahendid lähtuvalt pereliikmete vajadustest

Patareitoitel raadio ja varupatareid mitmeks tühjenemiskorraks. Samuti sobib päiksepatarei või dünamoga raadio. ◊ Kontrolli regulaarselt varupatareide aegumistähtaegu ja vaheta vajaduse korral uuemate vastu. ◊ Kui sa ei kasuta raadiot regulaarselt, siis ära hoia patareisid sees

Taskulamp ja varupatareid mitmeks tühjenemiskorraks. Samuti sobib päiksepatarei või dünamoga töötav taskulamp. ♦ Patareidega töötav lamp või latern, mida saab kasutada üldvalgustina

♦ Akupank, hoia see laetuna. ◊ Võimaluse korral soeta päikesepatareiga akupank või vändaga laadija. ◊ Kriisiolukorras kasuta akupanka vaid siis, kui elektriga ei saa seadmeid laadida

Küünlad ja tikud mitmeks kasutuskorraks ♦ Küünlalatern, priimus, gaasiga matkapliit või väligrill, mida saab kasutada valguse ja sooja saamiseks või toidu valmistamiseks ◊ Soeta vaid need vahendid, mis sobivad sinu kodus kasutamiseks.

Konserviavaja ♦ Ühekordsed toidunõud ♦ Taskunuga ♦ Käärid ♦ Kleeplint ja kile

♦ Mask hingamisteede kaitseks (näiteks tolmumask) ♦ Sularaha pere vajaduste katmiseks ühe nädala jooksul ♦ Tulekustuti ja -tekk ♦ Lemmikloomatoit ♦ Autokütus (hoia kütusepaak alati vähemalt poolenisti täis) ♦ Muud vajalikud varud ja vahendid, mille olemasolu on pere jaoks vajalik

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.