Monthly Archives: July 2018

Psühholoogiateooriad vanemate mõju kohta

Varased psühholoogiateooriad Freudist alates rõhutavad lapsepõlve ja eriti vanemate olulisust isiksuse kujunemisel. Mulle tundub, et sageli samastatakse lapsepõlve keskkond ja vanemate mõju, justkui vanemad oleksid lapse ainukesed mõjutajad. Ajalooliselt oli esimeste psühholoogiateooriate välja mõtlemise ajal 20. sajandi alguses kool lühem, trenne ja hobisid vähem, seega loogiline oletada, et kooli mõju isiksusele väiksem. Teisest küljest, peredes oli lapsi rohkem ja tööpäev ja -nädal pikemad, seega vanema tähelepanu igale lapsele väiksem. Sellevõrra võis mängukaaslaste ja naabrite mõju suurem olla. Kolmandast küljest, lapsed pandi varakult tööle, tihti vanemate ametialal ja nendega koos, mis ilmselt vanemate mõju lapsele suurendas. Kui vanemad olid tol ajal põhilised mõjutajad, siis on loomulik, et psühholoogiateooriad hakkasid keskenduma vanematele ja eirasid (lihtsuse mõttes või tähelepanematusest) teisi lapsepõlve osi. Teooriate leiutajad olid seda tehes piisavalt vanad, et neil vanematega ilmselt rohkem kokkupuudet oli kui lapsepõlvekaaslastega, nii et ka see võis juhtida tähelepanu ebaproportsionaalselt vanematele.
Empiiriliselt oleks huvitav teada, kas näiteks hoolitsevad vanemad ja kiusavad klassikaaslased on parem kombinatsioon kui kiusavad vanemad ja hoolitsevad klassikaaslased, ehk kummal on suurem mõju lapse arengule tänapäeval. Teoreetiliselt võib spekuleerida, et mõju on proportsionaalne koos veedetud (ärkveloleku)ajaga: kui laps veedab klassikaaslastega rohkem aega kui vanematega, siis muudavad klassikaaslased tema isiksust rohkem. Muidugi loevad mõjutusel ka autoriteet, aja jaotus aastas (pool aastat terve päev koos olemist ja siis pool aastat kokkupuuteta vs aasta ringi pool päeva), koostegevuse aktiivsus (üksteisega rääkimine-mängimine vs kodus eri tubades olek), inimeste arv ja teised tegurid. Autoriteet pole absoluutne: klassikaaslaste kommentaarid vanemate kohta võivad vanemate autoriteeti kõigutada ja vastupidi.
Koos veedetud aeg siiski tõenäoliselt suurendab mõju. Laps veedab koolis umbes 6-7 tundi päevas 5 päeva nädalas 7-8 kuud aastas, seega umbes 1025 tundi aastas. Vanematega veedab koolilaps iga päev ärkveloleku ajast umbes tunni hommikul ja 4-6 tundi õhtul, pluss nädalavahetusel ja koolivaheaegadel veel kuni 8 tundi, miinus trennid, suvelaagrid jne. Kokku 2500 – 4500 tundi aastas. Eelkoolieas rohkem. Nii et ka tänapäeval on vanemate mõju ilmselt suurem kui koolil, aga klassikaaslaste mõju on siiski piisavalt suur, et seda ei tohiks eirata.
Suurema osa inimkonna ajaloost oli oodatav eluiga lühike, nii et vanemad surid kiiresti ja inimene täiskasvanuna vanemate abi tõenäoliselt oodata ei saanud. Sotsiaalne tugivõrgustik pidi toetuma eakaaslastele. Evolutsioon viib sel juhul eakaaslaste vanematest tähtsamaks pidamisele. Samuti kui küttide-korilaste hõimus käivad vanemad toitu hankimas ja lapsed on hõimu laagris (ehk väheste täiskasvanute valve all), siis areneb suhtlusoskus just eakaaslastega sidemete loomise suunas.
Evolutsiooniliselt on kasulikum olla sõber suurema kui väiksema arvu inimestega, sest kui läheb poliitiliseks kempluseks, on hea olla võitjate poolel ja arvukus tõstab võiduvõimalust. Eakaaslasi oli hõimus rohkem kui vanemaid (suure suremuse ja sündimuse tõttu), mis suunab inimest eakaaslasi tähtsamaks pidama ja nende arvamusest rohkem hoolima.
Teisest küljest on kasulikum hoida häid suhteid mõjukate inimestega. Täiskasvanute (sealhulgas vanemate) võim on suurem kui lastel (eakaaslastel), mis suunab aju evolutsiooni just vanemate tähtsaks pidamisele. Teismeliseeas suureneb eakaaslaste füüsiline jõud (kiviajal mõjuvõimu alus) ja väheneb vanemate oma (kui nad elavad, on nad tõenäolisemalt haiged, ei söö katkiste hammaste tõttu piisavalt jne), mis õigustab eakaaslastele rohkem ja vanematele vähem tähelepanu pööramist.

Postmodernismi ja määramatuseprintsiibi kasutamine vaidluses

Ajalehevaidluses Lauri Vahtrega tõid paar tema oponenti mängu väite, et tõdesid on palju (mis on postmodernistlik seisukoht). Vahtre kirjutas tabava vastuse, milles kasutas oponentide „tõdede paljususe” väidet nende enda argumentide kohta.
Vaadates laiemalt, millises vaidluse punktis hakkab üks osapool rääkima tõdede paljususest, absoluutselt täpse teadmise võimatusest, Heisenbergi määramatuseprintsiibist, nõustumisest mittenõustuma jne, selgub, et need väited on kaotava osapoole katse oma kaotust teiste eest varjata või endale mitte tunnistada. Kui tõdesid on palju või selget vastust võimatu saada, siis pole ju võimalik ka vaidlust kaotada, sest „mõlemal osapoolel on õigus”. Lisaks loodetakse vaieldava teema hägustamisega (määramatuse jm teemade juurde toomisega) vaidluse sisu muuta, nii et eelnevad ümber lükatud argumendid kuulajatel ja teisel osapoolel ununevad.
Tõdede paljususe jutlustamine vaidlusel kaotades on sarnane spordis kaotusseisus võidukriteeriumite muutmise või viigi pakkumisega. Soov vaidluses „nõustuda mittenõustuma” on nagu spordis pakkumine võistlus katkestada ja tulemus lahtiseks jätta.
Inimene, kes tegelikult usub postmodernistlikku tõdede paljusust ja on intellektuaalselt aus, jutlustaks tõdede paljusust vaidluse alguses (õõnestades sellega enda iga edaspidist väidet). Kui mõlemad pooled nõustuvad tõdede paljususega, polegi mõtet vaielda. Kui oponent ei nõustu, saab kõigepealt vaielda tõdede paljususe ja siis algse küsimuse üle, kui selgub, et sellel küsimusel siiski on mingi „parim vastus”, mida otsida.
Kui rakendada tõdede paljusust väitele „tõdesid on palju”, siis võib väide „tõdesid pole palju, vaid üks” olla ka üks paljudest tõdedest. Aga kui „tõdesid on ainult üks” on tõeste väidete hulgas, siis nõrgeneb oluliselt argument, et tõdesid on palju. Ilmselt selle tõttu ei rakenda tõdede paljususe kuulutajad oma väidet enda argumentidele.