Arhiiv kuude lõikes: January 2022

Vastandtähendustega homonüümid

Kedagi, kes on värvitud, võiks tähistada sõnaga „värvitu” analoogselt sõnaga „tapetu”. „Värvitu” tähendab ka värvuseta. Sõna on sama kirjapildiga, aga vastupidise tähendusega. Hääldus on ka peaaegu sama, ainult rõhk erineb pisut.

Sihitu on miski, mis on orienteeritud sihtimise tulemusena, sihitud. „Sihitu” tähendab ka juhuslikus suunas, sihtimata ja suunamata. Sihitatud on imelik lohisev vaste ingliskeelsele sõnale „targeted”.

Silmatu võib olla see, keda on silmatud, aga ka see, kes on ilma silmata. Selliste homonüümide tähendus ei pruugi olla täpselt vastupidine: käiatu on keegi, kellel pole käia või asi, mida on käiatud. Sarnane sõna on saetu. Põhjatu on keegi, keda on põhjatud, aga ka sügav auk, mille põhja pole näha.

Üldiselt võib -tud lõpuga omadussõnast tuletada -tu lõpuga nimisõna. Teisest küljest on -tu lõpuga omadussõna tähendus sarnane ilmaütleva käändega: rahatu on ilma rahata, hääletu helita, käetu käeta. Ilmaütlev omakorda on homonüümne käskiva kõneviisiga

Käänamise-pööramise tulemusel võivad saadud -tu lõpuga sõnad erineda: taibatu ja taibutu, müüdu ja müümatu, süüdatu ja süütamatu, kühveldatu ja kühvlitu. Tähendus on nendel näidetel vastandist pisut erinev, sest müümatu on see, mida kunagi müüa ei saa, aga müüdu vastand on müümata asi, see, mida veel müüdud pole. Tulevikus võib seda müüa saada.

Väidete tõesuse hindamine valdkonnas, mida ise ei tunne

Arvamusliidrid, ajakirjandus, turundajad jne esitavad igasuguseid väiteid, mille tõepära võib valdkonda mitte tundval inimesel olla keeruline tuvastada. Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal. Täit tõde ei saa me kunagi teada, kuna elame tõenäosuslikus universumis. Isegi piisavalt keeruline deterministlik protsess näib juhuslik (Lipman 1991). Täit tõde pole enamasti vaja, sest piisavalt väikese veaga teabest piisab õige otsuse tegemiseks. Teatud määral informatiivse signaali saame peaaegu iga väite kohta.

Esimene kontroll on loogika. Kahest omavahel vastuolus väitest on vähemalt üks vale. Võivad ka mõlemad väärad olla, näiteks „X on ainult homoseksuaalne”, „X on puhtalt hetero” kui X on tegelikult bi. Muu teabe puudumisel väheneb iga vastuolus osaleva väite tõesuse tõenäosus. Väidete võrdlemiseks peab muidugi väitja varasem jutt meeles olema. Igasugune väidete kontroll vajab mälu – kas varasemate väidete, füüsikaseaduste või muude teabeallikatega võrdlemiseks.

Vastuolu on negatiivne signaal tõesuse kohta, seega väidete kooskõla on positiivne signaal. Üldiselt, kui üks signaali väärtus suurendab mingit tõenäosust, siis vastandlik signaali väärtus vähendab seda. Paljude võimalike signaali väärtuste korral kui üks signaali väärtus suurendab millegi tõenäosust, siis on olemas ka vähemalt üks signaali väärtus, mis seda tõenäosust vähendab.

Väidete kooskõla on enamasti üsna nõrk signaal tõesusest, sest enamik väiteid on samal allikal kooskõlalised. Kui signaali väärtus esineb tihti, siis ei ütle selle esinemine eriti palju – olukord on tavalisele lähedane.

Väite tõesust saab kontrollida, võrreldes seda maailma kohta teada olevaga (füüsikaseadused, objektiivsed mõõtmised nagu turvakaamera salvestis jne), aga jätan need variandid kõrvale, kuna eelduseks oli valdkonda mitte tundev inimene. Selline kuulaja ei pruugi suuta siduda arvamusliidri väiteid muude valdkondadega ja tuvastada vastuolu või kooskõla.

Teised kontrollid väidete tõesuse kohta on statistilised. Kui antud valdkonnas tuleb andmeid juurde, siis parim hinnang tõe kohta muutub ajas, sest tõenäosus, et uued andmed langevad täpselt kokku varasema hinnanguga, on nullilähedane. Seega peaks aus asjatundja oma arvamust iga uue andmeavaldamise valguses pisut muutma. Muutus võib olla nii väike, et sõnades seda ei väljendatagi, ainult arvuliste prognooside komakohad erinevad. Inimene, kes endale aru annab, et ta täit tõde ei tea (sest keegi ei tea), on valmis andmetest saadavat teavet oma uskumusele lisama ja seega keskmist uskumust nihutama. See kehtib tegeliku maailma kohta, mitte abstraktsete konstruktsioonide nagu matemaatika. Ega teada oleva matemaatika kohta uusi „andmeid” peaaegu ei tulegi. Matemaatika areneb varem mitte teada olnud seoste avastamisega ja vahel tõestuses vea avastamisega.

Kaljukindlalt samale seisukohale jäämine uutest andmetest hoolimata on negatiivne signaal allika tõesuse kohta. Usuhullud tunnevad uhkust oma tugeva usu üle, mida miski kõigutada ei suuda, ehk oma soovimatuse üle õppida.

Teisest küljest, arvamuse radikaalne muutmine iga uue andmeavaldamise järel on samuti negatiivne signaal allika tõesusest, sest oma uskumust statistiliselt õigesti uuendades peaks uus teave lisanduma vanale, mitte seda asendama. Erandiks on kui uued andmed tõestavad, et eelnevad andmed olid puhas müra ja tuleks ära visata, näiteks olid võltsitud. Selline tõestus on haruldane ja alati on võimalus, et uued andmed ise on valed. Valesüüdistusi võltsimises on ennegi esitatud.

Enamiku praktikas esinevate tõenäosusjaotuste puhul on uus uskumus peale andmete lisandumist vana uskumuse ja uue signaali vahepeal. Normaaljaotusega muutuja korral, kui andmetes sisalduv müra on ka normaaljaotusega, siis on uus uskumus lineaarne kombinatsioon vanast uskumusest ja uuest signaalist. Enamasti peaksid andmed „tõmbama uskumust enda poole” ja mitte „endast üle teisele poole”, aga esineb ka tõenäosusjaotusi ja signaalimüra kujusid, mille korral kogu uskumuse jaotus liigub uuest signaalist eemale. Enamasti on arvaja väite liikumine uute andmete näidatud suunas, aga mitte andmetest „üle hüppamine” positiivne signaal tõesuse kohta ja eemaleliikumine negatiivne.

Mida rohkem on varasemaid andmeid ja väiksem uute andmete valim, seda vähem peaks uskumus uute andmete mõjul liikuma. Kaua teada olnud tervisliku toitumise põhimõtted (toidupüramiid) peaksid uute uurimuste valguses muutuma vaid mikroskoopiliselt. Tundmatu viiruse avastamisel võivad alguses uurimused ausate asjatundjate arvamusi radikaalselt muuta, aga teabe lisandudes sama suured uuringud üha vähem ja vähem. Kui varasemate andmete hulk läheb lõpmatusse, siis uskumuse keskväärtuse muut peaks minema nulli (martingaali koondumisteoreem, martingale convergence theorem).

Keskmiselt peaks uue uskumuse keskväärtus võrduma vana uskumuse keskväärtusega, nii et uskumuse ühes suunas liikumisi on (muutuse suurusega kaalutult) keskmiselt võrdselt teises suunas liikumistega. Muidu oleks varasem uskumus ju kallutatud olnud kui uus uskumus järjekindlalt ühes suunas muutub.

Statistiline kontroll nõuab piisavalt suurt valimit väiteid samalt allikalt, et väidete kaalutud keskmine muutus aja jooksul ühes ja teises suunas oleks arvutatav piisavalt väikese veaga.

Kokkuvõtteks, uskumus, mis on saadaoleva teabe põhjal parim hinnang tõe kohta, peaks andmete mõjul 1) muutuma, 2) rohkem kui uusi andmeid on rohkem, 3) vähem kui varasemaid andmeid on rohkem, 4) igas suunas keskmiselt ühepalju, 5) andmete suunas, 6) mitte liiga palju.

Seotud sisu:

On the optimal burden of proof

Vanemate ja laste rollide vahetus vanusega

Kui vanemad väga vanaks saavad, hakkavad lapsed neid kantseldama – teevad süüa, aitavad pesta ja peldikus käia, jalutavad nendega väljas, viivad arsti juurde. Sama tegid vanemad lastega kui lapsed väikesed olid. Vähemal määral toimub sarnane rollivahetus juba keskealiste vanematega. Lapsed annavad neile maailma asjades nõu (tehnoloogia, seadused, oma haridusvaldkond) nagu vanemad andsid lapseeas neile. Lapsed aitavad füüsilistes tegevustes nagu mööbli tõstmine, remonditööd, aiandus. Vanemad kaebavad lastele oma tülisid: kes kellele halvasti ütles, kes varastas või suhted katkestas. See on sarnane laste kunagistele kaebustele oma liivakastikakluste, koolikiusamise ja laenatud mänguasja mittetagasiandmise üle.

Täisealised lapsed peavad vanemaid sugulasi pisut lapsikuks kui nood tülitsevad väheväärtuslike esemete üle nagu nõukaaegsed raamatud, mööbel, vananenud kodumasinad. Samuti pidasid noored vanemad lapsi lapsikuks neid huvitava prahi ja mänguasjade üle vaidlemise pärast. Asjad, mida keegi ei taha, on ju praht. Kui asjad tuleb omal kulul uuskasutusse või jäätmejaama viia, sest isegi tasuta ära andmise kuulutuse peale ei tule keegi nendele järele, siis ei taha neid järelikult keegi. Nii on enamiku vanakraamiga, jättes välja päris antiigi ja väärismetallist esemed.

Vanainimeste lapsikus väljendub ka igavusest tülikiskumises. Kui elu on tühi, siis pakub üksteise peale kaebamine tegevust ja võibolla ka põnevust, et ei tea, kuidas teine vihasena reageerib.

Teismelised sosistavad üksteise selja taga ja võtavad teiste arvamust südamesse. Samamoodi räägivad vanurid üksteist taga, lahkavad eemalviibijate isiklikke suhteid ja peavad vahel pikka viha sõnade pärast. Samas unustavad nii lapsed kui vanurid oma varasema jutu kiiresti ja vahetavad mõnes küsimuses oma arvamust tihemini kui alukaid. Nad võivad kaljukindlalt väita, et nad on kogu aeg olnud samal seisukohal kui praegu ja jäävad alatiseks selle juurde, hoolimata kõigist tõenditest oma varasema vastupidise arvamuse ja kiirete seisukohamuutuste kohta. Täisealised lapsed kuulavad vanade vanemate sellist juttu muigega nagu ka noored vanemad oma lapseeas järelkasvu oma.

Vanemad võivad alaealiste laste eest varjata oma suhte purunemist. Täiskasvanud lapsed võivad vanade vanemate eest samuti lahutust varjata.

Noorena keelasid vanemad lastel liigse telekavaatamise, ebatervisliku näksimise ja suunasid sporti tegema. Vanaduses suunavad lapsed vanemaid sarnaselt tervislikumate eluviiside poole, et vererõhku alandada ja oodatavat eluiga pikendada. Väikesed lapsed võivad salaja magusat ja soolast süüa, samuti paksud vanainimesed lähedaste eest oma maiustamist varjata. Suitsetamist varjavad vahel nii teismelised kui vanurid. Vanemad püüavad vähendada teismeliste laste alkoholitarbimist, täiskasvanud lapsed vahel oma vanemate viinavõttu. Alkoholikeelust üleastumiseks minnakse kuhugi varjatud kohta – teismelised festivalile, reisile, teise linna ülikooli, vanamehed kalale, jahile.

Vanemad suunavad alaealisi lapsi huviringidesse. Vanadele vanematele soovitavad mõned lapsed suhtlust ja ühistegevusi eakate päevakeskuses.

Ilutulestiku asendamine valgustatud droonidega

Ilutulestiku halbu külgi (õhureostus, raketijäänused maad prügistamas, tuleoht, müra) on püütud vältida, asendades selle laservaatemänguga, aga see vajab udu või suitsu, mis laserkiired küljelt nähtavaks teeks. Laseršõu piirdub ka ainult lehvikukujuliste laseriallikast algavate kujunditega, sest kiirt ei saa suvalises kohas alustada ja lõpetada. Tänapäeval saaks ilutulestikku üsna hästi jäljendada droonide ja mudellennukitega, millel värvilised ledid süttivad ja kustuvad. Näiteks droonid kogunevad punti, tuled kustus, siis süütavad tuled ja lendavad laiali nagu plahvatav ilutulestikurakett. Samuti mudellennukid lendavad kustus tuledega ühe keskpunkti suunas ja üksteisest lähedalt möödudes süütavad tuled.

Led-lampide valgustugevus on juba üsna suur, aga kui see veel ilutulestiku omani ei küüni, võib katsetada superkondensaatorilt järsku suurt voolu saavat ledi. Peale äkilist valgussähvatust peab kondensaatorit uuesti laadima, mille jaoks annab aega drooni pimendatud tagasilend alguspunkti.

Ürituste vahel valimisest

Kui kaks või rohkem sündmust, millel osaleda, satuvad samale ajale, siis mõned kriteeriumid, mille põhjal nende vahel valida, on järgnevad. Lisan mõnel juhul oma eelistuse, aga teised võivad kriteeriumi vastupidiseks pöörata – igaüks nagu talle meeldib. Iga kriteerium eeldab muude tegurite samaks jäämist nagu majandusteaduse võrdlev staatika. Mitme kriteeriumi erinedes tuleb võtta nende mingi kaalutud keskmine.

Pikem meelelahutus on eelistatav lühemale. Näiteks terve nädalavahetus puhkebaasis parem kui üheõhtune koosviibimine. Erand on kui tean, et antud meelelahutus muutub nii pikalt igavaks või väsitab rohkem kui selle lõbu väärt on. Tervet päeva ainult saunatada, ainul murdmaasuusatada või mägirattaga sõita ma praeguses füüsilises vormis ei suuda. Terve päev mäesuusatamist läheb ka igavaks. Veekeskuses hakkab tunnise liulaskmisega külm ja saun on väga ajutine lahendus.

Ise tegemine on eelistatav maitse- ja lõhnataju kasutamisele, mis omakorda eelistatav vaatamisele-kuulamisele. Vaadata ja kuulata saab interneti kaudu ja 3D prillidega, selleks ei pea oma lihakeha kuhugi transportima.

Uudne sündmus on eelistatav juba kogetule. Otsin uusi elamusi, kohti, tegevusi.

Uute inimestega tutvumine on eelistatav tuttavatega kokkusaamisele kui tuttavatega olen hiljuti kohtunud ja uued on eeldatavalt sama huvitavusjaotusega. Olen loomult passiivne ja vähesuhtlev, püüan nendele omadustele teadlikult vastu töötada.

Adrenaliin on positiivne, aga vigastusteoht negatiivne. Hea on petta aju põnevust tundma (ohtu tajuma) tegelikku ohtu tekitamata. Näiteks arvutimängud, laserkull, paintball, üldisemalt võistlusmoment ohutus spordis või mängus.

Ajutiste vigastuste oht on eelistatav pikaajalistele ja eluaegsetele. Näiteks pindmised haavad, muhud ja puhtad keskelt luumurrud paremad kui liigesenihestused, põrutused, hambakaotus, silmakahjustus. Trummikile rebend paraneb ka ära.

Vaikne või normaalne helitase on parem kui lärmakas keskkond. Müra on pisut sarnane vigastuseohuga, sest kahjustab kuulmist.

Normaalne valgustugevus on parem kui liiga ere, mis omakorda parem kui liiga pime, mis omakorda parem kui ereda valguse ja pimeduse kiire vaheldumine. Ereduse vastu saab päikseprille ja laia äärega mütsi kasutada, aga öönägemisseadet mul pole.

Tavalisel ärkvelolekuajal toimuv sündmus on parem kui tavalisel uneajal.

Mugavate tavariietega üritus on eelistatav peent või erilist riietust nõudvale.

Hind kui see mu rahalist seisu oluliselt mõjutab.