Sildiarhiiv: äriidee

Ujumisprillidele peeglite lisamine

Selleks, et kroolides või selili ujudes ujumissuunas näha, võiks ujumisprillidele väikesed peeglid lisada. Erinevalt võistlusbasseinist ei ole enamikus ujumiskohtades lipukestega nööri, mis hoiatab läheneva takistuse (basseini otsa) eest. Praeguste ujumisprillidega peab vaatamiseks kroolides pea veest välja tõstma ja selili ujudes end kõhuli pöörama, mis tähendab paari tõmbe vahele jätmist.

Peeglite disain nõuab natuke nuputamist, et prillid nendega ikka hüdrodünaamiliseks jääksid. Seda mitte niivõrd ujumiskiiruse jaoks, vaid selleks, et veetakistus prille näolt alla ei tõmbaks. Juba praeguste ujumisprillide puhul on probleem, et laine või pea ees vettehüpe lööb need lihtsasti näolt maha ja siis lähevad need kergesti kaotsi. Ilmselt peab iga peegel olema läbipaistva kupli (prilliklaasi) all. Need kuplid kujutaksid endast üsna suuri pungsilmseid prille. Kaks prilliklaasi saab asendada ühega, muutes prillid ujumismaskiks, mis on suurem ja mille alla on lihtsam peegleid mahutada.

Teine variant selili ujumiseks oleks peeglid eraldatavate hingedega prillide alaosa külge kinnitada. Kõhuli ujudes saaks peeglid vastu põski panna või küljest ära võtta, et veetakistust vähendada. Selili ujudes oleks võimalik peeglid endale sobiva nurga alla kallutada, et liikumissuunas vaadata. Kroolimiseks peeglid prillide välisküljel ei sobi, sest nägu vees ujudes kipub peeglite veetakistus prille paigast lükkama.

Kasutute otsingutulemuste eemaldamisest

Internetipoed näitavad peale toote vaatamist ja eriti sellel klõpsamist otsingutulemustes sama asja uuesti. Varem vaadatud kauba esile tõstmisega loodetakse otsijat ostma meelitada. Tihti raskendab see sobiva toote leidmist, sest kui inimene midagi vaatab ja seda ostukorvi lisamata edasi liigub, siis järelikult see kaup talle ei sobinud. Selle asemel, et seda reklaamina uuesti näidata, peaks selle otsingutulemustest eemaldama, et lihtsustada keskendumist asjadele, millel on positiivne tõenäosus ostjale meeldida.

Poodlemisveebilehtedel oleks lihtne ja kasumlik lisada iga otsingutulemuse kõrvale nupp „ära seda mulle rohkem näita”. Võimalus tooteid otsingust eemaldada laseks ostjatel veebilehele enda kohta rohkem teavet anda. See info on raha, sest aitab pakkumisi täpsemini suunata. Ostjad võidaksid samuti, sest hoiaksid aega kokku. Kui internetipood ise seda võimalust ei paku, siis programmeerida oskav inimene saaks selle ise tekitada: arvuti laadib otsingutulemused alla ja blokeerib neist mõned kasutaja käskude põhjal, näidates ainult ülejäänuid.

Lisaks ostlemisveebilehtedele kiirendaks varem kasutuks osutunud tulemuste kõrvaldamine igasugust internetiotsingut. Lihtne näide on Rooma armastusjumalanna kohta teavet tahtva inimese otsingutulemustest pornograafia eemaldamine.

Kontoritooli soojusisolatsioon

Mõnel kontoritoolil on paks istepadi, aga seljatoeks õhuke võrk, mis on servadest raamile kinnitatud. See tooliehitus on ebapraktiline, sest tagumik külma ei karda, selg aga küll. Parem disain oleks soojust isoleeriva seljatoe ja hingava võrgust istealusega. Arusaadavad variandid on ka üleni paksu polstriga või terves ulatuses võrgust, vastavalt siis külma ja kuuma sisekliima tarvis.

Kui tagumik toolil külmetab, siis see viga on lihtsasti lahendatav padja või riidetüki (käteräti näiteks) istumise alla panekuga, aga selja tagant kipub polsterdus alla libisema. Piisavalt suure riide võib muidugi üle seljatoe laotada, mis allavajumist vähendab.

Mikrolaineahju pisut mugavamaks muutmine

Pöörlev alus mikrolaineahjus peaks peatuma samas asendis kui kuumutamise alguses, et tassi kõrv oleks kasutajale mugavas suunas (samas kui sisse asetades), mitte näiteks tassi taga. Väga lühikese tööaja (alla ühe maksimumkiirusel alusepöörde) korral võiks alus lihtsalt seista, pikemate kuumutusaegade puhul pöörelda kiirusega, mis jagab tööaja täispööreteks. Paljudel mikrolaineahjudel saab juba valida, kas alus peaks pöörlema või seisma, nii et alusemootori kiirus on reguleeritav – vaja ainult lüliti programmeerida. Kui mootorikiirust muuta ei saa, siis võiks selle tehases sättida nii, et levinuimate kuumutusaegade (1-minutiliste intervallide) jooksul teeb alus täisarvu pöördeid.

Kedrid pahkluunikastuse kaitsega

Kedrid on matkates kasulikud: takistavad lume saapasäärde pääsu, kaitsevad sääri kriimustuste eest. Pika säärega matkasaapad neid eeliseid ei paku (praktiliste matkasaabaste säär ei ulatu kuigi kõrgele), aga kui saapasääred piisavalt jäigad on, siis kaitsevad pahkluud nikastuste eest, sarnaselt slaalomisuusasaabastele. Pika sääre negatiivsed küljed on saapa jalgatõmbamise ja paelte sidumise aeg, jala ja pahkluu higistamine.

Kedride ja pika säärega saabaste eelised saaks kombineerida, asendades saapasääre kombineeritud kedri ja nikastuskaitsega. Nikastuskaitse takistaks pahkluu liigset paindumist, aga laseks väikese amplituudiga liikumisel toimuda. Üks võimalik mehhanism oleks saapa külge kinnitatud jäigad pulgad, mis hoiavad üleval põlve lähedal ümber sääre käivat võru, millel on igas küljes liikumisruumi. Kui pahkluu liiga palju ei paindu, siis võru säärt ei puutu. Suure pahkluukalde korral hoiab võru saapa pulkade abil paigal ja takistab niiviisi pahkluu kaugemale liikumist antud suunas.

Kedri saaks ehitada pulkade peale, lihtsalt ühendades need omavahel tugeva riidega, mille saab ülalt (võru kohalt) kummipaelaga jala ümber koomale tõmmata, et lume sissevajumist takistada.

Nikastuskaitse ei tohiks jalalaba neutraalse asendi korral jäigalt vastu jalga olla vähemalt kahel põhjusel: pahkluu liikumatus takistaks normaalset kõndimist ja liigne abi pahkluud stabiliseerivatele lihastele viiks nende atrofeerumisele. Seevastu kui nikastuskaitse pahkluupainde alguses vastu säärt ei puutu, siis pahkluulihased pingutuvad ebatasasel pinnal kõndides automaatselt, et jalalaba kaldumisele vastu töötada.

Äpp, mis ennustab kohaletulijate arvu

On palju veebilehti ja äppe, mis aitavad kohtumisi kokku leppida ja üritustele minekut koordineerida, näiteks meetup.com. Minu kogemuse põhjal umbes pooled internetis tulla lubajatest ei ilmu kohale, lisaks mõned tühistavad viimasel hetkel või hilinevad. See tekitab vahel ürituse korraldajale probleeme, näiteks kui ta on lubanud teatud arvu osalejaid organiseerida ja sellest sõltub kohaletulnute piletihind (grupisoodustus) või on minimaalne arv inimesi vajalik spordivõistkonna kokkusaamiseks. Lisaks sunnivad hilinejad ja teadmata kaduvad tulla lubajad teisi ootama, mis on tüütu.

Selleks, et motiveerida inimesi ausalt oma tulekuplaane teatama, lubadusi pidama ja õigeaegselt kohale tulema on vaja käitumisele vastavaid tasusid ja karistusi. Üks lahendus on, et osalejaks registreerujad peavad osalustasu ette maksma ja mitteilmumise korral seda tagasi ei saa. Tasuta või odavate ürituste puhul sellest ei piisa.

Hilinemise vältimise motiiv tekiks ka siis, kui on üldteada, et hilinejaid ei oodata, vaid transport väljasõidule läheb minuti pealt õigel ajal. Enamik inimesi ei taha aga hilinejaid maha jätta ja nii venib ooteaeg tihti pool tundi või rohkemgi, kusjuures paljude ootajate heaolukaotus kokku on tõenäoliselt suurem kui hilinejate võit mittemahajäämisest. Paljude ürituste kuulutusel kirjutatakse, et väljasõiduaeg on punktipealt täpne, aga seda lubadust murtakse peaaegu alati – ma pole veel kogenud üritust, kus keegi maha jäeti, et õigel ajal lahkuda.

Õige motivatsiooni tekitamiseks peaks hilineja või mitteilmuja maksma teistele piisavat kompensatsiooni, aga sotsiaalse sündmuse kontekstis on sellist nõuet keeruline jõustada. Mitteilmujalt on raske midagi sisse nõuda ja ka hilineja võib väita, et tal hetkel raha kaasas pole. Kui tahta trahvi teha vastavalt hilinetud minutite ja ootama sunnitud osalejate arvule, siis läheb ka arvutus enamiku inimeste jaoks keeruliseks. Lahenduseks on äpp, mis tuvastab telefoni asukoha põhjal, kes on kokkusaamiskohas õigel ajal ja kes mitte. Kohaletuleku registreerimiseks võib kasutada ka telefonide omavahelist lähisuhtlust (bluetooth, NFC). Äpp saab automaatselt välja arvutada hilinejate ja mitteilmujate kompensatsiooni ootajatele, selle äpiga seotud pangakontolt või krediitkaardilt maha võtta ja ootajatele kanda. Kes ei nõustu selliste tingimustega, võib kasutada muid ürituste koordineerimise vahendeid. Mittenõustumine signaliseerib ka teatud määral, et inimene ei plaani lubadusi pidada.

Sõltumata sellest, kas äpi kaudu nõuda mitteilmujate kompensatsiooni kohaletulijatele või mitte, on äpil veel see hea külg, et andmed inimeste varasemate registreerumiste ja asukoha kohta lasevad ennustada, kes lubajatest ilmub ja millise hilinemisega. Seega äpp saab automaatselt arvutada kohaletulijate arvu tõenäosusjaotuse, mis on korraldajale abiks planeerimisel. Samuti saab kroonilised mitteilmujad tulevastelt üritustelt välja jätta, näiteks neile mitte teavitusi saata – ka selle saab äpp automatiseerida.

Väga piiratud ulatuses on sarnane funktsionaalsus praegustel kokkusaamisveebilehtedel olemas, näiteks meetup.comi grupiadministraatorid saavad registreerida mitteilmujad ja programmeerida reegli, et kolm mitteilmumist eemaldab inimese grupist. Vajadus mitteilmujad käsitsi registreerida on praeguste äppide üks piirang. Ka ei erista praegused veebilehed tulekulubaduse tühistamise aega (viimasel minutil registreerumise tühistamine on sarnane mitteilmumisele) ega hilinemise kestust. Hea oleks ka arvestada lisaks inimese mitteilmumiste arvule tema õigeaegsete kohaletulekute arvu, mis aitaks paremini ennustada ta tulevast osalemistõenäosust.

Lumesaha automaatne liigutamine sensorite abil

Lumesahad teepuhastusautodel on minu vaatluste põhjal tihti kas liiga madalal, kraapides teepinda, või kõrgel, jättes osa lund teele. Kui tee on ebatasane, siis on saha juhil muidugi raske sahka kogu aeg reguleerida nii, et kõrgus optimaalne oleks. Samuti on lumikatte all keeruline teed ja selle serval olevat muru eristadada, nii et sahk kraabib vahel muru ära. Selle probleemi lahendaksid sahaautole monteeritud tajurid (radar, ultraheli vms), mis lumest läbi näevad ja saha kõrgust automaatselt tõstavad või langetavad. Arvuti on võimeline tajuritelt saadava teabe põhjal sahka palju kiiremini reguleerima kui inimene, nii et saha keskmist kõrgust teepinnast saaks oluliselt vähendada, mis tagaks puhtama teepinna. Tajurid hoiataksid ka sahajuhti kui sahk teelt kõrvale kaldub ja roheala kraapima hakkab.

Kui ainult autol olevate tajurite abil on keeruline teed ja teepeenart eristada, siis võib tulevikus teid parandades teekattesse sisse ehitada odavad signaalisaatjad, mis tajuritele tee asukohta ja kõrgust teatavad. Näiteks RFID kiibid on odavad ning võtavad vastu ja saadavad raadiosignaale. Nende asukoha saaks triangulatsiooni põhjal välja arvutada ja autos monitoril näidata. Monitori asemel võib ka projektoriga esiklaasile tee piirjooned kuvada. Teine võimalus tajuritele tugevamat signaali pakkuda on lisada rauapulbrit teeserva märgistusse ja kasutada tajuritena metallidetektoreid (magneteid).

Autodesse lisatud tajurid, kas kombinatsioonis teekattes olevate signaaliedastajatega või ilma, aitaksid ka autodel teel püsida, eriti just halva nähtavusega. Kasu oleks sellest nii isejuhtivate kui inimjuhiga autode jaoks. Kui sensorid ja tehisintellekt piisavalt head on, saab lumesahad isejuhtivaks muuta.

Teel püsida aitaksid ka kaamerad, mis tee kõrval olevate objektide (teebarjäär, puud, telefonipostid) asetuse tuvastavad, mille põhjal arvuti objektide kaugused arvutaks. Täpsete kauguste võrdlus arvutisse salvestatud detailse kaardiga määrab sõiduki asukoha. Kauguste muutus tuvastab liikumiskiiruse ja -suuna. Täpseima asukohainfo saaks tõenäoliselt erinevaid teabeallikaid (kaamerad, radar, ultraheli, GPS) koos kasutades.

Seltskonnaajakirjanduse äriidee

Seltskonnaajakirjandus kajastab kuulsuste eraelu, ja mida suurem skandaal või olulisem elusündmus (sünd, surm, abielu, lahutus) toimub, seda kasumlikum meediale. Seega on seltskonnaajakirjanikul motivatsioon pakkuda kuulsustele raha elusündmuste korraldamise ja neist ajakirjanikule esimesena teatamise eest (eksklusiivintervjuu). Sündi ja surma on raske teeselda, aga raha eest rasket haigust või tüli matkida või “räpaseid saladusi” leiutada ja avaldada pole keeruline. Adopteerida, abielluda või lahutada saab ebasiirastel põhjustel samuti.
Tavaline inimene kõhkleks raha eest fiktiivabiellu astumise või võltslahutuse puhul, aga kuulsused on tihti näitlejad ja kui juba korduvalt raha eest riided seljast heitnud, siis ehk ei häbene muudki. Kui neile seda skandaali või elusündmuse kunstliku tekitamise plaani õigesti müüa, näiteks tõsieluseebiooperi nime all, ja piisavalt raha pakkuda, siis peaksid nad nõustuma.
Teave kajastatava skandaali ebatõesuse kohta saab meediatarbijatele lekkida ainult ajakirjanikult või kuulsuselt endalt. Kui neil on plaan palju selliseid sündmusi korraldada ja neid meedias kajastada, siis püüavad nad võltsimist vaka all hoida, et tulevast tulu mitte kaotada. Ainult ühe skandaali puhul tekib motivatsioon lekitada, et tekitada veel teine skandaal (sündmuse võltsimise üle) ja sellelt omakorda teenida.

Täpselt sobiv sukeldumisülikond

Üks viis täpselt keha järgi sukeldumisülikonda teha oleks järgmine. Kõigepealt skaneerida inimese keha kolmemõõtmeliselt (selleks on võimalik kasutada lennujaamade kehaskännereid). Siis kolmemõõtmelisel printeril trükkida üksteise sisse kehapinna mudel ja sellest igas suunas pisut suurem mudel. Kahe mudeli vahe täita neopreeniga. Siis eemaldada sisemine ja välimine pind, näiteks lahustades või sulatades mudelite materjali (trükkima peab materjalist, mille puhul eemaldamine on võimalik). Järele jääb täpselt keha kattev neopreenist kest. Selle võib teha sujuvalt muutuva paksusega, näiteks sõrmedel õhuke kiht, talla all paks. Ülikonna esiossa tuleb vaid lisada tõmblukk, mille jaoks ruumi jätmiseks võib sisemise ja välimise pinnamudeli eest umbes sentimeetrilaiuse ribaga ühendada.

Neopreenist kohe kolmemõõtmelisel printeril ülikonda trükkida ei saa, sest pehme materjal vajub kokku, kui ta seest õõnsaks jätta. Tehnoloogiliselt on kahe pinnamudeli trükkimine ja vahe täitmine võimalik, küsimus on ainult hinnas. Ilmselt oleks selline ülikond hetkel veel üksikutele rikkuritele suunatud toode. Aga tulevikus muutub selline tootmisviis ilmselt küllaltki odavaks.

Nahkkinnaste kasvatamine

Huvitav, kui kalliks läheks järgmine nahkkinnaste tootmise viis: teha käelabast plastik- või kipsmudel, katta kollageeniga, istutada sellele näiteks sea naharakke, kasvatada toitevedelikus paar nädalat kuni paar kuud, et mudelile nahk peale kasvaks. Siis võtta mudel vedelikust välja, parkida nahk ära ja võtta mudelilt maha. Või kõigepealt nülgida nahk mudelilt ja siis parkida. Tulemuseks oleks täpselt käele istuv nahkkinnas ühegi õmbluseta.

Tehnoloogia on olemas, sest biomeditsiinilise uurimistöö käigus on nahatükke kasvatatud, nagu ka veresooni ja põisi, ühesõnaga õhukesest membraanist koosnevaid lihtsa kujuga organeid. Ainuke probleem võib olla hind, sest toitevedelikus kasvatamine nõuab aega, kindlal temperatuuril hoidmist ja võibolla kalleid materjale.