Rohelise tee jaoks soovitatakse 80-kraadist vett. Taimeteeks piisab isegi madalamast temperatuurist, vaid pisut kuumast veest. Isegi musta teed saab teha mittekeeva veega. Kui seada elektrilise teekannu termostaat seda madalamal temperatuuril välja lülitama kui 100 kraadi, siis saaks igal kasutuskorral pisut energiat kokku hoida.
Kui inimene ootab kannu väljalülitumiseni, siis madalamal temperatuuril lülitumine aitab ka aega säästa.
Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.
Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.
Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.
Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.
Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).
Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.
Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.
Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.
Nutitelefoniga oli probleem, et laadija ots ei püsinud telefonis selle jaoks mõeldud augus. Seetõttu laadija ka ei laadinud. Proovisin laadijaotsa kleeplindiga laadimise ajaks telefoni külge kinnitada. Ostsin mitu erinevat laadimiskaablit ja kõigiga oli sama probleem. Vaatasin internetist, et vaja telefonil laadimisauk tolmust puhastada. Puhastasin mitu korda õrnalt traadiotsaga, puhusin sisse, imesin tolmuimejaga, aga miski ei aidanud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kraapisin nõelaga hästi tugevasti, surudes nõela laadimisaugu põhja ja külgede vastu. Mu loogika oli, et kui midagi lähebki katki, siis pole sellest erilist lisakahju, sest nagunii on telefon laadimata kasutuskõlbmatu. Selle tugeva kraapimisega tuli laadimisaugust mitu tolmutroppi välja. Täitsa uskumatu kui palju tolmu sinna mahtus. Taskus kandes oli ilmselt laadimisauku riidepudi sattunud ja laadijaotsaga olin iga päev tolmu augu põhja kokku pressinud. Pärast sügavpuhastamist läks laadija ilusti auku ja püsis seal, laadides ilusti. See oli mitu kuud tagasi.
Kõrvaklappide auk mu telefonil ka ei töötanud kohe kasutatuna ostmisest peale. Arvasin, et kasutatud telefoni viga. Kuna ma telefoniga peaaegu kunagi kõrvaklappe ei vajanud, siis leppisin selle puudujäägiga. Nüüd tuli mõte, et äkki kõrvaklappide auk on ka tolmu täis. Kraapisin siis terasest kirjaklambri otsaga kõvasti põhja ja külgi ja tuligi mitu troppi tolmu välja. Nüüd läheb kõrvaklapijuhe auku lõpuni sisse ja kõrvaklapid töötavad. Huvitav, et ma varem selle lahenduse peale ei tulnud, näiteks telefoni laadimisauku puhastades.
Kui sokid näevad sarnased välja nii õigetpidi kui pahupidi, näiteks kootud villasokid, siis ei pea neid uuesti pöörama kui need jalast tõmmates pahupidi lähevad. See säästab iga päev minutikese, mis sokke kandva inimkonnaosa ja kõigi päevadega korrutades on juba oluline ajavõit. Sama kehtib pükste, särkide, suusamütside ja muude riiete puhul. Küsimus on, kas riiete kahtepidi kantavaks tegemise kulu on suurem kui ajasääst. Ilmselt väiksem, sest ka osad masstoodetud sokid on seest ja väljast sarnased.
Enamasti pannakse õmblused riiete siseküljele, mis teeb õigetpidi kandmise pisut ebamugavamaks kui pahupidi (õmblused väljaspool). Mida peetakse viisakateks riieteks ja viisakaks kandmisviisiks on puhtalt sotsiaalne norm. Kui inimkond koordineeriks end teistsugusele normile, mis eelistaks mugavat kandmisviisi ja praktilisi riideid, siis võidaksid sellest kõik. Võiks pidada viisakaks hoopis õmblused väljaspool kandmist, samuti mugavaid spordiriideid, mitte jäika ülikonda, mis ei lase näiteks käsi õla kõrguselegi tõsta ilma üles kortsu tõusmata. Dressidele võib ju maniski, särgikrae ja ülikonna jäljendi peale maalida kui see oluline on.
On ka teisi lihtsaid muudatusi riietele, mis need praktilisemaks muudavad, aga välimuse peaaegu samaks jätavad. Riiete mugavust peaks teaduslikult testima.
Üksi siseruumis olev inimene saab elektrit säästa, kasutades pealampi laevalgustuse asemel. Tänapäevased LED lambid on piisavalt kerged, eredad ja kauakestva akuga, et neid saaks terve päeva kasutada. Kui koroonaviiruse tõttu nagunii visiiri või maski kantakse, siis pole lisavarustus pea küljes eriline lisaebamugavus. Samuti kui peab kandma kiivrit või on ruum piisavalt külm mütsi motiveerimiseks (ehitusjärgus, lao- või tootmishoone).
Pealamp näitab valgust sinna, kus vaja, mitte kogu ruumi ebavajalikesse nurkadesse nagu laevalgustus. Kuna kaasaskantav valgusti on lähemal valgustust vajavatele objektidele, ei pea see nii võimas olema kui laelamp. Idee on sarnane tänavavalgustuse asendamisele jalanõude küljes olevate isiklike lampidega.
Mitme inimesega ruumis on probleemiks teiste pimestamine pea kõrguselt tuleva horisontaalse valgusvihuga. See probleem on ülalt langeval laevalgusel väiksem. Kui öönägemisseadmed piisavalt odavaks ja mugavaks muutuvad, siis saab kogu tehisvalgustuse isiklike infrapunaprillidega asendada. Need ei pimesta teisi ja neid saab kasutada nii siseruumis kui õues. Kui integreerida öönägemisseadmed virtuaalreaalsusprillidega, siis ei pea kulutama ressursse siseviimistlusele – igaüks saab oma prillides seinavärvi seadistada endale sobivaks. Samuti ei pea ühtegi asja värvima ilu pärast, vaid ainult ilmastikukaitseks vm praktiliseks eesmärgiks.
„Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.
Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.
Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.
Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.
Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.
Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.
Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.
Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.
Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.
Juba üle kuu aja järgin internetist leitud soovitust pesta juukseid tavalise kraaniveega, sest šampoon või muu pesuvahend mingit lisapanust ei anna. Oleneb ilmselt inimesest, aga minu puhul on katse senini edukas: kõõma pole tekkinud, peeglis juuksed rasvased ei tundu ja keegi teine pole neid ka negatiivselt kommenteerinud. Juuksed tunduvad mulle pisut tihedamad ja tumedamad kui varem šampooni kasutades.
Veepesu muud head küljed on pisike keskkonna- ja rahasääst. Pesuaega kulub umbes sama palju kui šampooniga. Kui mingi probleem tekib, saan alati uuesti pesuvahendit kasutama hakata.
Erandina pesen pead vähese seebi või šampooniga peale igakuist endal juuste lõikamist, et millimeetrised juukseotsad peast ja õlgadelt eemaldada, muidu hakkavad sügelema. Veepesule need lõigatud juuksed millegipärast eriti ei allu.
Spordiriided on enamasti polüestrist või nailonist, mida ei tohiks väga kuumalt ega valgendajaga pesta. Tavalise pesuga ei tule higihais päris maha kui higi on riietel juba kuivanud ja paar päeva seisnud kuni pesumasinatäis koguneb. Pesule allumatu higilõhna ennetamiseks tasub riided läbi loputada enne kui higi neil kuivab. Seda on lihtne teha, võttes riided pärast trenni duši alla kaasa. Seal põrandal vedeledes ligunevad need enamvähem läbi ja pärast saab need näiteks dušiotsiku külge kuivama riputada kuni enam ei tilgu.
Veel niiskena loputamine võib ennetada ka kaenlaaluseid higiplekke, mis tavalises pesus maha ei tule. Sama kehtib vereplekkide kohta mitmesugustest kriimustustest, jalgratta pealt kukkumisest jne – kui riided näiteks haava pestes kraanikaussi või duši alla ligunema panna, siis veri ei hüübi riietele ja plekid ei kinnistu.
Kilepakendi sees on juust peaaegu steriilne. Hallitama ajavad avamisel ja lahtilõikamisel paki sisse sattuvad mikroobid ja eosed. Neid saab vähendada kui kätega mitte puudutada juustu ega pakendi sisekülge. Selleks lõigata puhaste kääridega paki üks ots lahti, lükata paki teist otsa pigistades juust pisut pakist välja ja lõigata seda puhta noaga, hoides juustu lõikelaual paigal läbi kile. Siis lükata noaga juust pakki tagasi. Kui juustu pole vaja viilutada, siis võib selle enne pakendi avamist tükkideks murda (murtavus sõltub juustu elastsusest ja paksusest). Seejärel lõigata puhaste kääridega paki üks lahti ja koputada vajalik kogus tükikaupa pakendist välja.
Õhukese plokina pakendatud juustu saab ka läbi kile noa tagakülge kasutades regulaarse kujuga risttahukateks pressida.
Palavas trenni tehes oleks ilma alukateta jahedam, aga enamikul lühikestel trennipükstel (ja ka muudel) on ees mingi õmblus, mis tilliotsa kraabib kui eesnahk seda päris ära ei kata. Üks lahendus on lühikesed pahupidi jalga panna, õmblus väljaspool, aga kui materjal ise kare on, siis see ei tööta. Teine lahendus on mainitud õmbluseta pehmest riidest lühikesed osta. Joostes või hüpates tõmbab raskusjõud välissuguelundeid ebamugavalt allapoole (oleneb muidugi nende raskusest), nii et mingi tugi oleks optimaalne, samal põhimõttel kui naistel sportrinnahoidja (mis võib ka sumomaadlejatele kasuks tulla).
Kolmas lahendus kasutab teipi, mis nõrgalt naha külge jääb, näiteks läbipaistvat kontoriteipi. Tuleb eesnahk tilliotsa peale tõmmata ja siis üle otsa kinni teipida. Ühest neljasentimeetrisest teibijupist piisab, et hõõrumist vältida. Kogu paketi võib omakorda vöö külge teipida kui raskusjõud ebamugavust põhjustab. Teibi nõrk kleepuvus on oluline, et selle eemaldamist lihtsustada. Korralik plaaster näiteks oleks väga valus ära tõmmata (analoogselt filmi American Pie 2 superliimistseeniga), aga kontoriteibiga seda probleemi pole. Enne kasutamist tuleb teipi muidugi vähemtundlikul nahal testida, sest võibolla on mõni kontoriteip tugeva liimiga. Natuke peab teip naha külge kleepuma, et lahendus töötaks.