Sildiarhiiv: keel

Keeleõppe intensiivsusest ja efektiivsusest

Huvitav on võrrelda nädalas keeleõppele kulutatavat aega koolis, Tartu Ülikoolis ja Yale’is. Koolis kulutati inglise keelele neli-viis akadeemilist tundi nädalas, vene ja prantsuse keelele kaks-kolm. Natuke kodutööd oli ka. Tartu Ülikoolis oli saksa keel kaks korda nädalas, vist poolteist tundi korraga, pluss veidi kodutööd otsa. Yale tavalised bakalaureusetudengite keeleõppekursused on viis korda nädalas, õppekava ütleb, et tudengitelt oodatakse kolm tundi kodutööde tegemist päevas. On veel intensiivsed keeleõppekursused, enamasti suvel, kus sama materjal läbitakse kaks korda lühema ajaga. Nendes on kolm tundi klassiõpet ja kuus kuni üheksa tundi kodutöid päevas.

Keeleõppe puhul on minu arvates intensiivsem õppimine efektiivsem. See on sarnasem keelekeskkonnas elamisele. Mitte ainult ei saa kiiremini keelt selgeks, vaid teatud tasemele jõudmiseks kulub vähem töötunde, kui keeletundide vahel pikemat vahet pidades. Unustamise mõju on väiksem, kui keelt kasutatakse iga päev.

Oleks hea, kui Eesti koolides õpetataks üht võõrkeelt korraga, ehk ühel aastal oleksid kõik keeleõppetunnid, mis praegu eri keeltele kulutatakse, sama keele õppimiseks. Siis minnakse üle teise keele õppimisele ja jällegi kulutatakse sellele kõik keeletunnid. Kokku kuluv aeg oleks iga keele puhul sama, lihtsalt kontsentreeritud lühemasse ajavahemikku.

Lisaks jäi minu kooli keeleõppe puhul puudu õpetajate keeleoskusest inglise keele puhul ja õpetamisoskusest prantsuse ja vene keele puhul. Osalt saaks heade õpetajate puudust leevendada, lastes keele- ja õpetamisoskusega inimestel täita ainult neid ülesandeid, milleks neid oskusi tõesti vaja on. Ülejäänud tööga saavad ka madalama kvalifikatsiooniga inimesed hakkama. Seda tööjaotust selgitan ühes teises postituses.

Keele üles märkimise kolmnurk

Lisa kommentaar

Kõnekeel on seos tähenduse ja heli vahel, kirjakeel seostab kõnekeele visuaalsete sümbolitega. See seos võib olla tähenduse ja sümboli vahel (hieroglüüfid, matemaatikasümbolid) või heli ja sümboli vahel (tähestikupõhised keeled, foneetilised sümbolid). Kolmikus tähendus-heli-sümbol on alati joon tähenduse ja heli vahel, teine joon võib olla kas tähenduse ja sümboli või heli ja sümboli vahel.

Kui keel kaldub kõrvale sellest reeglist, on teda raskem õppida. Näiteks inglise ja prantsuse keel ei kirjuta üles tähendust ega hääldust (sama tähte hääldatakse eri sõnades erinevalt: e inglise sõnades get, need, same). Kui nende keelte kirjaviis loodi, kirjutas see üles toonast hääldust, aga hääldus on ajas muutunud. Kuigi kirjakeel on samuti muutunud, pole see suutnud hääldusega sammu pidada. Seega peab meelde jätma palju erandeid kirjasõna hääldamisel või häälduse üles kirjutamisel.

Keele keerukuse mõõtmisest

Lisa kommentaar

On loogiline, et mitte kõik keeled pole sama lihtsad õppida, aga vestlustest on meelde jäänud arvamuste paljusus keeruliste ja lihtsate keelte osas. Kuidas siis mõõta keele keerukust? Naiivne lähenemine oleks mõõta mitut keelt õppivate inimeste teatud tasemele jõudmise kiirust igas nende õpitavas keeles, kui keeli õpitakse sama intensiivsusega. Iga keele puhul peaks siis võtma keskmise seda õppivate inimeste taseme saavutamise kiiruse.

Tegelikult ei annaks selline mõõtmine kuigi täpset tulemust, sest teatud keelte koos õppimine võib mõlema tundmist kiirendada või aeglustada. Lisaks varasem keeleoskus mõjutab, millist keelt inimene kiiremini õpib – eestlasele on soome keelt õppida hulga lihtsam kui inglasele või hiinlasele. Varasema keeleoskuse mõju neutraliseerimiseks peaks vaatama inimesi, kes (veel) ühtki keelt ei oska, ehk mõõtma erinevate emakeeltega väikelastel teatud keeleoskuse taseme saavutamise vanust. See on pisut keerukam, kui täiskasvanute keeleoskuse taseme mõõtmine, sest väikelastele sobivat keeleeksamit välja mõelda on raskem.

Täiskasvanute keeleõppekiiruse mõõtmisel peaks arvesse võtma võimalikke vastasmõjusid keelte vahel, ehk leidma korraga nii keelte keerukuse kui vastasmõjude võrgustiku. Selge on, et varasem sarnasema keele oskus lihtsustab õppimist rohkem. Suurema arvu keelte oskus lihtsustab samuti uute keelte õppimist, aga siin peab arvestama ka inimese keelealaste võimetega – kes oskab paljusid keeli, sellele ilmselt meeldib keeli õppida ja tal on arvatavasti rohkem annet.

Lisaks sõltub teatud keele õppimise keerukus sellest, kuidas juba osatavad keeled õpitava suhtes paiknevad. Kui õpitakse keelt, mis on varem osatavate kombinatsioon, on see lihtsam, kui keel, mis on varem õpitutest samal kaugusel, aga pole nende segu. Näiteks inglise keeles on palju elemente nii saksa kui prantsuse keelest, mis peaks lihtsustama inglise keele õpet neile, kes saksa ja prantsuse keelt juba oskavad, võrreldes nendega, kes oskavad saksa ja hollandi keelt. Samuti peaks inglise keel lihtsam olema hollandi ja prantsuse kui saksa ja hollandi keele oskajatele. Inglise keel on lähedasem saksa ja prantsuse keele kombinatsioonile (paikneb nende kahe „vahel“) kui saksa ja hollandi keele kombinatsioonile (mis mõlemad erinevad inglise keelest „samas suunas“).

(Hollandi keele kaugus inglise keelest on vist umbes sama, mis prantsuse keelel. Kui mitte, tuleb eelnevat näidet muuta.)

Hääldusest foneetilise kirjaga keeltes

Lisa kommentaar

Eesti keel emakeelena on kasulik vähemalt ühes aspektis – ma saan õigesti hääldada peaaegu kõigi inimeste nimesid, keda ma kohtan, sealhulgas nimesid tonaalsetes keeltes nagu mandarini ja kantoni. Sama hääldamisvõimekust olen täheldanud türklaste ja peaaegu sama soomlaste puhul, aga mitte ühegi teisel siin kohatud rahvusel. Erinevaid rahvusi olen kohanud palju, kuna Yale kogukond on üsna rahvusvaheline – kraadiõppes on välistudengeid 30% ja bakalaureuseõppes 9% (ülikooli enda statistika kohaselt). See on veidi petlik, sest kanadalased on kultuuriliselt USA inimestega väga sarnased, aga loetakse välismaalasteks, samas hiljuti USAsse immigreerunud ja üsna viletsa inglise keele oskusega inimesed kohalikeks.

Aga ainus seos, mida ma eesti ja türgi keele vahel näen, on (peaaegu) foneetiline kirjapilt – tähte hääldatakse samamoodi, olenemata selle asukohast sõnas. Inglise keeles hääldatakse tähte e sõnades get, need, same kolme erinevat moodi, aga lugedes neid sõnu eesti keele hääldusega, on igal pool häälik e. Foneetiline kirjapilt paistab lihtsustavat teiste keelte hääldamist, aga seal võib olla muid ja tähtsamaid tegureid. Ma pole keeleteadlane, ei oska öelda.

Igatahes ingliskeelsete inimeste nende jaoks võõraste nimede hääldus on üsna naljakas. Esimest korda, kui kuulsin prof. Juuso Välimäki nime ameeriklase suust, arvasin, et tegu on kellegi jaapanlase Yu-So Valimakiga. Minu perenime hääldavad kohalikud saksapäraselt Hainsalu, eesnime inglisepäraselt Sänder.