Sildiarhiiv: mehhanismidisain

Idufirmade osas mida mõõdad, seda toodad

Kui tasustatakse idufirmade arvu nagu Utah Ülikoolis mõne aasta eest, siis luuakse selle valesti suunatud motivatsiooni tõttu palju tegeliku majandustegevuseta idufirmasid, nagu Nature Biotechnology kirjutab (Godfrey, Allen, Benson 2020 USA andmetel). Loodetavasti Eestis sellist Potjomkini küla probleemi pole ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Startup Estonia jm sarnased organisatsioonid mõõdavad ikka idufirmade majanduslikku edu, mitte arvu. Numbrilised mõõdud ajakirjanduses näivad igatahes mõistlikult valitud ja näitavad head tulemust: Eesti iduettevõtete käive ja maksumaksmine suurenesid 2019 rohkem kui majandus üldiselt. Palkamine kasvas samuti, sealhulgas välismaalt.

Epideemia ravimite standardid peaksid olema rangemad

Lisa kommentaar

Kui ravim antakse korraga suuremale hulgale inimestele, siis on selle võimalik kahju (kui kõrvalmõjud ületavad kasulikku toimet) suurem, seega on enne ravimi turule lubamist optimaalne rohkem teavet koguda. Analoogselt tehakse enne olulisemat investeeringut põhjalikum analüüs kui peenraha kulutades. Ravimi puhul nõuab täpsem teave suurema valimi ja parema metoodikaga kliinilist uuringut, ehk heakskiidustandard peab olema rangem. Kui suurem uuring võtaks oluliselt kauem ja ravimiga on kiire, siis otsustab kulu-tulu analüüs, millal eelistada väheminformeeritud kiiremat heakskiitu. Üldiselt kasutavad kliinilised uuringud osalejaid paralleelselt, nii et suurem valim ei pikenda uuringut oluliselt.

Lisaks püsikulu ja muutuvkulu loogikale on rangemate nõuete kehtestamise poolt ka mänguteoreetilised argumendid. Ettevõtted, mis luuakse majanduslanguse ajal, on hiljem edukamad. Teoreetiline põhjus on, et languse ajal riskivad alustada pigem tõsisemad tegijad, aga buumi ajal on lihtsat raha lootvate loodrite ja petiste protsent iduettevõtjate hulgas suurem.

Sarnasel põhjusel oletan, et epideemia ajal leiutatud selle epideemia ravimid ja vaktsiinid on keskmiselt vähem efektiivsed kui muul ajal või muu haiguse vastu loodud. Leiutajad ei pea otseselt petised või rumalad olema, lihtsalt soovmõtlemine on inimlik, nii et epideemia motiveerib uskuma selle lahendustesse üldiselt ja enda loodud ravimisse eriti. Ravimituru reguleerijad ja ravimitootjad on siis psühholoogiliselt kallutatud standardite alandamise suunas.

Tõenäoliselt on ka kasuahnete petiste protsent ravipakkujate hulgas epideemia ajal kõrgem, eriti kui riik ja heategevusorganisatsioonid parasjagu lahenduste suunas raha loobivad. Aus uurija ja petis saavad sama suure kasu kui nende pakutud ravim või vaktsiin töötab, aga petis saab lisaks kasu, sest tal võib õnnestuda valetada ebaefektiivne lahendus töötavaks või lihtsalt rahaga jalga lasta. Petis ka pingutab vähem tõelise lahenduse otsimiseks, seega on tal suurem motivatsioon grandiraha taotleda ja lahendusi pakkuda kui ausal teadlasel.

Science kirjutab, et epideemia ajal loodud vaktsiinidele ja ravimitele ei tohiks seada madalamaid standardeid. Läheksin sellest soovitusest veel edasi: ülalmainitud negatiivse valimi tõttu peaks epideemia ajal pakutud lahendustele rakendama rangemaid nõudeid, et saavutada sarnane oodatav efektiivsus muul ajal leiutatud ravimite ja vaktsiinidega.

Lahenduse leidmisega on epideemia ajal kiire, aga pole sugugi selge, kas nõuete leevendamine ja ravimi heakskiiduga kiirustamine tegeliku lahenduse leidmist lähemale toob. Kasutu või lausa kahjuliku vaktsiini tootmisesse suunamine vähendab motivatsiooni konkureerivaid lahendusi pakkuda ja võtab neilt osa tootmisressursse. See aeglustab teiste vaktsiinide ja ravimite leiutamist ja tootmist ka siis kui kõik tegutsevad heas usus. Lisaks on petistel võimalik pakkuda näilisi lahendusi kiiremini kui ausatel uurijatel tegelikke, nii et kiire heakskiit tekitab negatiivse valimi.

Petistel on ka motivatsioon ootusi üles kruvida, sest nad ei võta arvesse kahju, mida pettumus esimestes lahendustes ühiskonnale teeb – järgnevaid (ja suurema tõenäosusega töötavaid) vaktsiine ja ravimeid ei usaldata. Avaliku arvamuse pendel kõigub liigsest lootusest ülemäärasesse umbusku.

Äpp, mis ennustab kohaletulijate arvu

Lisa kommentaar

On palju veebilehti ja äppe, mis aitavad kohtumisi kokku leppida ja üritustele minekut koordineerida, näiteks meetup.com. Minu kogemuse põhjal umbes pooled internetis tulla lubajatest ei ilmu kohale, lisaks mõned tühistavad viimasel hetkel või hilinevad. See tekitab vahel ürituse korraldajale probleeme, näiteks kui ta on lubanud teatud arvu osalejaid organiseerida ja sellest sõltub kohaletulnute piletihind (grupisoodustus) või on minimaalne arv inimesi vajalik spordivõistkonna kokkusaamiseks. Lisaks sunnivad hilinejad ja teadmata kaduvad tulla lubajad teisi ootama, mis on tüütu.

Selleks, et motiveerida inimesi ausalt oma tulekuplaane teatama, lubadusi pidama ja õigeaegselt kohale tulema on vaja käitumisele vastavaid tasusid ja karistusi. Üks lahendus on, et osalejaks registreerujad peavad osalustasu ette maksma ja mitteilmumise korral seda tagasi ei saa. Tasuta või odavate ürituste puhul sellest ei piisa.

Hilinemise vältimise motiiv tekiks ka siis, kui on üldteada, et hilinejaid ei oodata, vaid transport väljasõidule läheb minuti pealt õigel ajal. Enamik inimesi ei taha aga hilinejaid maha jätta ja nii venib ooteaeg tihti pool tundi või rohkemgi, kusjuures paljude ootajate heaolukaotus kokku on tõenäoliselt suurem kui hilinejate võit mittemahajäämisest. Paljude ürituste kuulutusel kirjutatakse, et väljasõiduaeg on punktipealt täpne, aga seda lubadust murtakse peaaegu alati – ma pole veel kogenud üritust, kus keegi maha jäeti, et õigel ajal lahkuda.

Õige motivatsiooni tekitamiseks peaks hilineja või mitteilmuja maksma teistele piisavat kompensatsiooni, aga sotsiaalse sündmuse kontekstis on sellist nõuet keeruline jõustada. Mitteilmujalt on raske midagi sisse nõuda ja ka hilineja võib väita, et tal hetkel raha kaasas pole. Kui tahta trahvi teha vastavalt hilinetud minutite ja ootama sunnitud osalejate arvule, siis läheb ka arvutus enamiku inimeste jaoks keeruliseks. Lahenduseks on äpp, mis tuvastab telefoni asukoha põhjal, kes on kokkusaamiskohas õigel ajal ja kes mitte. Kohaletuleku registreerimiseks võib kasutada ka telefonide omavahelist lähisuhtlust (bluetooth, NFC). Äpp saab automaatselt välja arvutada hilinejate ja mitteilmujate kompensatsiooni ootajatele, selle äpiga seotud pangakontolt või krediitkaardilt maha võtta ja ootajatele kanda. Kes ei nõustu selliste tingimustega, võib kasutada muid ürituste koordineerimise vahendeid. Mittenõustumine signaliseerib ka teatud määral, et inimene ei plaani lubadusi pidada.

Sõltumata sellest, kas äpi kaudu nõuda mitteilmujate kompensatsiooni kohaletulijatele või mitte, on äpil veel see hea külg, et andmed inimeste varasemate registreerumiste ja asukoha kohta lasevad ennustada, kes lubajatest ilmub ja millise hilinemisega. Seega äpp saab automaatselt arvutada kohaletulijate arvu tõenäosusjaotuse, mis on korraldajale abiks planeerimisel. Samuti saab kroonilised mitteilmujad tulevastelt üritustelt välja jätta, näiteks neile mitte teavitusi saata – ka selle saab äpp automatiseerida.

Väga piiratud ulatuses on sarnane funktsionaalsus praegustel kokkusaamisveebilehtedel olemas, näiteks meetup.comi grupiadministraatorid saavad registreerida mitteilmujad ja programmeerida reegli, et kolm mitteilmumist eemaldab inimese grupist. Vajadus mitteilmujad käsitsi registreerida on praeguste äppide üks piirang. Ka ei erista praegused veebilehed tulekulubaduse tühistamise aega (viimasel minutil registreerumise tühistamine on sarnane mitteilmumisele) ega hilinemise kestust. Hea oleks ka arvestada lisaks inimese mitteilmumiste arvule tema õigeaegsete kohaletulekute arvu, mis aitaks paremini ennustada ta tulevast osalemistõenäosust.

Karma ja efektiivsus

Lisa kommentaar

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Lisa kommentaar

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Lisa kommentaar

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.

Miks diktatuuride juhtkonnad on rumalamad kui demokraatiate

Lisa kommentaar

Konstantin Sonin kirjutab ustavuse ja asjatundlikkuse vahetuskaubast diktatuurides. Küsimus pole ainult selles, et diktaator valib lähikondlasi ustavuse, mitte mõistuse järgi – osavus riigiasjades võib diktaatori vaatepunktist olla isegi negatiivne omadus. Mida kavalam inimene, seda suurema tõenäosusega suudab ta kõrgele kohale jõudes diktaatori kukutada ja ise asemele asuda, seega diktaator väldib heade juhtide valitsusse kaasamist.

Olukord meenutab lugu Aleksander Suurest, kes küsis poisina oma isalt, kuidas tuleks riiki valitseda. Isa viis ta põllule ja lõikas maha kõik teistest üle ulatuvad viljapead. Diktaator kindlustab oma positsiooni kui ei lase kellelgi teisel liiga palju võimu saada, eriti neil, kel on mõistust seda võimu veelgi suurendada. Samas asjatundlikumate inimeste võimult kõrvaldamisel muutub diktatuuri juhtkond ühtlaselt madalalaubaliseks.

Teine paralleel on Isaac Asimovi raamatuga Asum ja Impeerium. Selgitus, miks Asumist palju võimsam Impeerium ei suutnud Asumit vallutada, oli raamatus järgmine. Nõrk kindral ei suuda sõjalist edu saavutada. Tugev kindral nõrga imperaatoriga leiab oma sõjaväele kasulikuma rakenduse kui Asumi vallutamine – kukutab imperaatori ja võtab ise trooni. Tugev kindral tugeva imperaatoriga võib alguses edu saavutada, aga see edu ise on kindralile ohtlik. Kui kindral vallutusretkel edukas on, siis tema populaarsus Impeeriumis, rikkus ja mõjuvõim suurenevad. Tugev imperaator püsib tugevana ainult võimalike rivaalide eemaldamise tõttu, nii et piisavalt eduka kindrali hukkab imperaator. Kui imperaator ise vallutusretke juhtima läheb (kindral ja imperaator samas isikus), siis võtab tema äraolekul keegi teine trooni ja imperaator peab vallutusretke katki jätma, et tagasi kodusõda pidama tulla. Seega ükski kombinatsioon imperaatorist ja kindralist ei suuda pikaajalist edukat vallutusretke pidada.

Lisaks diktaatoripoolsele rumalate lähikondlaste valikule on vähemalt kaks mehhanismi, mis muudavad diktatuuri juhtkonda viletsamaks. Teadmine, et liigne edu on tervisele kahjulik, hoiab diktaatori lähikondlasi edu nimel palju pingutamast ja paneb asjatundlikke inimesi kõrgele kohale jõudmist vältima. Kui viljakõrred teavad, et kõrgeimad viljapead lõigatakse maha, püüavad nad aeglasemalt kasvada.

Sonin viitab suurele hulgale teadusartiklitele, mis kirjeldavad, kuidas diktaatorid vaaraodest Stalini ja Hitlerini ümbritsesid end lollide, kuid lojaalsete inimestega ja kuidas nende õukonnad olid sarnaselt korraldatud. Kuna inimeste motivatsioon ja käitumine pole ajas palju muutunud, on samaks jäänud ka nende vaos hoidmiseks vajalikud mehhanismid, mida iga diktatuur peab püsimajäämiseks kasutama.

Ülikoolide motiveerimisest

Lisa kommentaar

Eestis kurdetakse, et ülikoolidel on raha vähe ja selle tõttu kannatab hariduse kvaliteet. Osaliselt on küsimus tõesti raha hulgas, aga oluline osa probleemist on raha jaotamise alused, mis tekitavad mõneti kummalise motivatsiooni. Põhimõte, et mida mõõdad, seda toodad, ehk saad seda, mille eest maksad, kehtib ka ülikoolide puhul.

Kui ülikoolidele maksta lõpetajate arvu järgi, siis motiveerib see nõrku tudengeid diplomini läbi vedama, mis omakorda alandab kõrghariduse keskmist taset ja väärtust, mida tööandjad sellele omistavad. Kui maksta vastuvõetute arvu põhjal, siis on ülikoolidel huvi võimetest olenemata maksimaalne arv inimesi vastu võtta ja hiljem välja visata, mis raiskab õpetamiseks eraldatud ressursse ja nende inimeste aega, keda poleks pidanud vastu võtma. Kui eraldada raha hetkel õppivate tudengite järgi, siis soovib ülikool üliõpilasi võimalikult kaua kinni hoida ja suurt arvu vastu võtta. See raiskab samuti õpetamisressursse ja tudengite aega. Kui igale ülikoolile maksta kindel summa, siis ei motiveeri see ülikooli inimesi vastu võtma ega õpetama. Raha hakatakse kulutama administratsiooni mugavate kabinettide ja ametiautode peale. Sama kehtib, kui maksta õppejõudude arvu pealt, aga sel juhul tekib ka soov võimalikult palju rahvast nende kvalifikatsioonist hoolimata tööle võtta.

Nende motivatsioonide juures tuleks tähele panna, et kusagil ei teki ülikoolil soovi tudengeid hästi õpetada. Õpetamise kvaliteedist rääkimiseks tuleks kõigepealt defineerida, kuidas seda mõõta. Üks võimalus on lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku järgi, aga see jätab tähelepanuta avalikuks hüveks tehtava vabatahtliku töö. Teine võimalus on lõpetajate tuntuse põhjal oma valdkonnas, aga see võib viia kuulsuse narride koolitamisele. Edaspidises mõtlen ma „hea õpetamise“ all mingit kombinatsiooni neist kahest mõõdust.

Võib tunduda keeruline maksta ülikoolidele lõpetajate hilisema eluaegse sissetuleku või kuulsuse järgi, sest võtab ju aastakümneid, enne kui mõlemad lõplikult teada on. Natuke saab probleemi leevendada, makstes ülikoolile igal aastal kõigi selle lõpetajate hetkesissetuleku ja tuntuse järgi. Ometi jääb küsimus, kuidas seda sissetulekut ja tuntust teada saada.

Riik võib sissetulekut mõõta maksulaekumise põhjal, aga see jätab tähelepanuta välismaale läinud lõpetajad. Võibolla seda soovitaksegi, ja makstes ülikoolile vaid kodumaal asuvate lõpetajate järgi, tekitatakse motivatsioon mitte anda tudengitele rahvusvaheliselt nõutud teadmisi, vaid pigem selliseid, mida saab kasutada üksnes koduriigis. Välismaale lahkunud lõpetajate sissetulekut ja inimeste tuntust oma valdkonnas on riigil raske mõõta.

Tegelikult saab küsimuse lahendada täiesti riigivabalt – Põhja-Ameerika ülikoolidel on säärane motivatsiooniskeem kaua aega kasutusel. Suur osa ülikooli rahast tuleb lõpetajate annetustest, mis tekitab ülikoolis huvi, et lõpetajad teeniksid palju. Motivatsioon muuta oma lõpetajad edukaks mitterahalises mõttes tuleb sellest, et ülikool saab reklaamida ennast tulevastele tudengitele oma lõpetajate eduga. Kui lõpetajad suhtlevad praeguste tudengitega, siis tekivad üliõpilastel kontaktid tuntud inimestega, mis aitavad hilisematel tööotsingutel ja annavad ideid ettevõtluseks, ehk suurendavad praeguste tudengite oodatavat eluaegset sissetulekut.

Osa enda lõpetajate edukuse kindlustamisest on andekate ja püüdlike inimeste ülikooli kandideerima meelitamine ja kandidaatide hulgast välja valimine. Nii et ülikooli motiveerimine lõpetajate edu kaudu ei soodusta võimalikult paljude vastuvõtmist, ülikoolis kinni hoidmist või diplomini välja vedamist. Ka ei soodusta see inimeste võimalikult kiiresti läbikonveierdamist.

Lisaks huvile aidata oma tudengitel saada edukaks, tekib ülikoolil ka motivatsioon teha nad õnnelikuks. Lõpetaja võib ju saada edukaks, aga kui talle selles ülikoolis üldse ei meeldinud, siis ta tõenäoliselt raha ei anneta ja ülikooli praeguste liikmetega suhtlema ei tule.

Negatiivne külg sellisel ülikoolide motivatsiooniskeemil on, et tudengite lojaalsuse kindlustamisele pööratakse liiga palju tähelepanu. Suur rõhk populaarsetele spordialadele, näiteks ameerika jalgpall, tuleb osalt sellest, et võistlused teiste ülikoolidega on mänguline konflikt ja konflikti ajal toetavad inimesed oma gruppi rohkem. Kui tudeng on oma kooli meeskonna fänn, siis jääb ta selleks tõenäoliselt ka pärast lõpetamist ja teeb ülikoolile annetusi, et oma lemmikmeeskonda toetada. Oluline osa annetustest ülikoolidele on tegelikult annetused nende spordivõistkondadele, mis motiveerib ülikooli pöörama ebamõistlikult palju tähelepanu tudengispordile.

Teine halb külg annetuste kaudu rahastamisel on, et see ei mõõda ülikooli lisandväärtust, vaid vastuvõetute andekust ja neile antud haridust koos. Ehk kui kuulus ülikool, kuhu kõik pürgivad, lakkaks õpetamast, siis sinna sisse saamine oleks ikkagi signaal andekusest, kuna valitakse parimad. Signaali tõttu oleks sellesse ülikooli sissesaamine tööandjate poolt väärtustatud, aga kui ülikool ei õpeta, siis on diplomi väärtus sama, mis vastuvõtmise väärtus.

Valikukasulikkus ja kogetud kasulikkus

Lisa kommentaar

Psühholoogias ja käitumisökonoomikas eristatakse valikukasulikkust ja kogetud kasulikkust. Traditsiooniline majandusteooria neid ei erista. Valikukasulikkus on see, mida agent valiku tegemise hetkel erinevatele variantidele omistab, ehk mida ta arvab iga valiku tagajärjel kogevat. Kogetud kasulikkus on see, mida pärast valiku tagajärgede saabumist tegelikult tuntakse.

Psühholoogias on dokumenteeritud palju olukordi, kus valiku- ja kogetud kasulikkus oluliselt ja süstemaatiliselt erinevad. Näiteks arvavad inimesed, et pärast loteriil suure summa võitu on nad edaspidises elus oluliselt õnnelikumad. Tegelikult on õnnetunde kasv lühiajaline ja mõni aeg pärast võitu on inimese keskmine meeleolu sama, nagu enne. Sümmeetriliselt omistatakse invaliidistumisele oluline õnnetunde langus edaspidi, kuigi tegelikult kohanetakse puudega kiiresti ja taastub tavaline keskmine meeleolu. Mänguteoorias tekib valiku- ja kogetud kasulikkuse erinevus a href= http://www.sanderheinsalu.net/files/ajaveeb/?p=187 mängudes oma tulevase mina vastu. a

Robson ja Samuelson (2011) kirjutasid teoreetilise mudeli, kuidas evolutsioon võib viia valiku- ja kogetud kasulikkuste erinevuseni. See on tavalise mehhanismidisaini probleemi muudetud versioon. Mehhanismidisainis soovib tööandja, et töövõtja teeks midagi või avaldaks oma info, aga töövõtja tegevus pole täpselt vaadeldav. Tegevuse tulemus on mürarikas signaal tegevuse enda kohta, ja tööandja saab eri signaalide eest maksta erinevat tasu. Küsimus on, millisele signaalile mis tasu vastama peaks.

Kasulikkuste mudelis on tööandjaks evolutsioon ja töövõtjaks organism. Evolutsioon püüab panna organismi ellujäämiseks parimat valikut tegema ja annab talle iga valiku eest teatud heaolutaseme. Keskkonna kiire muutumise tõttu ei saa evolutsioon kõiki valikuvõimalusi eristada ja igaühe eest erinevat kasulikkustaset anda. Lisaks on heaolutasemete valik piiratud kahel põhjusel. Kuna heaolu on mingi kemikaali tase ajus, ei saa selle tase olla teatud piirist kõrgem ega madalam. Väikese kasulikkuserinevusega valikuid ei suuda organism eristada. Nii et on lõplik arv kasulikkustasemeid, mida saab panna vastama valikugruppidele.

Kui valikud tehakse kahel perioodil, siis kohandatakse teise perioodi kasulikkustasemeid vastavalt esimese perioodi valikule, et teha kõige tõenäolisemalt ette tulevad valikud üksteisest võimalikult erinevaks. Mida erinevama kasulikkusega on valikud, seda tõenäolisemalt teeb organism kõrgeima heaoluga valiku.

Organism on naiivne ega ennusta, et teise perioodi kasulikkustasemed esimese perioodi valiku tagajärjel muutuvad. Kui ennustaks, siis ei pingutaks ta esimesel perioodil õige valiku tegemiseks nii palju, kuna heaolu kasv õigest valikust neutraliseeritakse teise perioodi kõrgemate nõudmistega sama kasulikkustaseme saavutamiseks. Ehk mida paremat tööd sa teed, seda rohkem tööd sult nõutakse. See loob motivatsiooni esialgu halvemini töötamiseks.

Naiivse organismi puhul meenutab olukord pilti, kus eesli seljas istuv inimene hoiab ridva abil eesli nina ees porgandit. Eesel liigub porgandi poole, aga seda kätte ei saa, kuna porgand liigub vastavalt eesli liikumisele kaugemale.

Üks motivatsioon valiku- ja kogetud kasulikkuse uurimiseks on inimestele paremate valikute tegemise õpetamine, mille all tavaliselt mõeldakse omavahel kooskõlalisi valikuid. Kui aga vastuoluliste valikute tegemise põhjuseks on evolutsiooniline taju erinevus tegelikkusest, ei pruugi kooskõlalisemad valikud paremaks osutuda.

Rühmatöö kahjulikkusest

Lisa kommentaar

Rääkisin kunagi lõunalauas kahe doktorandiga rühmatöödest. Meil kõigil oli neist sarnane kogemus ja arvamus, kuna me kõik olime koolis ja bakalaureuseõppes targemate ja töökamate hulgas.

Rühmatöö põhimõtteks koolis oli, et kõik töö tegijad saavad sama hinde. Õpilased pidid ülesanded omavahel ära jagama või neid koos tegema, mis mõlemad tekitasid probleemi, et tegelikult teevad üks või kaks helgemat pead peaaegu kogu töö. Selle põhjuseks on nii võimekus kui motivatsioon. Võimekam teeb koos töötamisel selgelt rohkem, aga töö omavahelisel jagamisel võib isegi enamvähem võrdse tööjaotuse saada. Motivatsiooni poolelt on targematel enamasti rohkem akadeemilisi ambitsioone ja neile loeb hea hinde saamine rohkem, nii et nad on sunnitud rühmakaaslaste eest osa tööd ära tegema, kui ei taha, et teised nende hinde alla tõmbavad.

Rühmatöö tulemus on pingutusega kaalutud keskmine, seega targemate ja töökamate perspektiivist tuleb rühmatööd tehes rohkem pingutada ja tulemus on halvem, kui üksi töötades. See paneb helgemad pead rühmatööd vihkama.

Ilmselt on õpilastele rühmatöö andmise eesmärgiks harjutada nende koostööoskust, mida läheb tööturul vaja (palju töökuulutusi nõuab „meeskonnamängijat“ või „koostöövõimelist inimest“). Targemate puhul on tulemus tõenäoliselt vastupidine – koostööoskust treenitakse vähe, sest targim rühmaliige teeb nagunii peaaegu kogu töö, ja koostöösoov hävitatakse. Aga ka laisemate ja rumalamate õpilaste jaoks pole rühmatööl suuremat väärtust – see vaid õpetab neid teiste seljas liugu laskma. Naljaga pooleks on rühmatöö ainus hea külg kommunismivastane propaganda helgemate peade hulgas. Sümmeetriline halb külg on, et laisematele näidatakse, kuidas kommunism neile kasulik on.

Hinde keskmistamine mitme õppuri vahel on mõttekas ainult siis, kui nad on üsna täpselt samal tasemel nii võimekuse kui motivatsiooni poolest. Seega kui tahetakse panna inimesi rühmatööd tegema, peaks looma mitmekiiruselise õppeprogrammi, kus igas õppesuunas on koos sama targad ja töökad inimesed. Teine argument mitmekiiruselise programmi poolt oleks, et see lähendab olukorda individuaalsele õpetamisele – kiirematele kiiremini, aeglasematele aeglasemalt. Siis ei hakkaks ühtedel igav, teised ei jääks maha ega lööks käega. Vastuargument on muidugi kulukus – mida lähemal individuaalõppele, seda lähemal ka selle hinnale.

Mänguteoreetiliselt on ühise hindega rühmatöö nagu meeskonnapõhine tootmisprotsess, kus individuaalne panus pole mõõdetav. Seda kirjeldab üks tsiteeritumaid majandusteooria artikleid – Holmströmi Moral hazard in teams. Artikkel kirjeldab, kuidas töö tulemuse ükskõik milline jagamine võtab vähemalt ühelt meeskonnaliikmelt motivatsiooni pingutamiseks. Palju järgnevat majandusteadust on püüdnud leida viise, kuidas sellises tootmisprotsessis säilitada meeskonnaliikmete motivatsioon tööks, aga siiani pole lahendust vist leitud.