Sildiarhiiv: sõda

Evolutsioonilised protsessid

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Eksootika müüb

Inimestele meeldib eksootika: selle abil müüvad end eurooplastele-ameeriklastele aasia võitluskunstid, hiina alternatiivmeditsiin (http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=105), tai massaaž jne. Nende teenuste turundajad räägivad tuhandete aastate vanusest salatarkusest, mida ainult praegu ainult Sulle avaldatakse, raha eest muidugi. Tegelikult on inimesed üle maailma üsna sarnased ja nende leiutised samuti – Euroopas arendatud rusikavõitlust nimetatakse poksiks ja pankrationiks, Jaapani oma karateks, Euroopa maadlust nimetatakse kreeka-rooma või vabamaadluseks, Jaapani oma judoks, kaikavõitlus arenes nii Euroopas kui Kaug-Idas. Rüütlitel olid Euroopas oma mõõgavõitlustehnikad, sarnaselt Jaapani mõõgakunstile kendole, jne. Kultuuriliselt oluliste loomade kehaosadest ja mitmesugustest taimedest „ravimeid” müüdi keskaegses Euroopas (ja natuke ka praegu), nagu ka kogu ülejäänud maailmas. Seega eksootika pole midagi erilist, ainult samade põhimõtete pisut erinev rakendus. Kui aasialased oleksid kiiremini suhteliselt odavad ja töökindlad püssirohurelvad arendanud ja eurooplaste asemel maailma vallutanud, müüksid eurooplaste võitluskunstid ja meditsiin end praegu aasialastele samuti eksootika ja iidse salatarkuse jutu abil.

Miks peaks NATO meid aitama?

Kui Venemaa peaks Eestit sõjaliselt ründama, pole peale NATO teistelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt abi loota. Euroopa Liidu, ÜRO ja teiste jututubade vastus Venemaa agressioonile erineks reaktsioonist Vene-Gruusia sõjale ainult kvantitatiivselt – avalduste tekst oleks kurjustavam ja neid tehtaks rohkem. NATO võib meid sõjaliselt aidata, aga võib ka mitte aidata.

Õiguslikust vaatepunktist peaksid teised NATO liikmed Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 kohaselt rünnaku all olevale riigile appi tulema, aga soovi korral on lisaks lepingu üles ütlemisele muidki viise sellest kohustusest kõrvale hiilida. Rünnakuks võib näiteks lugeda ainult kogu teise riigi territooriumi okupeerimist või ainult sellist sõjalist tegevust, mis sisaldab tuumarelva kasutamist. Abi andmisena võib defineerida terava diplomaatilise avalduse tegemist või paarikümne sõduri saatmist. Sobivat rünnaku või abi definitsiooni kasutades saavad riigid sisuliselt ignoreerida igasugust vaenulikku tegevust, kui tahavad.

Igasugused riigi võetud kohustused jäävad sõnadeks, kui nende täitmist ei nõua riigi huvid. Muid sunnivahendeid riikide jaoks pole, teiste riikide noomivaid avaldusi saab Venemaa kombel eirata. Isegi Põhja-Atlandi leping ei näe ilmselt ette abi andmisest sisuliselt keelduva liikmesriigi sõjalist või majanduslikku karistamist.

Riigid täidavad lepinguid, sest nende huvides on oma mainet säilitada. Maine tähenduseks peetakse üldiselt seda, et kes kohustused täitmata jätab, selle lubadusi usutakse tulevikus vähem ja sellelt nõutakse rohkem. Mänguteoorias on reputatsioon teiste uskumused ühe mängija kohta. Kui uskumused mängija kohta tema käitumise tulemusel ei muutu, jääb tema maine samaks ja tema tegevusele reageeritakse samamoodi kui enne. Seega kui üks riik rikub lepingut, aga suudab teisi veenda, et tulevikus ta seda kindlasti täidab, ei karistata teda praeguse lepingurikkumise eest, kui see on vähegi kulukas.

Teiste veenmine enda tulevases heas käitumises võib toimuda enda halvaks käitumiseks võimetuks tegemises. Üks (ebareaalne) näide oleks, et Venemaa annab mõne väikeriigi okupeerimise ajal tulevase rahumeelsuse pandiks ära oma tuumarelvad. Kui seda loetakse piisavaks tulevase sõjast hoidumise garantiiks, ei karistata Venemaad antud hetke lepingurikkumise eest.

Praegust kohustustest taganemist võib tasakaalustada ka suuremate kohustuste võtmisega tulevikuks. Kohustuste suurenemine peaks kompenseerima siis nende täitmise vähenenud tõenäosuse, nagu kõrgem intress madalama tagasimakse tõenäosuse. Ajalooline näide on Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaline garantii Poolale Müncheni lepinguga Tšehhoslovakkia kaitsmisest loobumise järel. Selle puhul oli probleemiks, et Saksamaa garantiid ei uskunud ehk maine langes, kuna kohustused ei suurenenud piisavalt, tasakaalustamaks nende täitmise vähenenud tõenäosust. Kui NATO tasakaalustaks ühe väikeriigi okupeerida lubamist näiteks USA baaside rajamisega teistesse, võiks ta maine kaotuseta vabaneda tülikast ja kasutust liikmest.

Ei ole kuigi tõenäoline, et NATO jääb Venemaa rünnaku korral liikmesriigile kõrvaltvaatajaks, aga see võimalus on olemas ja sellega tuleb arvestada. Eestil tuleb olukorda hinnata objektiivselt, mis tähendab oma uskumuste korrigeerimist vastavalt rahvusvahelisest olukorrast saadavatele signaalidele. Vene-Gruusia sõda saatis neid signaale mitu. Esiteks on Venemaa sõjaline rünnak naaberriigile tõenäolisem kui enne arvati. Teiseks on ülejäänud riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide reaktsioon Venemaa tegevusele nõrk ega mõjuta Vene sõjaväe tegevust oluliselt. Kolmandaks, kui rünnaku alla sattunud riiki aidataksegi, siis alles selle täieliku sõjalise kaotuse järel. Neljandaks, kui väikeriigi olukord jõuab sõjani Venemaaga, peab väikeriik arvestama osast oma territooriumist loobumisega.

Olukorrahinnangule enne Vene-Gruusia sõda vastasid Eestis kaitsekulutused 1,5-1,8% SKPst. Vene-Gruusia sõja tulemusel peaks Eesti tõstma oma hinnangut Venemaa sõjalise rünnaku tõenäosusele, ulatusele ja tagajärgede raskusele ning langetama oma hinnangut rahvusvahelise abi tõenäosusele ja mõjule. Sellele vastavalt peaks tõusma Eesti kaitsekulutuste tase.

Eelnev on kirjutatud augustis 2008 ja kehtib veel enam peale Krimmi ja Ida-Ukraina ründamist.

Relvajõudude tasakaal

Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.