Sildiarhiiv: tehnoloogia

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

Robotorkester

Lisa kommentaar

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Lisa kommentaar

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Ühistranspordi täituvuse mõõtmine

Lisa kommentaar

Liinivõrgustiku planeerimiseks on hea teada kui täis bussid igas peatusevahes on. Tallinna bussides peab kaarti validaatori vastu piiksutama ainult sõidu alguses, mis jätab mõõtmata sõidu pikkuse. Austraalias peab kaardi registreerima nii sõidu alguses kui lõpus, et maksta sõidu pikkusele vastav summa, muidu võetakse maksimaalne tasu (lõpp-peatuseni). Alguse ja lõpu fikseerimine annab täpse täituvusinfo.

Isikuandmete kaitse tõttu on keeruline bussis olevate kaameratega täituvust hinnata. Õnneks on ka kaudsemaid viise iga peatusevahet läbivat reisijate hulka mõõta. Näiteks andurid, mis mõõdavad kui sügavale bussi vedrustus vajub, mille järgi saab hinnata bussi massi. Teades tühimassi, saab arvutada reisijate kogukaalu.

Teine variant on gaasipedaaliandur pluss kaamera, mis jälgib bussi armatuurlauda. Mootoripööretest või kiirusest ja kütuse hetkekulust saab tuletada kiirenduse ja mootori võimsuse, mis Newtoni teise seaduse kaudu annab massi. Mass omakorda täituvuse. Kiirendust saab ka GPS-seadme või aktseleromeetriga mõõta – need on nutitelefonis olemas. Kaamera samuti. Seega piisab kui igasse bussi paigaldada üks odav kasutatud nutitelefon vastava tarkvaraga, mis filmib armatuurlauda, mõõdab kiirendust ja võib ka andmed reaalajas mobiilivõrgu kaudu serverisse saata.

Piisavalt täpne aktseleromeeter bussi küljes suudab ka inimeste peale- ja mahaastumist mõõta, sest see kõigutab pisut bussi ja vajutab vedrustuse allapoole või laseb sel üles tõusta. Auto puhul tunneb ja näeb ka inimene selle vajumist sisseistuja raskuse tõttu, aga bussi vedrustus on jäigem, nii et silmaga või tagumikutundega on seda mõju raskem tajuda.

Valijatega kohtumise asemel osta neile telefon

Lisa kommentaar

Peaministri esinduskulud on 24000 eurot aastas. Kas internetiajastul ikka peab maksumaksja raha eest ringi reisima ja kallites hotellides elama, väidetavalt valijatega kohtumiseks? Äkki valijad eelistaksid näost näkku suhtlemise asemel saada tasuta telefoni ja rääkida peaministriga selle vahendusel? Odav kasutatud telefon maksab paarkümmend eurot, seega saaks esinduskulude eest selle osta tuhandele valijale aastas. Kas peaminister kohtub aastas tuhande sellise inimesega, kellel ei ole telefoni ega internetiühendusega arvutit ega ligipääsu sellele raamatukogus või tööl?

Odav kasutatud (tahvel)arvuti ja mobiilivõrgupõhine ühendus, millega saaks videokõnet teha, maksab alla 240 euro, seega saaks esinduskulude eest osta selle sajale valijale aastas, kes saaksid siis peaministriga konverents-videokõne teha.

Kui on vaja audiovisuaalsele suhtlemisele lisaks puudutuse, lõhna- või maitsemeele kaudu ühendumist, siis on ehk odavam valijad bussiga valitsuse juurde tuua kui peaministri lõbureisile tuhandeid kulutada. Valijad eelistaksid võibolla ka tasuta reisi pealinna.

Hanede põllult peletamine

Lisa kommentaar

29.04.2021 Maa Elus kirjutas põllupidaja, kuidas ta maasturiga oma põllul ringi sõidab, et sealt hanesid peletada. Võibolla jääb mul midagi kahe silma vahele, aga see ei tundu mõistlik. Selle asemel võiks põllule lasta koera, kes suure rõõmuga hanesid taga ajaks. Koera kasutab näiteks Michiganis Traverse City Cherry Capitali lennujaam lindude peletamiseks. Tänapäeval saab kaelarihma külge panna raadiosaatja, mille abil koera üles leida kui ta ära kaduma peaks ja mille abil koerale käsklusi jagada. Selleks sobib odav kasutatud telefon positsioneerimisäpiga. Koeraomanikud käivad niikuinii koertega looduses jalutamas – võib paluda neil põllule tulla ja selle eest isegi natuke maksta. Igatahes odavam kui maasturiga põllul sõitmine.

Maasturi asemel võib kasutada puldist juhitavat mänguautot kui puldi raadiosignaal piisava ulatusega on. Või puldi kontrollsüsteemi abil juhitavat suuremat maapinnal liikuvat drooni, mis on kergem ja võtab vähem kütust kui maastur. Tekitab ka vähem pinnakahjustusi (roopaid, lömastatud taimi). Sellise võib programmeerida ka põllul juhusliku mustrina ringi sõitma nagu algelise robottolmuimeja või niiduki.

Lendavad droonid võib ka programmeerida põllu kohal tiirutama. Hanede hirmutamiseks peab ehk drooni kotkaks maskeerima.

Mudellennuk võtab sama lennukauguse jaoks vähem kütust kui helikopteri põhimõttel droon. Mudellennukiklubilt võib samuti põllule abi paluda ja neile selle eest maksta. Tänapäeval peaks ka mudellennuki juhtpulti saama programmeerida nii, et lennuk ühe ala kohal tiirleks. Kotkaks maskeerimine on lennuki puhul lihtsam kui drooni, kuna kuju on linnusarnasem.

Droonivastase õhutõrjesüsteemi sarnaselt on juba ehitatud linnupeletajaid, mis kaameraga põllult parve tuvastavad ja selle peale laseriga näitavad. Eestis arendab Marduk droonitõrjesüsteemi ja on ehk nõus seda lindude peal testima.

Isejuhtiva auto inimesele otsasõidu vältimine telefoni abil

Lisa kommentaar

Lisaks kaameratele ja lidarile võiksid isesõitvad autod jm robotid inimesi tuvastada ka mobiilisignaali kaudu näiteks GSM signaalileidjaga. Telefon on tõenäoliselt inimese küljes, olgu ta jalakäija või sõidukis, nii et telefonile otsasõitu peaks vältima. Mobiilisignaal on lihtsasti loetav – selle selgus on telefonitootjate üks põhieesmärk. Minu piiratud intenetiotsing andis tulemuseks, et telefon saadab pidevalt signaali ja sekundite jooksul selle tugevus tavaliselt eriti ei muutu (kui ei toimu kõne alustamist või lõpetamist, mobiilimasti vahetamist vm sündmust). Signaali tugevuse põhjal saab selle kaugust arvutada, tugevuse muutuse põhjal kauguse muutust. Seega saab inimesele lähenemist paar sekundit enne võimalikku kokkupõrget ennustada, mis võimaldab pidurdada.

Pikivahe eessõitva autoni on samuti korreleeritud selles olijate telefonide signaalide tugevusega.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal

Lisa kommentaar

Toodete kohta esitatakse igasuguseid väiteid (noorendab nahka, väljutab toksiine, kasulik keskkonnale, toetab arengumaade väiketalunikke), mis enamasti pole tõendatud. Väite algne väljamõtleja saab tavaliselt selle uskujate pealt rahalist kasu.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal, mitte ümberlükkajal. Väite sihtrühma nullhüpotees peaks olema, et tootel pole seda omadust, mida väidetakse, olgu positiivset või negatiivset. Väiteid välja mõelda on suurusjärkude võrra lihtsam kui neid teaduslikult kontrollida, seega tõendada või ümber lükata.

Kui tõestamiskohustus on väite ümberlükkajal, jõuame loogilise vastuoluni, mille tuletuskäik on järgnev. Iga toote kohta käiva iga väite puhul esitame sama toote kohta vastupidise väite (vanandab nahka, sisestab organismi toksiine, kahjulik keskkonnale, kahjustab arengumaade väiketalunikke). Kuna neid esitamise hetkel ümber lükatud pole (enamikku ei viitsi keegi kunagi kontrollida), siis tuleb neid tõena võtta. Vastupidised väited sama toote kohta ei saa loogiliselt mõlemad tõesed olla. Vähemalt üks neist on väär, mis on vastuolus eeldusega, et ümber lükkamata väited on tõesed.

Väite algne esitaja enamasti üritab oma toodet konkureerivatest paremana näidata. Igasuguse paremusjärjestuse võib aga lihtsasti loogikaga vastuollu panna kui tõestamiskohustus on ümberlükkajal. Vastuolu tekitamiseks esitame kõik väited kõigi teiste toodete kohta. Kuni neid väiteid pole ümber lükatud, on kõigil toodetel kõik omadused. Sel juhul pole ühegi tootepaari vahel vahet – ei mingit paremusjärjestust. Loogiliselt pole siis mingit põhjust tarbida väidetega reklaamitavat toodet konkurendi asemel. Kui tarbijad mõtleksid loogiliselt, siis poleks väite algsel esitajal väitest kasu, sest selle neutraliseeriks vastandväide või kõigi teiste toodete kohta sama väide. Tarbija võib need väited oma peas endale esitada.

Kui tõestuskohustus oleks ümberlükkajal, peaks reklaamija vastandväite ja teiste toodete kohta sama väite ümber lükkama, et enda toodet eristada või paremana näidata. Kõigi väidete kontroll kõigi toodete kohta on lõpmatult kulukam kui ühe toote ühe väite kontroll. Loogiliselt mõtlevate tarbijate korral oleks ka reklaamijale kasulikum kui tõestuskohustus oleks väite esitajal. Reklaam tõestamata väidetega töötab tarbijate ebaratsionaalsuse tõttu.

„Teaduslikult tõestatud” on samuti väide, mida esitaja tõestama peaks. Teaduslik tõestus peab kasutama teaduslikku meetodit: kõigepealt panna paika, mis järeldus millistest andmetest teha (kui andmed tulevad x siis otsustame y), siis koguda andmed ja siis järgida alguses paika pandud järeldamisreeglit. Esimene samm on mitte petta ennast. Uuringu läbiviijad ei pea olema teadlased ega teadusasutused. Hea signaal oleks kui läbiviijad oleksid sõltumatud väite esitajast. Seda on keeruline tagada, sest uurimisasutused konkureerivad omavahel ja esitaja valib kontrolli läbiviijaks sellise asutuse, kust varem on esitaja väidet või sarnaseid väiteid kinnitavaid tulemusi tulnud. Uuringuraha saamiseks tekib asutusel motiiv esitaja väiteid kinnitada.

Kuidas tõestada, et kasutati teaduslikku meetodit? Üks viis järeldusreegli tõestamiseks on see avalikult registreerida, avaldades uuringuplaani vastavas veebiportaalis või lisades selle krüpteeritud plokiahelasse. Viimane võimaldab ka plaani kuni läbiviimise lõpuni salajas hoida ja siis dekrüpteerides tõestatult avaldada, et konkurendid seda ei kopeeriks ega ennetaks.

Andmete kogumise tõestamiseks võib kogu katse mitme nurga alt kogu pikkuses videosse võtta. Salvestusruum on tänapäeval odav. Video ei pea olema täiesti võltsimiskindel. Piisab, kui seda on nii kulukas võltsida, et odavam on aus katse teha ja negatiivse tulemuse korral väidet mitte esitada. Video saab samuti reaalajas krüpteerida ja plokiahelasse lisada, et seda hiljem avaldada ja selle salvestusaja ülempiiri tõestada.

Kui järeldusreegel ja andmed on avaldatud, siis saavad ka teised järeldusreeglit andmetele rakendada ja meetodi viimast sammu kontrollida. Andmete vorming ja järeldusreegli kirjeldus võivad selle sammu väga lihtsaks või keeruliseks muuta. Mida lihtsam, seda ausam. Lihtsust saab alguses testida, rakendades järeldusreeglit simuleeritud andmetele ja kogudes andmeid selliselt katsetatud vormingus.

Talisuplus suvel jahutatud basseinis

Lisa kommentaar

Jäähallid või vähemalt toasuuruste külmkappidega (sügavkülmik ei sobi) asutused, näiteks suured toidutööstused ja -poed võivad oma teenusevalikut laiendada, pakkudes talisuplejatele külma basseini oma külmutusruumis. Hügieeninõuded võivad küll jahutatud laoruumis suplemist takistada. Üks lahendus on suunata osa jahutusvõimsusest mingisse kõrvalruumi sinna konstrueeritud basseini jahutamiseks, milleks sobib ka sügavkülmiku soojuspumbast läbi käiv jahutusvedelik. Täispuhutav aiabassein oleks piisav ajutine lahendus kõrvalruumi ümberehitamise asemel.

Robotkõned eesti.ee e-kirjade ettelugemiseks

Lisa kommentaar

Koroonavaktsineerimiskutsete saatmisel tuli välja, et eakate hulgas polnud 78% suunanud oma eesti.ee e-posti aadressi edasi kuhugi, kust nad e-kirja kätte saaksid. Lisaks jooksis eesti.ee e-post suure koormuse tõttu kokku kui palju inimesi oma e-posti suunama asus. Internetiühenduseta inimestele teadete saatmiseks on USAs juba aastakümneid töötav lahendus: robotkõned (robocall). Masin helistab telefoninumbrile (nii mobiili kui lauatelefoni) ja mängib ette helifaili, näiteks reklaamsõnumi.

Robotkõnesid saaks kasutada e-posti aadressile saadetud e-kirjade telefoni teel ette lugemiseks, et internetiühenduseta inimesed ametlikud teated kätte saaksid. Näiteks saaks vaktsineerimiskutsed saata ilma, et arstid peaksid helistamisele aega kulutama. Telefoninumbrite andmebaas on arstidel ja tõenäoliselt ka riigiasutustel olemas. Kui pole, saab mõne telefoniraamatu arvutisse skaneerida, teksti tuvastada ja sealt nimed ja telefoninumbrid kokku viia.

Robotkõnede tegemise riist- ja tarkvara on vabalt ostetav ja robotkõnede tegemist saab ka teenusena osta, nii et riigiasutused, eriti Terviseamet, kes vaktsineerimiskutsetega tegelema peaks, saaksid eesti.ee tõrkest mööda minna kõige rohkem paari nädalaga. Programmeerijad saaksid robotkõnede tarkvara ka ise kiirelt kirjutada, ühendades mõne olemasoleva tekst-kõneks programmi (kõnesüntesaator, text-to-speech, TTS) eesti.ee e-kirjade andmebaasi, telefoninumbrite andmebaasi ja Skypei või muu internetitelefoniga, mis suudab lauatelefonidele helistada.