Sildiarhiiv: ülikool

Teoreetilise ja empiirilise teadustöö võrdlus

Tippülikoolide majandusteaduskondades tundub teoreetikute osakaal olevat oluliselt suurem kui järjestuses madalamatel kohtadel olevates teaduskondades. Üks võimalik seletus on, nõudlus teooria õpetamise järele on väike, seega teoreetikuid palkavad uurimisülikoolid, mitte õpetamisülikoolid, ning uurimisülikoolid on (teadustöö põhjal tehtavas) järjestuses kõrgemal.

Teine seletus on, et et originaalset teoreetilist teadustööd on raskem teha, sest see ei vanane nagu empiirika. Kui kunagi tõestati mingi teoreem või loodi mudel, pole seda mõtet uuesti teha. Sama empiirilist analüüsi saab aga rakendada erinevatele andmetele – võtta valim teisest piirkonnast, inimrühmast, ajaperioodist. Igal aastal korraldatakse uued küsitlused, igal kümnendil uus rahvaloendus, mis võimaldavad teha uue empiirilise teadustöö vanade meetoditega. Lisaks võib uue empiirilise meetodi leiutamisel kõik vanad analüüsid sellega üle käia.

Sama meetodi eri andmehulkadele rakendamise võimaluse tõttu on empiirilise töö tegemiseks vaja väiksema hulga eelneva teaduse tundmaõppimist. Selgeks peab saama meetodi, mis võib olla suhteliselt lihtne, nagu vähimruutude regressioon. Teoreetilise töö jaoks peab jõudma pidevalt kaugenevale teaduse piirile – peab tundma kõiki antud valdkonnas tehtud teoreetilisi töid, et olla kindel, et mõnes neist pole sama asja tehtud.

Empiirika puhul peab kontrollima, et sama andmehulka pole varem kasutatud. Kui andmehulk on uus, piisab viimase aasta-paari artiklite vaatamisest. Teoorias peab vaatama ka vanu artikleid, sest matemaatiline tulemus võib olla saadud kaua aega tagasi.

Selleks, et aru saada, kas mingi teoreetiline artikkel on antud mudelit varem uurinud, peab vaatama mudelit ennast artikli põhiosas, lühikokkuvõttest üldiselt ei piisa.

 

Sisseastujate ennustamisest

Kuulsin täna lõunalauas, et sel aastal alustab matemaatikateaduskonnas null doktoranti. Eelmisel aastal oli alustajaid seitse ja minu esimesel aastal kolm. Varieeruvus on oluliselt suurem, kui majandusteaduskonnas, kus igal aastal alustab kakskümmend kuni kakskümmend kaks inimest. Ilmselt tuleneb see majanduse vastuvõtukomitee täpsematest ennustustest selle kohta, kui palju vastuvõetud inimestest valib Yale. Lisaks aitab kaasa suurte arvude seadus, mis silub varieeruvust. Majandusteaduskonnas võetakse igal aastal vastu umbes kuuskümmend inimest, kellest siis umbes nelikümmend lähevad muudesse ülikoolidesse.

Yale majandusteaduskonnas ennustatakse õppima asumist individuaalselt – iga inimese omaduse põhjal arvutatakse tõenäosus, et ta vastuvõtu korral õppima asub. Ma ei tea täpseid kriteeriume ega meetodeid, aga üheks ennustavaks teguriks on parematesse ülikoolidesse sissesaamine. Siinne majandusteaduskond on maailmas teises viisikus, ehk kusagil kuuenda ja kümnenda koha vahel. Inimesed, kes siia sisse saavad, saavad tihti sisse ka tippviisikusse ja lähevad siis tõenäoliselt sinna.

Ühe mu kursusekaaslase tüdruksõber õppis esimese doktorantuuriaasta Wisconsini Ülikoolis Madisonis ja tuli siis siia üle. Ta oli vastuvõtul ootenimekirjas esimene, ehk tema vastuvõtu tingimuseks oli, et keegi teine keeldub õppimaasumisest. Õppimaasumise tõenäosuseks ennustati tema puhul 100%. Samas inimeste puhul, kes on saanud sisse Harvardisse ja MITsse, on Yale’is õppimaasumise tõenäosus üsna madal.

Parandus postitusele Hinnosaarte ajaveebis

Kirjutasin Chicago Sõnumitesse kunagi oma arvamuse eliitülikoolist, muuhulgas mainides, et akadeemilisse pettusesse suhtutakse tõsiselt ja seda karistatakse karmilt. Olin oma kolmandal aastal Yale Ülikoolis õppeassistendiks kahes aines ja selle põhjal tuleb mul oma eelnevale seisukohale nüüd vastu vaielda.

Sügisel 2010 olin õppeassistent viimase aasta bakalaureusetudengitele mõeldud mänguteooria aines. Seal oli algul umbes 20 tudengit ja lõpus 15, kellest kolm-neli regulaarselt kodutöödes eelmise aasta lahendusi esitasid. Nimelt ei viitsinud professor igal aastal uusi koduülesandeid välja mõelda, vaid andis eelmise aasta omad. Nende jaoks olid eelmise aasta tudengitel lahendused olemas, kellelt antud aasta üliõpilased neid ilmselt küsimas käisid. Juhtisin professori tähelepanu korduvalt sellele, et mõnede inimeste lahendused on sõnasõnalt samad ja lisaks samad eelmise aasta koduülesannete lahendustega, mille professor mulle andis. Kaasa arvatud vead lahendustes.

Pidin ise iga kodutöö jaoks ühe ülesande kirjutama (võibolla olidki need kodutööd eelnevate aastate õppeassistentide ühistöö), ning nende küsimuste vastuseid tudengitel polnud. Minu küsimused olid professori nõudel oluliselt lihtsamad eelneva aasta ülesannetest, aga inimestel oli palju suuremaid raskusi minu lihtsate mängude lahendamisel kui keeruliste tõestuste väljamõtlemisel. Pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Kevadel 2011 olin üks seitsmest õppeassistendist sissejuhatavas mikroökonoomikas. Pidime kirjutama ja hindama kõik kodutööd ja eksamid, professori tegevus piirdus (viletsa, halvasti ettevalmistatud) loengupidamisega.

Eksam sissejuhatavas mikros oli väga pikk, materjale võis kasutada, aga omavahel suhelda ei tohtinud. Tudengitel oli kaks nädalat aega eksam kodus ära lahendada ja siis esitada. Professor pikendas veel tähtaega ja ütles meile, et me pärast tähtaega esitatud eksamid ka vastu võtaksime. Augusti lõpus 2011 saatis professor õppeassistentidele veel meili, et kes tahaks ühte hiljem esitatud eksamit hinnata (eksam oli mai alguses).

Kojuvõtueksam tekitab selge mahakirjutamisprobleemi, millest professor midagi kuulda ei tahtnud. Osad tudengid kaebasid majandusteaduskonna dekaanile ja ilmselt teistele ülikooli inimestele, et mahakirjutamine on selle eksami juures tõsine oht, aga see ei muutnud eksamit. Aines oli 215 inimest, nii et mingit kontrolli omavahelise suhtlemise üle või kõikide tudengite ausust polnud mõtet lootagi. Ma pole kuulnud, et kedagi selles aines oleks mahakirjutamise eest karistatud.

Odavaid ressursse raisatakse

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.

Miks doktorantuur nii kaua aega võtab

Täna lõunalauas küsis üks majanduse magistritudeng mult, miks doktoritöö kirjutamine kolm aastat võtab. Parandasin teda, et doktorantuur kestab keskmiselt kuus aastat, esimesel kahel aastal ained ja neljal järgneval töö kirjutamine. Eks ainekursusi peab võtma selleks, et oleks selged taustateadmised ja meetodid uurimistööks. Aineid eriti kiirendada ei saa.

Uurimistöö kirjutamise puhul, kui esimene pähetulev idee on huvitav, teostatav ja varasemas kirjanduses tegemata, kui empiirilise töö puhul on andmed kohe netist allalaaditavad, statistilised meetodid selged, neid rakendav programm on esimesel katsel kirjutatud vigadeta ja töötab, või teoreetilise töö puhul on matemaatilised meetodid selged, mudel kohe täiuslikult üles seatud ja esimene valitud lahendusmeetod töötab, siis võib töö kuu ajaga valmis saada. Tuleb vaid mehaaniliselt läbida vajalikud sammud (eelduse kohaselt on need valitud õigesti ja tehakse täiuslikult) ja kirjutada tekst.

Eelnev ulmeline eelduste jada osutub tegelikkuses tõeseks muidugi mikroskoopiliselt väikese tõenäosusega. Võimalik ajakulu uurimistööks on ülemise piirita, kui piiranguks pole uurija eluiga. Ükskõik milline arv ideid võib järjest osutuda varem tehtuks või teostamatuks. Andmeid ei pruugi saada olla või mudeli lahendamiseks vajalikke matemaatilisi meetodeid ei pruugi olla leiutatud. Ka olemasolevate andmete või meetodite leidmiseks kuluv aeg võib olla väga pikk. Programmid võivad sisaldada piiramatus koguses vigu, sest ühe vea parandamisel võidakse teha teine. Kokkuvõttes venitavad erinevad probleemid töö kirjutamise aastatepikkuseks.

Thomas Alva Edison ütles: „Teame tuhandet viisi, kuidas mitte konstrueerida elektripirni.“ Samamoodi avastab doktorant palju viise, kuidas ei tohiks kirjutada uurimistööd.

 

 

Maailma kahtlaseim hindamissüsteem

Majanduse magistriprogrammi tudengid rääkisid lõunalauas keerulisimast hindamissüsteemist, millest ma kuulnud olen. Neile üht ainet õpetav professor Domingo Cavallo hindas eksamil iga küsimust eraldi 100-punkti süsteemis vähemalt ühe komakohaga, seejärel normaliseeris iga küsimuse eraldi (umbes järgmine protseduur: jättes hinnete järjestuse samaks, muuta igaühe hindenumbrit nii, et aine tulemused moodustaksid normaaljaotuse). Pärast küsimuste hinnete kaalutud keskmistamist pani igaühele, kes üle 100 punkti sai, hindeks 100. Need, kes said alla 100, võisid kirjutada lisatöö, et oma hinnet tõsta.

Lõpphinne polnud monotoonne funktsioon algsetest küsimuste hindenumbritest. Mõned, kes said küsimuste eest rohkem punkte, olid lõpuks madalama hindega kui teised, kelle algne punktisumma oli väiksem. Kasulik oli teha õigesti küsimused, millele paljud teised õigesti vastasid (positiivne korrelatsioon keskmise tulemusega). Pärast ülalkirjeldatud numbrite masseerimist sai üle poole kursuse lõpuks täpselt 100 punkti. Säärast jaotust tekitav ja mittemonotoonne hindamissüsteem on minu jaoks äärmiselt kahtlane.

Kui magistritudengid lõpuks mainisid, et Domingo Cavallo oli varem Argentiina keskpanga juht ja rahandusminister, naersin ma kõva häälega.

Ma ei ela USAs, ma elan Yale’is

Nii siin- kui sealpool Atlandit on mult küsitud, mida arvan elust USAs. Naljaga pooleks olen vahel vastanud, et ei oska öelda, kuna pole USAs elanud. Nimelt on Põhja-Ameerika ülikoolid palju suuremal määral riigid riigis, kui Eesti omad.

Nii Toronto kui Yale Ülikoolil on oma politseiüksus, mis patrullib ülikoolilinnakus ja millel on kõik tavapolitsei õigused. Seda oli esimest korda Toronto Ülikooli minnes üsna ehmatav näha – mõtlesin, kas kuritegevus on tõesti nii kõrge. Tegelikult polnud, lihtsalt ülikoolidel on tavaline omada politseijaoskonda. Lisaks politseile on ka turvatöötajad, kes objekte valvavad ja hoonetesse sisenejate ülikoolikaarte kontrollivad.

Ülikoolil on oma tervishoiusüsteem, alustades tervisekindlustusest ja lõpetades haiglaga. Peaaegu kõik bakalaureusetudengid ja mõned kraadiõppurid elavad ülikooli ühiselamutes, mille juures on sööklad. Torontosse minnes nägin esimest korda, et ülikool peab sööklat nagu kool, mitte ei rendi ruume mingile kohvikule või söögikohale. Lisaks peab ülikool väikesi toidupoode, kust saab osta põhiliselt maiustusi, limonaade ja näkse.

Ülikoolil on mitu ajalehte ja ajakirja, mida toimetavad tudengirühmad. Spordikeskus ja –väljakud on ülikooli omad, Yale peab ka mitut kontserdisaali, kus muusikateaduskonna õppejõud ja üliõpilased esineda saavad. Yale’il on oma loodusloomuuseum, muusikariistade muuseum, kaks kunstimuuseumi, kaks teatrit, üle kümne raamatukogu.

Nii et ma ei ela USAs, ma elan Yale’is: raha tuleb ülikoolilt, elan ülikooli ühikas, söön ülikooli söögisaalis, käin ülikooli spordikeskuses, meelelahutuseks on muusikateaduskonna kontserdid ülikooli kontserdisaalides, lavakunstiteaduskonna etendused ülikooli teatrites, ülikooli raamatukogud ja muuseumid. Turvalisuse eest hoolitseb ülikooli politsei, tervise eest ülikooli tervishoiusüsteem. Ainuke vilkuritega amet, mis puudub, on tuletõrje, aga ma elan kivihoones, nii et seda ilmselt kunagi ei vaja.

Minu kokkupuuteid USA valitsusega on sisuliselt ainult kahte liiki – pean neile maksma makse (nii iga-aastase tuludeklaratsiooni põhjal otseseid kui poes käies kaudseid) ja lennujaamas piiri ületades tõestama, et ma pole kaamel. Ülejäänud riigi (ja muude) funktsioonide eest hoolitseb ülikool.

 

Lõpetamise ajad valdkonniti

Hiljuti saatis ülikool kõigile kraadiõppuritele dokumendi, kus hinnati doktoriprogrammide edukust. Põhilised näitajad olid lõpetajate osakaal (kui suur osa sisseastunutest jõuab kraadini) ja lõpetamise aeg.

Näitajate poolest on teaduskonnad väga erinevad – mõnes lõpetab edukalt üle 90%, mõnes alla 40% kraadiõppuritest. Nende hulgas, kes diplomini jõuavad, on lõpetamise mediaanaeg viiest seitsme aastani. Lõpetamise mediaanaeg pole kuigi hea näitaja, sest kui ainult vähesed lõpetavad, siis nende seitse aastat ei kajasta seda aega, mis väljalangenutel lõpetamiseks kulunud oleks (ilmselt oluliselt kauem).

Reaal- ja loodusteadlastest lõpetab suurem osakaal (79%), kui humanitaaridest ja sotsiaalteadlastest (68 ja 71%).  Humanitaaraladel kulub lõpetamiseks ka rohkem aega, mediaan on 6,7 aastat. Nii reaal- ja loodusteadustes kui sotsiaalteadustes on mediaan 6,3. Majandusteaduses lõpetab doktorikraadiga 76% ja selleks kuluva aja mediaan on 5,7 aastat.

Andmed käivad aastatel 1996-2003 sisse astunud kraadiõppurite kohta.

Algse raporti kokkuvõte.   Täispikkuses raport.

Ilmselt on keskmine lõpetamisaeg pikem, kui mediaan, sest kiiremini lõpetamine on üsna keeruline, aga pikemaks saab doktoriõppe aega päris kergesti venitada.

Kuidas mind doktorantide esinduskogusse valiti

Ülikooli juures tegutseb doktorantide parlament Graduate Student Assembly (GSA). Selle eesmärgiks on seista kraadiõppurite huvide eest ja edastada nende arvamusi ülikooli juhtkonnale. Igal sügisel valitakse sinna uusi liikmeid, igast teaduskonnast iga neljakümne doktorandi kohta üks. Enamikus teaduskondades ei saada piisavalt esindajaid kokku, nii et kes iganes tahab esinduskogus osaleda, see saab.

Sel sügisel esitas keegi mind GSA valimistel kandidaadiks. Nõustusin kandideerima ja tervelt kaksteist inimest hääletas minu poolt (ise unustasin enda poolt hääletada, oli muud tegemist). Pärast üks valimiskomisjoni liige ütles, et ma sain rohkem hääli, kui keegi teine sotsiaalteadustes. Nii et taas kord kirjeldab PhD koomiks kraadiõppurite elu väga täpselt.

Homofiilia takistab võrgustiku loomist

Olen nii Eestis kui USAs täheldanud, et kui mingis inimhulgas on suur osakaal ühel rühmal, siis kipuvad selle rühma inimesed rääkima omavahel ja eralduma ülejäänutest. Rühma kriteeriumiks võib olla näiteks rahvus, teadusvaldkond, aga ka lihtsalt üksteise varasem tundmine. Eraldumine ei ole enamasti tahtlik, lihtsalt oma rühma inimestega on lihtsam ühist teemat leida, ja rühma mittekuuluvad inimesed ei oska sel teemal kaasa rääkida ega huvitu sellest samal määral. Kui rühm põhineb rahvusel, võidakse ka rääkida keeles, mida ülejäänud ei oska. See välistab ülejäänute osalemise vestluses muidugi täielikult. Huviala põhjal moodustunud rühm kasutab erialaseid termineid ja taustateadmisi, mis sarnaselt keelele teevad teiste suhtlemises osalemise raskeks.

Teaduses on oma grupi eelistamise kohta isegi termin – homofiilia, mis tähendab sarnasusearmastust või sarnasearmastust. See on inimeste hulgas laialt levinud.

Homofiilia takistab uute sotsiaalsete sidemete teket ja võrgustiku laienemist – kõik räägivad oma grupi liikmetega või vanade tuttavatega, seega ei tutvu uute inimestega. Võrgustiku loomise kasulikkusest on palju räägitud, nii et ma ei hakka seda üle kordama.

Ülikooli puhul on üks välistudengite kutsumise eesmärke tekitada kodumaistele tudengitele rahvusvahelisi kontakte. Homofiilia töötab sellele tugevasti vastu, näiteks Tartus ei rääkinud ma vist ühegi rahvusvahelise tudengiga ega teadnud nende olemasolustki, kuigi neid on vähemalt paarkümmend. Oleks olnud kasulik nendega tutvuda. Ott Toomet kirjutas, et Tartu välismaalased on üsna rahulolematud selle üle, et kohalikud nendega ei suhtle.

Tartu Ülikoolile oleks selgelt kasulik soodustada rahvusvaheliste kontaktide teket tudengite hulgas. Yale’is korraldab välisüliõpilastalitus keeleõppe vestlusringe, USA kultuuri tutvustavaid jutuajamisi ja viib välismaalasi kokku peredega, kes neid õhtusöögile tahavad kutsuda. Kõik selleks, et homofiilia ei eraldaks välistudengeid oma getosse ja et kõik osapooled võidaksid rahvusvahelistest kontaktidest.