Sander Heinsalu luule.

Luule


Mõtlik

Loodus

Sõjakas

Naljakas

English

Mõtlik

18.05.2010
Hinged lendavad üle öömüüride,
unetuuled neid kannavad.
Kas minu hingki tõuseks lendu
kui peaksin ma täna surema?

[Viis vilena wav formaadis]

18.05.2010
Antagu mulle veel mõtte ja südame
tuhandeid tahke süütavat tuld,
enne kui kutsub mind lõplikult ära siit
lumiste väljade huntide ulg.

[Viis vilena wav formaadis]

13.09.2010
Taevas ma lendasin
terasest tiibadel,
vabalt ma hingasin
unede liivadel.
Otsima rändasin
iilide kodasid –
mõnikord näha võib
hiilides todagi.

Hallutsinatsioon verekaotusest
2004-2007
Kaugetel, kaunitel aegadel
võimsatel valgetel laevadel
sõitsin minagi taevateel,
oli tähtede valgust kaevuveel,
olid sünged sõdurid aerudel,
mind pilvede peegeldus paelus vees:
mulle tundusid nad mere kaelakee.
Vaata, peale meie laevu vees:
vahulakalised hobused lainetes,
kalasoomusrüüs mees nende kõigi ees
tõstis teokoja huultele, puhudes
noodi, mille kõrval torm on virveke,
suurim liustik kõigest jääkirmeke,
see kõla jääb alatiseks meelde veel
ja igavesti tuhmiks jääb inimkeel.

03.03.2010
Valgus ei kao iial, ei kunagi,
valgus on igavene.
Sellest osa saan alati minagi,
surelik inimene.
Valgusekilluke alati minu sees
elab, särab ja hingitseb.
Kusagil kaugel mu mõistuses
valgus alati leegitseb,
oodates mõtet, kohta ja aega,
et tulla uuesti esile,
viia mind sinavasse õnnetaeva,
anda surmahoop masendusile.
Iial ei võida pimedus jäägitult -
just siis, kui tema triumfihetk,
justkui kokkuräägitult
ilmub kusagilt valgushelk.
Mõistusesopis kauges, kuid selges,
valge juveel mastitipus,
seilab valguselaev nii helge,
heastab kõik möödaniku.
Tahan, et iga päev nii rõõmsalt
säravas valges valguses
minu süda heledalt lõõmaks,
just nagu eluea alguses.
Kaunilt kõlavad kauged kellad
mälestuste radadel,
meelde tulevad hetked hellad
ja mis tegin neil tundidel vabadel.
On saatus mind siia kaugele toonud,
süngeks teinud mu näo ja mõistuse,
olen väsimuskarikast hallust joonud,
kaotand nii rõõmu kui laiskuse.
Aga aeg-ajalt tuleb kusagilt jõud,
kuskilt tõusevad valgus ja leek,
hävivad väsimus, masendus, õud,
läänepoole viib taas sirge tee.
Nõnda võingi mõnikord minna
mööda kuldset rada tagasi,
jõuda välja taas kord sinna,
kus kunagi olin kui magasin.
On alati olemas lühike tee,
mida kõnnime surmatunnil.
Seda käin, kui tahan, sest vaba mu meel,
ja mitte kellegi sunnil.
Kuid kenam on kuldne keerukas rada
unemetsas, kus laulavad lilled,
seda käies olen ma alati vaba,
meeles säravad valgusekillud.

04.03.2011
Vahel seisan peegli ees ja vaatan endal' silma,
kõhe tunne kõhtu tuleb, kaedes siseilma.
Kummalised kujutlused, mõtted metsikud ja kanged,
süda külm ja tundetu, vaim, mis ei võta vange.
Silm sinihall see vaadates paistab üsna valge,
hüppan enda hingeellu justkui lumehange.

12.09.2010
Uni langeb laugele,
tuiskab mõtted kinni
pehmet valget helbesära,
taastab eluringi,
kannab meele kaugele,
viib siit hädaorust ära.

18.09.2012
Ei ole seda jõudu,
ei ole seda tahet
trotsida öö õudu,
külma vihma, rahet.

19.09.2012
Väljas säraval sinisel taeval
pilv moodustab valge sule.
Mina istun vaid toas, pead vaevan -
ime siis, et ideid ei tule.

30.09.2018
Aeg lendab,
vaim mandub.

22.12.2010
Tähed tuhanded ergavad taevas
langenud lume kohal.
Viiv vaadet viib valu ja vaeva,
nende nägemine näitab mul' koha.

On saatus ju seegi, kui suigatad unel'
all teemanteist särava taeva,
kulgeb kaugele hing üle kirkaima lume,
vajamata veel valgemat laeva.

Kes loonud on leegi, kes kudunud une,
mis valdab mind valeval väljal?
Kas joobnud on seegi, kel' suveöö sume
viirastub külmas ja näljas?

Kes teostanud tahet, kes vallanud väge,
rahu enam ei ole sel' loota.
Kes kaevanud maad ja kopsinud mäge,
selle jõud raugeb lahinguhoota.

Kes väisanud on kord teadmiste välja,
sinist leeki kes kunagi kauguses näinud,
tõmbab kord heleda terase halja,
teeb valskuse vastu viimase käigu.

Kes tallanud kord on teadmiste valda,
sinist leeki kes säramas näinud,
ei see suuda enam muretult olla,
olles seal, kus teised on käinud.

Tandrilt tuikuda, surres suikuda,
rahule roomata rabade rüppe,
laskmata lootusel lõplikult luituda,
et paindlik oid pole lasknud end puituda,
varus hoidnud on viimse hüppe.

05.11.2011
Saavutused tühiseks
muutuvad, kui käes.
Pingutuseks ühiseks
põhjust ma ei näe.
Endale loonud elu olen piinase,
enda kohale tõstan piitsaga käe,
julmalt võtan endast veel viimase,
töösse matan silmad, õnne ja väe.
Soovin, et tõtates viimne tund
saabuks ja lõpuks lakkaks see sund.
Tahaksin joosta, hüpata, naerda,
kuldset rada korra veel kaeda.
Tahaksin vabadust, rõõmu ja rahu,
valgust, vaikust, ilu, mis ei mahu
südame sisse ja sööstab tuulena
huulilt õhku, sõrmist paberile - luulena.

06.09.2010
Taevas leegib eha paistel,
meie oleme siin maistel
vaeva, valu radadel.
Väsimus me taga teel,
hele lootuskiir me eel.
Kaotust tunnistamast keel
keeldub alati, kui meel
pimestatud lootussärast
rühmab virvatule pärast.
Mis on elu, ilu, lootus?
Illusioonid, mille ootus
paneb pingutama muula
renditut, ja sõna kuulma
laisemagi lollikarja.
Entroopia vastu haaran harja,
tuuleveskitega võitlen,
ennast laiskuse eest sõitlen
ka siis, kui käed on verevermel.
Kõike teha tahan kärmelt,
et kiiremini surmale
jõuaks. Selleks me end kurname.
Milleks on meil vaja lootust?
Saatuslõng on ammu kootud:
elu libu, siis sa sured,
hinged lendavad kui kured
tühjalt rannalt tühermaale
kui keha kange, nägu kaame.

06.07.2013
Südamevalu mul muugib lahti
lukud luulelaegastel,
laseb silmal valgust vahti'
teise ilma taevastel,
läidab laululondi loitma,
kunstiküünlal süütab tahi,
paneb kolbas päikse koitma -
muudkui imesta ja vahi.

07.07.2013
Loomevaimu loojangule
raudteed rajab me rutiin.
Ilma ilu hoomangule
sihti seletab vaid piin.

05.05.2012
Surma hinda küsin, koolnud, teilt.
Ega te pikalt pajata.
Eluveri on voolnud teilt,
olete jäänud ajata.
Surma hinda küsin surnutelt.
Ei nad suurt seleta.
Igavikuks on paisund pelk
hetk, kui enam ei elata.

14.04.2013
Seistes kuristikuserval,
silmitsedes sügavikku
peatun põhjatuse pervel,
mängides mägisikku.
Taamal tõuseb tuul,
tõukab mind rindu,
mõte kui kuul
mul meenutab lindu.
Tuulele toetuma hakkan,
keha kallutan tulevikku.
Ühtäkki tuul lakkab.
Karjudes kukun kaduvikku.

09.06.2011
Sammub surmarandadel,
vari tema kandadel.
Vantsib surmaservadel,
vari vaimupervedel.

Tormiseimalt elumerelt,
väsinuna vaimult, kerelt,
surmaranda saabudes,
mustal liival maabudes,
kes on flegmaatiline, see on fatalist,
kes naeratab, on saanud rahu vist.

Tõrvakarva taevas, must on liiv,
igaviku kestab väikseim viiv.
Kui su kohal lehvinud on surmalinnu tiib,
sissekannet sisaldab sust ajalooarhiiv.

03.04.2016 / 30.03.2005
Rohkem jõudu, tarkust, tahet,
rohkem päikest, tormi, rahet,
rohkem pääsu kahevahelt!

Kui eesmärk puudub, mis siis ikka -
muresid on niigi palju.
Kui vaatad perspektiivi pikka,
langeb tugevaimgi kalju,
aga sellepärast veel
ei maksa lasta asju käest,
vaid, leides kasu eluteel,
peaks seda hoidma kõigest väest.

27.11.2011
Pisar silmas, hingeaur öös -
ohverdus taevale.
Jalg aeglaselt astub, süda kiirelt lööb -
tähti tatsan kord kaema veel.

Pikk vari sirutab selga
minu kinganinade ees.
Ei kedagi teist ma pelga -
olen enese vaenlane.

Kõverdan kaela, et kaeda
tähti tuhandeid tumedas öös.
Pilk paitab Põhjanaela,
hingekell helinal lööb.

Eks saatus seal leegi
kui tuhanded tähed -
kes on need minu jaoks läitnud?
Ei keegi.
No mida ma tahan ja kuhu ma lähen,
kui olen oma eesmärgi täitnud?

01.06.2011
Peenike on tulekeel, mis põletab mu rinda,
siseilmas salakesi siuna tõstab pead.
Üha rohkem lolluseid käib mulle raskelt pinda -
temalt tuleb see, ma tema taotlusi ju tean.
Tolle tulukese järgimine maksab hinda,
mida kerge südamega andes teeksin vea.
Tollel teel peab kaua käies kulutama kinga,
enne lahenduse leidmist pingutama pead.
Odin pakkus tema eest ohverduseks silma,
tehing, mille teostas ta, oli ülihea.
Oiukaevule ma jooma tõesti tahaks minna,
tarkuse eest kullakoormaid välja käiksin seal.
Kuldset õnne tabades ma viskaks rõõmust silda,
leegikene lipsaks luusse lausa ribireas.

31.10.2011
Nii kaua pole kirjutanud luulet,
nii kaua pole loonud laulu,
nii kaua olnud suletud on huuled,
hääl vaikuses on jäljendanud haudu.
Kuid kui sadanud on esimene lumi,
ja külma tunnen kogunevat sees,
peaaegu peoga pühitud on uni.
Tornitipus pikalt peatub mees,
mõeldes, mis teksti trükkida sisse
hanesulge enneaegu asendanud
ja juba pisut vananenud arvutisse.
Hetkel pole morn või masendunud.

12.03.2013
Kas poleks surm suupärane?
Igavene ots ilmakärale...
Saab mõnusalt mullas magada,
endal' toredat tukkumist tagada.
Maid ega puid ei pea jagama,
endaga praagi üle pragama.

29.04.2012
Mure pole asjades, rahas,
temperatuuris või valguses,
ega ka seltskonnas pahas,
inimeste üldises halbuses.
Mure on minus endas,
mu piiratud mõistuses -
vaim vabalt ei lenda,
ei osale võistluses,
ei suuda õnne ta tunda,
toogu elu, mis tahes,
ei või näha ilusat unda
lämbumiste vahes.

24.10.2010
Mis pärast sa kõik need aastad
kui renditud muul tööd rabad?
Kas tõesti sa seda saasta
pettust siis ära ei taba?
Kes laisad, need löövad lulli,
kes virgad, käed verel tööd rabavad.
Maksurahaga toidad sa lolli,
et tema saaks rahus magada.

12.02.2011
Minu maailm mandub,
sealt pageb päiksesära.
Kõrvu ikka kandub
ilge ilmakära.

16.09.2004
Miks paistis rohi rohelisim
sügispäikse loojudes?
Miks on ilu kildudena
laiali Maa looduses?
Selles maailmas ei tohiks
täiust eksisteerida -
miks muidu inimesel’ anti
võime fantaseerida?
Ilu öeldakse vaataja silmades
olevat, tähendab, ajus.
Miks ilu näen sellistes ilmades:
vihmas, udus ja rajus?
Vaadates peeglis endale otsa
ilu ma silmis ei näe.
Paistab vaid see, mida näha tahan:
tarkus, mis annab mul’ väe.
Kust siis tuli illusioon
ilust minu meelde –
kas tõesti vaid mu unenäost,
mis tõlkimatu keelde?
Aga nägemuse osad
korjasin ma tõelusest,
näiteks taevassilm, kes oli
hea, ning vaba õelusest.
Öösel kuulda kauged hääled,
päeval näha kaunid toonid,
ilu seisab minu meeles
Iidse Pimeduse foonil.
Kusagil mu mõistuses
on ala, kus mõte ei käi,
mida päeva kuldses paistuses
olevatki ei näi.
Kas pimedus ja ilu valgus
tekkisid ehk üheskoos?
Kas vale see legend, mis väidab:
inimene pimeduse poos?
Juhus ei tekita
selliseid kujusid,
tormid ei täida
kellegi tujusid.
Aju algus on meil kõigil
unustusse vajunud -
ei mäleta, kus olen mina
neid imeasju tajunud.
Miks just suutsin mina, pime,
luuser igat moodi
näha ilu, kus iganes
kunagi midagi loodi?
See just ongi tahte väärtus keset mõttetut maailma:
oma mõistus, teen, mis tahan – panen ilu enda silma.

21.10.2004
Mida ütleb sisehääl
ja miks on neid nii palju?
Nad hüüavad kui välja pääl
ja teevad roppe nalju.
Miks ma elada ei taha,
miks ei viitsi surra?
Miks ei pane koormat maha,
miks see mind ei murra?
Miks on palju inimesi,
miks neil puudub eesmärk?
Miks peas on palju mõttekesi?
Milleks kogu see värk?
Miks on mõistus korrast ära,
miks ei ole rahu mul?
Miks ei meeldi mulle kära
ega jutu-vahumull?
Miks ei saa ma teistest aru,
ei suuda luua jumalat?
Miks ei tule juba maru
röövima mind, rumalat?

05.09.2004
Unustada elu, surma, hoole,
peale selge mälestusenoole
tahan. Sirge tee läks lääne poole
kunagi. Kõik teed nüüd kõverad;
minagi. Jäljed liivas sõmeras
on mälestused - kaovad lõpuks
kõik, välja arvatud see üks,
mis tõi mul' elu, rõõmu, lootust,
õnnistust ja needust, surmaootust.
See ilu muutis minu saatust.

06.12.2010
Maailma hingus puhub kui tuul,
üksainuke laul on tal alati suul:
"Aeg kõik asjad neelab ja hävitab,
asjata inime' neid üles ehitab."

21.10.2004
Kus näha on terase läiget,
kus näha on silmade tuld,
kus voolamas verd näen ma leiget,
seal katab mind lõpuks muld.
Mis muud on siin ilmas kui võitlus?
Olgu põhjuseks hiilgus või kuld.
Miks meeles käib helitu sõitlus,
kelle täita on seekord mu ulm?
Kas meelde võib mahtuda kõiksus -
kas teadmiste väli või muu?
Mis imesid leida kõik võib mus,
kui imestab vaim, vait on suu.
Ei tule mu noorus eal tagasi,
selle mälestus on kuldne puu.
Võrdlen seda ja teadmistepagasit:
üks on Päike, teine peegeldav Kuu.
Mis takistab mõtteid mul vabasid,
mis väsitab vaimu ja keha?
Miks taban vaid sõnade sabasid
lausest, mida tahtsin ma teha?
Kaob valgus mu südamest, silmist ja
minu päike on ammugi ehal –
pimedus laskub sel ilmamaal,
igal sammul on ootamas reha.
Kui jagada kaheks mu keha kaal,
on pool sellest vaid eluraskus
ning juba ennemuistsest a'ast
teine pool ootel teras mu taskus.
Vaikselt lamab ta seal, oodates kuni
on vajalik jõud ja mu oskus,
kuni lõpeb see tahet, meelt tappev uni
(kord juba mu verre ta kastus).
Teada on, tuleb esmase lasuni
oodata, teadmaks, kes julge,
kes võitleb vaid oodatud tasuni,
kes hüüab: "Te ainult tulge!"
Samamoodi peab ootama surmani,
sest kes võtab seda kui sulge,
on õnnis, kuid kartja ja kurvagi
kohta tean, et nemad ei kulge.

12.08.2010
Külmal häälel puhub tuul
hallilt merelt rannale,
sureb sõna minu suul,
kui astun aja kannale.
Surmavarju oru kajad
kõlavad mu sammudes.
Ei leia sõnu, mida vaja,
tühjal rannal tammudes.
Juuksesalk veel hõljub tuules,
siis jääb vaiki seegi:
maailmast põgeneda luules
suutis jälle keegi.
Tõuseb iil ja meremüha
ohkeid algab taas,
tormist paisub vesi püha,
ilmast eraldab mind klaas.
Vahuratsud jooksvad randa
otse minu jalge ees,
ajupuid nad võtvad kanda,
pritsmeid löövad kalbes vees.
Minu klaasist mullis aga
ilm on soe ja lämmatav,
ühtki häält ei kuule, ega
lained saa mind emmata.
Väsimus on üle minu,
õhu imeb kopsudest,
ümber punub halli udu,
viib hääled laineloksudelt.

26.03.2011
Piiritult on ajatäidet
minu loole lõplikule -
kontrollitagu seda väidet
siis, kui ükskord silmad sulen.

Asja ei saa nõnda jätta,
mõista ennast ajahätta -
aega tuleb lihtsalt võtta,
kus iganes ta ka ei tõtta.

21.05.2009
Kui palju silpe on sõnas "silmad"?
Kui palju tähti on laulus ja loos?
Kui palju linde on täna maailmas?
Kui palju aega on antud meil' koos?

31.07.2011
Kui näen rahvast rumalat,
tunnen tihti kihku
võtta nende jumalad
kõripidi pihku.

11.07.2010
Kõige kaunimad sõnad panin ma kirja
enne kui kodunt lahkusin.
Suureks sain, läksin ma laia ilma
ja mõtted fossiilseks tahkusid.

27.01.2012
Keset talve külma vihma
kallab kraani kombel kraesse,
välja minna ma ei tihka,
lükkan pilgu laisalt laesse.

Küllap kuskil juba lauda
kalmulistel' kaetakse.
Keda meist küll märga hauda
mõnusasti maetakse?

21.11.2011
Kardin lehvib kui kummituslina,
tuba täidavad tuulehood.
Millega tegelen mina
ja kellega teen seda koos?
Hommikutaeva hunnitu sina,
läinud aegade luulemood,
vereringes vedelev tina,
kõrvade vahel on killavoor.

01.08.2011
Äikesest läidetud äge on lõõm,
päike on peidetud, röövitud rõõm.
Teras särab, meid ootab muld,
too siiapoole südametuld!
Valing, taevast vallandun'd torm,
minema uhu see hädade org!
Maailma hingus, paisu ja puhu,
mõtteid kanna, teadmata kuhu!
Lennata laske sulge ja laulu,
lumede keskel ka hingamisauru!
Pole ju põhjust pungil pauna
vedada kaasa vastsesse hauda -
nautige nalja ja lookas lauda!
Pidage pilgarit punaval põsel,
aeg ikka ahastust mäludest mõseb,
lohutust leida lahkesti laseb.
Tuule käes tantsivad tammed ja kased,
kord on ees parem jalg, siis jälle vasem -
mõtlikult mõõta võib metsade radu,
õhtu kui tõotab päiksele kadu.
Murede jaoks peapööning on ladu,
siia ning sinna seal silkab neid sadu.
Masendus siugleb, salalik madu,
salvab, kui peast püüad otsida pagu.

04.03.2011
Ilmas me rännak on ring -
olen korduvalt komistan'd samas.
Uusi radu ihkab mu hing
kui vanast juurikast niidetult laman.
Kukkumine paneb nina lähemale mullale,
kõhuli ma keskendun detailsemalt mu rajale,
mõte kalpsab iseendast kulutatud tallale,
sadadele sammudele, maha käidud ajale.
Miks me oma rada mööda väsinuna vantsime?
Miks me seda maailma siis lõpuks ikka vajame?
Miks sisemiselt nuttes, naerul näoga elus tantsime?
Miks õblukesi õhulosse liivale me rajame?
Kas ei oleks parem keskenduda kantsile,
kividest mis kaljule on ilgelt täpselt laotud?
Kahjuks pole valik see ei sipelgale, vantsile -
pole elupikkust, et saaks sarikadki taotud.
Vahel mõtlen oma rajal puhkuseta sammudes,
et ei muutu ümbrus üldse - tunnen end kui tigu.
Pole mõtet tõsta jalga justkui paigal tammudes,
püüda edasi või parandada varem tehtud vigu.

07.01.2011
Eesmärke leidub madalaid, kõrgeid,
teid sinna jõudmiseks kõveraid, sirgeid,
kasva sa metsas või sirgu sa rannal,
ela sa kolkas või suurilma-linnas.
Kõrgeid sirgeid sihte saavutamaks
enamikul lõpeb kiiresti jaks:
on küsimus raske, ei leia sealt otsa,
vaim nii suurt hüpet teha ei jaksa.
Nõnda eluredelil ronimistujuga
nad eesmärke valivad teistmoodi kujuga:
madalad, kõverad, ronida lasevad
kõigil, kes vassima vähegi osavad.
Viisi madala, kõvera viljaks on häbi -
potsti, ja ongi me luuletus läbi.

12.04.2006
Maagiat meil ei eksisteeri,
kõige eest peab tasuma -
kui teed miskit ääri-veeri,
siis teed väikse kasuga.

12.05.2012
Pole käinud läbi mu kätest kuld
ja elu elanud vähe ma.
Kord pärib mu keha kodumuld,
tahe taevasse tõuseb tähena.
Kuid sinnani rühin ma ringjal rajal,
kurbuses ja igavuses hallis.
Kaunite hetkede kauge kaja
on mälestus vaid, kuid kallis.

Loodus

enne 2004
Ilus on ilmas elada,
laulda päikeselaikudes,
mets hakkab vastu helama
valguses ja vaikuses.
Kui lasen kelladel kõlada
metsajärvel kõikudes,
puudutan veepinda mõlaga
ringikeste lõikudes,
siis iidsete ilmade iluga
südamekeelte helinal
võtab varjurahvas võluda
mind selgel veesilmal siledal.
Kuulan, kuis rõõmu kaunid kellad
kajavad kaugetel mägedel
ja varjurahva hääled hellad
kuulda on vaimude vägedel.
Keset härmas mändide tüvesid,
millel tähtede killud teravad,
ilmsi näha sain imesid:
kaks selget silma säravad!
Sellist ilu vaimuvallas vaid
ükskord elus sain tajuda,
tean - ei too teda tagasi taid
ja tahaksin hauda vajuda.
Ilu igal pool iga ilmaga
kildude kaupa võib kohata,
loendades tähti silmaga
elus jääda võin kohata.
Vaadates valgust värskes rohus
rohekaskuldselt kumamas
taipan äkki - see on mu kohus,
loon endale ise jumala.
Männilatvade ehaaja
vajuvas vaskses valguses
kostab igaviku kaja:
õnn oli asjade alguses.
Kaunil puisniidul kastepiisad
halja hõbedana helkimas,
teatavad tõde mulle siis nad:
kurbus kenam kullast kelkivast.
Mälestuste maailmas ajatus
on õnn olla näinud tõelist ilu ja
ilu näha on ka suurim sajatus -
selle kaotuse valu ei saa siluda.
Selleks, et lumiste laante laulu
kuulda ja näha talvist raba, ma
olen nõus kaevama endale augu
ja jäämagi hange magama.
Jääminekul jõgede kuminas,
merelt tuleva tormi tiibadel
on kuulda kõuekõmina
sarnast sarvehüüdu veel.
Enne pimeduse langemist
iluleeki tahaks kord näha ees,
sest surm ei võta vange vist:
pole tagasitulekut sellel teel.
Võiks vaimuvalguses vaadata
teadmistevälja vägevust,
ja mida pärast surma oodata:
uneõndsust, piina või nägemust?
Tahan, et elu lõpuni lõõmaks
heleda sinise leegiga hing,
see oleks mulle mõõtmatuks rõõmuks
isegi kui tunniga tuhastaks mind.
Inimesed ihaldavad igavikku,
kuid kõigil asjul oma hind -
lõpmatuses ei süüta nad tikku,
sest jalapakuks on maapind.
Ilus oleks ilm, kui jumalad
laulaksid suures vaikuses
pärast seda, kui inimesed rumalad
kaovad relvade kaikudes.

12.03.2005
Keset säravat valget lund
ma elan, ma ei näe und:
tähed on lumel ja lendavad õhus,
päike on taevas ja männid on rahus.
Kõikjal on värvid teravad, selged,
meelde mul tulevad hetked helged.
Taevas on sinine, puukoor on kuldne,
okkad rohelised ja lumi on valge:
rohkem pole õnneks vaja
kui see iidse ilu kaja.

19.10.2004
Jõepinnal peegeldub maailm.
Kui astuksin kaldast alla,
võiksin kukkuda taevasse.

Lumi!
17.11.2004
Langeb valget, vaikset lund.
See on justkui näeksin und.
Kaovad masendus ja valu,
kaob kõik, mis mulle toob vaid kulu.
Igavesti, aeglaselt
langen taevast vaevaselt,
kulg on see, mis annab hoogu,
mindki kannab oma voogu.
On killukene ilu tulnud minu õuele,
andnud tükikese elu tagasi mu põuele.
Kui on vaikust, kui on valgust,
kas on lõpp või kas on algus
pole tähtis - mina ise
kaotan raske olemise.
Olen sõnatu, kui langevad helbed,
lang neil kõlatu, aga helge.
Saaksin vaid ilmas elada lumesajus liikudes,
lasta mõtetel kõlada olu ja olematuse vahel kiikudes.
Kaob mu hingest pimedus, keha valul pole tähtsust:
see on tõeline ime mus, kus veel kohtaks seda nähtust?
Astuksin puutumatul lumel oma teel,
süda oleks kerge, rahul oleks meel,
oleks see tee vaid Möbiuse ring
või mõni teine lõputu pind,
astuksin edasi elu otsani,
kukuksin lumme rõõmuga - potsaki,
tunneksin lõhnast kauneid randu
kui surm kui sõber mul' käe on andnud,
ütleksin rahuga: "Ma pole kange,
nüüd jään ma magama vaikselt lumehange,
nüüd on mul vaikus, nüüd on mul valgus
ja pole üldse tähtis minu lõpp või algus."

16.02.2008
Vahel on, nagu tahaksin midagi muud,
aga vahel just seda, mis antud,
nagu siis kui toob mulle mõtete tuul
ideid, unetiibadel kantud.
Vahel päikesevalgust kui aknast ma näen,
tahaks istuda seal igavesti
ja mälusse selle taevase väe
talletada võimalikult hästi.
Vahel säraval lumel kui kõnnin ma taas
ja sisimas laulan rõõmsasti,
tahan jäädagi sinna kesk lund, mis on maas,
kuid kaob varsti arvatavasti.
Tahan tunda, mis tähendab suur lumetorm
ja mis on talvine äike
ja pärast seda näha, kuis iga vorm
lumest ümar ja sel särab päike.
Tahan tunda ma lume tuttavat lõhna
ja teada, et rahu mul' antud.
Ma millegi muu poole ei õhka,
olen headuse vaimust kantud.
Keset kevade, päikese tuttavat sooja
vaikuses, rahus ja valguses
nõjatun hekile, silm läheb looja
eredate värvide helguses.
Tahaksin joosta, hüpata, naerda
kena kevade kerguses,
ilu kilde oma silmaga kaeda
valguse valevas erguses.

17.09.2012
Tumedamaks tõmbudes
taevas tähti tähendab.
Eredus öö embuses
maiseid mõtteid vähendab.

18.08.2010
Tervitusi teisest ilmast,
sinitaeva särasilmast,
päiksepaiste pärlinaerust,
pilvelamba sõudeaerust!
Kui tuled tuhmist koopast
päiksepaiste kätte,
mida väga ootad,
silm siis mattub vette.

19.12.2009
Puhu tuul, puhu lund!
Puhu säravat valget und!

31.10.2011
Pilved kogunevad tühjal lagedal,
halliks muutub esmalt taevas, siis ka maa,
valgus püüab ilmast tasa pageda,
ei päikest täna enam näha saa.

Mets
26.12.2008
Metsas on elu ring,
on metsast tulnud me sugu,
metsal on elu ja hing,
metsal on ajalugu.
On läinud aastad ja sajandid,
rahvad ja sõjaväed.
Kuni viimase ajani
väiksed on olnud me käed.
Mets on me varjaja, toitja,
mets on me laulude algus,
mets on me rahva hoidja,
seal rahu, vaikus ja valgus.

13.04.2010
Meresära kutsub üha, pilk rändab merepinnal.
Meretuult, täis meremüha, hingan täiel rinnal.
Rahu meeli täidab, silm puhkab silmapiiril,
päikene kui läidab vahu vetepiiril.

05.09.2004
Männimets taga, kadakad ees,
loojangukuma lääne pool vees,
hõõg liikumatu männitüvedel,
kadakate lõhn kõigil suvedel,
metsa ja mere ühine müha,
ütleb mul': "Tere!" hommikul üha.
Kuulan ja mõtlen: "Eesti on püha."
Looduselaulu ja lumevalgust,
kevadel uute asjade algust
jälgida tahan, ei midagi muud,
sügavsinises taevas päikest ja kuud.

19.01.2007
Lumi sinise taeva all lendab,
helbed heljumas ümber enda
aeglaselt, kiirelt, siia ja sinna -
minagi tahaksin nendega minna.
Lumi sinise taeva all lennates,
tuultes tantsides, mände emmates
toob mulle rõõmu, sest lubab mul' rahu,
endaga viib minu murede vahu,
Puhub tuul ja taevas on hall ja
lumi katab maapinna palja.
Maailm lä'eb valgeks kui lumi on maas,
sütitab valguselootuse taas.
Valge on taevas ja keerlevad helbed.
Kuhu on kadunud päevad mul selged?

01.03.2009 / 05.04.2016
Lumi langeb, kaunis ja valge,
jahe ja pehme, puutub mu palge.
Lumi langeb tantsides, keereldes,
tuhanded helbed mind saatmas on veereldes.
Lumi langeb tasaselt maale,
viib minu mõtted iidsele a'ale.
Lumi langeb, mind võtab kaasa,
silitab metsa ja nõmme ja aasa.
Lumi langeb, vaikuses, rahus,
selles magama jäädes su elu on ohus.
Lumi langeb, varjus ja vaikuses,
pulma- ja matusekellade kaikudes.

09.01.2013
Lõpmatu leegion leeke
loidab pimedas laotuses.
Salusse suubub teeke,
puude vahele paotudes.
Rühib rabajääl reeke
vaevu lumme vaotudes.
Külmunud tilkadest keeke
kõigub igal raokesel.

03.12.2009
Lähima tähe valguses,
sinise taeva selguses,
hommikupäikese helguses,
ilusa päeva alguses
kergelt kui lind või udusulg tuules
mere ja iilide hääli kuulen.
Päike tõuseb ja naeru toob näole,
loodus kõik tõttab, et saada jaole
selle kuldsele kumale soojale.
Andke minu tänu selle toojale!
Ärkan ja märkan, tõusen ja tänan
seda soojust ja seda sära.
Oleks kui kevad, kena ja kelmikas,
sellel sügispäeval helgikal.
Loob valguse mälus ja silmis ta,
ajarände müüte ta selgitab.

09.04.2011
Udu hajub hommikuvalguses,
pimedus pinnasesse taandub.
Päikselise päeva alguses
aoajal aknale naaldun.

13.05.2011
Kui olen kuskil metsas käinud,
pole just tihti tamme näinud.
Aeglaselt tõuseb tõrukandja,
pole tema väikselt varjuandja.
Kui aga kasvand kuninglikuks,
ei siis sajandeid surema kipu.

12.01.2011
Koorem kerkinud õlgadelt mul
ja hingamine on vaba.
Süda, teadagi, tulvil tuld -
sellist ilu iga päev ei taba.
Tormituule tiibadel
heljuvad lumi ja hing,
vihur vaimu võib viia veel
sinna, kus kohtasin sind.
Rändan elu ja see on ring.

Lumesadu lakanud,
tuul tuhiseb vaid veel,
rahuga on hakanud,
täituma mu meel.

03.06.2011
Kirgaste tähtede teravas kumas,
sinises säras ja valges
seisan ma, sünnipäraselt rumal,
rõõmupisarad palgel.

Tahaksin teada kõike, mis ilmas.
Säravad tähtede poole
südametules pööratud silmad.
Unustan valu ja hoole.

Säravad tähed saatuseleegil,
kiirgusekirkusest laetud,
mina vaid rassin, neist välja ei teegi,
rumalast virkusest aetud.

11.12.2012
Kauni järve serval soikub samm,
kuldne kuma teisel kaldal kutsub,
seiskub süda, raugeb tahteramm,
lõpmatuses ootab vaid üks otsus.

26.02.2010
Kaunidus, kergus, mõistus ja helgus,
vabadus, headus, lahkus ja selgus,
lumelend, lumelang,
lumepiir, lumehang.
Lumehelbed nii väiksed ja vilkad tantsides
maa peale laskuvad taevastest kantsidest.

19.12.2009
Lumi langeb ja tuul on siin vinge:
tungib läbi luude otse hinge.
Torm tuiskab helbeid, kergeid ja valgeid,
kannab endas ideede algeid.
Keegu ja tantsigu tuhat kristalli,
matku nad masendust halli,
loogu lootust helgele rahule,
ükskõiksust igale ohule!
Vilistab keeris ja kutsub kaasa
liuglema üle metsa ja aasa,
tantsima tähtede keskel ja jõudma
lumehelbena lendama, sõudma.
Uni on raske, vajutab lauge,
luule jääb soiku, keha on rauge.
Tormis heleda leegiga põlen,
kuid lühikest tuld vaid annavad õled.
Jõudu on vähe ja tahet on pisut,
öö läbi kõndida mul on isu,
aga ei suuda, pean magama minema -
kõik juba kattunud on uduvinega.

Sõjakas

04.05.2011
Viha vägi tõukab takka,
väsinuna jõudu annab,
korraks leegib, kiirelt lakkab
kui kõrkjatuli tühjal rannal.
Soe õhk suitsune siis hakkab
tõusma, tuhahelbeid kannab.

15.11.2013
Siia me, poisid, sureme,
lõpp leitud elumurele.
Hirm tuleb saata kurele!
Põrgupenidena pureme!
Vaenlasi kaasa võtame
kui haua poole tõttame.
Iga mees peab sada matsi
maha lööma, surmal' patsi
andma, kui ta trehvab teel
naeratavat vikatimeest.

10.03.2016
See, kes jalga vaimuvalda
pole tõstnud, see ei näe
kust ma korjand kangeid sõnu,
kust ma võitnud selle väe,
keel kuis vägilaulu kallab,
loitsuks ma kui tõstan käe.

07.05.2014
Surm
oma lõpmatuis vormides, näe:
üks ja ainus on see.
Kui sirutab sulle käe,
siis hirmuta haara see.

04.03.2011
Pisikeses paadinirus külmal kaldal randun,
härmahõbedased mõlad paati paika pandud.
Saabas vette sulpsab sala, lumikellad helavad.
Siin ei saa me püüda kala - vaimud neis vetes vaid elavad.
Väga vähe väärtust elul, paistab Põhjanael.
Varsti vaiksel metsavälul hõõgub tuletael.
Ei püüa kala, jahi looma - teise mõttega tulin.
Väiksel võsalagendikul visiseb ohvrituli.
Nalja täna palju pole. Nuga paljastub öös.
Vaid nõrgukesed nimetavad võikaks veretööd.
Keda võtan väevõimuga varjuriiki kanda,
mis tüüpi toitu tahan täna vaimudele anda?
Kuulen, kuidas kogunevad kummalised kahinad.
Ohvrit ootavad nad väga, ega muidu vahi nad:
vaimud lihatud, luutud, vahel silmitud ja suutud,
mõnel õudne kuju iidne, mõnel aina muutub.
Nuga nilpsab pehmet nahka, piisake veereb punane.
Varjud viskuvad keskele kokku, ärkan justkui unele.
Mis pidusööki pakun ma kokku kutsutud kambale,
mis maiuspala tahan anda olematule hambale?
Kui saabas vette sulpsas sala, nuga vaid rippus vööl.
Ei toonud ma kaasa midagi peale enda ma sellel ööl.
Kari kargab mu kallale, on hambaid neil kui sael.
Verevool viskub vallale, tuksub veel mu kael.
Habet justkui ajades kaelale täkke tegin.
Mis võimast teenet vajades seda mõttekana nägin?
Miks lüpsan ma varjuvallale omaenda elumahla?
Kui surma soovin, siis võikamat sellest raske on tahta.
Kui mina vaimude karjale kättesaadavaks muutun,
eks nende kõri siis mullegi lihtsamalt pihku puutu.
Pole juhus, et sõudsin siia sellel külmal tähisel ööl -
jääst oli tehtud see nuga, mis kõlises minu vööl.
Kadakas põleb ses tules, mis vuhiseb võimsana nüüd.
Lõigates enda kaela pole südamel mingit süüd.
Vilkalt liigub mu lihas, kiirelt kui mõte, kui vaim.
Olen oma vahedas vihas selle näljase karja kaim.
Jääst nuga on haihtunud leegis, teda tabanud tuline turm.
Aur koondub mu kätte ja tiheneb väitsaks, mis terav kui surm.
Haaran vaimul kõrist ja torkan talle täpselt keskele tera.
August valgub varjune veri. Selle limpsan ma kiirelt ära.
Vaimud nupust ei ole nutikad, tulevad üksteise järel
kaelahaavale kui lutikad ja surevad üksteise järel.
Lõpuks muidugi märkavad, et miskit kahtlast on teoksil,
kuid verehimu köidikud neid justkui kinni seoksid.
Kes ründab, kes püüab pageda - ei aita see ega teine:
kadakasuits täidab lageda, on vilkaks muutund see eine.
Surmana suitsus sammudes võtan vaimudelt elu ja väe.
Nuga nõelab nii nobedalt, et minagi seda ei näe.
Ei keegi keela kord kärvanul kooleda teinegi kord.
Puutüved on härmanud. Maas vedeleb varjude hord.
Oma vastselt võidetud väega külmutan auru taas jääks,
et väits ei vaenleks käega, tulesurma naljana näeks.
Kustunud kadakatuli, hakkab hahetama.
Arm mu kaelal veel veidi värvi peab vahetama.
Kui tahan, võin püüda kala, süüa toorelt - ka see on hea,
kuid tunnen, et mind enam miski sel saarel kinni ei pea.
Saabas vajub vette vaikselt, linnulaulud kõlavad.
Lükkan paadiniru paikset liikuma ma mõlaga.

28.09.2012
Hambad ristis rühin mina
elust läbi nagu hull
kuni kustub taevasina,
neelama mind tõuseb muld.

Hambad ristis rühin aga
elust läbi, kuni kord
muld mind tõuseb kugistama,
viimaks lõppeb tundetorm.

Kaob nii sisu, kui ka vorm.
Igavikuvaikus valdab hinge.
Vaikib elumeretorm,
ei verejõgi enam ringle.

[Viis vilena, lauluna]

29.08.2006
Raevuhaamri Kojast tuleb
sõdurite ideaal -
kuigi kindel meie surm on,
hiilgav saab see olema!

enne 2010
Ära võta vange, anna ainult tuld!
Kui sa lõpuks langed, olgu kerge sulle muld!

[Viis vilena, lauluna]

Naljakas

03.06.2011
Vähem möla, pikem samm!
Siis, kui lõpeb tahteramm,
kõlav piitsaplaks meil kajab,
langeb sinna, kuhu vaja.
Imeliselt motiveeriv -
otse, mitte ääri-veeri,
ütleb: "Jätke murekesed,
tööle-tööle, kurekesed!"

[Viis vilena]

19.06.2011
Vene-ekskursioon läks hästi,
tegime, mis teha kästi,
oli laulu ja ka lusti,
pidu pandi kiirelt püsti.
Ei vaeva suveniiritus -
kotis loksub lõbusasti
pudel, mil sees piiritus.
Kodumaale kanda tõstes
alles on vaid osa lasti -
ülejäänu rändas põske
ja nurga taga välja kusti
(ärge sellest teistel' kõss'ke,
muidu kargavad nad natti,
annavad mul' vastu tatti).

28.03.2011
Taevas nii sinine,
taevas nii kaunis!
Väike on inime'
ja varsti nokaudis.
Pliiatsina pikutab,
pinaliks tal laudis.
Mulla alla sikutab
kalmuuni kaunis.

07.03.2014
Kiilaspea palmikuks põimub,
käharaks karvub keha,
üks mõte teisega lõimub,
aju kuid sileneb üha.

Paroodia Terminaatori laulule "See ei ole saladus"
13.03.2011
See ei ole saladus, et olime siin -
vetsu nurga taga sai meil võetud väike viin.
Antibiootikumiks meil on tsefalosporiin -
seda näitab siia seina sisse imbunud uriin.
Pimeneb, kui oleks käes detsember kakskend viis -
metanooli sisaldas vist veidi meie viin.
Inglikese kombel tõuseb taeva poole taas
hundijalavett täis sööklast varastatud klaas.
Kempsu nurga taga pani tihti kärsa likku
kolm ärajoonud lõustaga kolhoosnik-sigudikku.
Kõigepealt on kaklus ja siis natukene n...u -
naiste puudumine see ei sega tõelist täkku.
Kipitab küll kannikake nädalakese,
siis sealsamas kohas jälle viina võtame.

04.07.2012
Olen õnnelikult kodumaale saabund,
ehkki küll päris kõik ei laabund:
kott läks Oslo kandis kaduma,
kes oleks võinud seda aduda?

Lennujaama rahvas teadis vesta,
et minu ja mu kohvri olek lahus
ei saa enam kaua kesta –
homseks hiljemalt me jälle koos ja rahul.

14.08.2012
Söetabletti süüa saan homse päeva jooksul,
seni las mu keha peeretab ja krooksub.

28.09.2012
Nagu hüpe lennukist langevarjuta
on väljumine ema kõhust,
kuid teel läbi elu, erinevalt õhust,
suurem osa ajast ei karjuta.

20.04.2010
Mõistusemaadel ma rännanud olen,
keeleamb mürginoolega laetud,
ja mõnitand mõnuga tegu, mis kole
ja lollust, mis halvasti kaetud.
Silm seikleb ja otsib üha uusi sihte,
on lollust luulega tabada lihtne,
sellest kaevates paljastub uusi kihte:
on inimlik rumalus vana ja tihke.

13.04.2010
Meeleolu läbib põranda ja vundamenti kaevub
punkripurustajana ja pimeduseks transformeerib raevu
põhjuseta - ma täna pole näinud mingeid vaevu.
Imelik on inimene igavesti, aamen.
Endale pean tõestama, et mu mõistus pole kaamel.
Ei siin aita muu, kui võtta tuleb haamer
ja pealuu mõõtu taguda, et respekteeriks raame.
Kui pea ei taha jagada, siis taguotsa kaudu tarkust
rihmaga peab sisestama ja veidike ka virkust.
Kaigas tuleb võtta, teha kliiniline uuring:
kas lollusele peksuga saab teha ravikuuri?

16.09.2012
Vabadus on kalleim aare.
Rõõmurajal sammudes
kalpsan üle vikerkaare,
päiksekiiri ambudes.
Leian udus enda saare,
naabreid naljalt ma ei hõikle -
filosoofiline haare
üksinduseta peast põikleb.

16.09.2012
Mõistus olgu kahepaikne -
sise- ja ka välisilmas
rõõmsalt ringi ujugu.
Ta sepitsused sujugu,
paljut pidagu ta silmas.
Olgu viisakas ja vaikne
sisehääl ta kuller vilgas.
Andku teada tarvilikku,
pimeduses tõmmaku tikku.

16.09.2012
Lootus, lollide lohutus
abstraktsioonist ohutust
naerab pettunuid, plindris olijaid,
maa pealt mullatoidule kolijaid.

Kuldse Trio järgi
16.03.2005
Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas ehk teatud kaubad saad
tuua läbi tolli.

refr:
Kui sind viiakse siis menti,
vajad kriisimänedžmenti.

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas ehk keegi koputas
või tegid vea sa lolli.
[refr]

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas tuleb ära koksata
või aitab, kui saab molli?
[refr]

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas elu paika loksutab
või vajab töö gastrolli.
[refr]

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas papi Šveitsi paigutad
või maha matad rulli.
[refr]

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas tahad jalga lasta sa
või ostad kohtukulli.
[refr]

Planeeri, otsusta,
korralda, kontrolli,
kas loota advokaadilt rohtu
või võtta püssid välja kohtus.
[refr]

Muutuv turu vajadus
toob meil' uusi tuuli,
kuid probleemimajandus
nõuab ikka kuuli.
Laveeri, poputa,
maksusta ja tolli.
Kas annad pistist sa või annad hoopis molli?

02.04.2011
Kui sina astud siia ilma,
olema pead valmis ennast kaitsema,
sest kui sa metsas paistad silma,
tulevad nii mõnedki sind maitsema.

28.09.2012
Kui saaks olümpiaalana
ketta asemel meelt heita,
ma läheks vana kalana,
võiksin medaleidki võita.

22.05.2011
Pekiprakku pista tikk,
teisest otsast tõmba tuld,
tunne, kuidas minutit
täidab terve igavik -
kas pole kannatlikkus kuld?

Kes kannatab, see kaua elab,
või vähemalt talle tundub nii.
Kile karje kõrgelt kõlab,
saab silmapilgust sajand siis.

23.05.2011
Siis, kui olen ropult rikas,
riides kirjult nagu kikas,
kempsupott on puhtast kullast,
paber tehtud paavsti bullast.

08.12.2011
Aju aina ajab juttu,
arutlus asu ei anna -
lõuad tuleks keerda lukku,
keelele keelumärk panna.

11.12.2010
Haruldane juhus - õhtul väsinuna
harjutusi tehes, uneujus
heas tujus siiski olen ma.
Oli suurepärane see päev,
kiiresti ta sujus, ootan aega,
mil su kaunist kuju jälle näen.
Ei ütleks päris, et ma jõuan taeva
sind kohates, luuleline liialdus on see,
kuid, vajamata selleks õhulaeva,
maast kõrgemale pisut hõljun küll.
Ülemeelik tuju paneb mula voolama,
on roppustega rikutud idüll -
seepärast vabandan, kuid nalja jätkan siiski,
et toreda glasuuri saaks me rõõmurull
ja kaduma ei läheks sellest piiskki.

Ei tea, kas valgust ergad - tuleks püüda
sinu naeratuse valgel öösel lugeda,
kuid soojust kiirgad kindlasti, võiks hüüda,
et sind nähes süda sulab. Kaissu pugeda
tuleks teaduslikust huvist, teooriat testima :)
Kuid kardan, et saan sugeda,
sest inimkatse kooskõlastatud pole,
ja sel maal sel juhul kohtuasjaga
kohe lajatatakse, mis kole.