Keeleseadus piirab tänavanimede valikut, aga nimesid on piisavalt, et tekiks valikuraskus. Lühem on lihtsam meeles pidada ja aadressile kirjutada, eriti kui internetis on aadressiväljal piiratud arv tähemärke. Nimi võiks olla Eestis ainulaadne, et ei tekiks segadust. Eriti samas linnas kaks sama nimega tänavat tekitab probleeme. Nimi peaks olema positiivse tähendusega, et elanikud seal elada tahaksid ega masendusse ei satuks – näiteks Surma tänav on halb mõte.
Kui kinnisvaraarendaja teeb uue rajooni ja otsib tänavatele nimesid, siis osad nimed teevad piirkonnale tasuta reklaami. Eesti keele rikkused võivad lausa Guinnessi rekorditeraamatusse minna: sõnad nagu õieaia (pikim täishäälikutest koosnev), jää-ääre, kuu-uurija. Huvitavad on ka õe, ao, au, oa, öö, eratare, aerurea, ajaja, elutule (viimased on eest ja tagant lugedes samad). Täishäälikuid reastavad suurel arvul sõnad “meieaegne, nõiaoa, neiuaia, peiuea, ööõie”. Lõbusad nimed on ka Kohvi tee ja Tee tee. Kui neil kohvik ja teepood avada, saab nimeks panna “Kohvi tee kohv ja tee” ja “Tee tee tee”.