Rubriigiarhiiv: Abstraktsed pisiasjad

Teadus ei anna tõde, küll aga parima signaali selle kohta

Arvan, et eksisteerib tõde – kuidas universumis asjad tegelikult on – aga see eksistents on usuküsimus. Eeldame, et tõde on olemas. Gödeli võimatusteoreemi kohaselt pole kõik tõesed väited tõestatavad. Seega teadus ei saa tõestada kõiki tõeseid väiteid.

Vaatame siis ainult matemaatiliselt tõestatavaid väiteid, mis peavad olema tõesed, aga ei hõlma kõiki tõeseid väiteid. Inimkonna praegune teaduse tase on kaugel sellest, et jõuda kõigi tõestatavate väidete tõestamiseni. Lisaks on minevik näidanud, et teaduses tehakse aeg-ajalt vigu. Seetõttu on tõenäoline, et ka praeguses teaduses on vigu, ehk teadus on „tõestanud“ ka mõned väärad väited. Loodetavasti lükatakse need väärad tõestused tulevikus ümber.

Enamik teadustööd väiteid ei tõesta (matemaatilise loogika mõistes), vaid pakub statistilist hinnangut tulemuste õigsuse kohta. Teaduse areng tähendab veapiiride kitsenemist ja täpsemaid tõenäosushinnanguid suurema arvu väidete kohta. Kui teadus tulemust ei tõesta, vaid annab statistilise hinnangu, siis ei tea inimkond antud asjas tõde, vaid ainult tõenäosuslikku signaali tõe kohta.

Miks siis kasutada teadust? Sest see on parim tõe kohta saadaolev signaal, mis inimkonnal on. „Parim signaal“ on informatsiooniteoreetiline mõiste, mis tähendab, et kõik teised signaalid on antud signaali mürarikkamad variandid. Kui tahta teha otsust, mille tulemus sõltub sellest, milline on tegelik tõde, siis parima oodatava tulemuse saamiseks tuleks järgida parimat signaali. Mõni teine signaal võib mõnel juhul anda sama hea tulemuse kui parim signaal, aga ei saa kunagi anda paremat, sest teise signaali võime saada parimast signaalist osa teabe ära viskamisel.

Teadusvastaste üks tavalisi demagoogiavõtteid on: „Kas sa arvad, et teadus teab kõike? Aga miks siis teadus pikka aega uskus valeväidet X, mis nüüdseks on ümber lükatud?“ Neid hiljem ümber lükatud väiteid on palju, sest enamjaolt annab teadus vaid tõenäosusliku tulemuse ja tulemuste suure hulga tõttu on ka ümber lükatud tulemusi arvukalt. Üks võimalik vastus ülaltoodud demagoogiavõttele ongi, et teadus ei tea muidugi kõike, aga on statistiliselt parim signaal tõe kohta, mis meil on. Rumal oleks jätta kasutamata osa inimkonnal olemas olevast infost, otsustades mingi halvema signaali (usu, ideoloogia, naabri jutu, internetifoorumi postituste) põhjal. Agressiivsem ja demagoogilisem vastus oleks: „Aga kas sina arvad, et sinu usk/ideoloogia/kuulujutt teab kõike? Miks siis see allikas pikka aega uskus valeväidet Z, mis nüüdseks on ümber lükatud? Teadus esitab vähem valeväiteid ja lükkab need kiiremini ümber, kui sinu allikas. Aeg-ajalt võib teadus eksida ja sinu allikas sama asja kohta õiget infot anda, aga see on harv juhus, keskmiselt see nii ei ole.“ 

Elatustaseme võrdlus ei võta arvesse kvaliteeti

Põhja-Euroopa tomatid on vesised, hapukad ja seest roosakashallid, aga Lõuna-Euroopa omad magusad maitseplahvatused, seest punased. Samuti Gruusias värskelt puu otsast võetud küpsed virsikud ja muud puuviljad on palju maitsvamad kui need, mis on toorelt ekspordiks korjatud ja merekonteineris järelküpseda lastud. Samanimeline restoranitoit Itaalias on palju parem kui Põhja-Ameerikas või Eestis. Erinevate riikide ostukorvi kalliduse arvutamisel loeb aga ainult toodete hind, mitte neist saadav heaolu, nii et elatustase annab heaolutasemest vildaka pildi.

Kui kvaliteet erineks ainult väikse osa ostude puhul (restoranitoit ja puuviljad on keskmise leibkonna kuludes pisike protsent), siis see heaolutaseme võrdlust eriti ei mõjutaks. Üks oluline kululiik, mille puhul kvaliteet riigiti märgatavalt erineb, on majutus. USAs on ka uute kallihinnaliste kortermajade põrandad lainelised, mida kõndides märkab, dušikabiinis jookseb vesi nurka, mitte keskele äravoolu, akna ümber on tuntava tuulega praod ja tänavamüra kostab selgesti. Vanadel ja eramajadel on samad murekohad. Tartus euroremonditud ühiselamus selliseid probleeme polnud, kuigi see oli odav majutus. USAs on ka tippülikoolide hoonetes prussakad ja närilised, Tartus minu teada mitte. Tänavatel on USAs tihti näha kahjuritõrjefirmade siltidega mikrobusse, järelikult selle teenuse nõudlust on. Austraalias on enamik maju soojustamata ka piirkondades, kus kolm kuud aastas on hommikul härmatis maas. Soojustuse puudumisel langes seal mu kütmata kontori temperatuur 12 kraadini ja korteris 10,5ni. Elatustaseme arvutus aga kvaliteediprobleeme ei kajasta, võtab arvesse vaid pinda ja hinda.

Avalike teenuste pakutavat väärtust on statistikas keeruline hinnata, nii et vahel peab piirduma nendele kulutatava rahaga, mis on sisend, mitte väljund. Avaliku ruumi kvaliteet kindlasti riigiti kõigub – tänavate puhtus ja siledus USAs ja Singapuris on nagu öö ja päev.

Kvaliteedierinevuste põhjustatud kallakut ei saa korrigeerida ka avaldatud eelistusi kasutades (Dowrick ja Quiggin 1994 https://www.jstor.org/stable/2117988: kui ühe riigi keskmine elanik saaks teise riigi keskmist ostukorvi endale lubada, aga teise elanik esimese ostukorvi mitte, siis on esimene riik rikkam ja selle elanikud paremas olukorras). Probleemiks on jällegi, et need avaldatud eelistused on ainult hinnapõhised, seega kvaliteeti ei arvesta.

Heaolu sõltub mitte ainult tarbimisest, vaid palju otsesemalt eelistustest. Keskmise elaniku kasulikkusfunktsioon võib riigiti erineda, igatahes stereotüübid sellele vihjavad. Hüpotees eelistuste varieeruvuse kohta on kontrollitav ja Dowrick ja Quiggin 1994 lükkavad selle ümber (erinevusi ei leia), aga nende test sõltub kvaliteedi samasusest riikide vahel. Test seisneb järgnevas ostukorvide võrdluses: kui mõlema riigi keskmine elanik saab endale lubada mõlema riigi keskmist tarbitavate toodete ja teenuste komplekti, aga valitud ostukorvid riigiti erinevad, siis järelikult eelistused kokku ei lange. Eeldus, et mõlema elanikud suudavad osta mõlemat komplekti, on oluline selleks, et sissetulek valikut ei piiraks. Selline rahaline piirang viiks erinevale tarbimisele ehk näilisele erinevusele eelistustes.

Kui mõndade toodete ja teenuste kvaliteet on parem ühes riigis, teistel teises, siis oleks loogiline, et inimesed valivad riigiti erinevad ostukorvid isegi täpselt sama sissetuleku ja eelistuste puhul. Üks võimalik põhjus, miks Dowrick ja Quiggin 1994 sellist erinevust ei leidnud, on et kvaliteetsemad tooted on kallimad ka riikide lõikes, misjuhul hinnapõhine elatustaseme võrdlus kajastab heaoluerinevusi hästi (sarnaseid eelistusi eeldades). Toidu puhul ei tundu, et hind kvaliteediühiku kohta riigiti sama on – näiteks troopilised puuviljad on troopikas nii odavamad kui ka värskemad kui nende eksporditurgudel.

Ostukorvierinevuste puudumise teine võimalik põhjus on, et riigis, kus antud toode hinna-kvaliteedi suhtelt halvem on, eelistavad inimesed seda toodet. Kui kasulikkusfunktsiooni erinevus tasakaalustab kvaliteedierinevuse, siis on tarbitav komplekt sama hindadeprofiiliga riikides sarnane. Esmapilgul tundub imelik, et parema tootega riigis huvitab see toode inimesi vähem ja täpselt kvaliteedierinevuse võrra. Seletus on harjumine antud toote keskmise kvaliteeditasemega oma elukohas: veini või juustu, mis eestlastele kõlbab, ei võtaks prantslased suu sissegi, samas head ja halba verivorsti või leiba pranslased eristada ei suudaks, aga eestlased valiksid peaaegu ühehäälselt hea.

Harjumust saab modelleerida näiteks nii, et inimese heaolu on kasvav funktsioon tarbitavatest kogustest ja suhtelistest kvaliteetidest (praegune kvaliteet miinus varem kogetud keskmine kvaliteet). Kui selline kasulikkusfunktsioon on inimestel sama, siis samade hindade korral tarbivad nad harjumuspärase kvaliteediga tooteid samas koguses. Varem kogetud kvaliteedid võivad inimeste vahel palju erineda, aga kui varasem kvaliteet võrdub praegusega, siis on ostukorv ühesuguse varandusliku ja hinnatasemega riikides sarnane. Harjumine võrdsustab heaolutaseme riikide vahel, neutraliseerides kvaliteedierinevused. Kui elatustasemega tahta mõõta heaolu, siis harjumise korral polegi tarbitav kvaliteet oluline, nii et selle eiramine elatustaseme võrdluses on õigustatud.

Odavamat toodet tarbitakse alguses rohkem, mis võib vähendada edasist heaolu sellest tootest, seega tarbimist. See tasakaalustab parema ja odavama kauba esialgset rohkem ostmist riikide võrdluses, muutes ostukorvid aja jooksul sarnasemaks. Taas muudab tasakaalustumine hinna- ja kvaliteedierinevused heaolu jaoks vähem oluliseks.

Karma ja efektiivsus

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Politseisse helistamise mäng

Huvitav näide mänguteooriast: palju inimesi näeb kuritegu ja kõigil on telefon. Kõik eelistavad, et keegi teine helistaks politseisse (selle asemel, et ise helistada), sest ise helistamine võtab aega ja politsei võib paluda helistajal kohale jääda, et tunnistajaks olla. Aga kõik on korralikud kodanikud ja eelistavad ise helistamist olukorrale, kus mitte keegi ei helista.
Mis on selle mängu tulemus? Tasakaal ei saa olla puhastes strateegiates ja sümmeetriline, sest kui keegi ei helista, siis kõik eelistavad helistada. Kui kõik helistavad, siis igaüks eelistab mitte helistada. On palju asümmeetrilisi puhtaid tasakaale, kus üks konkreetne inimene helistab ja teised mitte. Aga eeldus, et inimesed suudavad niimoodi asümmeetriliselt koostööd teha tundub ebaloogiline. Sümmeetriline tasakaal peab olema segastrateegiates, ehk iga inimene helistab teatud tõenäosusega.
Kuidas muutub tõenäosus pealtnägijate arvu kasvades? Iga inimene helistab muidugi väiksema tõenäosusega, sest teisi potentsiaalseid helistajaid on rohkem. Üllatav tulemus on aga, et summaarne helistamistõenäosus (tõenäosus, et keegi helistab) langeb helistajate arvuga. Mida rohkem pealtnägijaid, seda vähemtõenäoline on, asjast politseisse teatatakse. Seda olukorda peegeldab Terry Pratchetti tsitaat „everybody’s problem, therefore not my problem”.

Evolutsioonilised protsessid

Evolutsiooniline protsess tähendab siin kooslust mutatsioonist, paljunemisest ja valikust. Organismide evolutsioon on üks näide, kus mutatsioon geenides on juhuslike keemiliste reaktsioonide tagajärg, organismid paljunevad ja looduslik valik jätab neist ainult mõned ellu. Aga evolutsiooniline protsess toimib ka meemide (kultuuriliste „geenide”) arengus. Sõjakunst arenes, kuna inimesed leiutasid uusi võitlustehnikaid (mutatsioon), õppisid teiste inimeste tehnikaid (tehnikad „paljunesid”) ja valisid efektiivsed tehnikad, unustades ebaefektiivsed (tehnikaid tabas „looduslik valik”). Sarnaselt arenes kaasaegne relvavaba võitluskunst MMA, kus väheste reeglitega võistlustel selgusid efektiivsed tehnikad, mis siis levisid ja mida inimesed modifitseerisid.
Samamoodi toimub evolutsiooniline protsess manipulatsioonitehnikates: neid leiutatakse, õpitakse ja valitakse. Manipulatsioonitehnikate kooslus (näiteks usund, poliitiline ideoloogia) omakorda on nagu genoom – kooslus areneb koos, ja selle kahjulikud osad võivad kasulikel osadel „jänest sõita”. Susan Blackmore’i raamat „Meemimasin” kirjeldab meemide evolutsioonilist protsessi pikalt. See protsess on teatud määral juhuslik (mutatsioon, paljunemine ja valik on kõik pisut juhuslikud), aga siiski osaliselt ennustatav, sest teatud omadustega meemid levivad suurema tõenäosusega. Näiteks usk, mis lubab enda järgijatele paradiisi ja mittejärgijatele põrgut, levib kiiremini kui usk, mis lubab vastupidist. Usk, mis keelab endast taganeda ja teise usku pöörduda, jääb suurema tõenäosusega valikus alles.
Poliitikud jäljendavad teisi võimule toonud vahendeid ja juttu (paljunemine), unustavad ebaefektiivsed meetodid (valik) ja leiutavad uut poliittehnoloogiat (mutatsioon). Poliitiline ideoloogia, mille tegelik eesmärk on valituks osutuda, tuleb võimule tõenäolisemalt kui ideoloogia, mis tahab rahvale head teha. Poliitilist programmi, mis väidab, et tahab rahvale head, valitakse rohkem kui sellist, mis heategemist ei väida. Ideoloogia, mis on täiesti aus, jääb alla ideoloogiale, mis kasutab eesmärkide saavutamiseks nii valet kui tõde, vastavalt sellele kumb on hetkel kasulikum.

Tsivilisatsioon ja rakk

Keeruliste biomolekulide süntees keemilistest elementidest on sarnane paljude sammudega protsess nagu keeruliste tehnoloogiliste vidinate tootmine naftast ja maakidest. Kui võtta iga asja tootmissammude arvuks tööriistade abil selle tootmise sammud pluss nende tööriistade tootmissammude arv pluss tööriistade tootmise tööriistade tootmise sammud, jne, siis tänapäevaste vidinate tootmiseks läheb tuhandeid samme. Teisest suunast: alustades paljaste kätega, tehakse kõigepealt looduses leiduvatest toorainetest asju, siis kasutatakse neid lihtsaid tööriistu järgmiste asjade valmistamiseks, jne. Samamoodi tuleb keeruliste biomolekulide tootmisel esmalt sünteesida lihtsad ained, siis nende abil keerulisemad, nendest veel keerulisemad, jne. Kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni koloonia tühjal maatükil muutub varsti sarnaseks tsivilisatsiooniks, sest neil on juba tööriistad olemas, millega uusi tööriistu ja vidinaid teha. Samuti saab ka rakk teha endast koopia, mis hakkab kohe keerulisi biomolekule tootma. Üksik molekul rakust seda ei suuda, nagu ka üksik inimene ei suuda arenenud ühiskonda püsti panna. Nii tsivilisatsiooni kui raku koopia ei pea alustama nullist, vaid saab kasutada varem loodud tööriistu või biomolekule, mille abil uute sarnaste tootmine võtab vaid paar tootmissammu.
Tsivilisatsioon on nagu organism – suudab rohkem kui osade summa. Selle osad eraldi tühjas kohas pole eluvõimelised. Organismide kooslust käsitleb ühtse organismina superorganismi teooria.

Absoluutne ja suhteline heaolu

Absoluutne ja suhteline heaolu eristuvad selle poolest, et absoluutse heaolu kasv tähendab eilsest paremasse olukorda jõudmist, aga suhtelise heaolu kasv tähendab naabrist paremasse (või vähemalt naabriga võrreldes paremasse) olukorda jõudmist.

Inimesed soovivad nii absoluutset kui suhtelist heaolu. Absoluutset enda ja oma järeltulijate mugava elu kindlustamiseks, suhtelist endale võimu ja vastassoo huvi kindlustamiseks. Mees, keda vaeses riigis rikkaks peetakse, rikkas riigis naisi ligi ei tõmbaks, kuna tema suhteline rikkus oleks seal madal.

Inimkonna jaoks oleks muidugi parem, kui kõik taotleksid ainult enda absoluutse heaolu kasvu, kuid kahjuks toimub elus siiski palju suhtelise heaolu kasvatamist teistele kaigaste kodaraisse loopimise teel. Absoluutse heaolu võimalikult kiireks kasvatamiseks on vaja teha koostööd, selleks omakorda on vaja kindlustunnet tuleviku suhtes (väline jõud ei omasta pingutuse tulemusi) ja usaldust koostööpartnerite suhtes (partnerid ei jookse töö viljadega minema). Kaasinimeste vastu tuntakse usaldust siis, kui nad on head tuttavad, aga ka siis, kui teatakse, et ükski terve mõistusega inimene ei kuritarvitaks teiste usaldust ühiskonnas kehtivate reeglite (institutsioonide), nende rikkumisega kaasnevate karistuste ranguse ja karistadasaamise kõrge tõenäosuse tõttu. Enda suhtelise heaolu kasvatamist teiste heaolu kasvu takistamise teel saab samuti piirata hästitoimiva õigussüsteemi abil.

Absoluutse heaolu kasvu takistab ressursside piiratus, aga suhtelise heaolu kasv võib ka piiramatute ressursside tingimustes madal või negatiivne olla. Ressursside pärast tekkiv konkurents viib täiuslikul (puuduvate tehingukuludega) turul selleni, et neid kasutavad isikud, kes neist kõige suuremat kasu saada oskavad, st kelle absoluutset heaolu need ressursid kõige kiiremini kasvatavad. Seega viib täiuslik turg ressursside ühiskonna seisukohalt parimale jaotusele (Coase’i teoreem).

Ühiskonna seisukohalt parim jaotus on parim suurima arvu (mitte tingimata kõigi) inimeste absoluutse heaolu kasvuks, aga ei pruugi olla parim nende inimeste vaatepunktist, kes seavad esikohale enda suhtelise heaolu. Ühiskonna keskmise suhtelise heaolu jaoks on kõik ressursside jaotusviisid võrdsed, sest suhtelise heaolu summa ühiskonnas on majanduslike tegurite poolt mittemõjutatav. Suhtelise heaolu kogusumma võib olla mõjutatav psühholoogiliste vahenditega (igale grupile antakse mõista, et nemad on parimas olukorras). Kui ühiskonnas oleks kaks inimest, siis ühe suhtelise heaolu A korral oleks teise heaolu S-A, kus S on kogu suhteline heaolu. See on üldistatav ka suuremale inimeste arvule.

Konkurents on seega suurimale summaarsele absoluutsele heaolule viiv ressursside jaotusmehhanism tingimusel, et õigussüsteem hoiab ära kaasinimeste absoluutse heaolu kahandamise. Kui kahju teistele täielikult kompenseeritakse, siis nende absoluutne heaolu ei vähene. Kahju kompenseerimiseks peavad kahju saaja, suurus ja tekitaja olema teada, seega peavad õigused olema ühiskonnas täpselt jaotatud. Riik saavutab oma kodanike suurima võimaliku absoluutse heaolu nende õigusi võimalikult täpselt defineerides ja jaotades ning lastes siis omandiõigusi tagades konkurentsil toimida.

Empiirilise artikli järeletegemine Eesti andmetel: raadio ja toetus valitsusele

Adena, Enikolopov, Petrova, Santarosa, Zhuravskaya (2015) uurivad, kuidas mõjutas raadio 1930ndatel toetust natsidele Saksamaal. Leitakse üsna suur efekt mõlemas suunas: kui raadio oli Weimari valitsuse käes ja natsivastane, langetas raadio kättesaadavus toetust natsidele, aga kui natsid said kontrolli raadio üle, siis raadiosignaali ulatus tõstis nende toetust (keskmiselt, aga mitte igal pool). Need on oodatavad mõjud, huvitav on nende täpne mõõtmine. Lisaks leiti, et piirkondades, kus inimesed keskmiselt ei olnud juudivastased, natside raadio hoopis langetas natside populaarsust (kõrge antisemitismiga piirkondades tõstis). Tõlgendus on, et kui inimesed ei nõustu edastatava sõnumiga, siis paneb propaganda nad edastajale vastanduma. Kui nõustuvad, siis propaganda tugevdab toetust.
Andmetest on selle artikli järeletegemiseks vaja raadiojaamade asukohti ja võimsusi aastate lõikes, et arvutada, kuhu signaal mingil ajaperioodil ulatus. Vaja ka raadiote levikut rahva hulgas, poliitiliste jõudude populaarsust ja teavet selle kohta, kes kontrollis raadiot. Eestis võib mõõta toetust vapsidele ja valitsusele erinevatel valimistel eri piirkondades sõltuvalt raadio kättesaadavusest. Raadioprogrammide sisu ja administratiivse kontrolliahela põhjal saab hinnata, mis erakondi raadio toetas. Raadio kättesaadavuse ja valimistulemuste põhjal saab hinnata, kas raadio toetus tõstis erakonna populaarsust.
Link artiklile: http://bfi.uchicago.edu/sites/default/files/research/Media_effects_12_May_2014%20with%20Tables.pdf
Sarnane artikkel (Yanagizawa-Drott 2014) uurib raadio toetust ja mõju Ruanda genotsiidile: http://www.hks.harvard.edu/fs/dyanagi/Research/RwandaDYD.pdf

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus

Definitsioon: diskrimineerimine tähendab, et valitakse mitte kõigi kandidaatide seast, vaid mingist väiksemast alamhulgast.

Kommentaar: kandidaadid ja valik võivad olla erinevates kontekstides, näiteks tudengite vastuvõtt ülikooli, töökoha täitmine, Riigikogu valimised.

Definitsioon: rumalus tähendab, et mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei valita (saadaoleva teabe põhjal) parimat kandidaati.

Kommentaar: jätan eetilised küsimused selles tekstis kõrvale ja vaatlen isekat otsustajat, kes soovib kandidaadi tööst suurimat kasu. Parim kandidaat on kõige töövõimekam. Töö tähendus sõltub kontekstist, samuti võimekus. Võimekus ei pruugi olla selgelt nähtav. Saadaoleva teabe põhjal võib kõik kandidaadid järjestada oodatava võimekuse järgi, kusjuures osad (või kõik) kandidaadid võivad olla võrdsed. Saadaoleva teabe põhjal parim on suurima oodatava võimekusega.

Teoreem: diskrimineerimine on rumalus.

Tõestus: Parim kandidaat kõigi hulgast võib kuuluda väiksemasse alamhulka A, millega piirdub diskrimineerija, või võib asuda selle kaashulgas. Kui parim ei kuulu A-sse, siis diskrimineerimise korral teda ei valita. Seega mitte kõigi kandidaadihulkade ja kandidaadivõimekuste puhul ei vali diskrimineerija parimat.