Sildiarhiiv: majandusteooria

Huawei 5G võrkudes kasutamise oht ja selle maandamine

Paljud on hoiatanud Huawei tehnika kasutamise eest 5G võrkudes, enamasti ebamäärase „julgeolekuohu” tõttu. Vahel on hoiataja konkreetsem. Üks selgelt mainitud oht on, et Huawei saaks tarkvarasse või riistvarasse „tagauksi” jätta või neid tulevikus tarkvarauuenduste kaudu tekitada, mis annaks Hiinale ligipääsu andmetele ja võimaluse võrk välja lülitada. Teine oht on Venemaa gaasistrateegia sarnane „kraani kinni keeramine”, et ühel hetkel teeb Huawei varuosad või kasutajatoe väga kalliks või poliitikast sõltuvaks.

Mulle tundub, et neid ohte saab maandada ka Huawei tehnikat keelamata, näiteks tarkvara ja riistvara enne kasutamist uurides (sealhulgas tarkvarauuendusi), varuosi ladustades ja enda tehnotoe võimekust arendades. Võib nõuda Huaweilt lähtekoodi avaldamist, et ise kasutajatuge ja uuendusi pakkuda. Keelamine pole enamasti mõistlik turutõrke lahendus. Julgeolekuoht on samuti turutõrge, sest müüja pole võimeline usutavalt kindlustama ostjat müüja tulevikus võib-olla tekitatava kahju vastu. Keegi teine pole samuti nõus ostjat mõistliku hinnaga kindlustama, sest on nii moraalirisk kui negatiivne valim. Moraalirisk on, et kindlustatud ostja muutub hooletuks või suure kindlustussumma korral lausa korraldab ise sissetungi süsteemidesse, et raha saada. Näiteks ärritab meelega Hiinat. Negatiivne valim on, et kindlustust ostavad need, kel on teavet, et Huawei kaudu just neid plaanitakse rünnata. Mõlemal juhul on kindlustuse pakkumine kindlustajale kallis, nii et tema küsitav poliisi hind väga kõrge.

Võimalik, et tarkvara ja riistvara piisavalt põhjalik uurimine läheb nii kalliks, et Huawei hinnaeelis kaob. Siis on uurimiskulude katmine tollimaksuga Huawei toodangule majanduslikult sarnane Huawei keelamisele.

Üks võimalus Huaweil kliente rahustada on saata kulukas ja seega usutav Spence’i signaal selle kohta, et Huawei ei plaani seadmetesse tagauksi. Signaaliks on näiteks kliendiga konsensuses valitud neutraalse osapoole kätte antud suur tagatisraha, mis makstakse kliendile kui mõni varem valitud neutraalne ekspert tõestab avalikult, et Huawei seadmes on (teatud tüüpi) turvaauk. Selle turvalisusprobleemi liigi võib samuti ette paika panna, nii et lihtsalt tootmisvea eest Huawei maksma ei pea, küll aga tõenäoliselt tahtliku turvaprobleemi eest. Üldiselt on asjatundjatel avaldatud turvaaugu tõelisust lihtne kontrollida, nii et kohtuvaidlus tagatisraha üle pole eriline oht. Keeruline on vaid seda turvaviga algselt leida.

Konsultatsioonifirmad võiksid klientidesse investeerida

Miks konsulteerida eraettevõtteid kui võiks investeerida? Miks konsultatsioonifirmad ei müü lühikeseks oma klientide konkurentide aktsiaid ega osta klientide aktsiaid (tegutsedes sisuliselt investeerimisfondina)? Kui konsultatsioon kliendile konkurentsieelise annab, siis peaks ju kliendi rivaalide turuosa vähenema, seega nende aktsiahind langema ja kliendi aktsiahind tõusma. Klient ise võiks samuti konkurente lühikeseks müüa.

Sarnane küsimus on, miks avaldada (sotsiaal)meedias arvamust ettevõtete kohta või kirjastada ärilehti, selle asemel et „panna oma raha, kus su suu on” ehk investeerida enda arvates headesse ettevõtetesse ja müüa lühikeseks halbu. Keskmise või väikse sissetulekuga eraisiku ja börsil mittekaubeldava firma puhul võib turuhõõrdumine (market frictions) otsest investeerimist takistada, aga ettevõttel või börsifirmasse peaks see probleem ületatav olema.

Igasugused aktsiaanalüütikud ja krediidireitingu andjad peaksid vägagi tahtma oma kaetavatesse ettevõtetesse investeerida kui nad ise usuvad oma ennustusi ja hinnanguid. Selle investeerimisvõimaluse nimel peaksid nad siis tugevat lobitööd tegema kui see praegu keelatud on.

Üks selgitus mitteinvesteerimisele on konsulteerija riskikartlikkus ja vähene laenuvõime koos kliendi kasumi suure dispersiooni ja paljudest teguritest sõltuvusega. See väike kasumitõus, mille konsultatsioonifirma suurele ettevõttele annab, mattub kasumi üldisesse konsultatsioonist sõltumatusse varieeruvusse. Kui tahta sellelt kasumitõusult teenida, peab investeerima suure võimenduslaenuga, mida on keeruline saada ja mis kasumi dispersiooni tõttu tekitab investorile suure riski. Väikesed konsulteerijad kardaksid seda riski võttes õigustatult pankrotti, aga maailma suurimad kümnetes riikides tegutsevad konsultatsioonifirmad (McKinsey, Boston Consulting Group, Bain) peaksid riskineutraalsemad olema ja vähemalt oma väiksematesse klientidesse investeerima. Seda muidugi juhul kui nad ise usuvad, et nende nõu aitab kasumit suurendada.

Kliendi konkurentide lühikeseks müügi kasum on konsultatsioonist veel nõrgemas sõltuvuses kui kliendi enda aktsiahind, nii et konsulteerija riskikartlikkus vähendab selle strateegia atraktiivsust rohkem. Jällegi, suured konsultatsioonifirmad suudavad oma riske hajutada, nii et peaksid tahtma kliendi konkurente lühikeseks müüa.

Doonorivere vahetus riikide vahel

Kui ühes riigis on teatud tüüpi verd või muud annetatud organit piisavalt ja teises väga vähe, aga mõne muu veregrupi või organi puhul vastupidi, siis oleks ju mõlemale riigile kasulik vahetuskaupa teha. Väidetavalt harvad hädaabiannetused liiguvad riikide vahel, aga sissetöötatud ühisturg oleks efektiivsem (aitaks rohkem elusid päästa ja vähendaks bürokraatiat). Euroopa Liidule avaneb seega võimalus ühisturu loomisega head teha.

Lisaks samaaegsele vahetuskaubale suurendaks efektiivsust ka laenu-hoiuse programm, kus ühel ajahetkel riik A annab B-le verd ja mingil hilisemal perioodil B annab A-le tagasi sama või erinevat, nii kuis vaja. Ühine andmebaas kajastaks, kes kellele parasjagu „võlgu” on.

Soome ja Eesti ei vaheta millegipärast doonoriverd märkimisväärses koguses või kuvavad Verekeskus ja Veripalvelu verevarudest vale pilti, sest samal kuupäeval 22.06.2020 on Soomes AB+ verevarud täis, kõik muud grupid tühjad, aga Eestis 0+ ja B+ varud täis ja AB+ pooltühi nagu ka kõik muud grupid. Sarnane olukord oli 19.06.2020. Kui vahetus sujuvalt toimiks, siis poleks samaaegselt ühes riigis üks veregrupp täis, teises tühi ja teine veregrupp teises riigis täis, esimeses tühi.

Epideemia ravimite standardid peaksid olema rangemad

Kui ravim antakse korraga suuremale hulgale inimestele, siis on selle võimalik kahju (kui kõrvalmõjud ületavad kasulikku toimet) suurem, seega on enne ravimi turule lubamist optimaalne rohkem teavet koguda. Analoogselt tehakse enne olulisemat investeeringut põhjalikum analüüs kui peenraha kulutades. Ravimi puhul nõuab täpsem teave suurema valimi ja parema metoodikaga kliinilist uuringut, ehk heakskiidustandard peab olema rangem. Kui suurem uuring võtaks oluliselt kauem ja ravimiga on kiire, siis otsustab kulu-tulu analüüs, millal eelistada väheminformeeritud kiiremat heakskiitu. Üldiselt kasutavad kliinilised uuringud osalejaid paralleelselt, nii et suurem valim ei pikenda uuringut oluliselt.

Lisaks püsikulu ja muutuvkulu loogikale on rangemate nõuete kehtestamise poolt ka mänguteoreetilised argumendid. Ettevõtted, mis luuakse majanduslanguse ajal, on hiljem edukamad. Teoreetiline põhjus on, et languse ajal riskivad alustada pigem tõsisemad tegijad, aga buumi ajal on lihtsat raha lootvate loodrite ja petiste protsent iduettevõtjate hulgas suurem.

Sarnasel põhjusel oletan, et epideemia ajal leiutatud selle epideemia ravimid ja vaktsiinid on keskmiselt vähem efektiivsed kui muul ajal või muu haiguse vastu loodud. Leiutajad ei pea otseselt petised või rumalad olema, lihtsalt soovmõtlemine on inimlik, nii et epideemia motiveerib uskuma selle lahendustesse üldiselt ja enda loodud ravimisse eriti. Ravimituru reguleerijad ja ravimitootjad on siis psühholoogiliselt kallutatud standardite alandamise suunas.

Tõenäoliselt on ka kasuahnete petiste protsent ravipakkujate hulgas epideemia ajal kõrgem, eriti kui riik ja heategevusorganisatsioonid parasjagu lahenduste suunas raha loobivad. Aus uurija ja petis saavad sama suure kasu kui nende pakutud ravim või vaktsiin töötab, aga petis saab lisaks kasu, sest tal võib õnnestuda valetada ebaefektiivne lahendus töötavaks või lihtsalt rahaga jalga lasta. Petis ka pingutab vähem tõelise lahenduse otsimiseks, seega on tal suurem motivatsioon grandiraha taotleda ja lahendusi pakkuda kui ausal teadlasel.

Science kirjutab, et epideemia ajal loodud vaktsiinidele ja ravimitele ei tohiks seada madalamaid standardeid. Läheksin sellest soovitusest veel edasi: ülalmainitud negatiivse valimi tõttu peaks epideemia ajal pakutud lahendustele rakendama rangemaid nõudeid, et saavutada sarnane oodatav efektiivsus muul ajal leiutatud ravimite ja vaktsiinidega.

Lahenduse leidmisega on epideemia ajal kiire, aga pole sugugi selge, kas nõuete leevendamine ja ravimi heakskiiduga kiirustamine tegeliku lahenduse leidmist lähemale toob. Kasutu või lausa kahjuliku vaktsiini tootmisesse suunamine vähendab motivatsiooni konkureerivaid lahendusi pakkuda ja võtab neilt osa tootmisressursse. See aeglustab teiste vaktsiinide ja ravimite leiutamist ja tootmist ka siis kui kõik tegutsevad heas usus. Lisaks on petistel võimalik pakkuda näilisi lahendusi kiiremini kui ausatel uurijatel tegelikke, nii et kiire heakskiit tekitab negatiivse valimi.

Petistel on ka motivatsioon ootusi üles kruvida, sest nad ei võta arvesse kahju, mida pettumus esimestes lahendustes ühiskonnale teeb – järgnevaid (ja suurema tõenäosusega töötavaid) vaktsiine ja ravimeid ei usaldata. Avaliku arvamuse pendel kõigub liigsest lootusest ülemäärasesse umbusku.

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Karma ja efektiivsus

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Laenuandjate koordinatsioonimäng

Kui valitsusel on teatud võlatase, mis ajas eriti ei muutu, aga iga konkreetne võlg on kindla tähtajaga, siis vanadele laenuandjatele makstakse põhisumma tagasi, võttes sama summa laenuks uutelt laenuandjatelt. Tegu pole Ponzi skeemiga, sest uuest laenust ei maksta vanade intressi, ainult asendatakse põhisumma. Intressid makstakse riigieelarve maksutulust. Võlasumma jääb samaks, ainult laenuandja muutub.
Kui laenuandjad ei koordineeri uute laenude andmist vanade tähtaja saabudes, võib juhtuda, et riik ei leia uut laenuandjat, kelle rahaga vana laenu põhisumma tagasi maksta. Riik võib sattuda makseraskustesse, kuna korraga peab tasuma suure summa. Pikas perspektiivis võib riik olla maksejõuline, ehk suuta põhisumma aeglaselt tagasi maksta ja samas kanda intressikulu.
Laenuandja jaoks on riigi makseraskus probleem, nii et ta püüab laenu andes ennustada, kas teised laenuandjad tähtaja saabudes riigile laenu annavad. Tekib koordinatsioonimäng, kus iga laenuandja tahab anda laenu kui teised annavad ja mitte anda laenu kui teised ei anna. On kaks tasakaalu puhastes strateegiates: kõik on valmis laenu andma või keegi ei anna laenu. Milline neist tasakaaludest juhtub, sõltub isetäituvatest ennustustest.
Laenu andmiseks piisab uskumusest, et teised annavad laenu. Teised annavad, kui usuvad, et ülejäänud annavad. Need annavad, kui usuvad, et teised annavad jne. Kui mingil uskumuste hierarhia tasemel usutakse, et teised usuvad, et … et teised usuvad, et teised annavad laenu, siis sellest piisab laenu andmise optimaalsuseks.
Laenuandjate koordinatsioonimäng on osa artiklist rahaliidu kriiside kohta, mille autoriteks on Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) http://scholar.harvard.edu/files/gopinath/files/monetary_union_may_2015.pdf
Osa laenuandjate koordinatsioonimängust võib taandada usaldusraha mängule: kullakatteta paberraha ollakse nõus tegelike ressursside eest vastu võtma, kui usutakse, et tulevikus võtavad seda vastu teised ja annavad selle eest kaupu ja teenuseid. Laenuandjate mängus võib fikseerida riigi tegevuse pidevaks võla põhisumma edasikandmiseks: riik maksab kogu aeg intressi ja iga kord kui võla tähtaeg saabub, võtab täpselt põhisumma ulatuses uue laenu. Siis laenuandjate vahel toimub puhtalt usaldusraha mäng, millest võib mõelda kui laenu ühelt laenajalt teisele edasiandmisest, riiki vahelt välja jättes. Riigi makselubadus on paberraha, mida nõustutakse vastu võtma siis ja ainult siis, kui usutakse, et teised tulevikus seda vastu võtavad.
Paberraha saigi alguse võlakirjadest (makselubadustest, kas riigi või pankade), mida võis ühelt isikult teisele edasi anda, ehk ühelt laenajalt teisele. Kes riigi paberraha kasutab, annab varjatult sellele riigile laenu.
Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) artiklis võib riik vähendada intressimäära, mida laenult maksta tuleb, makstes tagasi osa laenu põhisummast. Intressimäär sisaldab kompensatsiooni laenuandjatele riigi võimaliku pankroti puhul. Kui põhisumma on piisavalt suur, et riik ei suuda seda edasise laenu kättesaamatuse korral tagasi maksta, siis ootab laenuandjate koordineerimatuse korral pankrot. Aga kui maksta osa laenu tagasi, nii et laenuandjate edasisest laenust keeldumise korral on võimalik põhisumma tasuda, siis pankrot enam ei ohusta. Seega ei pea kompenseerima pankrotiohtu kõrgema intressiga.
Põhiküsimus, mida Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath uurivad, on erineva võlakoormusega riikide eelistused rahaliidu teiste liikmete võla osas. Esmapilgul tundub, et nii suure kui väikese laenusummaga riigid peaksid soovima teiste rahaliidu liikmete väikest laenukoormust. See vähendab kriisiohtu ja alandab intressimäära, mida iga liidu liige oma laenult tasuma peab. Keerulisemas mudelis võetakse arvesse, et rahaliidu keskpank reageerib makseraskustesse sattunud (või selle ohus olevate) liikmete arvule. Siis võivad suure võlaga riigid eelistada rahaliitu teiste suure võlaga riikidega, et keskpank laenuvõtjatele suurema tõenäosusega appi tuleks.