Sildiarhiiv: majandusteooria

Sõltuvust tekitava kauba koordinatsioonimäng

Teatud määral on ebatervisliku toidu, sigarettide ja alkoholi ostmine ja müük koordinatsioonimäng tarbijate ja pakkujate vahel. Kui ostjad on harjunud seda tervistkahjustavat kraami tarbima, siis on müüjal kasulik see nähtavale kohale paigutada (kassade juurde näiteks), et kiusatust tekitada ja müüki suurendada. Sõltuvus tähendab tagasisideahelat: kui tarbija seda kraami tihti ostab, siis tema harjumus süveneb. Tagasiside toimub ka inimeste vahel, sest sõprade tarbimine suurendab enda tarbimist. Uued inimesed saavad tarbijateks eelnevate ostjate eeskujul.

Teisest küljest, kui inimesed poleks harjunud ebatervislikku toitu ostma ja neid alguses reklaami ja tasuta pakkumisega ei meelitataks, siis enamik neist ei ostaks. Sel juhul poleks mõtet näkse ja sigarette poes nähtavale kohale paigutada – kui nagunii ei osteta, siis on kasulikum nähtav koht mõne paremini müüva kaubaga täita. Kui tervistkahjustav kraam pole nähtaval, siis ostetakse ja harjutakse sellega vähem või üldse mitte. Seega tarbijad ja müüjad saaksid koordineerida ühiskonna jaoks parema tasakaalu mängimisele, leppides kokku, et kiusatust tekitav ebatervislik kaup asendatakse väljapanekutes millegi muuga. Kes tahab seda osta, peab eraldi küsima. Selleks, et müüjatel ei tekiks kiusatust kahjulikku kaupa alguses reklaamida ja poes pilkupüüdvalt välja panna, peavad tarbijad hakkama vältima poode, kus tervistkahjustav kaup nähtaval on (ehk motiveerima müüjaid korratava mängu karistusega).

Pakkujad saavad samuti korratava mängu karistusega takistada ostjaid teatud kaupa küsimast, näiteks kui nõudlus piisavalt suureks läheb, siis alustavad selle laialdase reklaamiga. Kui ostjad oma tulevikust hoolivad ja sõltuvusse langeda ei soovi, siis piiravad nad oma nõudlust, et mitte reklaamikampaaniat ja kiusatusetekitamist valla päästa.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Karma ja efektiivsus

Miks peaks igaüks vastutama oma valikute tagajärgede eest? Majandusteoorias on leitud, et efektiivse (ühiskonna summaarset heaolu maksimeeriva) tulemuse saavutamiseks tuleb igaühele anda tema tegevuse eest tasu, mis võrdub selle tegevuse mõjuga ülejäänud ühiskonnale. Kui tasu on negatiivne, nimetatakse seda karistuseks, ja see vastab negatiivsele mõjule. Asjakorraldust, mis igaühele tema tegevuse tagajärjed annab, nimetatakse majandusteoorias Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanismiks ja India usundites karmaks.
Põhjus, miks VCG mehhanism efektiivsele tulemusele viib, on, et selle mehhanismi toimimise korral on igaühe jaoks parim (enda kasulikkust maksimeeriv) otsus see, mis maksimeerib ühiskonna kogukasulikkust. Rakendub Kanti kategooriline imperatiiv: igaüks teeb seda, mis ühiskonna normiks muutudes ühiskonna kogukasulikkust maksimeerib. Tegevuse tagajärg endale ja ühiskonnale on sama, nii et igaüks teeb teistele seda, mis endale. Ja kuna endale teeb inimene seda, mida tahab, et talle tehakse, siis teeb ta VCG mehhanismi all teistele seda, mida tahab, et talle tehakse – rakendub mitmest usundist tuttav „kuldreegel”.
Kasu ja kahju ei pruugi VCG mehhanismis ja majandusteoorias üldiselt olla deterministlik. Kiiruseületus, ohutusnõuete või keskkonnakaitsereeglite rikkumine tekitab kahju teatud tõenäosusega – siis, kui juhtub õnnetus või saaste pääseb loodusesse. Efektiivsuse saavutamiseks peaks otsustaja kandma otsuse oodatava kahju otsustamise hetkel. Juhusliku või hilisema kahju puhul otsustajale peaks see tema kasulikkust mõjutama samamoodi, nagu otsuse hetkel saadav oodatav kahju. Ehk riskikartlikule otsustajale piisab juhuslikust kahjust, mis on ooteväärtuselt väiksem ühiskonnale tekitatavast. Riski armastavale otsustajale peab aga juhusliku kahju ooteväärtus olema suurem ühiskonnale tekitatavast.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Laenuandjate koordinatsioonimäng

Kui valitsusel on teatud võlatase, mis ajas eriti ei muutu, aga iga konkreetne võlg on kindla tähtajaga, siis vanadele laenuandjatele makstakse põhisumma tagasi, võttes sama summa laenuks uutelt laenuandjatelt. Tegu pole Ponzi skeemiga, sest uuest laenust ei maksta vanade intressi, ainult asendatakse põhisumma. Intressid makstakse riigieelarve maksutulust. Võlasumma jääb samaks, ainult laenuandja muutub.
Kui laenuandjad ei koordineeri uute laenude andmist vanade tähtaja saabudes, võib juhtuda, et riik ei leia uut laenuandjat, kelle rahaga vana laenu põhisumma tagasi maksta. Riik võib sattuda makseraskustesse, kuna korraga peab tasuma suure summa. Pikas perspektiivis võib riik olla maksejõuline, ehk suuta põhisumma aeglaselt tagasi maksta ja samas kanda intressikulu.
Laenuandja jaoks on riigi makseraskus probleem, nii et ta püüab laenu andes ennustada, kas teised laenuandjad tähtaja saabudes riigile laenu annavad. Tekib koordinatsioonimäng, kus iga laenuandja tahab anda laenu kui teised annavad ja mitte anda laenu kui teised ei anna. On kaks tasakaalu puhastes strateegiates: kõik on valmis laenu andma või keegi ei anna laenu. Milline neist tasakaaludest juhtub, sõltub isetäituvatest ennustustest.
Laenu andmiseks piisab uskumusest, et teised annavad laenu. Teised annavad, kui usuvad, et ülejäänud annavad. Need annavad, kui usuvad, et teised annavad jne. Kui mingil uskumuste hierarhia tasemel usutakse, et teised usuvad, et … et teised usuvad, et teised annavad laenu, siis sellest piisab laenu andmise optimaalsuseks.
Laenuandjate koordinatsioonimäng on osa artiklist rahaliidu kriiside kohta, mille autoriteks on Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) http://scholar.harvard.edu/files/gopinath/files/monetary_union_may_2015.pdf
Osa laenuandjate koordinatsioonimängust võib taandada usaldusraha mängule: kullakatteta paberraha ollakse nõus tegelike ressursside eest vastu võtma, kui usutakse, et tulevikus võtavad seda vastu teised ja annavad selle eest kaupu ja teenuseid. Laenuandjate mängus võib fikseerida riigi tegevuse pidevaks võla põhisumma edasikandmiseks: riik maksab kogu aeg intressi ja iga kord kui võla tähtaeg saabub, võtab täpselt põhisumma ulatuses uue laenu. Siis laenuandjate vahel toimub puhtalt usaldusraha mäng, millest võib mõelda kui laenu ühelt laenajalt teisele edasiandmisest, riiki vahelt välja jättes. Riigi makselubadus on paberraha, mida nõustutakse vastu võtma siis ja ainult siis, kui usutakse, et teised tulevikus seda vastu võtavad.
Paberraha saigi alguse võlakirjadest (makselubadustest, kas riigi või pankade), mida võis ühelt isikult teisele edasi anda, ehk ühelt laenajalt teisele. Kes riigi paberraha kasutab, annab varjatult sellele riigile laenu.
Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) artiklis võib riik vähendada intressimäära, mida laenult maksta tuleb, makstes tagasi osa laenu põhisummast. Intressimäär sisaldab kompensatsiooni laenuandjatele riigi võimaliku pankroti puhul. Kui põhisumma on piisavalt suur, et riik ei suuda seda edasise laenu kättesaamatuse korral tagasi maksta, siis ootab laenuandjate koordineerimatuse korral pankrot. Aga kui maksta osa laenu tagasi, nii et laenuandjate edasisest laenust keeldumise korral on võimalik põhisumma tasuda, siis pankrot enam ei ohusta. Seega ei pea kompenseerima pankrotiohtu kõrgema intressiga.
Põhiküsimus, mida Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath uurivad, on erineva võlakoormusega riikide eelistused rahaliidu teiste liikmete võla osas. Esmapilgul tundub, et nii suure kui väikese laenusummaga riigid peaksid soovima teiste rahaliidu liikmete väikest laenukoormust. See vähendab kriisiohtu ja alandab intressimäära, mida iga liidu liige oma laenult tasuma peab. Keerulisemas mudelis võetakse arvesse, et rahaliidu keskpank reageerib makseraskustesse sattunud (või selle ohus olevate) liikmete arvule. Siis võivad suure võlaga riigid eelistada rahaliitu teiste suure võlaga riikidega, et keskpank laenuvõtjatele suurema tõenäosusega appi tuleks.

Tulemuspalga kultuur ja selle kõrvalmõjud

Andekamatele töötajatele on tulemuspalk kasulikum kui vähem headele. Seega saavad ettevõtted kasutada tulemuspalka mitte ainult pingutuse motiveerimiseks, vaid ka töötajate hulgas eneseselektsiooni loomiseks. Head töötajad valivad suurema tulemuspalga osakaaluga ettevõtte.
Konkurentsi tihenemine tööjõuturul (näiteks turu avanemine rahvusvahelisele konkurentsile, tööjõu liikumispiirangute kadumine) viib suuremale tulemuspalga osakaalule. Kõik tööandjad püüavad ligi meelitada andekaid töötajaid. Sama juhtub, kui andekuse vahe heade ja halbade töötajate vahel kasvab.
Tulemuspalgal on kõrvalmõjud, kui mõõta (ja seega tasustada) saab ainult osasid tegevusi, millest töö koosneb (või ühe ülesande täitmine on täpsemini vaadeldav kui teise, nii et palk reageerib esimese puhul pingutusele rohkem). Töötajad keskenduvad neile tegevustele, mille eest makstakse, ja jätavad muud unarusse. Need nüüd vähem tähelepanu saavad töö osad võivad olla  jätkusuutlikuse tagamine, riski vältimine, eetilistest või seadusandlikest piirangutest kinni pidamine, teiste töötajate aitamine, mille unarusse jätmisel ettevõte või ühiskond pikemas perspektiivis kannatab. Nii võib tulemuspalgaralli üldist heaolu vähendada.
Ülaltoodud mehhanisme kirjeldavad teoreetilises mudelis Benabou ja Tirole (2015): http://www.princeton.edu/econtheorycenter/wps/wp066_2014_Benabou_Tirole_Bonus-Culture.pdf Selles artiklis on mitu mudelit erinevate eeldustega ja mõnes neist konkurents hoopis suurendab pingutust raskestimõõdetavate ülesannete täitmiseks.

Kas uppuvaid illegaalseid immigrante peaks päästma?

Mõned riigid on hädas üle mere tulevate illegaalsete immigrantidega. Mõnedel neist riikidest on poliitika, et merel hätta sattunud illegaalseid immigrante ei tohi rannavalve päästa. Eesmärgiks muidugi vähendada illegaalsete immigrantide sissevoolu. Kas mittepäästmispoliitika suurendab surmade arvu merel? Mitte tingimata. Kui merereis on ohtlikum (ei päästeta), siis võtab selle merereisi ette väiksem arv inimesi. Seetõttu satub väiksem arv merel hätta ja vajab päästmist. Uppuvate hädaliste protsent kõigi hädaliste hulgas on mittepäästmispoliitika korral suurem, aga see protsent võetakse väiksemast arvust.

Numbriline näide: päästmispoliitika korral üritab merd ületada keskmiselt 8 inimest päevas, mittepäästmispoliitika korral 2. Pooled ületajatest satuvad hätta, niisiis päästmispoliitika korral 4 päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1. Päästmine pole täiuslik, nii et päästmispoliitika korral upuvad pooled hättasattunutest. Mittepäästmispoliitika puhul upuvad kõik. Seega päästmispoliitika korral upub 2 inimest päevas ja mittepäästmispoliitika korral 1.

Kui numbrid teistsugused, võib humaansemaks osutuda päästmispoliitika. Näiteks kui mittepäästmispoliitika puhul proovib merd ületada 6 inimest päevas.

Sarnane küsimus on, kas autode turvavarustus vähendab liiklussurmasid. Turvavarustusega kihutab 8 inimest päevas, ilma turvavarustuseta 2 päevas. Pooled kihutajatest satuvad õnnetusse. Ilma turvavarustuseta surevad kõik õnnetusse sattunud, turvavarustusega pooled.

Tootlikkuse arvutamisest võrgustunud ühiskonnas

Erik Reinerti näide tootlikkusest ja palgast käsitab Norra ja Haiti bussijuhte, kes teevad põhimõtteliselt sama tööd, aga kelle palk erineb mitukümmend korda. Selle põhjal väidetakse, et palk ei vasta tootlikkusele, kuna bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama. On ju raske ette kujutada, kuidas üks inimene saaks bussi teisest oluliselt tootlikumalt juhtida, kui just teine avariid ei tee.

Ülaltoodud palga ja tootlikkuse erinevuse näide tuleneb tootlikkusest valesti aru saamisest. Tavaettekujutus on, et suurem pingutus tähendab suuremat tootlikkust, mille puhul oleks õiglane suurem palk. Lihtne vastunäide on kilplane, kes kannab kive põllu ühest otsast teise ja siis jälle tagasi. Pingutust on palju, tootlikkust mitte eriti. Kas selle pingutuse eest oleks õiglane suurt palka maksta? Bussijuhtide puhul pole selge, miks peaks Haitil toimuma rohkem kilplasetööd kui Norras. Põhjus on kaasaegse ühiskonna võrgustikulaadne olemus, kus ühe inimese tootlikkus sõltub sellest, mida teised teevad.

Enne kaasajast rääkimist vaatame lihtsat põllumajandusühiskonda, näiteks Islandit varsti pärast selle asustamist umbes aastal 875. Saarel polnud tol ajal isandaid ega teoorje, vaid väike arv iseseisvaid talunikke. Rahvast polnud veel palju ja kõigile jätkus maad. Inimese sissetulek sõltus sellest, kui palju ja targalt ta oma talus tööd tegi. Ehk (mõistlik) pingutus oli üksüheses seoses tootlikkusega, kui looduse juhuslikud vingerpussid välja arvata. Ühe inimese pingutus teise sissetulekut ei mõjutanud, seega tootlikkuse arvutamiseks piisas sissetuleku vaatamisest – milline oli konkreetse taluniku põllu saagikus ja kui suur põld oli tal haritud.

Tänapäeval ei tee enamik inimesi tööd, mille tulemus otseselt neile kõhutäidet ja peavarju pakub. Bussi juhtimine ei tooda toitu ega eluasemeid. Töö aitab teistel inimestel midagi saavutada. Teiste töö omakorda aitab kolmandaid, kelle töö aitab neljandaid (kelle hulgas võib olla esimesi) jne. See vastastikune abi läbi paljudest inimestest koosnevate ahelate on võrgustunud ühiskonna tunnus. Kuidas arvutada võrgustunud ühiskonnas ühe inimese tootlikkust? Bussijuhi töö säästab teiste aega, aga ajasäästu väärtus sõltub sellest, mida selle säästetud ajaga peale hakatakse. Seda aega kasutatakse näiteks teiste aja säästmiseks (bussiga sõidab piloot) või töö lihtsustamiseks (bussi kojameeste tootja). Teised omakorda säästavad kolmandate aega või lihtsustavad tööd. Kolmandate säästetud aeg on seda väärtuslikum, mida rohkem nad säästavad neljandate aega jne. Seda ahelat võib järgida lõpmatuseni, sest mingil hetkel jõutakse ringiga varasemasse punkti tagasi. Ühe inimese tootlikkust ei saa arvutada, teadmata ahelas järgmise isiku tootlikkust. Seega tuleb arvutada kõigi tootlikkused korraga, lahendades võrrandisüsteemi. Selle võrrandisüsteemi esimene näide on Leontjevi koostatud majanduse sisend-väljundtabel. Matemaatiliselt sarnane probleem on tudengite tarkuse ja ainete raskuse arvutamine.

Võrgustunud ühiskonnas kellegi tootlikkuse arvutamine tähendab tohutu võrrandisüsteemi lahendamist. Kes pärast põgusat vaatlust ütleb, et Norra ja Haiti bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama, eksib rängalt. Norra bussijuht säästab Norra inimeste aega, mis on väärtuslikum kui Haiti inimeste aeg, sest Norra bussireisijad lihtsustavad teiste Norra (ja teiste riikide) inimeste tööd rohkem kui arengumaa inimesed. Ja inimesed, kelle tööd lihtsustatakse, lihtsustavad omakorda kellegi tööd, mis on arenenud riigis väärtuslikum kui arengumaal, sest keskmine arenenud riigi inimene suudab ühe töötunniga lihtsustada teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene. Põhjused on parem haridus, paremad töövahendid (kapital), parem juhtimine ja töökorraldus jne. Võttes arvesse kogu ühiskonna omavahelisi tootlikkussidemeid, on arenenud riigi inimese töötund palju kordi tootlikum. See tootlikkus väljendub ka sissetulekus.

See, et keskmine arenenud riigi inimene lihtsustab teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene, ei tähenda, et võrratus kehtib iga arenenud ja iga arengumaa inimese kohta. Bussijuht säästab mõlemas kohas enamvähem sama palju teiste aega. Aga keskmist arvutades liidetakse arenenud riigi bussijuhile arenenud riigi insenerid, teadlased, programmeerijad, samas kui arengumaa bussijuhile liidetakse kõplaga põldu harivad inimesed.

Lõpuks ka väike numbriline näide. On kaks riiki, A ja B. Mõlemas riigis kaks inimest, A-s nimedega CA ja DA, B-s nimedega CB ja DB. Ilma CA abita suudab DA toota ühe vidina tunnis, samuti ilma DA abita suudab CA toota ühe vidina tunnis. Sama kehtib riigis B, kus CB ja DB suudavad eraldi toota ühe ühiku tunnis. Mõlemas riigis aitab C-inimese üks vidin tõsta D-inimese tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks, aga vidin kulub tunniga kasutuskõlbmatuks. Riigis A aitab DA üks vidin tõsta CA tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks ja kulub tunniga ära. Riigis B aitab DB üks vidin tõsta CB tootlikkuse üheks tunniks kahekümnekordseks ja kulub tunniga ära. Korraga saab kasutada ainult ühte vidinat.

Riigi A kogutoodang kui CA ja DA mõlemad töötavad, on neli vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Riigi B kogutoodang kui CB ja DB mõlemad töötavad, on kakskümmend kaks vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Kas CA ja CB tootlikkus on sama ja kas nad peaksid saama sama palka? Sama küsimus DA ja DB kohta.

Oletame, et riigis A saavad CA ja DA mõlemad ühe vidina tunnis palgaks. Riigis B üritatakse CB-le pakkuda ühte vidinat tunnis põhjendusega, et tema „tootlikkus“ on sama kui CA-l, kes saab ühe vidina. Ülejäänud 19 vidinat tunnis tahetakse riigis B maksta DB-le. Aga CB loob ametiühingu ja nõuab streigi ähvardusel 10 vidinat tunnis. DB võrdleb oma sissetulekut CB nõutud variandis (10) sissetulekuga CB streigi korral (1) ja nõustub CB-le 10 maksmisega.

Siit veel küsimus: kas tootlikkust peaks mõõtma toodetud kaubaühikute arvu või nende väärtuse põhjal? Või hoopis sissetuleku põhjal?

DB püüab palgata riigist A töötajat CA ja pakub talle 2 vidinat tunnis. CA on rõõmuga nõus (palk ju kahekordne), aga CB, kes sel juhul töötuks jääks või peaks nõustuma 2 vidinat tunnis palgaga, teeb poliitilist lobitööd, et võõrtööjõu sissetoomine keelataks. DB omakorda propageerib tööjõu vaba liikumist. Kelle poolt hääletaksid sina, kas CB või DB erakonna?

 

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.