Sildiarhiiv: majandusteooria

Sotsiaalse võrgustiku sideme definitsioonist

Võrgustikumudelid on hea kirjeldus füüsiliste võrgustike kohta. Näiteks elektri liikumiseks tootja, alajaama ja tarbija vahel on vaja juhtmeid – sidet võrgustikus nende sõlmede vahel. Sotsiaalses võrgustikus pole aga tihti selge, mis nähtus side täpselt on. Võrgustiku-uurimustes on sideme definitsioon näiteks vastastikku üksteise sõbraks nimetamine, üksteise sotsiaalmeedia postituste jagamine ja laikimine, telefonide asukohtade ühtimine suure osa ajast. Need mõõdikud on positiivses korrelatsioonis koostööga füüsilises maailmas, nii et uurimistööks piisavad.

Filosoofilisemalt on positiivne sotsiaalvõrgustiku side selles osalevate inimeste uskumus omavahelise edaspidise koostöö kasulikkusesse, mitte näiteks tegelik suhtlus minevikus. Mõttelised eksperimendid uskumuse ja koosviibimise mõju eristamiseks on järgnevad. Kui kahel pikaaegsel sõbral on mõlemal mälukaotus ja nad unustavad üksteist, siis eelnev suhtlus ei ennusta enam tulevast koostööd. Kui kaks inimest hakkavad uskuma, et nad on minevikus palju koos tegutsenud, kuigi tegelikult pole kunagi kohtunud, siis käituvad nad nagu vanad sõbrad. Nagu käitumise ja otsuste puhul peaaegu alati, loeb uskumine, mitte tegelikkus. Muidugi on eelneva koostöö korrelatsioon tulevasega tugevalt positiivne, sest uskumine on antud juhul tegelikkusega tugevas positiivses korrelatsioonis – mälukaotused ja detailsed valemälestused on haruldased.

Arhitektide motiiv nõuda ehitise sobivust miljööga

Arhitektide üks isekas motiiv nõuda uue ehitise sobivust ümbritsevatega on, et see sunnib uusi turule tulevaid arhitekte jäljendama vanade stiili, kes kavandasid piirkonna praegused hooned. Vanad olijad on oma stiili kopeerimises osavamad kui uued tulijad. Seega annab jäljendamise nõue vanadele olijatele konkurentsieelise.

Seda teooriat saab empiiriliselt kontrollida arhitektuurivõistluste andmetel. Selleks tuleb paljude võistluste lõikes vaadata 1) esitatud kavandite sarnasust ümbritsevate hoonetega (masinõpe suudab piisavalt suure valimi korral tuvastada sarnasuse ka seda eelnevalt defineerimata), 2) arhitekti karjääri pikkust antud turul ja eriti seda, kas ta on mõne ümbritseva ehitise kavandaja, 3) kes võitis, 4) kes oli žüriis. Kui mõne ümbritseva hoone arhitekt võidab suurema tõenäosusega kui tema varasemate saavutuste põhjal eeldada võiks, siis viitab see stiilikopeerija eelisele uudsusepakkuja ees. Sama järelduse võib teha kui ümbritsevate hoonetega sarnane kavand võidab suurema tõenäosusega kui erinev. Kui žüriis on kohalikud arhitektid ja eriti ümbritsevate hoonete kavandajad, kas siis on kopeerija eelis suurem? Ehk kas siis võidab sarnane kavand suurema tõenäosusega kui välisžürii puhul?

Kui uued arhitektid on juba mõne püstitatud ehitisega teatud stiili järginud, tekib neil motiiv ka ise edaspidi selle järgimist nõuda, et eelist saada. Nad liituvad siseringiga ja on siis huvitatud siseringi positsiooni kindlustamisest. Sotsiaalne norm jätkub. Sarnane mehhanism toimib muudes kunstivaldkondades, aga ka teaduses, kus avaldamiseks tuleb viidata paljuviidatud teadlastele.

Funderbeamis investeerimine on call optsiooni kinkimine

Funderbeamis kapitali kaasavate ettevõtete võimalik trikk on väljuda siis kui nende osaku hind madal on, et investoritele vähe maksta. Endale sobival ajal sobiva hinnaga väljuda saab näiteks müües ettevõtte oma sõbrale või enda varifirmale. Enne võib investoritele negatiivseid uudiseid edastada, et hinda alla ajada – ettevõtetel on ikka nii häid kui halbu uudiseid, tuleb vaid sobivad valida. Väljumise ajastamist saab kombineerida turumanipulatsiooniga, mis eelnevalt hinda alandab: väikeste koguste osakute iseenda firmade vahel müümine endale sobiva hinnaga.

Investor sisuliselt kingib kapitalikaasajale call optsiooni, mis on õigus (aga mitte kohustus) osta väärtpaber turuhinnaga ära endale sobival ajal. Loomulikult teeb sellise õiguse saaja jaoks veel väärtuslikumaks saaja võimalus turuhinda mõjutada. Börsifirmadele on turumanipulatsioon palju keerulisem, sest turg on anonüümne, suurem, läbipaistvam, investoreid kaitsvamate reeglitega, mida ka jõustatakse ja mille rikkumise eest on karmimad karistused kui ühisrahastusportaalidel. Börsifirmade ülevõtmispakkumised on ka reguleeritud, nii et niisama väljuda ja investoritelt vastu nende tahtmist osakuid tagasi osta ei saa.

Ma ei väida, et ettevõtted Funderbeamis või teiste ühisrahastusportaalides ülaltoodud trikki ja turumanipulatsiooni kasutavad. Funderbeamist pole minu teada ükski firma edukalt väljunud (ebaedu tõttu lõpetanuid on küll), mis oleks triki eelduseks.

Talgud kui laenuvõtt

Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.

Nõrkadest võib koosneda tugev rühm

Riik, kus on palju nõrku inimesi, võib ometi maailma tugevaim olla. Leo Kunnas mainib „Sõdurjumala teenris”, et Nõukogude Liidus oli palju alkohoolikuid, laiskvorste ja tahtelt nõrku. See vaatlus tekitas kahtluse ametliku propaganda kuulutatavas maailma tugevaima riigi staatuses. Tagantjärele on teada, et Nõukogude Liit polnudki eriti tugev, aga see üks näide ei tõesta veel paljude nõrkade inimestega riigi tugevuse võimatust ega võimalikkust. Muude tegurite samaks jäädes on tõesti nõrgematest koosnev organisatsioon vähem võimekas, aga harva on muud tegurid samad. Täpsustame esmalt, et nõrku on ka suhtarvult palju, mitte ainult absoluutarvult, ehk me ei võrdle kooslust, kus on 10 nõrka ja 90 tugevat kooslusega, kus on 9 nõrka ja 1 tugev.

Kolm majandusteoreetilist põhjust, miks nõrkadest liikmetest ehitatud inimkooslus võib olla tugevam kui tugevamatest koosnev, on moraalirisk, positiivne valim ja koostöö. Viimane seisneb väiksemas üksteisele vastu töötamises, paremas pingutuse raiskamise vältimises. Spordivõistkond, kus on nõrgemad mängijad, aga mis on oluliselt rohkem kokku harjutanud, võib keskmiselt võita tugevamatest aga isetsevatest mängijatest rühma, kel puudub ühtne taktika. Tugevate elanikega aga kodusõjas riik on nõrgem kui väetitest koosnev stabiilne ühiskond. Parema koostööga on sama töö tootlikkus suurem ja vastavalt palk kõrgem.

Moraalirisk tähendab, et kui pole põhjust pingutada, siis inimesed enamasti ei pinguta. Kommunism, kus tasu on sama sõltumata töötulemusest, paneb töötajad laisklema. Tulemus on vilets ka võimekate inimeste puhul. Ebavõrdne riik, kus elanikud usuvad, et tegu on meritokraatiaga ja pingutus viib tippu, motiveerib inimesi pingutama (võtmesõna on usuvad, tegelik meritokraatia võib olla või mitte). Näiteks kui vaestel pole isegi tervisekindlustust, sotsiaalsest turvavõrgust rääkimata, siis sunnib hirm, et tervisehäda korral jääd ravita, kõvasti töötama ja säästma. Samuti kui rikaste vara on kindla omandiõigusega kaitstud ja neil on palju võimalusi ühiskonda endale sobivas suunas muuta, siis motiveerib lootus rikkaks saada inimesi pingutama.

Kõigis arenenud riikides on kas avalik või eraannetustepõhine sotsiaalne turvavõrk – näiteks isegi keskmiselt üsna parempoolses USAs on mõned linnad nagu San Francisco vasakpoolsed ja pakuvad kodututele heldelt toetust. Kõige vaesemad võivad siis liikuda sinna, kus neid kõige rohkem aidatakse. Selline liikumine tekitab heldetes omavalitsustes sisserändajate negatiivse valimi (tulevad põhiliselt need, kes ise hakkama ei saa). Ükski heategu ei jää karistamata ja kus on, sinna antakse juurde.

Positiivne valim on vastupidine nähtus, kus rändajad on kõige andekamad ja töökamad. Sarnaselt vaeseimate liikumisele heldemasse heaoluühiskonda proovivad kõige tootlikumad liikuda sinna, kus neid kõige paremini tasustatakse. Sarnase keskmise tulutaseme korral on ebavõrdsemas piirkonnas tipptöötajate tasu kõrgem, sest tasu on positiivses korrelatsioonis töötulemusega. Sisserändesurve on USAs suur, eriti ettevõtjad püüavad USA turule pääseda ja tundub, et see on olulisem kui Euroopa Liidu turg. Vaesematest riikidest vähemharitud inimesed soovivad rännata kõigisse arenenud riikidesse, aga tundub, et eriti heldema sotsiaalkindlustussüsteemiga Euroopa Liitu ja Austraaliasse.

Moraaliriskiks on ka koostöö puudumine. Kui on lihtsam teistelt võtta kui ise väärtust luua, siis hakatakse rohkem ressurssi endale ümber jaotama, selmet seda ise tekitada. Pole selge, kas andekamatele sobib suhteliselt rohkem koostöö või teistelt võtmine kas kavaluse või jõuga. Sõltub sellest, kui kiiresti kasvavad intelligentsusega vastavalt meeskonnatöö- ja petmisoskus. Kui halb ühiskonnakorraldus tuleneb osalt rumalusest, siis loob andekamatest koosnev riik tõenäoliselt paremad reeglid koostöö soodustamiseks.

Inimesed on üldiselt riskikartlikud, nii et eelistavad turvalisemat ühiskonda. Koostöö suurendab turvalisust, mis omakorda soosib koostööd. Inimesed proovivad kolida turvalisemasse kohta ning andekamad on osavamad tuvastama tegelikke turvalisi kohti ja sinna kolima, mis tugevdab positiivset valimit hea koostööga ühiskondadesse.

Ajakirjanduse motiveerimine teavet pakkuma

Kui tarbija ei maksa ajakirjanduse eest, siis on ta ise toode – tema oodatav rahakulutamine reklaami mõjul toob tulu reklaamijatele, kes sellest tulust maksavad ajakirjandusele reklaamipinna eest. Sel juhul pole ajakirjandusel erilist põhjust tarbijat olulistest teemadest teavitada ega tagada talle räägitava jutu tõesust.

Mitte igasugune ajakirjanduse eest maksmine ei motiveeri ajakirjanikke esitama tõde, kogu tõde ja ainult tõde. Kui maksta tuleb iga artikli lugemise eest, siis püüab ajakirjandus tekitada lugemiskiusatust nagu toidutootja ülesöömistungi. Selleks tehakse pealkirjad lugema kutsuvaks klikisöödaks nagu toidupakend õgimiskiusatust põhjustavaks. Sisu tõesus või tervislikkus pole eriti oluline, sest tarbimise tagajärgede saabudes on raha ammu makstud. Sarnane on USA probleem tervishoiusüsteemi ülekulu ja kesiste ravitulemustega, sest protseduuripõhine maksmine motiveerib tegema ebavajalikke protseduure ja muudab ennetustöö kahjumlikuks. Kõige kasumlikum protseduur on selline, mis tekitab kõige kallima järgnevate protseduuride vajaduse. Protseduuride läbimüügi suurendamiseks võidakse hirmutada potentsiaalseid patsiente terviseohtudega, mida tasuline abi väidetakse ära hoidvat. Samal viisil reklaamitakse ka Eestis suuresti ebavajalikke vereanalüüsiteenuseid ja toidulisandeid.

Täiuslikku motivatsiooniskeemi ajakirjandusele, toidutootjatele või tervishoiuasutustele on matemaatiliselt võimatu koostada mitmel põhjusel: Myerson-Satterthwaite teoreem, dünaamiline negatiivne valim, moraalirisk ja riskikartlikkus koos, kusjuures iga paar neist probleemidest on piisav, et Pareto-efektiivsust poleks võimalik saavutada. Siiski on mõned motivatsiooniskeemid paremad kui teised, sest loovad müüjale rohkem ühishuvi ostjaga, et tema teadmisi või tervist tagada. Näiteks pikaajaline koostöö võimaldab korratava mängu karistusi kohaldada. Karistus lepingupartneri praeguse ärakasutamise eest lühiajalise kasu nimel on tulevase tulu kaotamine, sest püsikliendid peletatakse. Kui maksta tervishoiutöötajatele või toidutootjatele inimese tervena elatud aastate eest, siis on neil huvi ennetuseks, vajalike protseduuride tegemiseks ja ebavajalike ära jätmiseks nagu ka tervisliku toidu sobivas koguses pakkumiseks. Pole muidugi garantiid, et klient pakkujat ei vaheta või mujal ebatervislikku toitu ei söö ja siis algsele koostööpartnerile vähem ei maksa. See ostjapoolne moraalirisk välistab Pareto-efektiivsuse, aga kui see risk on piisavalt väike, võib tulemus efektiivsele lähedal olla.

Ajakirjandust motiveeriks piisavas koguses tõest teavet pakkuma samuti pikaajaline koostöö kui lugejad kontrolliksid tagantjärgi esitatud väidete tõesust ja olulise info olemasolu ning otsustaksid tulemuse põhjal tellimuse jätkamise üle. Ainult tõesuse tuvastamine motiveerib esitama võimalikult vähe väiteid, et kusagilt ei saaks kinni hakata, analoogselt poliitikute ebamääraste lubadustega. Ainult olulise info olemasolu kontroll tähendaks kõigi vastandlike väidete valimatut eetrisse paiskamist, et mõni neist ikka täppi läheks. Nende vastandlike motiivide tasakaalustamiseks peakski kontrollima nii seda, kas esitatakse ainult tõde kui ka seda, kas kogu tõde. Pikaajaline leping eemaldaks ka vajaduse sisutühja juttu genereerida, et leheruumi või eetriaega täita, piisaks pikaajalise keskmise teabehulga kokkulepitud tasemel hoidmisest.

Väärtust loob nii sisu kui vorm, näiteks ajakirjanduse puhul nii tõene täielik teave kui ka lihtsasti arusaadav esitus. Toidu puhul vastavalt tervislik täisväärtuslik toit mugavas pakendis. Tervishoiuteenuse puhul vajalikud protseduurid ja ravimid mugaval ajal, kohas ja viisil.

Sisu ja vormi vahel võib olla konflikt. Mugav kiiresti söödav toit on tihti põhjalikult töödeldud (peenestatud, kuumutatud) ja selle kiire seedimine tõstab järsult veresuhkrut. Pingutuseta mõistetav jutt ajakirjanduses võib ülelihtsustamise kaudu teavet moonutada või keerulised seletused ära jätta. Ajakirjanike ajakulu teksti vormi lihvimiseks ja ilusaks kujunduseks tuleb sisu otsimise ja kontrollimise arvelt. Tervishoiuteenuse mugavamaks tegemine nõuab ressursse, mille peab kusagilt võtma, näiteks tervishoiutöötajatele meeldiva suhtlemise õpetamine võtab aega, mida võiks kulutada sisulise ravioskuse täiendamiseks. Mugavas asukohas on tervishoiuasutusel kõrgem üür, selle võrra vähem raha varustuse ja palkamise jaoks. Samuti saaks ilusa sisustuse asemel osta ravimeid ja masinaid.

Ka pikaajalises koostöös maksab ostja selle põhjal, kas ta arvab, et talle on varem head toodet või teenust pakutud, mitte tegeliku kvaliteedi eest. Üks lahendus oleks kihlvedu müüjaga tema kauba mingi objektiivselt mõõdetava omaduse või teenuse tuvastatava tulemuse peale. Selline kihlvedu on tuntud ka kui garantii. Näiteks pakuvad silma laserlõikajad tasuta korduslõikust kui algse operatsiooniga saadud nägemisteravus osutub mõõtes piisavalt viletsaks. Väidetavalt tervisliku toidu garantii oleks kihlvedu tulevase kehamassiindeksi, kolesterooli- ja veresuhkrunäitajate peale, aga tarbija moraalirisk ja negatiivne valim teeb sellise kihlveo (sisuliselt tervisekindlustuse) tootjale ohtlikuks.

Ajakirjandusega saaks kihla vedada nende väidete tõesuse ja täielikkuse üle kui neid väiteid hiljem kuidagi objektiivselt kontrollida saab. Kihlveoturud (betting market) pakuvad mitmesuguste sündmuste üle kihla vedamise võimalust, sealhulgas ka mõnede arvamusliidrite ennustuste (valimistulemused, majanduskasv, katastroofid) täppimineku üle. Aktsiaturul kauplemine on samuti selline kihlvedu üldiste majandusnäitajate ja konkreetsete ettevõtete tulemuste üle. Kui ajakirjanik või arvamusliider ise usub oma juttu, siis peaks ta ka sellele vastavalt kauplema.

Miks palgad sama töö eest erinevad

Oletame, et põlevkivi on füüsikalistel põhjustel (kütteväärtus, saastavus) poole vähem väärt kui kivisüsi ja lisaks on põlevkivi vähemalt sama raske kaevandada. Ühes riigis leidub ainult põlevkivi, teises ainult kivisütt. Kaevur suudab mõlemas riigis sama tehnikaga samade liigutustega ajaühikus sama koguse kaevandada. Lihtsuse mõttes eeldame, et kaevurid omavad seda ettevõtet, kus töötavad ja puudub tööjõu ja kapitali liikumine riikide vahel, aga kaubad nagu põlevkivi ja kivisüsi on piiranguteta kaubeldavad. Põlevkiviriigis saab kaevur poole vähem palka kui kivisöeriigis, kuigi teeb võibolla isegi raskemat tööd. Põhjus lihtne: ta loob poole vähem väärtust.

Mõtteline eksperiment, kas töötasu peaks sõltuma töö raskusest või tulemusest (kasulikkusest teistele): üks inimene kaevab kraavi ja ajab selle jälle täis, rassides nii päevast päeva, aga kasu pole sellest kilplasetööst kellelegi. Kas talle peaks palka maksma? Kas maksaksid seda oma (maksu)rahast? Teine inimene on geenius, kes naudib inimkonnale kasulike avastuste tegemist ja oma leiutiste laialijagamist. Kas peaks ta nullpalgaga nälga jätma, kuna töö on talle hobi ja ta teeks seda ka tasuta?

Kui bussijuht põlevkiviriigis veab tööle põlevkivikaevurit ja teine bussijuht kivisöeriigis kivisöekaevurit, tehes täpselt sama tööd sama marki bussiga, säästes kaevuri aega samas mahus, siis on põlevkiviriigi bussijuhi töö poole vähem väärt kui kivisöeriigi oma, sest lisaaeg, mida bussijuht kaevurile pakub, kulub vastavalt kas põlevkivi või kivisöe kaevandamiseks. Kaevandatud ühikuid on sama palju, aga kivisöe väärtus on poole väiksem, seega säästetud töötund on poole vähem väärt. Seega saab ka bussijuht põlevkiviriigis poole vähem palka, mitte ainult kaevur.

Kui arst põlevkiviriigis ja teine kivisöeriigis ravib vastavalt kohalikku bussijuhti, võimaldades tal haigusest päev varem tööle naasta, siis põlevkiviriigi arst säästab oma bussijuhile sama palju aega kui kivisöeriigi arst sealsele bussijuhile, aga see aeg on poole vähem väärt, sest põlevkiviriigi bussijuht kasutab seda põlevkivikaevuri aja säästmiseks, mis on poole vähem väärt kui kivisöekaevuri aeg. Seetõttu saab põlevkiviriigis ka arst poole vähem palka kui arst kivisöeriigis.

Jätkates seda ahelat, kui IT spetsialist automatiseerib sama ravibürokraatia mõlemas riigis, säästes sellega tunni kohaliku arsti aega, siis on see automatiseerimine põlevkiviriigis poole vähem väärt, sest arsti aeg on seal poole odavam. Nii saab IT spetsialist põlevkiviriigis sama programmi eest poole vähem raha, sest selle koodi väärtus on poole väiksem. Väärtus tuletatakse kaudselt põlevkivi väärtusest mööda ülaltoodud ajasäästuahelat.

Loodusressurss võib olla ka puhas selge õhk ja kõrged mäed. Astronoomid näevad sama varustuse ja tööga Tšiilis palju selgemalt ilmaruumi kui saastatud, vihmases ja pilvises Bangladeshis, seega on Tšiili astronoomide avastuskiirus suurem. Tootlikuma töö eest maksab turg neile vastavalt suuremat palka. Ilusa looduse külastamise eest maksavad ka turistid rohkem kui prügistatud jäätmaa.

Ressurss, millest palgavahe alguse saab, ei pea olema loodusvara, vaid võib puhtalt vaimne olla. Kui ühe riigi teadlased ja insenerid on ajaloolis-kultuurilistel põhjustel haritumad, seega toodavad samas ajavahemikus sama varustuse ja pingutusega rohkem uusi lahendusi, muutes inimkonna tööd kiiremini efektiivsemaks, siis on nende palk ka vastavalt kõrgem kui need lahendused rahvusvaheliselt kaubeldavad on. Targema riigi kokk, kes neid teadustöötajaid toidab, aitab siis rohkem inimkonna arengule kaasa kui nõrgema haridustasemega riigi teadlaste ja inseneride toitlustaja.

Väärtuslikuks rahvusvaraks on ka selline ühiskonnakorraldus, mis paneb inimesed ühisema eesmärgi suunas töötama. Korruptsioon on koordinatsioonimäng. Kui seadusetus riigis kulutavad kaks naabrit aega üksteiselt varastamisele või omandi üle kaklemisele, seaduskuulekas riigis aga on omandiõigused tagatud ja sealne naabripaar teeb hoopis inimkonnale kasulikku tööd, siis saavad seaduskuuleka riigi naabrid mõlemad kõrgemat palka kui seadusetu riigi omad. Nende aega säästev kuller loob siis omakorda rohkem väärtust ja saab vastavalt rohkem palka. Usaldus lubab neil asju ühiselt osta ja vaheldumisi kasutada, seega kulub sama töö tegemiseks vähem ressursse.

Seadusetu riigi inimeste vaimujõud kulub enamjaolt isikliku turvalisuse pärast muretsemisele, kodu kindluseks ehitamisele, seljatagust kaitsva korruptsioonivõrgustiku loomisele ja selle kaudu rikkuse teistelt varastamisele ja säilitamisele, mitte rahvusvaheliselt kaubeldavate leiutiste tootmisele nagu seaduskuuleka riigi teadmismajanduses. Tänapäeval on enamiku riikide rikkusevahed seletatavad põhiliselt nende institutsioonide ja ühiskonnakorraldusega, sest loodusressursside vahe on isegi arengumaade kasuks ja suurema osa lisandväärtusest loob teenindussektor, mis põhineb koostööl ja haridusel.

Targad otsused loovad tulevase ressursi, millest sissetulekuerinevus hargnema hakkab. Üks riik investeerib maksumaksja raha rahva arvutialasesse haridusse, teine maanteede laiendamisse. Tulevikumajandus põhineb arvutitel, mitte asfaldil. Seega loob arvutiriigi elanike inimkapital tulevikus rohkem väärtust kui asfaldiriigi teed, millel sõitjaid vähe, sest internetipõhine kaugtöö, asjade kohalik 3D printimine ja lendavad kaubadroonid vähendavad sõidu- ja veoautode kasutusvajadust. Vastavalt saavad arvutiriigi elanikud ka tulevikus kõrgemat palka kui asfaldiriigi omad.

Piiride avanemisel tööjõu liikumisele hakkab konkurents palgaerinevusi tasandama, sest põlevkivikaevur võib pakkuda oma teeneid kivisöe kaevandamisel, milles ta on pea sama edukas kui kivisöekaevur. Selle eest võib ta küsida ligi kivisöekaevuri palka, peaaegu kaks korda kõrgemat kui põlevkivisektoris makstakse. Samuti teda vedav bussijuht, kes võib sama hästi vedada põlevkivikaevureid kui kivisöekaevureid. Seetõttu saab ligi kaks korda suuremat palka küsida ka arst, kes suudab sama hästi ravida nii põlevkivikaevureid vedavat bussijuhti kui kivisöekaevurite transportijat.

Õuejõusaali varustuse varastamisvastane kaitse

Välijõusaalide varustus on peaaegu kasutu ja ma pole peaaegu kunagi näinud kedagi neid kasutamas. Kui, siis prooviks või nalja pärast. Varustus pole kohandatav kasutaja pikkusele ega jõule. Masinad on ka kallid ja iga masinaga on tehtav vaid üks harjutus või väike arv. Parem oleks õuejõusaali varustuseks valida tavalised kangid, hantlid ja sangpommid, millega saab teha paljusid erinevaid harjutusi, mille raskust saab kohandada ja mis on trenažööridest odavamad.

Hantlite ja kangide puuduseks on nende lihtne varastatavus. Teisejärgulisena (ja mida juhtub tihti jõusaalides) ka kaastreenijaid takistav vedelema jätmine ja raskuste kangi peale jätmine, mis kangi kõveraks painutab. Varastamise vastu aitaks see, kui kangi otsad pika lõdva ketiga maa külge kinnitada. Kettad saab kangilt keti peale lükata või ketilt kangile, et raskust kohandada. Ketid peaksid olema piisavalt pikad ja lõdvad, et mitte takistada tõstmist.

Samuti saab ketiga mingi ankrupunkti külge panna hantlid ja sangpommid. Ringikujulised kummilindid võib posti külge lukustada, aga vargad saavad need lahti lõigata ja need on siis vargale teatud määral kasutatavad. Muidugi saab ka ketaslõikuri või keevitusaparaadiga ketid lahti lõigata, et hantleid ja kange varastada, aga see nõuab planeerimist ja ettevalmistust. Loodetavasti pole lõikamine varaste vaeva väärt, eriti kui raskused on tehtud raudbetoonist, mis on odavam kui jõusaalivarustuseks tavaliselt kasutatav teras.

Ruumipuudus pole välijõusaalis nii suur kui siseruumis, seega võivad raskused olla mahult suuremad ja mitte nii tihedalt üksteise kõrvale või otsa ladustatavad nagu jõusaalikettad. Kang võib olla pikem, et selle otstesse ketaste asemel betoonplokid mahuksid.

Kallimad varastamisvastased lahendused on turvakaamerad ja varustuse sisse ehitatud GPS-jälgijad nagu need, mida rendisähkude asukoha jälgimiseks kasutatakse.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Lobitöö asemel ise tegemine

Kui maksumaksja tahab midagi, mida tavaliselt pakub riik või omavalitsus (kool, tee, sotsiaal- või tervishoiuteenus), siis tavaline viis püüda seda saavutada on sõnadega (lobitöö, survegrupi algatamine, kohtuasi) või poliitikutele raha annetades. Lootus on, et osa maksudena riigile makstud rahast kasutab riik siis maksumaksja hüvanguks. Mõnikord võib aga parem olla asendada osa palgatööst ise oma soovi saavutamiseks tegutsemisega.

Töötades osaajaga täisaja asemel vabaneb iga päev tunde, mille jooksul saab ise rajada tee, koolitada enda või teiste lapsi, hoolitseda vabatahtlikuna abivajajate või enda tervise eest. Raha on sel juhul tööriistadeks ja materjalideks ikka vaja, nii et natuke peab tööturul teenima, aga optimaalne osalus võib olla keskmise kodaniku omast väiksem.

Selle asemel, et kulutada aega, et püüda suunata maksuraha enda hüvanguks, võib efektiivsem olla otsene tegutsemine eesmärgi heaks. Näiteks kui mõlemad lapsevanemad, kes töötavad täisajaga ja tahavad lasteaiakohta, saavad lülituda poole kohaga tööle, siis katavad nad kahe peale päeva ära – saavad ise endale lastehoiuteenust pakkuda. Sel juhul ei sõltu nad survegrupi edust linnavalitsuse mõjutamisel linnatelevisiooni asendamiseks lasteaedadega. Palgas kaotavad lapsevanemad umbes poole (sest maksumäär madalam, aga osaajaga töö tunnipalk väiksem) ja riik kaotab poole neilt saadud maksurahast. Lisaks säästavad lapsevanemad aega ja närve linnavalitsejatega suhtlemisel. Maksutulu vähenemine võib ka riigile suuremat survet avaldada kui lobitöö ja kohtuskäimine ning see võib motiveerida avalikku sektorit korralikku teenust pakkuma.

Ise endale teenuse pakkumine on ühiskonna seisukohast enamasti ebaefektiivne, sest puuduvad mastaabisääst ja spetsialiseerumine, aga individuaalsest vaatepunktist on isetegemine paindlikum, ennustatavam ja vahel kvaliteetsem. Kui avaliku teenuse saamise tõenäosus on piisavalt väike või kvaliteet piisavalt halb, siis on parem seda ise pakkuda.

Numbriline näide: valik A on 8 tundi tööd päevas, 20 eurone brutotunnipalk, keskmiselt 12 minutit päevas linnavalitsuselt lasteaiakoha nõudmisele. Maksud on siis 4*8 =32 päevas, kätte netopalk 16*8 =128 päevas. Tõenäosus lasteaiakoha saamiseks t_A. Valik B on 4 tundi palgatööd päevas, 4 tundi lapsehoidu, 15 eurone brutotunnipalk, 0 tundi nädalas lasteaiakoha kauplemisele. Maksud 3*4 =12 päevas, netopalk 12*4=48 päevas, tõenäosus koha saamiseks t_B<t_A, ehk tõenäosus koha saamiseks suureneb kui kohanõudmiste arv ja linnavalitsuse maksutulu kasvavad. Oletame lihtsustuseks, et vanemad on nõus lapsehoiu-, lobi- ja palgatööd tegema sama tunnipalga p<15 eest (ebameeldivus on sama). Kui lasteaiakoha saamise tõenäosuste vahe t_A-t_B variantide A ja B vahel korrutatuna netopalga suurenemisega 128 -48 =80 võrra päevas on väiksem kui 12 minuti väärtus tunnipalgaks arvestatuna, ehk 80*(t_A-t_B) <1/5*p, siis on mõttekam ise lapsi hoida kui lasteaiakohta nõuda.