Sildiarhiiv: majandusteooria

Ahjukütte asemel mastaabisääst

Ahjuküte on aedlinnades talvisel kütteperioodil suurim õhusaaste allikas, mistõttu mitmes riigis seda piiratakse või keelatakse. Tuleoht on samuti argument keelamiseks. Kui ahjuga kütjad peaksid ise oma tulekahjuriski kindlustama, selmet riiklik Päästeamet ja vabatahtlikud neid sisuliselt teiste maksuraha eest kindlustaksid, siis tekiks kütjatel pisut motivatsiooni üleminekuks teistele kütteviisidele.

Eesti ajakirjanduses on arvamused vastu ahjukütte piiramisele ja isegi sellest loobumise subsideerimisele. Pealiskaudne vastu olemine on psühholoogiliselt mõistetav, kuna õhusaaste kahju on pikaajaline, ebakindel ja jaotub paljudele inimestele, aga ahjukütte kasu on isiklik ja kohene (soojus, elektri- või gaasikulu kokkuhoid). Samamoodi oldi vastu suitsetamispiirangutele, kiirusepiirangutele, öise alkoholimüügi keelamisele, aias prügipõletamise keelamisele.

Ahjukütte odavuse üks põhjus on keskkonnanõuete puudumine, mida katlamajad täitma peavad kui puitu või muud kütust põletavad – heitgaaside puhastamine ja CO2 kvoodi ostmine. Tihedalt asustatud aedlinnas võib teistele õhusaastega tekitatav kogukahju ületada isiklikku kasu, nagu ka prahi põletamisel. Sel juhul kõik võidaksid kui kõik lõpetaksid tahkekütuse kasutamise. Igaüks tahab muidugi, et teised lõpetaksid tema kahjustamise, aga ise saaks jätkata teiste kahjustamist.

Teine ahjukütte näilise odavuse põhjus on enda tööjõukulu mittearvestamine: puude riita ladumine, sealt ahju kandmine, süütamine, siibrite reguleerimine, tuha väljaviimine. Kui kütmisaja asemel teha palgatööd, saaks selle eest teatud raha. Küttes jääb see palk saamata. See palk on kütmise alternatiivkulu alampiir. Kui mõni väidab, et talle meeldib kütta, siis peaks ta teistele küttetoiminguid tasuta tegema, kuna väidetavalt naudib kütmist. Kindlasti elab ahjuküttega majades kehalise puudega inimesi, kes seda tasuta abi vajaksid.

Jättes kõrvale tervise- ja keskkonnakahju ning enda tööjõukulu, võib isegi ainult energiakasutuse mõttes olla efektiivsem viia oma küttepuud kesksesse katlamajja, toota seal elektrit, puugaasi või keskkütte kuuma vett ja edastada see eramutesse. Edastamise transpordikaod on elektril USAs keskmiselt 6% ja edastamiskaugused on seal oluliselt suuremad kui Eestis. Kuigi Eestis 2007 olid kaod suuremad. USAs Wisconsinis 2003 oli puidust elektri tootmise efektiivsus 18-24%. Edastamiskadu 6% maha, jääb järele 16,92-22,56%. Elektri kütteefektiivsus on 100%, soojuspumbaga kõrgem, sest soojusenergiat juhitakse siis majja sisse rohkem kilovatt-tunde kui elektrit kulub. Vanaaegse ahju kütteefektiivsus on California andmetel 20-40%. Suur osa puidus sisalduvast energiast läheb lihtsalt korstnasse. Lisaks jahutab mittehermeetilise siibriga korsten hoonet pidevalt, tõmmates sooja õhku välja. Kui ahju efektiivsus on 20% ja küttepuude soojuselektrijaama saatmisel saadava elektrikütte efektiivsus 22,56%, siis on keskne küte selgelt parem. Efektiivsem energiakasutus peaks peegelduma madalamas hinnas, aga maksud ja toetused võivad hinda moonutada.

Puidugaasi tootmise efektiivsus (gaasis sisalduv soojusenergia jagatud puidus sisalduvaga) on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 60-75% (ptk 2.2.2). Gaasi edastamiskadusid ei suutnud ma internetist leida, aga kui need on alla kolmandiku, siis on küttepuude gasifitseerimisjaama suunamine ja sealt tuleva puidugaasiga kütmine selgelt energiaefektiivsem (>40%) kui tavalise vana ahjuga. Seda eeldusel, et gaasitorustik on juba olemas, muidu tuleks paigaldamise kapitalikulu kasutusaastate peale jaotatuna gaasikütte hinnale juurde lisada.

Tänapäevasemad kodused pelletipõletid on USA keskkonnaameti andmetel kuni 87% efektiivsed. 1996. aastal olid need kuni 75% efektiivsed (tabel 2-2) ja 1988 kuni 68%. Kui eirata tervise- ja keskkonnakahju ja enda tööaega, siis tänapäevase pelletipõletiga soojuselektrijaama ja elektrikütte kombinatsioon ei konkureeri, ega ka puidugaasijaama ja gaasikütte kombinatsioon. Neid tegureid arvestades on ahjuküttest loobumine aedlinnades tõenäoliselt mõistlik.

Ratsionaalne kaitsetahe

Lisa kommentaar

Kas on ratsionaalne olla valmis oma riigi eest surema? Üksikisiku lühiajalisest perspektiivist mitte – las teised kannavad kulusid, isik ise võtab ainult hüved. Korratava mängu mõne tasakaalu käigus võib piisavalt kannatliku isiku jaoks olla ratsionaalne end teatud tõenäosusega ohtu seada, aga mitte 100% tõenäosusega. Täpsemalt, kui oht on piisavalt väike või ebatõenäoline, aga riigi või muu grupi karistus iseka ohuvältimise eest suur ja tõenäoline, siis on kokkuvõttes isiklikult parem riiki või gruppi kaitsta.

Grupievolutsiooni seisukohast võib ka grupi eest suremine ratsionaalne olla, sest grupp konkureerib teiste rühmadega ja alla jäädes võivad kõik allesjäänud grupiliikmed palju kannatada. Üks põhjus, miks Šveits on hea koht investeerimiseks, on selle kaitsevõime, mille suur osa on kaitsetahe. Investorite vara on seal kaitstud välise ohu eest ja õigusriigi tõttu ka siseohu eest (riigipoolne natsionaliseerimine või kuritegevus). Isegi kui kodanik hoolib ainult oma (pika perspektiivi) rahast, mitte riigist või kaaskodanikest, võib riigi kaitsmine ratsionaalne olla. Kaitsmine tõstab riigi tulevast mainet kaitsevõime osas. See maine toob sinna tulevikus raha juurde ja võib 50-aastases perspektiivis kõigi elanike elustandardit piisavalt tõsta, et praegune risk kaitsmises osalemisest end ära tasuks. Eriti kui su järeltulijad ka samas riigis elama hakkavad. Sõltub muidugi riski suurusest, mida on keeruline arvutada. Loevad nii vaenlase kui oma riigi võimsus, muuhulgas kaaskodanike kaitsetahe.

Kaitsjate vahel toimub koordinatsioonimäng – kui teised kaitsevad, on endal kasulikum kaitsta. Kui teised laiali jooksevad, on endal ohutum ära joosta. Uskumus teiste kaitsetahtesse tõstab enda kaitsetahet.

Naaberriikide uskumus antud riigi kaitsevõimesse vähendab nende rünnaku tõenäosust. Isegi kui šveitslased hea elu peal varjatult kaitsevõime minetavad ja ümberkaudsed riigid üldiselt agressiivseks muutuvad, hoiab jätkuv uskumus Šveitsi kaitsevõimesse vaenlasi ikka tagasi.

Soovi antud riigis elada ja oma vara hoida tugevdab just selle riigi kaitsevõime, mitte üldine sõjakus. Agressorriigist on targem eemale hoida, sest isegi tugev ründaja saab sõja käigus kannatada ja sealsed varad on hävimisohus. Agressori valitsus võib sõja rahastamiseks ka natsionaliseerida oma territooriumil asuva vara, eriti välismaalastele kuuluva.

Elektribörsi hind on madalaim, millega nõudlus kaetud saab

Lisa kommentaar

Millegipärast nimetatakse NordPooli börsihinda kõrgeimaks hinnaks ja viimase turule pääsenud pakkuja hinnaks. Ei tea, kas see on teadmatusest, soovist ühiskonnas pingeid kruvida või infooperatsioon börsi vastu. Pakkujaid on ju turul veel peale selle “viimase”, nad lihtsalt pakuvad kõrgemat hinda.

Börsil selgub madalaim hind, millega nõudlus kaetud saab, sest veel madalama hinnaga poleks vähemalt üks pakkuja pikemas perspektiivis nõus müüma. Hinna alandamine vähendaks pakkumist alla nõudluse. Tekiks defitsiit ehk elektrikatkestus. Kas eelistaksite kõrge hinnaga elektrit või elektrikatkestust? Kui katkestust, siis saate selle alati endale ise tekitada, lülitades oma elektri välja.

Müüjad pakuvad hinda üle oma piirkulu, et katta püsikulu ja kasumimarginaal. Lühiajaliselt saab riik neid sundida odavamalt pakkuma, aga kui müüja saadav hind on väiksem kui ta turule pakkus, siis tekitab see halva motivatsiooni edaspidi pakutavat hinda tõsta, et ka pakkumisest allapoole sunnitud hind kataks kogukulu. Mõelge, mida te ise teeksite kui müüksite midagi, mille hind teie küsitavast väiksemaks reguleeritakse – oma tööjõudu näiteks kui palk seatakse alla teie küsitu? Pikemas perspektiivis hinnad tõusevad. Müüjad peavad lisaks kulutama töötunde, et ennustada hinna riiklikku vähendamist ja tasakaalustada seda oma pakkumise kohandamisega.

Kui konkurents on piisavalt tihe (kasumimarginaal väike), siis paneb alla sunnitud hind kallimad pakkujad turult lahkuma. Tekib defitsiit. Suure turujõuga ettevõtete või kartelli hinda võib nende lahkumist kartmata alandada konkurentsitasemeni.

Raha pole otseselt vajalik

Lisa kommentaar

Raha on võim panna teisi inimesi midagi tegema – enamasti asju andma või teenuseid osutama. Seega pole raha otseselt isikule vajalik kui on olemas võim teisi enda soove järgima panna. Vene tsaar ei kandnud raha kaasas ega teadnud asjade hindu vaid lihtsalt küsis endale. Ristiisa filmides samuti maffiabossid lihtsalt võtavad asju või küsivad teeneid. Vahel teevad vastuteeneid. Ka tsaar võis anda ameti, maa või muu hüve.

Kuna raha on võim, siis teisi juhtivate või ressursse käsutavate inimeste rahaline sissetulek alahindab nende saadavaid hüvesid. Jätame kõrvale korruptsiooni, kus kasutatakse sotsiaalseid sidemeid, alluvaid või tööressursse selleks, mille eest muidu peaks maksma isiklikku raha. Hüve on ka see kui saad maailmas midagi enda äranägemise järgi muuta. Näiteks kujundad organisatsiooni strateegiat või heategevusvalikuid. Juhtiv teadlane saab grandirahaga endale „mänguasju” osta, käsutada doktorante ja järeldoktoreid enda valitud tegevuses kaasa lööma, võtta ajakirjadesse vastu endale huvitavaid artikleid ja sellega suunata teisi teadlasi enda valitud teemadele. Õppejõud saab oma vaateid levitada. Mitteteadlane või mõjuvõimuta teadustöötaja peaks teadusvarustuse ostudeks ja teiste suunamiseks kas enda maksujärgset raha kulutama või „rentima” varustust enda tööjõu eest, töötades kellegi teise laboris tema valitud projekti kallal. Algajad teadlased enamasti ei arvuta, kas neil oleks enda teadustöö edendamiseks kasulikum töötada mitteakadeemilisel tööturul ja osta endale laborivarustus ning palgata abilised kui üritada kellegi teise laboris töötades piisavat mõjuvõimu ja grandiraha saada.

Raha põhjused

Lisa kommentaar

Mõned majandusõpikud väidavad, et raha on väärtuse säilitamise vahend. Seda siis üksikisiku jaoks, kes saab praegu üle jäävad ressursid (näiteks enda tööjõu) rahaks vahetada, selle hoiustada, tulevikus taas kaupadeks ja teenusteks vahetada ja ära tarbida. Ma ei nõustu sellega, et väärtusi säilitab raha. Tegelikult ei hoiustata reaalseid ressursse ju rahas, vaid füüsiliselt ladudes või teadmistena ajudes ja arvutites. Säästja annab oma tööjõudu laenuks kui osutab oma tööjõuga teene ühiskonnale. Hiljem ühiskonnast keegi maksab talle tagasi vastuteenega, aga ei pruugi olla algse teene saajaga kuidagi seotud. Tööjõudu „ladustab” seega sotsiaalne norm: vastuteenete tegemine.

Ühiskonna seisukohast on raha nii mõõtühik, mälu kui kaubanduse efektiivsuse tõstja. Kui raha poleks olemas, toimuks vaid vahetuskaubandus. Kauplejad peaksid kogu aeg võrdlema kui mitu ühikut ühte kaupa või teenust on teine väärt. Arvutuskulu ja mõtlemisaeg selleks, eri inimeste erinevatest hinnangutest tulenevad vaidlused raiskaksid ressursse. Mõõtühik raha on kasulik samal viisil kui numbrid ja muud mõõtühikud. Kui numbreid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid karjakasvatajaid vahetamas „palju” kitsi „mitme” hobuse vastu ja järgmisel aastal vastupidi. Kes suudab arvutada, saab vastu võtta endale kasulikud tehingud ja tagasi lükata kahjulikud. Selline inimene oleks rikkam, evolutsiooniliselt edukam ja õpetaks ka oma paljudele lastele arvutamist.

Kui mõõtühikuid poleks, siis kujutlegem kiviaegseid korilasi vahetamas „suure” korvitäie juurikaid „mahuka” kotitäie pähklite vastu. Kes kaubakoguseid mõõta suudaks, sellel oleks tehingute valikul eelis.

Omatav raha netohulk mõõdab seaduskuulekate inimeste puhul teistele varem osutatud teeneid miinus enda tarbimist. Raha aitab meeles pidada, kes kellele kui palju võlgneb. Katsuge muidu meenutada kõiki aastatetaguseid heategusid, mida olete teistele teinud või neilt saanud. Saadud heateod võivad võtta kaupade vormi, sest kellegi toitmine on ju ka talle teene osutamine. Katsuge meenutada kogu oma tarbimist elu jooksul ja võrrelda selle väärtust oma tehtud töödega.

Kaubanduse efektiivsus suureneb raha kasutusele võtuga, sest ei pea enam otsima vajaduste topeltkokkulangemist: 1) kaubanduspartner pakub seda, mida sa vajad ja 2) vajab seda, mida sa pakud. Raha on ükskõik milline kaup, millega kõik teised kaubad on vahetatavad. Rahaga piisab kauplemiseks vajaduste ühekordsest kokkulangemisest.

Taksod nüüd negatiivne valim

Lisa kommentaar

Alguses olid piraattaksod need, kes kliente petsid, maksekaarte kopeerisid või ahistasid. Äpitaksode ja sõidujagamise alguses läksid sinna üle riskialtimad ja võibolla vähem usaldusväärsed taksojuhid (mõned Uberi ahistamisjuhtumid jõudsid rahvusvahelisse ajakirjandusse). Nüüd on enamik taksoteenust äppides. Vähesed on jäänud traditsioonilisse taksondusse, nii et tekib küsimus, miks nad on jäänud. Üksikud taksojuhid on konservatiivsed, kardavad tehnoloogiat ega soovi oma harjumusi muuta. Osa tahab ehk vältida äpipoolset kontrolli oma marsruudi ja hinna üle – kas siis jälitusparanoiast või soovist kliente petta. Äpp ju takistab juhil sõitjatele liigsuure arve esitamist, kuna arvutab sõidu hinna ja marsruudi alguses välja ja jälgib andmeside kaudu neist kinni pidamist. Äpp ise võib muidugi sõitjat algoritmiliste nõksudega tõmmata, aga suuremal ettevõttel on mainekahju pettusest suurem, seega rohkem motiivi lubadusi pidada.

Kui pettust plaanivaid taksojuhte on piisavalt suur protsent võrreldes tehnoloogiat või jälitust kartvatega, siis on taksojuhid negatiivne valim ehk keskmiselt ebaausamad kui äpi kaudu veoteenuse pakkujad. Kui osad kliendid selle välja nuputavad, väldivad nad edaspidi taksosid, mis suunab veel rohkem juhte äppe kasutama ja need juhid pole juhuvalim. Taksoturule jäävad järele juhmakamad kliendid ja nendelt suhteliselt suuremat kasumit teenivad ebaausad taksojuhid, sest petturi tulu vahe totu ja tavakliendi pealt on suurem kui ausa juhi tulu vahe. Mida suurem petturite protsent, seda rumalam peab olema klient, et sinna turule jääda. Mida rumalam keskmine klient, seda suhteliselt atraktiivsem on turg petturitele võrreldes ausate pakkujatega. Tagasisideahel juhtide negatiivse valimi ja klientide kasumliku rumala valimi vahel.

Fotode tegemine taksolitsentsist, hinnakirjast, auto numbrimärgist ja taksomeetri näidust signaliseerib, et seda klienti on keerulisem petta ja ta kaebab pettuse peale koos tõenditega. Selline signaal vähendab taksojuhi pettusemotiivi (moraaliriski). Tõenditest on ka otsest kasu kui pettus siiski toimub.

Edu ja ebaedu mõlemad head

Lisa kommentaar

On võimalik, et kaks vastandlikku tulemust on mõlemad head kui tulemus ise annab teavet selle tulemuse headuse kohta. Oletame, et inimene ei tea, kas ta sobib teatud töökohale, aga tööandja teab. Inimene kandideerib kohale ja tööandja palkab sobiva, aga lükkab tagasi ebasobiva kandidaadi. Kandidaat eelistab töötada kohal, kuhu ta sobib, ja mitte töötada seal, kuhu ta ei sobi. Palkamine on signaal, et inimene sobib kohale, nii et ta läheb sinna hea meelega. Tagasilükkamine on signaal, et inimene ei sobi kohale, nii et ta loobub rõõmsasti sellest kohast.

Sarnane õppimine sobivuse kohta võib toimuda igasuguse organisatsiooni, ürituse, inimrühmaga ja ka tegevuste puhul. Inimene proovib mingit hobi – kui ei meeldi või ei tule välja, siis on see kasulik teave. Ratsionaalne inimene võib olla rõõmus, et ei tulnud välja, sest tema isikuomadused ja oskused proovimisest peaaegu ei muutunud, said ainult selgemaks. Meelepaha läbikukkumise pärast tuleb enamasti arvamusest iseenda kohta, et ollakse halvem kui loodeti, aga ratsionaalsem oleks suunata see meelepaha ebatäpse lootuse pihta, mitte enda oskamatuse või läbikukkumise. Veel parem oleks meelepaha ära jätta ja tulevasi lootusi täpsemaks korrigeerida.

Teabe saamise tagajärjel mõlema tulemusega rahul olemine on eelistuste osas vastand Groucho Marxi probleemile (ma ei soovi kuuluda klubisse, mis on valmis mind vastu võtma), aga teabe osas sarnane. Klubi vastuvõtuotsus on informatiivne klubi kohta. Vastu võttev klubi on madalate standarditega, nii et sinna kuulujad on ilmselt sellised, kellega Groucho Marx ei taha sidemeid luua ega ennast seostada lasta.

Teine aspekt, mille kohta vastuvõtuotsusest õppida, on vastuvõtja otsuse täpsus. Kui inimene teab, et ta on hea töötaja, aga ei tea, kas tööandja hindab kandidaate täpselt või juhuslikult, siis tagasilükkamine on signaal, et juhuslikult. Teised sinna palgatud töötajad on sel juhul ilmselt suvaliselt valitud (nende hulgast, kel polnud paremat valikut kui sinna minna), nii et tööandja tulevik on tume. Heal töötajal on siis mujal parem perspektiiv, nii et ta on rõõmus, et ei sattunud selle juhupalkaja organisatsiooni. Halval töötajal on juhupalkaja juures lootust tööle saada, aga täpse hindaja juures mitte, nii et juhupalkajad saavad täpsete hindajate poolt tagasi lükatud töötajad, mitte rahvastiku keskmise.

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Lisa kommentaar

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

Vaktsineerima motiveerimine dünaamilise mehhanismidisainiga

Lisa kommentaar

Motivatsioon teha mingi valik X sõltub mitte ainult X-i praegusest kasust võrreldes alternatiividega, vaid ka oodatavast tulevasest kasust. Tulevast kasu vähendab see kui praegune valik X eemaldab tulevikus mingeid võimalusi. Kui X on otsus, mida saab teha ainult ühe korra, siis selle tegemine praegu eemaldab võimaluse teha seda tulevikus. Ühekordse otsuse näide on esimese vaktsiinidoosi saamine, sest teist korda pole esimest doosi võimalik saada. Laiemalt, ükskõik millega esimest korda alustamine on ühekordne otsus.

Kui ühekordne otsus muutub tulevikus kasulikumaks, aga praegune kasu sellest jääb samaks, siis väheneb motivatsioon seda praegu teha. Kaotatav tulevane kasu on praegu tegutsemise miinuspool ehk edasilükkamise pluss. Mida suurem tulevane kasu, seda suurem motiiv edasi lükata. Kui näiteks vaktsineerimise eest hakatakse tulevikus (rohkem) tasu maksma, siis tekitab see motiivi oodata vaktsineerimisega kuni tasu maksmine algab.

Praegune tasu motiveerib muude tegurite samaks jäädes praegu vaktsineerima. Probleem on aga, et praegune tasu võib tekitada ootuse, et tasu tulevikus suureneb. Sel juhul loob vaktsineerimise tasustamine soovitule vastupidise motivatsiooni. Loterii vaktsineeritute vahel ja otsene raha maksmine võib aeglustada vaktsineerimist, kuna oodatakse veel suuremat raha tulevikus.

Dünaamiliselt vaktsineerima motiveerimine kasutab ülaltoodud põhimõtet vastassuunas, lisaks sellele, et vaktsiini suhteline eelis mittevaktsineerimise ees peab ajas suurenema, arvestades, et iga doos eraldi on ühekordne otsus. Suhtelise eelise suurendamiseks peaksid piirangud mittevaktsineeritutele aja jooksul karmistuma ja vaktsineeritutele leevenema.

Praeguse vaktsineerimise isikliku kasu tõstmine tulevasega võrreldes nõuab, et need, kes end praegu vaktsineerida lasevad, oleksid eelisseisus nende ees, kes venitavad. Hetkel muutuvad vaktsineerimiskohad ja -ajad järjest mugavamaks, mis loob motiivi vaktsineerimist edasi lükata. Selle asemel peaks vaktsineerimise mugavus aja jooksul ennustatavalt vähenema, et praegu vaktsineerimine oleks kasulikum kui tulevikus. Samal eesmärgil peaks inimene testimise eest ise järjest rohkem maksma ja testimisnõue peaks tulevikus laienema. Ühiskonna seisukohast mida varem, seda parem. Motiveerides inimesi vaktsineerimisotsust varasemaks tooma, muutub isiklik motiiv sarnasemaks üldise heaolu motiiviga.

Dünaamiline mehhanismidisain peab tegema vaktsineerimise isiklikult kasulikumaks kui kaks alternatiivi: 1) mitte kunagi vaktsineerimine ja 2) vaktsineerimise edasi lükkamine. Vaktsineerimise teeb mitte kunagi vaktsineerimisest atraktiivsemaks piirangute vahe suurenemine mittevaktsineeritute ja vaktsineeritute vahel. Edasilükkamisest atraktiivsemaks teeb tasu vähenemine ja kulude suurenemine ajas, näiteks vähem vaktsineerimiskohti ja -aegu, vaktsineerimise kõrgem hind.

Kaudne positiivne tagasisideahel vaktsineerimises on, et mida rohkem inimesi on vaktsineeritud, seda suurem on selle ühiskondlik toetus. Selline karjainstinkt on käitumisökonoomika vallast, mitte ratsionaalne, aga seda on näha muudes ühiskondlikult kasulikes tegevustes ajateenistusse astumisest ja liiklusseaduse järgimisest kuni enda järelt koristamiseni. Mida rohkem teisi teeb, seda suurem on motiiv endal teha.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Lisa kommentaar

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.