Sildiarhiiv: tõelisus ja näilisus

Väidete tõesuse hindamine valdkonnas, mida ise ei tunne

Arvamusliidrid, ajakirjandus, turundajad jne esitavad igasuguseid väiteid, mille tõepära võib valdkonda mitte tundval inimesel olla keeruline tuvastada. Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal. Täit tõde ei saa me kunagi teada, kuna elame tõenäosuslikus universumis. Isegi piisavalt keeruline deterministlik protsess näib juhuslik (Lipman 1991). Täit tõde pole enamasti vaja, sest piisavalt väikese veaga teabest piisab õige otsuse tegemiseks. Teatud määral informatiivse signaali saame peaaegu iga väite kohta.

Esimene kontroll on loogika. Kahest omavahel vastuolus väitest on vähemalt üks vale. Võivad ka mõlemad väärad olla, näiteks „X on ainult homoseksuaalne”, „X on puhtalt hetero” kui X on tegelikult bi. Muu teabe puudumisel väheneb iga vastuolus osaleva väite tõesuse tõenäosus. Väidete võrdlemiseks peab muidugi väitja varasem jutt meeles olema. Igasugune väidete kontroll vajab mälu – kas varasemate väidete, füüsikaseaduste või muude teabeallikatega võrdlemiseks.

Vastuolu on negatiivne signaal tõesuse kohta, seega väidete kooskõla on positiivne signaal. Üldiselt, kui üks signaali väärtus suurendab mingit tõenäosust, siis vastandlik signaali väärtus vähendab seda. Paljude võimalike signaali väärtuste korral kui üks signaali väärtus suurendab millegi tõenäosust, siis on olemas ka vähemalt üks signaali väärtus, mis seda tõenäosust vähendab.

Väidete kooskõla on enamasti üsna nõrk signaal tõesusest, sest enamik väiteid on samal allikal kooskõlalised. Kui signaali väärtus esineb tihti, siis ei ütle selle esinemine eriti palju – olukord on tavalisele lähedane.

Väite tõesust saab kontrollida, võrreldes seda maailma kohta teada olevaga (füüsikaseadused, objektiivsed mõõtmised nagu turvakaamera salvestis jne), aga jätan need variandid kõrvale, kuna eelduseks oli valdkonda mitte tundev inimene. Selline kuulaja ei pruugi suuta siduda arvamusliidri väiteid muude valdkondadega ja tuvastada vastuolu või kooskõla.

Teised kontrollid väidete tõesuse kohta on statistilised. Kui antud valdkonnas tuleb andmeid juurde, siis parim hinnang tõe kohta muutub ajas, sest tõenäosus, et uued andmed langevad täpselt kokku varasema hinnanguga, on nullilähedane. Seega peaks aus asjatundja oma arvamust iga uue andmeavaldamise valguses pisut muutma. Muutus võib olla nii väike, et sõnades seda ei väljendatagi, ainult arvuliste prognooside komakohad erinevad. Inimene, kes endale aru annab, et ta täit tõde ei tea (sest keegi ei tea), on valmis andmetest saadavat teavet oma uskumusele lisama ja seega keskmist uskumust nihutama. See kehtib tegeliku maailma kohta, mitte abstraktsete konstruktsioonide nagu matemaatika. Ega teada oleva matemaatika kohta uusi „andmeid” peaaegu ei tulegi. Matemaatika areneb varem mitte teada olnud seoste avastamisega ja vahel tõestuses vea avastamisega.

Kaljukindlalt samale seisukohale jäämine uutest andmetest hoolimata on negatiivne signaal allika tõesuse kohta. Usuhullud tunnevad uhkust oma tugeva usu üle, mida miski kõigutada ei suuda, ehk oma soovimatuse üle õppida.

Teisest küljest, arvamuse radikaalne muutmine iga uue andmeavaldamise järel on samuti negatiivne signaal allika tõesusest, sest oma uskumust statistiliselt õigesti uuendades peaks uus teave lisanduma vanale, mitte seda asendama. Erandiks on kui uued andmed tõestavad, et eelnevad andmed olid puhas müra ja tuleks ära visata, näiteks olid võltsitud. Selline tõestus on haruldane ja alati on võimalus, et uued andmed ise on valed. Valesüüdistusi võltsimises on ennegi esitatud.

Enamiku praktikas esinevate tõenäosusjaotuste puhul on uus uskumus peale andmete lisandumist vana uskumuse ja uue signaali vahepeal. Normaaljaotusega muutuja korral, kui andmetes sisalduv müra on ka normaaljaotusega, siis on uus uskumus lineaarne kombinatsioon vanast uskumusest ja uuest signaalist. Enamasti peaksid andmed „tõmbama uskumust enda poole” ja mitte „endast üle teisele poole”, aga esineb ka tõenäosusjaotusi ja signaalimüra kujusid, mille korral kogu uskumuse jaotus liigub uuest signaalist eemale. Enamasti on arvaja väite liikumine uute andmete näidatud suunas, aga mitte andmetest „üle hüppamine” positiivne signaal tõesuse kohta ja eemaleliikumine negatiivne.

Mida rohkem on varasemaid andmeid ja väiksem uute andmete valim, seda vähem peaks uskumus uute andmete mõjul liikuma. Kaua teada olnud tervisliku toitumise põhimõtted (toidupüramiid) peaksid uute uurimuste valguses muutuma vaid mikroskoopiliselt. Tundmatu viiruse avastamisel võivad alguses uurimused ausate asjatundjate arvamusi radikaalselt muuta, aga teabe lisandudes sama suured uuringud üha vähem ja vähem. Kui varasemate andmete hulk läheb lõpmatusse, siis uskumuse keskväärtuse muut peaks minema nulli (martingaali koondumisteoreem, martingale convergence theorem).

Keskmiselt peaks uue uskumuse keskväärtus võrduma vana uskumuse keskväärtusega, nii et uskumuse ühes suunas liikumisi on (muutuse suurusega kaalutult) keskmiselt võrdselt teises suunas liikumistega. Muidu oleks varasem uskumus ju kallutatud olnud kui uus uskumus järjekindlalt ühes suunas muutub.

Statistiline kontroll nõuab piisavalt suurt valimit väiteid samalt allikalt, et väidete kaalutud keskmine muutus aja jooksul ühes ja teises suunas oleks arvutatav piisavalt väikese veaga.

Kokkuvõtteks, uskumus, mis on saadaoleva teabe põhjal parim hinnang tõe kohta, peaks andmete mõjul 1) muutuma, 2) rohkem kui uusi andmeid on rohkem, 3) vähem kui varasemaid andmeid on rohkem, 4) igas suunas keskmiselt ühepalju, 5) andmete suunas, 6) mitte liiga palju.

Seotud sisu:

On the optimal burden of proof

Paarisuhtes mitteolevaid naisi rohkem kui mehi

22% mehi ja 30% naisi väidab end mitte olevat paarisuhtes Postimehes 10.11.2021 avaldatud (Mihkel Servinski, Hillar Petersen “Eesti mees on tubli isa”) Pere Sihtkapital SA tellitud Norstati uuringu ja samas võrdluseks toodud kevadise „enne emadepäeva” uuringu kohaselt. Valimi suurus on meeste uuringul 2000, oletatavasti sama ka naiste uuringul, nii et suhtes mitteolevate protsendid on valimites sugude lõikes statistiliselt oluliselt erinevad (kalkulaator). Populatsioonis 650000 (üks sugupool Eestis) annab valimi suurus 2000 veapiiriks alla 3%, nii et valimist järeldub statistiliselt oluline erinevus kogu populatsioonis. Mis on võimalikud seletused meeste ja naiste paarisuhte tõenäosuse erinevusele? Naljaga pooleks pakun mõned ebatõenäolised põhjused, aga tõsiseltvõetavat ei oska ma öelda.

1) Samasoolisi paarisuhteid meeste hulgas 8 protsendipunkti rohkem kui naiste seas.

2) Rohkem naisi on suhtes mitme mehega kui mehi mitme naisega.

3) Valimid on võetud kevadel ja sügisel, seega paljud suhted suvel lõppesid.

4) Erinev suhte definitsioon meestel ja naistel – mees arvab, et on suhtes, aga naine ei arva.

5) Mehed valetavad küsitlejale, et on suhtes või naised valetavad, et ei ole.

6) Kaheksa protsendipunkti rohkem mehi kui naisi on suhtes väljaspool Eestit elavate inimestega, keda küsitlus ei hõlma.

7) Uuringu korraldaja või artikli autorite või ajakirjanike näpuviga protsentidega.

Statistikaameti 2011 andmed paarisuhete kohta RL0708: VÄHEMALT 15-AASTASED TAVALEIBKONDADE LIIKMED, 31. DETSEMBER 2011 | Sugu, Maakond, Seaduslik perekonnaseis, Vanuserühm, Tegelik perekonnaseis ning Leibkonna suurus. Statistika andmebaas

..kooselus seadusliku abikaasaga ..vabaabielus Partnerita
Mehed
15-19 20 353 33 969
20-24 1 185 6 479 40 244
25-29 6 502 13 780 26 317
30-34 12 814 14 231 17 329
35-39 16 741 12 786 15 069
40-44 18 973 10 308 13 695
45-49 20 389 7 575 13 035
50-54 22 958 6 196 13 018
55-59 21 983 4 671 11 479
60-64 20 466 3 480 9 335
65-69 14 456 2 150 6 021
70-74 15 189 1 663 6 075
75-79 9 672 856 4 300
80-84 5 659 414 3 351
85 ja vanemad 1 996 157 2 082
Naised
15-19 106 1 313 31 368
20-24 2 771 11 557 31 276
25-29 10 159 15 640 19 629
30-34 15 230 13 447 14 657
35-39 17 913 11 331 15 057
40-44 19 254 8 756 16 465
45-49 20 151 6 345 17 609
50-54 22 612 5 374 20 486
55-59 21 850 4 109 21 455
60-64 19 787 2 954 22 868
65-69 13 398 1 762 19 239
70-74 13 277 1 391 26 800
75-79 7 701 740 23 350
80-84 3 731 291 20 837
85 ja vanemad 1 063 105 15 620

Väited, et loodustooted on tervislikumad kui ravimid

Tihti kohtan ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias väiteid loodustoodete kasulikkusest. Paljud on kallutatud allikatest – nende toodete turundajatelt – aga ka niisama umbluu-uskujatelt. Küsin siis mõned lihtsad küsimused.

Kas loodustoode koosneb ainult ühest ainest? Või paarist-kolmest? Hinnanguliselt, kui mitu erinevat kemikaali loodustoode sisaldab?

Milline on tõenäosus, et paarisajast loodusest võetud kemikaalist kõik on kasulikud või vähemalt inimesele ohutud?

Kas evolutsioon viib selleni, et organism toodab ainult ohutuid kemikaale? Kas organismile on kasulik olla söödav? Kuidas kaitsevad eriti liikumisvõimetud organismid nagu taimed ja seened ennast haiguste ja ärasöömise vastu?

Kuidas reageerib ühe organismi immuunsüsteem tavaliselt teise organismi biomolekulidele, näiteks teise immuunsüsteemi valkudele?

Kui oleks võimalik eraldada loodustootest kasulikud ained ja tarvitada ainult neid, kas see oleks tervislikum kui tarvitada kõiki selles organismis sisalduvaid aineid?

Kummale on rangemad ohutuse ja tõhususe nõuded – loodustoodetele või ravimitele? Kas toidulisanditele, mille alla loodustooted juriidiliselt liigituvad, on tõhususe nõue? Kumb on ohutum, kas see, mis vastab rangematele ohutusnõuetele või see, mis vastab leebematele?

Kui loodustoote turundajal oleks võimalik sellele ka ravimina heakskiit saada, kas ta teeks seda? Kellele või kelle kaudu võib müüa ravimeid ja kellele loodustooteid? Kumma eest saab kõrgemat hinda küsida ja kummal on suurem turg? Kui ühe toote turg sisaldub teise turus, ehk teist saab müüa rohkematele inimestele ja organisatsioonidele, siis kumma turg on suurem?

Millistele nõuetele peaks toidulisand vastama, et saada ravimina heakskiit?

Kui loodustoote turundaja pole taotlenud või saanud sellele ravimina heakskiitu, siis mida see toote kohta näitab? Võrdluseks Sputnik-V vaktsiin Euroopa Liidus.

Paljusid toidulisandeid reklaamitakse väitega, et need tugevdavad immuunsüsteemi. Kas immuunsüsteemi tugevdamine on alati kasulik? Kui palju esineb arenenud riikides autoimmuunhaigusi (allergia, esimest tüüpi diabeet, psoriaas, kilpnäärmepuudulikkus), immuunsüsteemi liigtugevat reaktsiooni (kroonilisi põletikke, näiteks rasvumise tagajärjel) ja kui palju immuunpuudulikkust (HIV)? Mis juhtub autoimmuunhaiguse ja kroonilise põletikuga kui immuunsüsteemi reaktsioon tugevneb?

Paljusid loodustooteid reklaamitakse väitega, et need hoiavad ära paljusid haigusi. Kui mõni loodustoode tõesti haigusi ennetaks, siis kas selle tarbijad ostaksid teisi loodustooteid, mis ka väidetavalt haigusi ennetavad? Kui palju loodustooteid on umbkaudu praegu turul ja millised on nende turuosad? Kas üks toode domineerib? Mida näitab toodete paljusus nende ennetustõhususe kohta?

Milline on korrelatsioon erinevate loodustoodete tarbimise vahel? Kas need inimesed, kes tarbivad ühte loodustoodet, tarbivad ka teisi suurema tõenäosusega kui need, kes seda ühte ei tarbi?

Valikuline mälu seletab väidet täiskuu mõju kohta ilmale

Kuulsin väidet, et täiskuu ajal on ilus ilm, sest Kuu raskusjõu mõju tekitab kuidagi kõrgrõhkkonna. Valikuline mälu seletab, miks inimestel tekib mulje nagu täiskuu ajal oleks ilus ilm. Vihmase ilmaga pole taevas Kuud näha. Kuuloomise ajal pole Kuud samuti näha, olgu ilm milline tahes. Inimesed mäletavad paremini seda, mida nad näevad. Seega mäletatakse täiskuud selge ilma ajal, mitte täiskuud vihmase ilmaga ega kuuloomist selge ilmaga. Tagantjärele tundub nagu oleks täiskuu ja selge ilma vahel positiivne korrelatsioon.

Valikulise mälu mõju tugevdab see kui teised räägivad, et seos on olemas, sest kui inimene väidetavat seost mäletab, siis paneb ta seda seost kinnitavaid vaatlusi rohkem tähele kui seda ümber lükkavaid. Inimene mäletab pigem oma eelarvamust toetavaid andmepunkte. Ise oma valikulist mälu mitte arvestades tundub tagantjärele, et seost kinnitavaid vaatlusi oligi rohkem.

Andmete põhjal on lihtne kontrollida, kas kuufaaside ja ilma vahel on seos. Nii ilmastatistika kui kuufaaside andmed on internetis tasuta kättesaadavad. Teoreetiliselt on argument seose puudumise poolt see, et kuufaas on kogu maailmas samal ööl sama, aga kõrgrõhkkond on suhteline (ümbritseva piirkonna õhurõhust kõrgem), nii et kui kusagil on kõrgrõhkkond, peab kusagil olema madalrõhkkond sama kuufaasi ajal. Keskmiselt on rõhkkond keskmine ükskõik millises kuufaasis, ka täiskuu ajal.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et mingis kuufaasis katavad kõrgrõhkkonnad suurema osa Maa pinnast kui teises faasis, sest rõhk võib olla keskmisest pisut kõrgem suures piirkonnas ja keskmisest palju madalam väikesel alal, nii et keskmine rõhk on ikka keskmine :) Teises faasis võib jällegi väikeses piirkonnas keskmisest palju kõrgem rõhk olla ja suurel alal pisut madalam, aga see ei tundu kuigi tõenäoline. Pakun, et kuufaasi ja ilma seose puhul on tegu niinimetatud vanarahva tarkusega, mis kontrollimisel osutub vanarahva lolluseks.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Mootorsport võib vahel keskkonnasõbralikum olla

Kitsalt vaadatuna on kasutamise ajal tavaline lainelaud keskkonnasõbralikum kui mootoriga surfilaud. Samuti jalgratas võrreldes elektrirattaga, aerupaat mootorpaadiga, lohelaud võrreldes masti otsas kaablite poolt tõmmatava veelauaga (wakeboard). Natuke laiemalt vaadates, valmistamiseks kulub ka mootoriga varustusele rohkem ressursse, mida näitab ka hind.

Kasutatava eluea poolest võib ükskõik kumb spordivahend parem olla – mootoriga või ilma. Rohkem osi ja keerukam ehitus annab mootoriga asjale rohkem võimalusi rikki minna, samas võib see kalliduse tõttu olla kvaliteetsema ehitusega ja mootor võib lubada raskemat ja robustsemat ehitust (mootorratta osad on paksemad kui jalgratta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga asjal lühem eluiga.

Transport võib samuti ükskõik kummal kallim olla – mootoriga asi on ilmselt raskem, aga vahel väiksem (minimootorratas vs jalgratas) ja vahel transpordib ennast ise kauguseni, kuhu ilma mootorita asi keskmise inimese kasutuses mitte (mootorratas maastikurajani, kuhu mägirattaga kodust ei sõideta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga meelelahutusvarustuse transport kallim.

Kui aga arvestada kogu kasutust kodust koduni, siis näiteks sobiva lainetuse või tuulega kohta minekuks kulub kütust, aega ja transpordivahendi amortisatsiooni. Mootoriga surfilauda või jetti võib saada kasutada kodule lähemal, mis hoiab reisikulu kokku. Mootorpaat töötab rohkemate ilmadega kui purjepaat, nii et võibolla ostetakse mootorpaadile lisaks vähem alternatiivset lõbustusvarustust. Pikemat aega kasutuskõlblikku varustust saab teistele laenata, mis vähendab nende vajadust ise osta, seega üldist tootmist ja tarbimist. Meelelahutusvarustusel on suur tippajanõudlus, kuna enamik inimesi puhkab samal ajal (suvi, jõulud, nädalavahetus), aga enamiku ajast seisab varustus jõude. Kui inimeste kasutushetked laiema aja peale jagada, saaksid paljud sama varustust tarvitada, mis vähendaks tagavaraks ostmist.

Mitmesuguse ilmaga sobitumiseks võib olla varustust vaja mitu komplekti, näiteks lohelaua lohe ja laua pindala peab nõrgema tuulega suurem olema. Mootoriga varustuse puhul võib piisata ühest komplektist.

Hind on tootmise ressursikulu osaliselt informatiivne mõõt – kas odavam on üks mootoriga komplekt või keskmine arv ilmast sõltuvaid komplekte? Samuti tuleks keskkonnakahju hindamiseks lisada transpordikulu kasutuskohta ja muu lõbustusvarustuse hind kui seda ilma tõttu tühjaks jääva puhkuseaja täitmiseks ostetakse. Tõenäoliselt on keskkonnasõbralikum see varustus või spordiala, mille kogu kasutamiskulu on väiksem. Selleks on enamasti ilma mootorita variant, aga vahel võib juhtuda ka vastupidi.