Sildiarhiiv: tõelisus ja näilisus

Valikuline mälu seletab väidet täiskuu mõju kohta ilmale

Kuulsin väidet, et täiskuu ajal on ilus ilm, sest Kuu raskusjõu mõju tekitab kuidagi kõrgrõhkkonna. Valikuline mälu seletab, miks inimestel tekib mulje nagu täiskuu ajal oleks ilus ilm. Vihmase ilmaga pole taevas Kuud näha. Kuuloomise ajal pole Kuud samuti näha, olgu ilm milline tahes. Inimesed mäletavad paremini seda, mida nad näevad. Seega mäletatakse täiskuud selge ilma ajal, mitte täiskuud vihmase ilmaga ega kuuloomist selge ilmaga. Tagantjärele tundub nagu oleks täiskuu ja selge ilma vahel positiivne korrelatsioon.

Valikulise mälu mõju tugevdab see kui teised räägivad, et seos on olemas, sest kui inimene väidetavat seost mäletab, siis paneb ta seda seost kinnitavaid vaatlusi rohkem tähele kui seda ümber lükkavaid. Inimene mäletab pigem oma eelarvamust toetavaid andmepunkte. Ise oma valikulist mälu mitte arvestades tundub tagantjärele, et seost kinnitavaid vaatlusi oligi rohkem.

Andmete põhjal on lihtne kontrollida, kas kuufaaside ja ilma vahel on seos. Nii ilmastatistika kui kuufaaside andmed on internetis tasuta kättesaadavad. Teoreetiliselt on argument seose puudumise poolt see, et kuufaas on kogu maailmas samal ööl sama, aga kõrgrõhkkond on suhteline (ümbritseva piirkonna õhurõhust kõrgem), nii et kui kusagil on kõrgrõhkkond, peab kusagil olema madalrõhkkond sama kuufaasi ajal. Keskmiselt on rõhkkond keskmine ükskõik millises kuufaasis, ka täiskuu ajal.

Teoreetiliselt võib juhtuda, et mingis kuufaasis katavad kõrgrõhkkonnad suurema osa Maa pinnast kui teises faasis, sest rõhk võib olla keskmisest pisut kõrgem suures piirkonnas ja keskmisest palju madalam väikesel alal, nii et keskmine rõhk on ikka keskmine :) Teises faasis võib jällegi väikeses piirkonnas keskmisest palju kõrgem rõhk olla ja suurel alal pisut madalam, aga see ei tundu kuigi tõenäoline. Pakun, et kuufaasi ja ilma seose puhul on tegu niinimetatud vanarahva tarkusega, mis kontrollimisel osutub vanarahva lolluseks.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Mootorsport võib vahel keskkonnasõbralikum olla

Kitsalt vaadatuna on kasutamise ajal tavaline lainelaud keskkonnasõbralikum kui mootoriga surfilaud. Samuti jalgratas võrreldes elektrirattaga, aerupaat mootorpaadiga, lohelaud võrreldes masti otsas kaablite poolt tõmmatava veelauaga (wakeboard). Natuke laiemalt vaadates, valmistamiseks kulub ka mootoriga varustusele rohkem ressursse, mida näitab ka hind.

Kasutatava eluea poolest võib ükskõik kumb spordivahend parem olla – mootoriga või ilma. Rohkem osi ja keerukam ehitus annab mootoriga asjale rohkem võimalusi rikki minna, samas võib see kalliduse tõttu olla kvaliteetsema ehitusega ja mootor võib lubada raskemat ja robustsemat ehitust (mootorratta osad on paksemad kui jalgratta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga asjal lühem eluiga.

Transport võib samuti ükskõik kummal kallim olla – mootoriga asi on ilmselt raskem, aga vahel väiksem (minimootorratas vs jalgratas) ja vahel transpordib ennast ise kauguseni, kuhu ilma mootorita asi keskmise inimese kasutuses mitte (mootorratas maastikurajani, kuhu mägirattaga kodust ei sõideta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga meelelahutusvarustuse transport kallim.

Kui aga arvestada kogu kasutust kodust koduni, siis näiteks sobiva lainetuse või tuulega kohta minekuks kulub kütust, aega ja transpordivahendi amortisatsiooni. Mootoriga surfilauda või jetti võib saada kasutada kodule lähemal, mis hoiab reisikulu kokku. Mootorpaat töötab rohkemate ilmadega kui purjepaat, nii et võibolla ostetakse mootorpaadile lisaks vähem alternatiivset lõbustusvarustust. Pikemat aega kasutuskõlblikku varustust saab teistele laenata, mis vähendab nende vajadust ise osta, seega üldist tootmist ja tarbimist. Meelelahutusvarustusel on suur tippajanõudlus, kuna enamik inimesi puhkab samal ajal (suvi, jõulud, nädalavahetus), aga enamiku ajast seisab varustus jõude. Kui inimeste kasutushetked laiema aja peale jagada, saaksid paljud sama varustust tarvitada, mis vähendaks tagavaraks ostmist.

Mitmesuguse ilmaga sobitumiseks võib olla varustust vaja mitu komplekti, näiteks lohelaua lohe ja laua pindala peab nõrgema tuulega suurem olema. Mootoriga varustuse puhul võib piisata ühest komplektist.

Hind on tootmise ressursikulu osaliselt informatiivne mõõt – kas odavam on üks mootoriga komplekt või keskmine arv ilmast sõltuvaid komplekte? Samuti tuleks keskkonnakahju hindamiseks lisada transpordikulu kasutuskohta ja muu lõbustusvarustuse hind kui seda ilma tõttu tühjaks jääva puhkuseaja täitmiseks ostetakse. Tõenäoliselt on keskkonnasõbralikum see varustus või spordiala, mille kogu kasutamiskulu on väiksem. Selleks on enamasti ilma mootorita variant, aga vahel võib juhtuda ka vastupidi.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal

Toodete kohta esitatakse igasuguseid väiteid (noorendab nahka, väljutab toksiine, kasulik keskkonnale, toetab arengumaade väiketalunikke), mis enamasti pole tõendatud. Väite algne väljamõtleja saab tavaliselt selle uskujate pealt rahalist kasu.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal, mitte ümberlükkajal. Väite sihtrühma nullhüpotees peaks olema, et tootel pole seda omadust, mida väidetakse, olgu positiivset või negatiivset. Väiteid välja mõelda on suurusjärkude võrra lihtsam kui neid teaduslikult kontrollida, seega tõendada või ümber lükata.

Kui tõestamiskohustus on väite ümberlükkajal, jõuame loogilise vastuoluni, mille tuletuskäik on järgnev. Iga toote kohta käiva iga väite puhul esitame sama toote kohta vastupidise väite (vanandab nahka, sisestab organismi toksiine, kahjulik keskkonnale, kahjustab arengumaade väiketalunikke). Kuna neid esitamise hetkel ümber lükatud pole (enamikku ei viitsi keegi kunagi kontrollida), siis tuleb neid tõena võtta. Vastupidised väited sama toote kohta ei saa loogiliselt mõlemad tõesed olla. Vähemalt üks neist on väär, mis on vastuolus eeldusega, et ümber lükkamata väited on tõesed.

Väite algne esitaja enamasti üritab oma toodet konkureerivatest paremana näidata. Igasuguse paremusjärjestuse võib aga lihtsasti loogikaga vastuollu panna kui tõestamiskohustus on ümberlükkajal. Vastuolu tekitamiseks esitame kõik väited kõigi teiste toodete kohta. Kuni neid väiteid pole ümber lükatud, on kõigil toodetel kõik omadused. Sel juhul pole ühegi tootepaari vahel vahet – ei mingit paremusjärjestust. Loogiliselt pole siis mingit põhjust tarbida väidetega reklaamitavat toodet konkurendi asemel. Kui tarbijad mõtleksid loogiliselt, siis poleks väite algsel esitajal väitest kasu, sest selle neutraliseeriks vastandväide või kõigi teiste toodete kohta sama väide. Tarbija võib need väited oma peas endale esitada.

Kui tõestuskohustus oleks ümberlükkajal, peaks reklaamija vastandväite ja teiste toodete kohta sama väite ümber lükkama, et enda toodet eristada või paremana näidata. Kõigi väidete kontroll kõigi toodete kohta on lõpmatult kulukam kui ühe toote ühe väite kontroll. Loogiliselt mõtlevate tarbijate korral oleks ka reklaamijale kasulikum kui tõestuskohustus oleks väite esitajal. Reklaam tõestamata väidetega töötab tarbijate ebaratsionaalsuse tõttu.

Teaduslikult tõestatud” on samuti väide, mida esitaja tõestama peaks. Teaduslik tõestus peab kasutama teaduslikku meetodit: kõigepealt panna paika, mis järeldus millistest andmetest teha (kui andmed tulevad x siis otsustame y), siis koguda andmed ja siis järgida alguses paika pandud järeldamisreeglit. Esimene samm on mitte petta ennast. Uuringu läbiviijad ei pea olema teadlased ega teadusasutused. Hea signaal oleks kui läbiviijad oleksid sõltumatud väite esitajast. Seda on keeruline tagada, sest uurimisasutused konkureerivad omavahel ja esitaja valib kontrolli läbiviijaks sellise asutuse, kust varem on esitaja väidet või sarnaseid väiteid kinnitavaid tulemusi tulnud. Uuringuraha saamiseks tekib asutusel motiiv esitaja väiteid kinnitada.

Kuidas tõestada, et kasutati teaduslikku meetodit? Üks viis järeldusreegli tõestamiseks on see avalikult registreerida, avaldades uuringuplaani vastavas veebiportaalis või lisades selle krüpteeritud plokiahelasse. Viimane võimaldab ka plaani kuni läbiviimise lõpuni salajas hoida ja siis dekrüpteerides tõestatult avaldada, et konkurendid seda ei kopeeriks ega ennetaks.

Andmete kogumise tõestamiseks võib kogu katse mitme nurga alt kogu pikkuses videosse võtta. Salvestusruum on tänapäeval odav. Video ei pea olema täiesti võltsimiskindel. Piisab, kui seda on nii kulukas võltsida, et odavam on aus katse teha ja negatiivse tulemuse korral väidet mitte esitada. Video saab samuti reaalajas krüpteerida ja plokiahelasse lisada, et seda hiljem avaldada ja selle salvestusaja ülempiiri tõestada.

Kui järeldusreegel ja andmed on avaldatud, siis saavad ka teised järeldusreeglit andmetele rakendada ja meetodi viimast sammu kontrollida. Andmete vorming ja järeldusreegli kirjeldus võivad selle sammu väga lihtsaks või keeruliseks muuta. Mida lihtsam, seda ausam. Lihtsust saab alguses testida, rakendades järeldusreeglit simuleeritud andmetele ja kogudes andmeid selliselt katsetatud vormingus.

Funderbeamis investeerimine on call optsiooni kinkimine

Funderbeamis kapitali kaasavate ettevõtete võimalik trikk on väljuda siis kui nende osaku hind madal on, et investoritele vähe maksta. Endale sobival ajal sobiva hinnaga väljuda saab näiteks müües ettevõtte oma sõbrale või enda varifirmale. Enne võib investoritele negatiivseid uudiseid edastada, et hinda alla ajada – ettevõtetel on ikka nii häid kui halbu uudiseid, tuleb vaid sobivad valida. Väljumise ajastamist saab kombineerida turumanipulatsiooniga, mis eelnevalt hinda alandab: väikeste koguste osakute iseenda firmade vahel müümine endale sobiva hinnaga.

Investor sisuliselt kingib kapitalikaasajale call optsiooni, mis on õigus (aga mitte kohustus) osta väärtpaber turuhinnaga ära endale sobival ajal. Loomulikult teeb sellise õiguse saaja jaoks veel väärtuslikumaks saaja võimalus turuhinda mõjutada. Börsifirmadele on turumanipulatsioon palju keerulisem, sest turg on anonüümne, suurem, läbipaistvam, investoreid kaitsvamate reeglitega, mida ka jõustatakse ja mille rikkumise eest on karmimad karistused kui ühisrahastusportaalidel. Börsifirmade ülevõtmispakkumised on ka reguleeritud, nii et niisama väljuda ja investoritelt vastu nende tahtmist osakuid tagasi osta ei saa.

Ma ei väida, et ettevõtted Funderbeamis või teiste ühisrahastusportaalides ülaltoodud trikki ja turumanipulatsiooni kasutavad. Funderbeamist pole minu teada ükski firma edukalt väljunud (ebaedu tõttu lõpetanuid on küll), mis oleks triki eelduseks.

Looduse muutumise ülehindamine vihmase ilma tagajärjel

Inimesed arvavad, põhjusega või ilma, et vihmaga sulab lumi kiiremini, lilled ja seened tärkavad rutem ja ilm muutub vihma tagajärjel. Osa sellest arvamusest võib olla seletatav valikulise mäluga. Vihmaga käiakse vähem õues, seega isiklikke loodusvaatlusi lahutavad pikemad vaheajad. See annab loodusele rohkem aega muutumiseks. Kontrast eelmise ja praeguse vaatluse vahel suureneb, uudsus aga teeb igasugused muutused silmatorkavamaks ja meeldejäävamaks. Suurenenud tajutav kontrast looduses kirjutatakse vihma arvele, kuigi muutuse põhjuseks on lihtsalt aja möödumine. Loodus võib tõesti vihmaga kiiremini muutuda, aga tajutav kontrast on suurem kui tegelik.