Sildiarhiiv: majandus

Kuidas tavainimene saaks Ukrainat aidata

Vähendades Vene gaasi, naftasaaduste, elektri jm kauba tarbimist:

1) Kütteks asendada gaas puukütte, soojuspumba või päikesepaneelidega või vähemalt keerata temperatuuri madalamaks.

2) Eelistada mitte-Vene elektrit, pidades silmas, et ka Soome kaudu tuleb osaliselt Vene oma. Kui elektri edasimüüja otseselt ei võimalda tootjariike eristada, siis saab tarbija riike ise kaudselt eristada, valides rohelise elektri. See tuleb põhiliselt Rootsi ja Norra tuuleparkidest ja hüdrojaamadest.

3) Toetada tuule- ja päikeseparke “oma tagahoovis” ja Euroopas laiemalt.

4) Asendada autosõit jalgratta või ühistranspordiga või vähemalt jagada sõidukit (carpooling). Kui nõudlus Vene kütuste järele väheneb, siis nende hind maailmaturul langeb ja Venemaa teenib vähem raha, millega oma vallutusi rahastada. Välditavad sõidud jätta üldse ära. Näiteks käia vähem kordi autoga poes, ostes korraga rohkem. Võimalusel teha kaugtööd.

5) Lendamist vältida kuna see kulutab palju bensiini. Puhata kodule lähemal. Konverentsid ja koosolekud pidada video teel.

6) Mitte osta Venemaa tooteid. Toodetel peab Euroopa Liidus päritolumaa peale märgitud olema (väike kiri, lühend või sümbol kohustuslikul tooteinfo sildil).

7) Toetada neid poliitikuid, kes tegudes, mitte ainult sõnades vähendavad sõltuvust Vene kütustest ja kaubast. Neid, kes tõstavad fossiilkütuste makse, lõpetavad aktsiisilangetused diislile, lõpetavad elektritarbimist subsideerivad toetused, keelavad Eesti rannikuvetes naftakeemia tasuta ümberpumpamise Venemaaga kauplevate tankerite vahel ja laiemalt Vene ja Valgevene transiidi. Kui kallim elekter või muu kütus kedagi vaeseks teeb, siis neid inimesi tuleks aidata otsese rahaülekandega, mitte tingimusliku toetusega, mis on seda suurem, mida rohkem inimene elektrit või kütust tarbib (näiteks praegune elektriarve kompensatsioon). Pigem peaks toetus suurenema siis kui inimene vähem tarbib, sest tarbimine kahjustab kaasinimesi: tõstab neile hinda, jätab riiki väiksema kriisivaru, saastab õhku. Rikkad tarbivad rohkem kui vaesed ja oleks loogiline toetada vaeseid rohkem.

Poliitikud võiksid:

1) Leppida Euroopas (või vähemalt naaberriikidega) kokku ühtne aktsiisitõus nendele fossiilkütustele, mille põhimüüjaks on Venemaa. Ühtne sellepärast, et vältida naaberriigis kütuserallil käimist.

2) Kehtestada Euroopa Liidus tollid Venemaa toodangule.

3) Kehtestada piiril süsinikumaks fossiilkütustega toodetud kaubale vastavalt selleks ostetud kütuse väärtusele, et vähendada nõudlust Vene energiaallikate järele.

4) Teha lobitööd, et Saksamaa oma tuumajaamade sulgemist edasi lükkaks. See annaks võimaluse ka Nord Stream 1 kaudu gaasi ostmist vähendada.

5) Lihtsustada kohaliku hajutatud energiatootmise planeeringuid ja kiirendada lubade andmist. Üks elektrijaam kogu riigi peale on julgeolekurisk, nagu ka piiriäärses piirkonnas lähestikku asuvad jaamad.

Krüptoraha loob negatiivset väärtust

Lisa kommentaar

Spekulatsioon on nullsummamäng. Tehingud kulutavad elektrit – Bitcoini kaevandamine on eriti energiamahukas, aga ka säästlikumad krüptovaluutad nõuavad natuke voolu. Kuritegelikke tehinguid lihtsustab krüptoraha oluliselt rohkem kui seaduslikke. Põhiliselt kasutatakse krüptorahasid lunavaranõueteks, pettusteks, tumeveebis narkootikumide ja lapsporno kaubitsemiseks. Rahapesu lihtsustavad krüptovaluutad rohkem kui ausaid piiriüleseid tehinguid. Kuritegevus on halb muuhulgas sellepärast, et kurjategijate saadav kasu on kokku väiksem kui ohvrite saadav kahju kokku – kuritegevus loob negatiivset lisandväärtust. Summaarselt on krüptovaluutadel majandusele negatiivne mõju. Mõni piirkond maailmas võib krüptorahast võita nagu Kaimanisaared ja Bermuuda rahapesust või London Vene oligarhidest.

Krüptoraha reklaamijad ajavad meelega või rumalusest segamini plokiahela tehnoloogia ja seda kasutava valuuta. Tehnoloogia iseenesest on neutraalne; ühiskondlik mõju sõltub selle kasutusest. Kui ei kasutata, puudub ka mõju. Kui tehnoloogia aitab arendada tulevasi tehnoloogiaid, millest on oodata suuremat kasu kui kahju, siis on tehnoloogial kaudne positiivne mõju. Seega plokiahel võib olla positiivne hoolimata krüptoraha negatiivsest mõjust.

Krüptoraha pooldajad on oluliselt häälekamad kui vastased, sest olukord on majandusteaduses tuntud lobitööprobleem – kasusaajate ring on väike ja neist igaühe kasu suur, ühiskondlik kahju aga jaotub paljudele inimestele, igaühele pisut. Seega kasusaajad on väga motiveeritud oma seisukohta levitama, avalikku arvamust ja poliitikuid mõjutama, kahjusaajad aga mitte. Kahjusaaja isiklik kulu pisut levinumast rahapesust, lunavaranõuetest ja mõnuainetest on väiksem kui lobitöö kulu, nii et kahjusaajad ei viitsi vastulobi teha. Krüptoraha pooldajad on organiseerunud huvigruppidesse, neil on MTÜd, foorumid jne, vastased on aga organiseerimata.

Elektribörsi hind on madalaim, millega nõudlus kaetud saab

Lisa kommentaar

Millegipärast nimetatakse NordPooli börsihinda kõrgeimaks hinnaks ja viimase turule pääsenud pakkuja hinnaks. Ei tea, kas see on teadmatusest, soovist ühiskonnas pingeid kruvida või infooperatsioon börsi vastu. Pakkujaid on ju turul veel peale selle “viimase”, nad lihtsalt pakuvad kõrgemat hinda.

Börsil selgub madalaim hind, millega nõudlus kaetud saab, sest veel madalama hinnaga poleks vähemalt üks pakkuja pikemas perspektiivis nõus müüma. Hinna alandamine vähendaks pakkumist alla nõudluse. Tekiks defitsiit ehk elektrikatkestus. Kas eelistaksite kõrge hinnaga elektrit või elektrikatkestust? Kui katkestust, siis saate selle alati endale ise tekitada, lülitades oma elektri välja.

Müüjad pakuvad hinda üle oma piirkulu, et katta püsikulu ja kasumimarginaal. Lühiajaliselt saab riik neid sundida odavamalt pakkuma, aga kui müüja saadav hind on väiksem kui ta turule pakkus, siis tekitab see halva motivatsiooni edaspidi pakutavat hinda tõsta, et ka pakkumisest allapoole sunnitud hind kataks kogukulu. Mõelge, mida te ise teeksite kui müüksite midagi, mille hind teie küsitavast väiksemaks reguleeritakse – oma tööjõudu näiteks kui palk seatakse alla teie küsitu? Pikemas perspektiivis hinnad tõusevad. Müüjad peavad lisaks kulutama töötunde, et ennustada hinna riiklikku vähendamist ja tasakaalustada seda oma pakkumise kohandamisega.

Kui konkurents on piisavalt tihe (kasumimarginaal väike), siis paneb alla sunnitud hind kallimad pakkujad turult lahkuma. Tekib defitsiit. Suure turujõuga ettevõtete või kartelli hinda võib nende lahkumist kartmata alandada konkurentsitasemeni.

Taksod nüüd negatiivne valim

Lisa kommentaar

Alguses olid piraattaksod need, kes kliente petsid, maksekaarte kopeerisid või ahistasid. Äpitaksode ja sõidujagamise alguses läksid sinna üle riskialtimad ja võibolla vähem usaldusväärsed taksojuhid (mõned Uberi ahistamisjuhtumid jõudsid rahvusvahelisse ajakirjandusse). Nüüd on enamik taksoteenust äppides. Vähesed on jäänud traditsioonilisse taksondusse, nii et tekib küsimus, miks nad on jäänud. Üksikud taksojuhid on konservatiivsed, kardavad tehnoloogiat ega soovi oma harjumusi muuta. Osa tahab ehk vältida äpipoolset kontrolli oma marsruudi ja hinna üle – kas siis jälitusparanoiast või soovist kliente petta. Äpp ju takistab juhil sõitjatele liigsuure arve esitamist, kuna arvutab sõidu hinna ja marsruudi alguses välja ja jälgib andmeside kaudu neist kinni pidamist. Äpp ise võib muidugi sõitjat algoritmiliste nõksudega tõmmata, aga suuremal ettevõttel on mainekahju pettusest suurem, seega rohkem motiivi lubadusi pidada.

Kui pettust plaanivaid taksojuhte on piisavalt suur protsent võrreldes tehnoloogiat või jälitust kartvatega, siis on taksojuhid negatiivne valim ehk keskmiselt ebaausamad kui äpi kaudu veoteenuse pakkujad. Kui osad kliendid selle välja nuputavad, väldivad nad edaspidi taksosid, mis suunab veel rohkem juhte äppe kasutama ja need juhid pole juhuvalim. Taksoturule jäävad järele juhmakamad kliendid ja nendelt suhteliselt suuremat kasumit teenivad ebaausad taksojuhid, sest petturi tulu vahe totu ja tavakliendi pealt on suurem kui ausa juhi tulu vahe. Mida suurem petturite protsent, seda rumalam peab olema klient, et sinna turule jääda. Mida rumalam keskmine klient, seda suhteliselt atraktiivsem on turg petturitele võrreldes ausate pakkujatega. Tagasisideahel juhtide negatiivse valimi ja klientide kasumliku rumala valimi vahel.

Fotode tegemine taksolitsentsist, hinnakirjast, auto numbrimärgist ja taksomeetri näidust signaliseerib, et seda klienti on keerulisem petta ja ta kaebab pettuse peale koos tõenditega. Selline signaal vähendab taksojuhi pettusemotiivi (moraaliriski). Tõenditest on ka otsest kasu kui pettus siiski toimub.

Liha alternatiividest

Lisa kommentaar

Kui laboris toodetud liha või taimne lihaasendaja oleks odavam või ainult veidi kallim pärislihast, keskkonnasõbralikum, sarnase maitsega, sama tervislik ja annaks samad toitained samades kogustes, siis asendaksin ma hea meelega liha selle aseainega. Sama maitse, toiteväärtus, keskkonnamõju ja hind on piisavad, kuid mitte tarvilikud tingimused. Kui aseaine oleks mingi teise hea maitsega, näiteks porgandi, õuna või leiva, siis ei takistaks see asendamist kuidagi. Samuti kui aseaine on tervislikum, keskkonnasõbralikum või odavam, siis seda parem. Liha aseaine ei pea pakkuma kõiki samasid toitaineid, mis liha, vaid ainult neid, mida muust taimetoidust ei saa.

Praegu on põhilised probleemid saadavus poodides ja hind. Saadavus omakorda sõltub nõudlusest, mis sõltub hinnast. Loeb muidugi hind toitainekoguse kohta, mitte kilohind, sest asendustoit võib olla suurema või väiksema veesisaldusega kui see, mida asendatakse. Sarnane näide on kuivatatud ja värske toidu kilohinna erinevus.

Põlvkondadevaheline kauplemine

Lisa kommentaar

Kliimamuutuse ära hoidmine on tulevastele põlvkondadele palju väärtuslikum kui praeguse põlvkonna kulu selle ära hoidmiseks, sest ekstreemsed ilmastikunähtused lammutavad taristut suures ulatuses ja tekitavad paljudele tervisekahju. Kahjuks ei saa tulevaste põlvkondadega otseselt kaubelda – nemad ei saa praegustele inimestele maksta kahju ärahoidmise eest. Mõlemale osapoolele kasulik tehing jääb tegemata.

Teatud määral saab põlvkondade vahel raha edasi-tagasi liigutada organisatsioonide laenudega. Praegused liikmed võtavad laenu, kulutavad (loodetavasti nii, et tulevaste liikmete kasu on suurem kui laenusumma), tulevased liikmed maksavad tagasi. Organisatsiooniks võib olla riik. Ka suguvõsa sobib kui laen on päritav ja pärija ei saa miinuses pärandist loobuda.

Natuke kavalam olles saaksid tulevased põlvkonnad praegust põlvkonda selle tekitatud kahju eest karistada või kahju neilt sisse nõuda – kehtestada tulevikus vanuritele (praegustele otsustajatele) kõrged maksud. Eelistatav oleks maksustada vastavalt tulevastele põlvkondadele tekitatud kahjule. Kahju mõõduks on näiteks praegune tarbimine. Tarbimise kohta jäävad jäljed maksuandmebaasidesse, sotsiaalmeediasse, kinnistusraamatusse, sõidukiregistrisse jne. Kindlam oleks muidugi kahju otseselt üles tähendada, näiteks luues vabatahtliku organisatsiooni, mis peab arvet selle üle, kes kui palju keskkonnakahju eest vastutab. Kui teave sellisest arvepidamisest ja tulevasest maksuplaanist laiemalt levib, siis ennetab karistuse kartus teatud määral praegust kahjustamist.

Ühiskonna vananedes on vanurid demokraatiates järjest mõjukam hääletajate rühm. Ka praegu on vanade hulgas hääletajate protsent suurem kui noorte seas. Seetõttu demokraatlikud valitsused vanureid tulevikus eriti ei maksusta, pigem subsideerivad neid, maksustades selleks nooremaid vähem poliitiliselt aktiivseid inimesi. Subsiidiumiks on tasuta teenused, igasugused toetused, pensionite maksuvabastus, riiklik vanaduspension ise säästetud kogumispensioni asemel. Kui kogu maailm oleks üks riik või riikide kartell, kus põhiline otsustusõigus oleks vanuritel, siis poleks noortel pääsu kahju kannatamisest eelnevate põlvkondade tarbimisharjumuse tõttu ega ka eelnevate põlvkondade vanurite ülalpidamisest.

Praeguses maailmas ei tegutse riigid aga koordineeritult noorte koorimiseks. Riikide võimetust näitab ka suutmatus maksuparadiisides oma tulusid varjavaid rikkureid maksustada. Sellises maailmas saavad noored hääletada jalgadega, lahkudes riigist, kus neid vanurite ülalpidamiseks kõrgelt maksustatakse. Siis peavad vanurid valima, kas lasevad hoopis ennast maksustada, loobuvad osadest ravi- ja hooldusteenustest või toovad võõrtööjõudu maailma vaesematest piirkondadest. Viimased kaks varianti vähendavad riigi keskmist vanust. Vaestest riikidest nooremad võõrtöötajad võivad ka teada, kelle varasem tarbimine nende kodumaa keskkonnaprobleemid põhjustas ja keda selle eest maksustama peaks.

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Lisa kommentaar

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

„Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Lisa kommentaar

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Ühistranspordi täituvuse mõõtmine

Lisa kommentaar

Liinivõrgustiku planeerimiseks on hea teada kui täis bussid igas peatusevahes on. Tallinna bussides peab kaarti validaatori vastu piiksutama ainult sõidu alguses, mis jätab mõõtmata sõidu pikkuse. Austraalias peab kaardi registreerima nii sõidu alguses kui lõpus, et maksta sõidu pikkusele vastav summa, muidu võetakse maksimaalne tasu (lõpp-peatuseni). Alguse ja lõpu fikseerimine annab täpse täituvusinfo.

Isikuandmete kaitse tõttu on keeruline bussis olevate kaameratega täituvust hinnata. Õnneks on ka kaudsemaid viise iga peatusevahet läbivat reisijate hulka mõõta. Näiteks andurid, mis mõõdavad kui sügavale bussi vedrustus vajub, mille järgi saab hinnata bussi massi. Teades tühimassi, saab arvutada reisijate kogukaalu.

Teine variant on gaasipedaaliandur pluss kaamera, mis jälgib bussi armatuurlauda. Mootoripööretest või kiirusest ja kütuse hetkekulust saab tuletada kiirenduse ja mootori võimsuse, mis Newtoni teise seaduse kaudu annab massi. Mass omakorda täituvuse. Kiirendust saab ka GPS-seadme või aktseleromeetriga mõõta – need on nutitelefonis olemas. Kaamera samuti. Seega piisab kui igasse bussi paigaldada üks odav kasutatud nutitelefon vastava tarkvaraga, mis filmib armatuurlauda, mõõdab kiirendust ja võib ka andmed reaalajas mobiilivõrgu kaudu serverisse saata.

Piisavalt täpne aktseleromeeter bussi küljes suudab ka inimeste peale- ja mahaastumist mõõta, sest see kõigutab pisut bussi ja vajutab vedrustuse allapoole või laseb sel üles tõusta. Auto puhul tunneb ja näeb ka inimene selle vajumist sisseistuja raskuse tõttu, aga bussi vedrustus on jäigem, nii et silmaga või tagumikutundega on seda mõju raskem tajuda.

Grantide taotlemise mõistlikkusest

Lisa kommentaar

Granditaotluse täitmiseks kulub teadlasel teatud aeg, näiteks t tundi. Grandi saamise tõenäosus on p ja suurus g. See teadlane teeniks tööturul t tunniga mingi rahahulga, ütleme w*t (ehk tunnipalk on w). Kui teadlane panustaks selle raha kas hasartmängu või aktsiaturule võidutõenäosusega p ja sellele tõenäosusele vastava võidusummaga umbes w*t/p, siis kas võidusumma oleks suurem või väiksem kui g? Kui suurem, siis pole ratsionaalne granti taotleda, vaid tuleks raha teenida ja hasartmängida, et sama tõenäosusega suurem võit saada.

Tegelikkuses tuleks arvestada ka grantide maksustamist ülikooli poolt (korrutades g ühest väiksema numbriga) ja hasartmänguvõidu või investeerimistulu maksustamist riigi poolt (korrutades w*t/p peale makse kätte jääva tuluprotsendiga). Grandiraha kasutamisel on piirangud, näiteks sõltuvalt rahastajast ei tohi seda kasutada konverentsireisiks või arvutiostuks, aga investeerimistulul selliseid piiranguid pole, mis on veel üks argument töötamise ja investeerimise poolt.

Teadlaste edutamisel ja palkamisel annavad saadud grandid eelise, kuigi grandid on sisend, mitte väljund, nii et isegi kui töötamine oleks rahaliselt mõistlikum, võib karjäärimotiiv panna teadlase granti taotlema.