Sildiarhiiv: majandus

„Tõsine puudus” ja „suur vajadus” arvamusartiklites

Aastakümneid on räägitud, et doktorikraadiga inimesi, arste, õdesid, õpetajaid, päästjaid, insenere, kutseõppureid jne on riigis väga vaja ja neist on tõsine puudus. Aastakümneid on riik üsna hästi hakkama saanud ja seda paljude mõõdikute järgi nagu inimareng, turvalisus, haridus, ettevõtluskeskkond, sõnavabadus. Kui see on tõsise puuduse tulemus, siis sellist tõsist puudust sooviksin ka edaspidi. Minu ennustus on, et ka tulevastel aastakümnetel räägitakse samamoodi paljudes valdkondades valitsevast puudusest ja saadakse samamoodi hästi hakkama, seega pole põhjust puudusejutule tähelepanu pöörata. See on lihtsalt mõjutustegevus, millega iga valdkonna esindajad soovivad endale riigilt suuremat subsiidiumi – kas otsest palka või tellimusi või kaudsemalt palju töötajakandidaate, kellele võib nende rohkuse tõttu vähe maksta. Ajakirjandus on lobitöötajate võistlusareen, kus kõik püüavad maksumaksja raha enda poole sikutada ja kus tõde ei puutu asjasse.

Tõsisele puudusega” sarnased sisutühjad fraasid on riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide „sügav mure” sõdade, repressioonide, nälja ja muude probleemide üle, mis „pole aktsepteeritavad”. Avaliku elu tegelased „kutsuvad üles” rahule, „tõstatavad teema” või „algatavad diskussiooni” kui mure lahendamiseks pingutada ei kavatse. Sisepoliitikas saadetakse ebameeldiv küsimus komiteedesse, algatatakse mõjuhindamine või uuring, et teema päevakorrast maha saada.

Fermi Energia võimalikud kavatsused

Oletan, et Fermi Energia asutajate plaan võib olla investorite raha endale uuringu- ja konsultatsioonitasuna maksta ja siis pankrot kuulutada. Asutajad on targad inimesed, mõned ettevõtluses ja juhtimises väga kogenud, nii et loogiliselt ei saa nad uskuda, et Eestisse oleks võimalik tuumajaam püstitada kui isegi meditsiiniliste isotoopide tootmist või tselluloositehast ei saanud. Tuuleparkide ja päiksepaneeliväljakute vastu on kohalikud samuti häälekalt nii ajakirjanduses kui kohtutes. „Mitte minu tagahoovis”-käitumise tõttu on tõenäosus, et Eestisse õnnestub mõni suurprojekt ehitada, väike isegi ohutu projekti puhul. Lisaks on pakutav tuumajaama tehnoloogia veel välja arendamata, Eestis puuduvad oskustöölised, seadused ja kütus tuumajaama käitamiseks.

Kuna Fermi Energia enda väidetud plaan on teostamatu, peab asutajate tegelik plaan olema midagi muud. Üks variant, mida kuulnud olen, on Eestis enda kompetentsi välja arendamine ja siis mõnda teise riiki jaama ehitamine. Kõlab imelikult, sest sel juhul ei tundu mõistlik teha Eestis lobitööd nii rahva meelsuse kui seaduste tuumajaamale vastuvõtlikuks muutmiseks, vaid seda peaks tegema jaama sihtriigis.

Juhul kui mingi ime läbi jaam Eestisse püstitatakse, siis on plaan ilmselt jätta väikese tõenäosusega toimuva suure õnnetuse kulud maksumaksja kanda ja võtta õnnetuse mittetoimumisel kasum endale (privatise the benefits and socialise the costs). Loodetavasti on seadusandjad piisavalt targad, et nõuda ehitusloa eeltingimusena, et Fermi ostaks kõikekatva õnnetusjuhtumikindlustuse rahvusvaheliselt kindlustusfirmalt, mis suudab kümnetes või sadades miljardites eurodes kahjusid katta (suurus Fukushima põhjal otsustades). Fermi Energia investorite ja asutajate kogu isiklik vara suurõnnetuse kahju küll ei kata. Lisaks plaanitakse jaama käitada piiratud vastutusega äriühinguna, nii et isiklikust varast ohvrite nõudeid üldse ei kaeta.

Ühistranspordi täituvuse mõõtmine

Liinivõrgustiku planeerimiseks on hea teada kui täis bussid igas peatusevahes on. Tallinna bussides peab kaarti validaatori vastu piiksutama ainult sõidu alguses, mis jätab mõõtmata sõidu pikkuse. Austraalias peab kaardi registreerima nii sõidu alguses kui lõpus, et maksta sõidu pikkusele vastav summa, muidu võetakse maksimaalne tasu (lõpp-peatuseni). Alguse ja lõpu fikseerimine annab täpse täituvusinfo.

Isikuandmete kaitse tõttu on keeruline bussis olevate kaameratega täituvust hinnata. Õnneks on ka kaudsemaid viise iga peatusevahet läbivat reisijate hulka mõõta. Näiteks andurid, mis mõõdavad kui sügavale bussi vedrustus vajub, mille järgi saab hinnata bussi massi. Teades tühimassi, saab arvutada reisijate kogukaalu.

Teine variant on gaasipedaaliandur pluss kaamera, mis jälgib bussi armatuurlauda. Mootoripööretest või kiirusest ja kütuse hetkekulust saab tuletada kiirenduse ja mootori võimsuse, mis Newtoni teise seaduse kaudu annab massi. Mass omakorda täituvuse. Kiirendust saab ka GPS-seadme või aktseleromeetriga mõõta – need on nutitelefonis olemas. Kaamera samuti. Seega piisab kui igasse bussi paigaldada üks odav kasutatud nutitelefon vastava tarkvaraga, mis filmib armatuurlauda, mõõdab kiirendust ja võib ka andmed reaalajas mobiilivõrgu kaudu serverisse saata.

Piisavalt täpne aktseleromeeter bussi küljes suudab ka inimeste peale- ja mahaastumist mõõta, sest see kõigutab pisut bussi ja vajutab vedrustuse allapoole või laseb sel üles tõusta. Auto puhul tunneb ja näeb ka inimene selle vajumist sisseistuja raskuse tõttu, aga bussi vedrustus on jäigem, nii et silmaga või tagumikutundega on seda mõju raskem tajuda.

Grantide taotlemise mõistlikkusest

Granditaotluse täitmiseks kulub teadlasel teatud aeg, näiteks t tundi. Grandi saamise tõenäosus on p ja suurus g. See teadlane teeniks tööturul t tunniga mingi rahahulga, ütleme w*t (ehk tunnipalk on w). Kui teadlane panustaks selle raha kas hasartmängu või aktsiaturule võidutõenäosusega p ja sellele tõenäosusele vastava võidusummaga umbes w*t/p, siis kas võidusumma oleks suurem või väiksem kui g? Kui suurem, siis pole ratsionaalne granti taotleda, vaid tuleks raha teenida ja hasartmängida, et sama tõenäosusega suurem võit saada.

Tegelikkuses tuleks arvestada ka grantide maksustamist ülikooli poolt (korrutades g ühest väiksema numbriga) ja hasartmänguvõidu või investeerimistulu maksustamist riigi poolt (korrutades w*t/p peale makse kätte jääva tuluprotsendiga). Grandiraha kasutamisel on piirangud, näiteks sõltuvalt rahastajast ei tohi seda kasutada konverentsireisiks või arvutiostuks, aga investeerimistulul selliseid piiranguid pole, mis on veel üks argument töötamise ja investeerimise poolt.

Teadlaste edutamisel ja palkamisel annavad saadud grandid eelise, kuigi grandid on sisend, mitte väljund, nii et isegi kui töötamine oleks rahaliselt mõistlikum, võib karjäärimotiiv panna teadlase granti taotlema.

Mootorsport võib vahel keskkonnasõbralikum olla

Kitsalt vaadatuna on kasutamise ajal tavaline lainelaud keskkonnasõbralikum kui mootoriga surfilaud. Samuti jalgratas võrreldes elektrirattaga, aerupaat mootorpaadiga, lohelaud võrreldes masti otsas kaablite poolt tõmmatava veelauaga (wakeboard). Natuke laiemalt vaadates, valmistamiseks kulub ka mootoriga varustusele rohkem ressursse, mida näitab ka hind.

Kasutatava eluea poolest võib ükskõik kumb spordivahend parem olla – mootoriga või ilma. Rohkem osi ja keerukam ehitus annab mootoriga asjale rohkem võimalusi rikki minna, samas võib see kalliduse tõttu olla kvaliteetsema ehitusega ja mootor võib lubada raskemat ja robustsemat ehitust (mootorratta osad on paksemad kui jalgratta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga asjal lühem eluiga.

Transport võib samuti ükskõik kummal kallim olla – mootoriga asi on ilmselt raskem, aga vahel väiksem (minimootorratas vs jalgratas) ja vahel transpordib ennast ise kauguseni, kuhu ilma mootorita asi keskmise inimese kasutuses mitte (mootorratas maastikurajani, kuhu mägirattaga kodust ei sõideta). Tõenäoliselt on siiski mootoriga meelelahutusvarustuse transport kallim.

Kui aga arvestada kogu kasutust kodust koduni, siis näiteks sobiva lainetuse või tuulega kohta minekuks kulub kütust, aega ja transpordivahendi amortisatsiooni. Mootoriga surfilauda või jetti võib saada kasutada kodule lähemal, mis hoiab reisikulu kokku. Mootorpaat töötab rohkemate ilmadega kui purjepaat, nii et võibolla ostetakse mootorpaadile lisaks vähem alternatiivset lõbustusvarustust. Pikemat aega kasutuskõlblikku varustust saab teistele laenata, mis vähendab nende vajadust ise osta, seega üldist tootmist ja tarbimist. Meelelahutusvarustusel on suur tippajanõudlus, kuna enamik inimesi puhkab samal ajal (suvi, jõulud, nädalavahetus), aga enamiku ajast seisab varustus jõude. Kui inimeste kasutushetked laiema aja peale jagada, saaksid paljud sama varustust tarvitada, mis vähendaks tagavaraks ostmist.

Mitmesuguse ilmaga sobitumiseks võib olla varustust vaja mitu komplekti, näiteks lohelaua lohe ja laua pindala peab nõrgema tuulega suurem olema. Mootoriga varustuse puhul võib piisata ühest komplektist.

Hind on tootmise ressursikulu osaliselt informatiivne mõõt – kas odavam on üks mootoriga komplekt või keskmine arv ilmast sõltuvaid komplekte? Samuti tuleks keskkonnakahju hindamiseks lisada transpordikulu kasutuskohta ja muu lõbustusvarustuse hind kui seda ilma tõttu tühjaks jääva puhkuseaja täitmiseks ostetakse. Tõenäoliselt on keskkonnasõbralikum see varustus või spordiala, mille kogu kasutamiskulu on väiksem. Selleks on enamasti ilma mootorita variant, aga vahel võib juhtuda ka vastupidi.

Miks palgad sama töö eest erinevad

Oletame, et põlevkivi on füüsikalistel põhjustel (kütteväärtus, saastavus) poole vähem väärt kui kivisüsi ja lisaks on põlevkivi vähemalt sama raske kaevandada. Ühes riigis leidub ainult põlevkivi, teises ainult kivisütt. Kaevur suudab mõlemas riigis sama tehnikaga samade liigutustega ajaühikus sama koguse kaevandada. Lihtsuse mõttes eeldame, et kaevurid omavad seda ettevõtet, kus töötavad ja puudub tööjõu ja kapitali liikumine riikide vahel, aga kaubad nagu põlevkivi ja kivisüsi on piiranguteta kaubeldavad. Põlevkiviriigis saab kaevur poole vähem palka kui kivisöeriigis, kuigi teeb võibolla isegi raskemat tööd. Põhjus lihtne: ta loob poole vähem väärtust.

Mõtteline eksperiment, kas töötasu peaks sõltuma töö raskusest või tulemusest (kasulikkusest teistele): üks inimene kaevab kraavi ja ajab selle jälle täis, rassides nii päevast päeva, aga kasu pole sellest kilplasetööst kellelegi. Kas talle peaks palka maksma? Kas maksaksid seda oma (maksu)rahast? Teine inimene on geenius, kes naudib inimkonnale kasulike avastuste tegemist ja oma leiutiste laialijagamist. Kas peaks ta nullpalgaga nälga jätma, kuna töö on talle hobi ja ta teeks seda ka tasuta?

Kui bussijuht põlevkiviriigis veab tööle põlevkivikaevurit ja teine bussijuht kivisöeriigis kivisöekaevurit, tehes täpselt sama tööd sama marki bussiga, säästes kaevuri aega samas mahus, siis on põlevkiviriigi bussijuhi töö poole vähem väärt kui kivisöeriigi oma, sest lisaaeg, mida bussijuht kaevurile pakub, kulub vastavalt kas põlevkivi või kivisöe kaevandamiseks. Kaevandatud ühikuid on sama palju, aga kivisöe väärtus on poole väiksem, seega säästetud töötund on poole vähem väärt. Seega saab ka bussijuht põlevkiviriigis poole vähem palka, mitte ainult kaevur.

Kui arst põlevkiviriigis ja teine kivisöeriigis ravib vastavalt kohalikku bussijuhti, võimaldades tal haigusest päev varem tööle naasta, siis põlevkiviriigi arst säästab oma bussijuhile sama palju aega kui kivisöeriigi arst sealsele bussijuhile, aga see aeg on poole vähem väärt, sest põlevkiviriigi bussijuht kasutab seda põlevkivikaevuri aja säästmiseks, mis on poole vähem väärt kui kivisöekaevuri aeg. Seetõttu saab põlevkiviriigis ka arst poole vähem palka kui arst kivisöeriigis.

Jätkates seda ahelat, kui IT spetsialist automatiseerib sama ravibürokraatia mõlemas riigis, säästes sellega tunni kohaliku arsti aega, siis on see automatiseerimine põlevkiviriigis poole vähem väärt, sest arsti aeg on seal poole odavam. Nii saab IT spetsialist põlevkiviriigis sama programmi eest poole vähem raha, sest selle koodi väärtus on poole väiksem. Väärtus tuletatakse kaudselt põlevkivi väärtusest mööda ülaltoodud ajasäästuahelat.

Loodusressurss võib olla ka puhas selge õhk ja kõrged mäed. Astronoomid näevad sama varustuse ja tööga Tšiilis palju selgemalt ilmaruumi kui saastatud, vihmases ja pilvises Bangladeshis, seega on Tšiili astronoomide avastuskiirus suurem. Tootlikuma töö eest maksab turg neile vastavalt suuremat palka. Ilusa looduse külastamise eest maksavad ka turistid rohkem kui prügistatud jäätmaa.

Ressurss, millest palgavahe alguse saab, ei pea olema loodusvara, vaid võib puhtalt vaimne olla. Kui ühe riigi teadlased ja insenerid on ajaloolis-kultuurilistel põhjustel haritumad, seega toodavad samas ajavahemikus sama varustuse ja pingutusega rohkem uusi lahendusi, muutes inimkonna tööd kiiremini efektiivsemaks, siis on nende palk ka vastavalt kõrgem kui need lahendused rahvusvaheliselt kaubeldavad on. Targema riigi kokk, kes neid teadustöötajaid toidab, aitab siis rohkem inimkonna arengule kaasa kui nõrgema haridustasemega riigi teadlaste ja inseneride toitlustaja.

Väärtuslikuks rahvusvaraks on ka selline ühiskonnakorraldus, mis paneb inimesed ühisema eesmärgi suunas töötama. Korruptsioon on koordinatsioonimäng. Kui seadusetus riigis kulutavad kaks naabrit aega üksteiselt varastamisele või omandi üle kaklemisele, seaduskuulekas riigis aga on omandiõigused tagatud ja sealne naabripaar teeb hoopis inimkonnale kasulikku tööd, siis saavad seaduskuuleka riigi naabrid mõlemad kõrgemat palka kui seadusetu riigi omad. Nende aega säästev kuller loob siis omakorda rohkem väärtust ja saab vastavalt rohkem palka. Usaldus lubab neil asju ühiselt osta ja vaheldumisi kasutada, seega kulub sama töö tegemiseks vähem ressursse.

Seadusetu riigi inimeste vaimujõud kulub enamjaolt isikliku turvalisuse pärast muretsemisele, kodu kindluseks ehitamisele, seljatagust kaitsva korruptsioonivõrgustiku loomisele ja selle kaudu rikkuse teistelt varastamisele ja säilitamisele, mitte rahvusvaheliselt kaubeldavate leiutiste tootmisele nagu seaduskuuleka riigi teadmismajanduses. Tänapäeval on enamiku riikide rikkusevahed seletatavad põhiliselt nende institutsioonide ja ühiskonnakorraldusega, sest loodusressursside vahe on isegi arengumaade kasuks ja suurema osa lisandväärtusest loob teenindussektor, mis põhineb koostööl ja haridusel.

Targad otsused loovad tulevase ressursi, millest sissetulekuerinevus hargnema hakkab. Üks riik investeerib maksumaksja raha rahva arvutialasesse haridusse, teine maanteede laiendamisse. Tulevikumajandus põhineb arvutitel, mitte asfaldil. Seega loob arvutiriigi elanike inimkapital tulevikus rohkem väärtust kui asfaldiriigi teed, millel sõitjaid vähe, sest internetipõhine kaugtöö, asjade kohalik 3D printimine ja lendavad kaubadroonid vähendavad sõidu- ja veoautode kasutusvajadust. Vastavalt saavad arvutiriigi elanikud ka tulevikus kõrgemat palka kui asfaldiriigi omad.

Piiride avanemisel tööjõu liikumisele hakkab konkurents palgaerinevusi tasandama, sest põlevkivikaevur võib pakkuda oma teeneid kivisöe kaevandamisel, milles ta on pea sama edukas kui kivisöekaevur. Selle eest võib ta küsida ligi kivisöekaevuri palka, peaaegu kaks korda kõrgemat kui põlevkivisektoris makstakse. Samuti teda vedav bussijuht, kes võib sama hästi vedada põlevkivikaevureid kui kivisöekaevureid. Seetõttu saab ligi kaks korda suuremat palka küsida ka arst, kes suudab sama hästi ravida nii põlevkivikaevureid vedavat bussijuhti kui kivisöekaevurite transportijat.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Kaabli panek metsa maapinnale

Maapiirkondades võib olla odavam internetikaabel helikopterilt üle puulatvade laotada või ATVga läbi metsa vedada seda maapinnale jättes kui kraavi kaevata. Kui kaabel katki läheb, saab samamoodi maapinnale uue paigaldada. Plastümbrisega kaabel on mittemehaanilistele kahjustustele (vesi, päike, temperatuurikõikumised, mullamikroobid) üsna vastupidav. Mehaanilisi vigastajaid on metsas hõredalt: sõralised võivad peale astuda või oks kukkuda. Närilistele ei tohiks plastümbris huvi pakkuda, aga igaks juhuks võib selle kibeda keskkonnale ohutu ainega üle värvida. Peaks vältima kaabli läbi lohkude paigaldamist, sest jäätuv vesi võib kaabli katki pigistada.

Kilomeeter kahekiulist fiiberoptilist õue sobivat kaablit maksab hulgi ostes 300 eurot. Sarnase hinnaga 300 Eur/km on koaksiaalne vaskkaabel. Käsitsi kraavikaevamine maksab 15 m pikkuse 1,6 m sügavuse eest 350-900 eurot, 40 m pikkuse 0,7 m sügavuse eest 260-550 eurot. Kaevetraktori töötunni hind on 40-50 eurot. Ekskavaator kaevab 100 m^3 umbes nelja tunniga, teises allikas umbes 250 m^3 päevas, aga metsas on sellega keeruline ligi pääseda, juured aeglustavad kaevamist ja läbikaevatud juurtega puud kukuvad teiste peale, vähendades metsa väärtust. Hinnanguliselt võrdub 4 m kraavi 1 m^3 pinnasega, nii et ekskavaator kaevab 800 m päevas, mis maksab 400 eurot. Kui diskontomäär on null ja kraavi matmine pikendab kaabli eluea rohkem kui 2,33 kordseks, siis on kraavil mõtet, muidu intressivabas majandusolukorras mitte. Arvutus: iga 2,33 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel 400 Eur/km kraavis, ehk 700/2,33 Eur/km/ajaühik, vs iga 1 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel maapinnal ehk 300/1 Eur/km/ajaühik.

Tegelik projekti diskontomäär peaks arvestama ka kaablipõhise teabeedastuse asendumist tulevikus muu sidepidamisviisiga (kaabli moraalset vananemist). Diskonteerides näiteks 10% aastas, on iga-aastane rahavoog R väärt 10 korda rohkem kui ühekordne rahasumma R. Ehk kui algne investeering korrutada kümnega, peaks vastupidavus lõpmatuks muutuma, et suurem investeering ära tasuks. Kui algne investeering korrutada 2,33ga, siis peab kaabel mattes vastu pidama 2,52 korda kauem kui maapinnal, et matmine ära tasuks.

Arvutus: Oletame, et kraav pikendab kaabli eluiga f kordseks. Diskontotegur on d>0, d<1. Kogukulu on kraaviga väiksem siis kui Sum_{i=0}^{\infty}(2,33*d^(f*i))<Sum_{i=0}^{\infty}(1*d^i) ehk kui 2,33/(1-d^f)<1/(1-d) ehk kui 2,33-2,33*d<1-d^f ehk kui d^f<2,33*d-1,33 kui f>ln(2,33*d-1,33)/ln(d).

Diskontotegur d aastas on üldiselt suurem kui 1,33/2,33, nii et ln(2,33*d-1,33)/ln(d)>0 on reaalarv. Kui d=0.9, siis ln(2,33*d-1,33)/ln(d) on umbes 2,52.

Kui kraavi saab ekskavaatoriga kaevata, siis tundub kogukulu väiksem kaablit mattes, sest selle eluiga pikeneb ilmselt rohkem kui 2,52 korda. Kui aga peaks kaevama käsitsi, siis see maksaks suurusjärgus 10000 Eur/km, metsas isegi rohkem. Sel juhul on kogukulu kaablit maapinnale paigaldades vähemalt kümme korda väiksem kui mattes, isegi kui maetud kaabel lõpmatult kestaks ja vaid moraalselt vananeks.

Fiiberoptiline kaabel peaks kestma 40 aastat, teise allika kohaselt maetuna 28 aastat. Valguskaablit on kaua paigaldatud elektripostidele, et vältida kõige tõenäolisemat kaablikahju põhjust, milleks on kaevetööd. Kui kaabel maapinnal 10-15 aastat vastu peab, siis on mõttekam see maha vedelema jätta kui kraavi matta. Postidele paigaldamisel on probleemiks lume ja jää raskus, mis võib kaabli katki tõmmata, aga maapinnal tõmmet eriti kartma ei pea, ainult läbi lombi minekul jäätumise külgsurvet.

Tänavavalgustuse asendamine isiklike lampidega

Isiklikud laternad (pealambid või vöö-, kinganina- jm valgustid) laternapostide asemel hoiaksid oluliselt raha ja energiat kokku (arvutused allpool) ning vähendaksid valgusreostust. Mootorsõidukitel on niikuinii laternad küljes, millest peab piisama valgustamata maanteedel sõitmiseks, seega linnavalgustuse puudumine ei tohiks neil liiklemist takistada. Jalgratastel on samuti pimedas esituli kohustuslik, kuigi selle nõude täitmist ei kontrollita. Kümneeurone jalgrattatuli on minu kogemuse põhjal piisavalt ere, et öösel valgustamata metsavaheteel sõita.

Tänapäevane leed-peavalgusti mitu tundi kestva akuga kaalub paarsada grammi, nii et ka lapsed suudavad seda kanda. Isiklik latern maksab internetist ühekaupa ostes alla 10 euro (hulgi on veel odavam) ja kestab kauem kui posti otsas olev lamp. Akut saab pistikust laadida ja see peab vastu vähemalt mitusada laadimistsüklit. Isikliku valgustiga paraneb ohutus, sest jalakäija on laternat kandes ka muu valgustuseta paremini nähtav kui helkuriga tänavavalgustuse all.

Kui tänavalambid inimesele silma paistavad, siis mujale vaadates tundub ka hämarus pime, sest silm kohandub eredusega. Samuti paistab valgustamata tänav peale valgustatud kohta pime, mis võib isikliku lambi esmakordse kasutaja viia valearvamusele, et postilaternad on paremad. Kui inimene näeks vaid enda laterna tagasipeegelduvat valgust, mitte tänavalambi otsekiirgust, siis ei tunduks ereduse erinevus valgustamata ja valgustatud tänava vahel nii suur.

Tegelik nähtavus võib olla parem nõrgema, kuid ühtlasema valgusetasemega. Olen kogenud seda öösel ilma kunstvalgusallikata metsarajal kõndides – täiskuu ajal on juurikad peaaegu sama hästi näha kui päeval. Komistamisoht on vaid seal, kus puuoksad üle raja varje heidavad (kontrast petab silma ja varjutriip tundub juurena või vastupidi). Noorkuu ajal ainult tähevalgusega on metsarada minu silma jaoks siiski liiga pime, kuid kruusatee siiski muretult kõnnitav.

Praegu on lambi kaasaskandmine erandlik, nii et inimesed unustaksid tihti laternat kaasa võtta, aga kui valgustikandmine oleks sama tavaline kui välisjalanõude jalgapanek, siis unustamisprobleem väheneks. Lambid saab ka jalatsitesse või mütsi sisse ehitada ja programmeerida liikumise ja pimeduse korral tööle lülituma.

Maksuraha kokkuhoid on piisavalt suur, et kui tänavavalgustuse ühe aasta hoolduse asemel see summa elanikele kätte jätta, siis saaksid nad kõik endale isikliku leed lambi osta. Tallinna 2020 eelarve kohaselt kulub tänavavalgustuse hooldusele üle seitsme miljoni euro aastas, pluss poolteist miljonit investeeringuteks. Jagades elanike arvuga saame vähemalt neliteist eurot inimese kohta aastas. Seega kaks isiklikku laternat igale elanikule tasuksid end ühe aastaga ainuüksi tänavavalgustuse hoolduskulude kokkuhoiust. Sarnane tasuvus on ka väiksemates kohtades, näiteks Rae valla 16000 elaniku kohta on 2020. aasta valgustuse hoolduse eelarve 191800. Maapiirkondades on avalikud hüvised elaniku kohta veel kallimad, sest inimesi on vähem.

Teine arvutus on lampide arvu põhjal elanike kohta. Tartus oli 2014. aastal 11547 tänavalaternat, seega umbes üks kümne elaniku kohta. Üks tänavavalgusti maksab kindlasti rohkem kui kümme kaasaskantavat leed pealampi. Lisaks nõuab välisvalgustus muud taristut: Tartus ühendas 2014. aastal laternaid 227 km õhuelektrikaableid ja 126 km maa-aluseid elektrikaableid; lampe juhiti 151 juhtkilbist.

Huawei 5G võrkudes kasutamise oht ja selle maandamine

Paljud on hoiatanud Huawei tehnika kasutamise eest 5G võrkudes, enamasti ebamäärase „julgeolekuohu” tõttu. Vahel on hoiataja konkreetsem. Üks selgelt mainitud oht on, et Huawei saaks tarkvarasse või riistvarasse „tagauksi” jätta või neid tulevikus tarkvarauuenduste kaudu tekitada, mis annaks Hiinale ligipääsu andmetele ja võimaluse võrk välja lülitada. Teine oht on Venemaa gaasistrateegia sarnane „kraani kinni keeramine”, et ühel hetkel teeb Huawei varuosad või kasutajatoe väga kalliks või poliitikast sõltuvaks.

Mulle tundub, et neid ohte saab maandada ka Huawei tehnikat keelamata, näiteks tarkvara ja riistvara enne kasutamist uurides (sealhulgas tarkvarauuendusi), varuosi ladustades ja enda tehnotoe võimekust arendades. Võib nõuda Huaweilt lähtekoodi avaldamist, et ise kasutajatuge ja uuendusi pakkuda. Keelamine pole enamasti mõistlik turutõrke lahendus. Julgeolekuoht on samuti turutõrge, sest müüja pole võimeline usutavalt kindlustama ostjat müüja tulevikus võib-olla tekitatava kahju vastu. Keegi teine pole samuti nõus ostjat mõistliku hinnaga kindlustama, sest on nii moraalirisk kui negatiivne valim. Moraalirisk on, et kindlustatud ostja muutub hooletuks või suure kindlustussumma korral lausa korraldab ise sissetungi süsteemidesse, et raha saada. Näiteks ärritab meelega Hiinat. Negatiivne valim on, et kindlustust ostavad need, kel on teavet, et Huawei kaudu just neid plaanitakse rünnata. Mõlemal juhul on kindlustuse pakkumine kindlustajale kallis, nii et tema küsitav poliisi hind väga kõrge.

Võimalik, et tarkvara ja riistvara piisavalt põhjalik uurimine läheb nii kalliks, et Huawei hinnaeelis kaob. Siis on uurimiskulude katmine tollimaksuga Huawei toodangule majanduslikult sarnane Huawei keelamisele.

Üks võimalus Huaweil kliente rahustada on saata kulukas ja seega usutav Spence’i signaal selle kohta, et Huawei ei plaani seadmetesse tagauksi. Signaaliks on näiteks kliendiga konsensuses valitud neutraalse osapoole kätte antud suur tagatisraha, mis makstakse kliendile kui mõni varem valitud neutraalne ekspert tõestab avalikult, et Huawei seadmes on (teatud tüüpi) turvaauk. Selle turvalisusprobleemi liigi võib samuti ette paika panna, nii et lihtsalt tootmisvea eest Huawei maksma ei pea, küll aga tõenäoliselt tahtliku turvaprobleemi eest. Üldiselt on asjatundjatel avaldatud turvaaugu tõelisust lihtne kontrollida, nii et kohtuvaidlus tagatisraha üle pole eriline oht. Keeruline on vaid seda turvaviga algselt leida.