Sildiarhiiv: majandus

Milleks sündimust või rahvastiku kasvu tahetakse

Eesti ja teiste arenenud ja kahaneva rahvastikuga riikide ajakirjanduses kaeveldakse aeg-ajalt madala sündimuse üle. Harva küsib keegi, miks negatiivne iive probleem on. Kokkuvõttes on Maa praegu ülerahvastatud ja ressursikasutus pole jätkusuutlik. Arenenud riigid kasutavad suurema osa Maa loodusvaradest ja ühe inimese kohta eriti palju.
Oletame, et riik hoolib ainult iseendast, mitte ülejäänud inimkonnast, rääkimata Maa keskkonnast. Miks peaks selline riik tahtma rahvastiku kasvu? Mõned võimalikud põhjused: praegustele inimestele pensioni maksmiseks, arvuka sõjaväe jaoks enda teiste riikide eest kaitsmiseks, eesmärgina iseeneses.
Kui rahva püsimine on eesmärk iseeneses, siis tuleks kõigepealt täpselt määratleda, mis on rahvas ja mida tähendab püsimajäämine. Näiteks kultuuri säilitamiseks piisaks maailma pagulaste piisavalt noorte laste vastuvõtust ja nende algse keele ja kultuuri asendamisest kohalikuga range haridussüsteemi abil, nagu diktatuurid teevad oma vallutatud alade assimileerimiseks. Samuti saab võtta vastu sisserändajaid tingimusel, et nad nõustuvad kohalikeks hakkama, kui seda kultuurivahetust riiklikult igati toetada, rangelt kontrollida ja kultuuri mittevahetajaid karistada, näiteks väljasaatmisega. Jällegi, selline strateegia on vabas ja demokraatlikus riigis pea võimatu, ning ma ei soovita seda, kuid see on üks teoreetiline lahendus rahvastiku kahanemisele.
Sisserände piiramine koos sündimuse soodustamisega viitab sellele, et eesmärk on praeguse rahvaga geneetiliselt sarnase rahvastiku kasv, mitte keele või kultuuri püsimine. Eriti kui kultuur üha üleilmse meelelahutustööstuse sarnasemaks muutub. Geneetiliselt sarnaste inimeste sigitamise poliitika kõige tuntum ajalooline järgija oli muidugi Natsi-Saksamaa.
Rahvastiku kahanemine on ainult viimase sajandi trend, nii et pikemas perspektiivis võib probleem ise laheneda. Siiski, lootus pole strateegia, nii et oleks vaja vähemalt teoreetilisi mehhanisme, mis tulevikus rahvastiku kasvule viia võivad. Demokraatlikus vaba ajakirjandusega riigis on propaganda iibe tõstmiseks ebaefektiivne, kuna teabeallikaid ja iibest erinevate elueesmärkide (tarbimine näiteks) propageerijaid on palju (turundajad, massimeelelahutus, välismaa uudistekanalid). Kultuuri muutus sündimust soosivaks on ebatõenäoline.
Teaduse areng pakub aga võimaliku lahenduse – kui kloonimine piisavalt odavaks muutub, siis piisab paarist inimesest, kes rahvastikku kasvatada tahavad ja selleks endast koopiaid teevad. Kui nad oma kloonidele enda väärtusi sisendavad, siis suurem osa neist kloonidest hakkab end samuti kloonima, jne. Millises ajaperspektiivis peaks selline hüppeline iibetõus keskmiselt rikastele kättesaadavaks muutuma, et rahva kadumist vältida? Kui rahvastik kahaneks kaks korda iga põlvkonna (30 a) jooksul, mis on ebarealistlikult kiire, siis 10 põlvkonnaga jõuaks see miljonist tuhandeni. Arvestades teaduse arengut viimase 300 aasta jooksul ja teaduse arengu kiirenemist viimasel poolsajandil, on inimeste võimalused 300 aasta pärast ulmefilmiski kujuteldamatud. Rahva täielik kadumine praeguse negatiivse iibetaseme tagajärjel on seega väga vähetõenäoline. Kui suremus näiteks tuumasõja tõttu radikaalselt suureneb, siis muidugi võib isegi kogu inimkond paari tunniga välja surra.
Kui rahvastiku kasvu eesmärk on praegustele töötajatele pensioni maksta, siis loeb mitte laste arv, vaid nende tulevane tootlikkus ja kohalikus riigis maksustatav sissetulek. Kui robotid inimestest tootlikumaks muutuvad, siis on pensionäride jaoks kasulikum soosida automatiseerimist kui sündimust. Isegi kui tehnoloogia areng millegipärast peatub, pole rahvaarvu kasv ise sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse tagatis. Oluline on riigi sisemajanduse kogutoodangu kasv ühe pensionäri kohta. Valimatu sündimuse soodustamine võib hoopis kahjulik olla, kui see harimatute, kuritegelike või lihtsalt laiskade inimeste osakaalu suurendab. Intelligentsus on umbes pooles ulatuses pärilik, nii et inimõigusi eirav riik, mille ainsaks eesmärgiks on rikkuse ja võimsuse kasv, peaks sigida lubama ainult teatud testid läbinud vanematel. Inimsõbralikum strateegia on aidata riskirühma lastel oma potentsiaali realiseerida – pakkuda juba enne sündi vaesematele ja muidu hädas vanematele rohkelt nõu ja abi, lastele tasuta head haridust võimalikult noorelt alustades jne. Sellist lähenemist soovitab näiteks Nobeli laureaat James Heckman, kes on näidanud, et varase lapseea mitmesugustel õppe-, tervise- ja abiprogrammidel on aastakümneid kestev positiivne mõju nende laste tulevasele haridusele, tulule, seaduskuulekusele, tervisele jne, mis (inflatsiooni ja juhuslikkust arvesse võttes) nende programmide kulu mitmekordselt ületab. Need programmid muudavad juba sündinud lapsed paremateks kodanikeks (parem kodanik tähendab siin ülejäänud ühiskonnale kasulikumat või vähem kulukat inimest), selle asemel et uusi toota. Enamik riike investeerib neisse programmidesse nende tulu arvestades äärmiselt vähe. Riigirahanduse olukorra parandamiseks peaks eesmärk olema mitte rahvastiku, vaid tootlikkuse kasv investeeritud euro kohta. Riik peaks esmajärjekorras ellu viima need haridus-, tervise-, seaduskuulekus- ja muud programmid, mille oodatav diskonteeritud tulu miinus kulu kõige suurem on.
Kohalikele pensionäridele pensioni maksmisel loevad kohalikule riigile laekuvad maksud, mitte praeguste laste kogupanus inimkonna heaks. Seega kui rahvastiku kasvu eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine, siis peaks takistama ajude pikaajalist väljavoolu (aastaks välismaal käimine ja tagasipöördumine on kasulik, püsiv emigratsioon mitte). Jällegi, väljarände piiramine on demokraatlikus riigis pea võimatu, olgu siis jõu või ajupesu abil, mis on taas vastuargument pensionite nimel rahvaarvu kasvatamisele.
Riigi kaitsevõime jaoks loeb mitte rahvaarv, vaid sõjaväe tugevus, mis tehnika arenguga järjest vähem sõdurite arvust sõltub. Teatud määral rahva arvukus muidugi loeb, aga arvestades iibeprotsesside aeglust võrreldes sõjaliste ohtude muutuse kiirusega, pole sündimusel kaitsevõimele peaaegu mingit mõju. Kaitseväe kiireks kasvuks peaks hoopis suurendama ajateenistusse võetavate inimeste osakaalu (praegu Eestis alla 30% noortest meestest, võrreldes Soome 80%, Singapuri peaaegu 100% ja Iisraeli nii meeste kui naiste ajateenistusega). Seega selles valdkonnas on arenguruumi kordades.
Tehnika areng sõltub praegu veel inimmõistusest, nii et riigi tugevdamise nimel peaks suurendama nii teadlaste arvu kui tarkust. Rahvastiku kasv üldiselt suurendab (pikas perspektiivis ja aeglaselt) ka teadlaskonda. Siiski, tehnika arendamiseks on palju kiiremaid ja täpsemalt suunatud meetmeid kui iibe tõstmine. Kui vaadata ainult ajavahemikku, mis on piisavalt pikk, et rahvastiku kasvul arvestatav mõju oleks, siis on jällegi kloonimine ja robotid kiirem, tõenäolisem ja efektiivsem lahendus kui loomuliku iibe tõstmine. Samuti oleks sisserändajate assimileerimine kiirem kui rahvaarvu kasvatamine isegi maailma suurima loomuliku sündimusega.
Kokkuvõttes, välja arvatud praeguse rahvaga geneetiliselt sarnaste inimeste arvu suurendamisele ei tundu iibe tõstmisel olevat sellist eesmärki, mille saavutamiseks poleks palju efektiivsemaid vahendeid.

Investeerimisest

Miks soovitab Warren Buffett eraisikule osta-ja-hoia strateegiat ja laiapõhjalisi madala haldustasuga indeksfonde? Madal haldustasu on loogiline, sest haldustasu vähendab investeeringu tulumäära. Indeksfondid ei tee midagi keerulist ja kallist, mis nõuaks kõrget haldustasu. Need järgivad turu keskmist tootlust. Mida laiapõhjalisem (mida suuremat osa maailma aktsiaturgudest hõlmab), seda väiksem on tootluse dispersioon sama keskmise tootluse juures. Ehk sama tulususe juures on risk väiksem. Osta-ja-hoia strateegia tähendab fondiosakute ostmist säästude tekkimisel ja osakute hoidmist kuni raha vaja läheb, näiteks pensionieani. See strateegia väldib spekulatiivset kauplemist (ostu-müüki lootuses, et aktsia hind tõuseb või langeb). Spekulatiivne kauplemine vähendab tulusust kahel põhjusel: tehingutasud ja väheminformeeritud kaupleja turukeskmisest madalam varakasv. Tehingutasude seos kauplemisega on ilmne. Eraisik on suurtest kauplemisfirmadest vähem informeeritud, sest finantsinfo kogumisel, majandusprognooside tegemisel, arvutusvõimsuse ostmisel, jne on mastaabisääst. Ettevõtte kasumi ja majanduse kasvu prognoosimise kulu on sama, ükskõik kas kaubelda ühe või miljardi aktsiaga, aga tulu (või kahjum) miljardi aktsia kauplemisest on miljard korda suurem ühest aktsiast. Nii on ratsionaalne investeerida aktsia tulususe ennustamisse rohkem siis kui kaubeldakse suuremat kogust. Suured kauplemisfirmad ostavad ratsionaalselt endale rohkem infot kui palju väiksemat summat investeeriv eraisik. Infot ostetakse nii seaduslikul kui ebaseaduslikul viisil. Seaduslikud on statistika kogumine, aastaaruannete lugemine, prognooside tegemine. Ebaseaduslikud on siseinfo ost, tööstusluure, turumanipulatsioon. Poolseaduslik on lobitöö enda omatavate firmade kasuks. Kõigis neis on eelis suurtel kauplemisfirmadel.
Osaliselt võib suurfirmade eelise neutraliseerida see, kui teised turuosalised nende kauplemistegevuse kohta signaale saavad, näiteks börsil suurt ostukogust näevad. Siis saavad teised turuosalised suurfirmat jäljendada, mis tõstab hinda ja vähendab suurfirma kasumit ostmisest. Antud näites sõidavad teised turuosalised jänest suurfirma kogutud infol. Eriti suur probleem on see suurfirma jaoks siis, kui teised turuosalised (kõrgsageduslikud kauplejad) oma ostuorderi suurfirmast kiiremini börsile saata saavad. Siis saavad ettejõudjad ära võtta kogu suurfirma kasumi (kui ostavad piisavalt suure koguse), ehk suurfirma kaotab kogu kasu info hankimisest.
Samas, kui teised turuosalised suurfirmat jäljendavad, loob see suurfirmale võimaluse turumanipulatsiooniks. Selle manipulatsiooni kuulus näide on Rothschildi kauplemine Waterloo lahingu järel. Teised teadsid, et Rothschildil on kiiremad kullerid ja ta saab lahingu tulemuse enne teisi teada. Rothschild teadis, et teised seda teadsid, nii et ta teeskles lahingu järel Londoni börsil müümist, mis pani ka jäljendajad müüma. Aga varjatud käsilaste kaudu Rothschild hoopis ostis, ja ostis salaja rohkem kui nähtavalt müüs. Nii sai Rothschild oma avaliku müügi jäljendajate aktsiad odavalt kätte ja jäljendajad said suure kahjumi.

Kui mõni eraisik suudab mõne väärtpaberi hinda pikka aega turust paremini ennustada, siis saaks see eraisik teenida suurema kasumi kui ainult enda varaga kaubeldes. Nimelt võiks see eraisik luua oma investeerimisfirma ja võtta haldustasu teiste raha investeerimise eest turukeskmisest kõrgema tulususega.

Paljude sarnaste indeksfondide olemasolul võiks mugavuse ja likviidsuse huvides valida börsil kaubeldava indeksfondi, mille osakuid saab osta ja müüa nagu aktsiaid, ehk ei pea eraldi fondi astumise või väljaastumise lepinguid sõlmima.

Ülaltoodud argumendid on teoreetilised, aga investeerimisstrateegia kohta on ka palju empiirilist teadustööd, näiteks Grinblatt ja Keloharju (2000) Soome andmetel, ja Barber ja Odean (2001). Empiirilised faktid võtab hästi kokku ühe artikli pealkiri: „Trading is hazardous for your wealth”, ehk kauplemine kahjustab teie vara. Selle artikli põhitulemus on, et need eraisikud, kes spekulatiivselt kauplevad (tihti ostavad ja müüvad), saavad aktsiaturult madalamat keskmist tulu kui need, kes ostavad ja hoiavad.
Eelnevaga seotud teoreetilised tulemused on mittekauplemise teoreemid (no speculative trade theorems), mis ütlevad, et riskikartlikud või riskineutraalsed otsustajad, kes on ratsionaalsed ja kelle ratsionaalsus on neile kõigile üldteada, ei kauple spekulatiivselt. Tõestuse idee on järgmine. Ratsionaalne ostja, kes teab, et teine ratsionaalne kaupleja on valmis müüma, teeb teise müügivalmidusest järelduse, et aktsia väärtus on väiksem kui müügihind, seega väiksem kui ostuhind, seega on aktsia ostmine kahjumlik. Sümmeetriliselt, ratsionaalne müüja järeldab ostja ostuvalmidusest, et aktsia on väärt rohkem kui müügihind, seega ei tasu seda müüa.
Ratsionaalsed kauplejad, kes arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, võivad kaubelda. Spekulatiivne kauplemine võib toimuda ka siis, kui ratsionaalsed turuosalised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või et teised arvavad, et teised arvavad, et teised on riskiarmastajad või ebaratsionaalselt kauplemishimulised, või…
Mitte igasugune kauplemine pole spekulatiivne. Kui ühel inimesel on hetkel sääste, mida ta ei kasuta, aga teine inimene vajab hetkel sularaha, siis kui esimene ostab teise aktsiad, siis mõlemad võidavad. Hiljem võib jälle esimene raha vajada ja teisel raha üle olla, nii et teine ostab esimese aktsiad. Sarnane mõlemapoolne kasu võib tekkida muude varade kauplemisest, näiteks üks inimene vajab autot nädalavahetustel, aga teine tööpäevadel, nii et iga reede õhtul ostab esimene teiselt auto ja igal esmaspäeva hommikul müüb auto teisele tagasi. See on üks viis autojagamist organiseerida, aga levinum viis on, et üks inimene on omanik ja rendib autot teatud aegadel teisele.

Tootmine on negatiivne tarbimine

Tavaliselt mõeldakse tootmisest ja tarbimisest kui kvalitatiivselt erinevatest nähtustest, aga majandusmudelis pole teiste agentide jaoks vahet, kas üks agent tarbib mingit kaupa ühe ühiku vähem või toodab seda kaupa ühe ühiku rohkem. Nende jaoks on tulemus ainult, et kaupa on ringluses üks ühik rohkem. Tootmine on negatiivne tarbimine ja vastupidi.
Matemaatiliselt, olgu isikul R ühikut raha ja K kaupa ning ülejäänud ühiskonnal R2 raha ja K2 kaupa. Kui isik nii tarbib kui toodab N ühikut kaupa, siis on tulemus sama, mis tarbides ja tootes null, või mingi teine arv N2 ühikuid kaupa. Kui isik ostab M rahaühiku eest N ühikut kaupa ja tarbib ainult need kaubad, siis on tal R-M raha ja K kaupa ning ühiskonnal R2+M raha ja K2-N kaupa. Kui isik nüüd toodab N ühikut ja müüb need M eest, siis on olukord alguses tagasi.
Näiteks uusima tehnikavidina ostmata jätmine on ülejäänud ühiskonna jaoks sama, mis selle vidina ise tootmine ja turuhinnaga müüki panek. Tulemus on ikka, et ostmata jätjal on raha rohkem ja ülejäänutel vähem, aga see-eest on ostmata jätjal kaupa vähem ja turul seda rohkem. Eriti lihtne on seda näha teenuste puhul – muru niita või kodu koristada saab ise, aga saab ka seda teenust osta. Laenu mittevõtmine on nagu laenuintressiga säästmine (üldiselt on säästuintress madalam kui laenu oma).
Tehnoloogiliselt pole tootmine ja tarbimine sümmeetrilised – kaubast A kaupa B teha võib olla lihtsam kui vastupidi. Iga inimene suudab saiast sõnnikut toota, aga vastupidi on raskem. Mõnda sisendit saab ainult tarbida, mitte juurde toota – aega näiteks. Majanduslikult on tegevuse tootmiseks või tarbimiseks lugemine kokkuleppeline – sõltub koguse nullpunkti valikust inimeste peades. Kui “vaikimisi olek” on x ühiku kauba tootmine (see loetakse nullpunktiks), siis x-1 ühiku tootmine nullist ühikust alustades on nagu ühe ühiku tarbimine x-ist alustades.
Tootmist negatiivse tarbimisena nähes ei tule üllatusena vanasõna, et rikkaks ei tee mitte sissetulekute suurus vaid väljaminekute vähesus. Läbimõeldud tarbimisotsused on aidanud inimesi alla 10 aasta töö järel rantjeeks saada ja ülejäänud elu säästudest elada (http://www.mrmoneymustache.com/2012/10/24/frugal-vs-cheap/). Ekstreemsemad suudavad ka 5 aastaga (http://earlyretirementextreme.com/).
Maksud on negatiivsed toetused ja toetused on negatiivsed maksud. Vahel jääb see valijatel kahe silma vahele ja kui poliitikud lubavad nii makse kui toetusi korraga tõsta või langetada, ei tee valijad vajalikku lahutustehet.

Võitjate põlvkond võis põhjustada kadunud põlvkonna

Võitjate põlvkond Eestis olid need, kes 1990ndatel noored ja edukad olid. Kadunud põlvkonnaks nimetatakse neid 2010ndate noori, kes ei õpi ega tööta. Majandusstruktuuri muutus kommunismi lagunedes võimaldas sogases vees suuri kalu püüda, ehk tühi turg võimaldas neil, kes õigel ajal õiges kohas olid, eduka ettevõtte luua. Edu tuli hoolimata kogemuse ja kvalifikatsiooni puudusest ning mitte eriti targast juhtimisest. Tööturg vajas uusi oskusi, mille omandamisel oli noortel eelis. Nii sai võitjate põlvkond noorelt rikkaks ja kõrgele kohale. Seda stabiilse ühiskonnaga võrreldes erilise pingutuseta. Juba 1990ndatel ennustati ajalehtedes, et võitjate põlvkonnale järgneval põlvkonnal on edu tavalisest raskem saavutada, sest paremad kohad ühiskonnas on võitjate põlvkonna käes, kes on alles noored ja lähiajal ei pensioneeru ega sure.

Psühholoogilisest küljest: võitjate põlvkonnale järgnenud noored nägid üles kasvades eeskujusid, kes olid noorelt edukad ja rikkad, hoolimata vähesest pingutusest ja kvalifikatsioonist. See võis panna järgnejad arvama, et elu selline ongi, et noorelt saab lihtsasti edukaks. Kui tööturule sisenedes selgus, et edu on raske tulema, siis võis pettumus päris suur olla. Inimesed kipuvad ikka oma hädades teisi süüdistama, näiteks riiki ja ühiskonda. Seekord oli teiste süüdistamine osaliselt õigustatud, kuna edasijõudmise raskus tulenes osaliselt võitjate põlvkonna eelnevast edust. Kuna 2008. aastani kasvas majandus kiiresti, polnud järgnejate põlvkonna raskused selle ajani eriti suured, aga majanduskriisi järel küll. Teismelisena nähtud noored ja edukad eeskujud kruvisid ootused kõrgele, järgnenud ebaedu tekitas pettumuse, mis võis panna inimesed lootust kaotama, tööotsingutele ja õpingutele käega lööma. Selline on üks võimalik seletus kadunud põlvkonna tekkele.

Inimesed jäljendavad edukaid. Võitjate põlvkonnal olid tüüpilised uusrikaste käitumismustrid – ülbus, rahakultus ja rahaga eputamine, reeglipõlgus ja sulide austamine. Järgnejad võisid need mallid üle võtta. Seda enda kahjuks, sest üldiselt need ühiskonnas edasijõudmist ei soodusta.

Kadunud põlvkonna järgne põlvkond ilmselt üles kasvades suuri ootusi ei omanda. Ka tööturul on neil lihtsam kui kadunud põlvkonnal, kuigi raskem kui võitjatel. Lihtsat raha enam teha ei saa, aga osa võitjaid hakkab vaikselt kohti vabastama. Nüüd on ühiskond stabiliseerunud ja järgib läänelikku mustrit, kus vanainimesed on rikkamad ja noored vaesemad, sest vanainimesed on eluaeg sääste kogunud. Seda vastupidiselt 1990ndatele, kus pensionärid olid hüperinflatsiooniga oma säästud kaotanud ja majandusstruktuuri muutusega olid nende oskused kasutuks muutunud, nii et noored olid rikkamad. Stabiliseerunud ühiskonnas hakkab palk enamvähem oskustele ja pingutusele vastama, erinevalt 1990ndatest, kus kelner või turvatöötaja võis teenida rohkem kui arst või õpetaja.

Rasedate mittediskrimineerimisest

Kui tuleb jutuks naistele tööturul võrdsete võimaluste tagamine, jõutakse tihti välja tööandjapoolse naiste diskrimineerimiseni. Eriti väljendub see soovimatuses palgata rasedaid või väikelaste emasid. Tööandja vaatepunktist on küsimus kasumis – raseduspuhkust võttev või väikelast kasvatav naine teeb vähem tööd (vähemalt enamiku tööandjate arvates), aga palka peab talle maksma samamoodi nagu mõnele tööhoolikule. Kasumit mõjutab raseda töölevõtmine seetõttu, et ühiskond nõuab töötajate võrdset kohtlemist ega kompenseeri võrdse kohtlemise nõudest tekkivat kulu tööandjale.

Töötaja võib olla vähem tootlik või tööst vabastatud ka muul põhjusel kui rasedus või väikelapse kasvatamine. Sellised põhjused on näiteks haigus, reservväelaste kogunemine, palgaline puhkus. Kõigil neil juhtudel peab tööandja säilitama palga ja töökoha, mis on sisuliselt lisanduv maksukoormus.

Siit tekib kaks küsimust: miks peab ühiskond toetama vähem tootlikke töötajaid ja miks on seda toetust tagav maksukoormus jaotatud tööandjate vahel ebavõrdselt?

Vähem tootlikke töötajaid toetatakse, sest ühiskondlik norm ja sellele rajatud seadus ütleb nii. Normi aluseks võib olla kasulikkus ühiskonnale pikemas perspektiivis (lapsed kui tulevased maksumaksjad, inimestele haiguspuhkuse võimaldamine laseb neil kiiremini paraneda ja tööturule naasta, puhkus tõstab tootlikkust), aga selline norm võib olla tekkinud ka muul põhjusel. Ainult osa tööpanust vähendavatest teguritest kompenseeritakse ja paistab, et tegureid eristatakse vähemalt osaliselt mingi ühiskondliku kasu mõiste põhjal, sest näiteks laiskuse, joomise või hobidega tegelemise tõttu vähenenud tootlikkus ei anna alust lühema tööaja, palga säilitamise ja riikliku toetuse nõudmiseks.

Ajalooliselt on vähemalt laste kasvatamise kulude ühiskondliku kompenseerimise osas olnud väga erinevaid lahendusi. Enne 19. sajandi lõppu polnud vist kusagil mingit lastetoetust ega raseduspuhkust – lapsed olid vanemate mure ja kui nad takistasid vanematel töötegemist, siis pidid vanemad väiksema sissetulekuga leppima ja kogu pere võis nälgida. Natsi-Saksamaal olid (vähemalt teatud välimusega) lapsed riiklik vara kui tulevased sõdurid ja töölised. Riik toetas heldelt laste saamist ja kasvatamist (tasuta lastekodu, kui vanemad ise last kasvatada ei soovinud, tasuta lastehoid, paljulapseliste emade medalid ja soodustused).

Laste kasvatamise osas paistab olevat nii, et kes maksab, tellib ka muusika. Ühiskondades, kus vanemad kandsid kõik lastega seotud kulud, oli neil ka pea täielik võim laste üle. Nad võisid anda ihunuhtlust, puudega vastsündinu surmata ja lapsi raskele tööle sundida. Totalitaarriikides, kus lapsi peamiselt ühiskondlikuks ressursiks peeti, oli riigil ka suur sõnaõigus kasvatamise osas – lapsed pidid lasteaiast alates propagandat tuupima, osalema partei noorteorganisatsioonis ja vanemate riigivastasuse kohta koputama.

Tänapäeva arenenud riigid on kahe äärmuse vahel. Osaliselt kannavad lastega seotud kulusid vanemad, osaliselt ühiskond. Riigi toetus on nii otsene (raha ülekandmine vanemate pangaarvele) kui kaudne (tasuta haridus, lasteaiakohad ja ka nõuded tööandjatele, mis vähendavad kasumit, aga suurendavad lastega töötajate heaolu).

Toetamise ja selleks raha hankimise viise on erinevaid ning mitte kõik pole võrdselt head. Maksukoormuse jaotamine tööandjate vahel vastavalt tööle võetud rasedate või krooniliselt haigete inimeste arvule ei tundu mõistlik. Ettevõtted, kus peaaegu kõik töötajad on meessoost (ehitus, kaevandamine, kaugveod), kannavad palju vähem kulusid lastega perede toetamiseks kui organisatsioonid, kus lastega naisi on arvukalt. Loogilisem oleks kõigi ettevõtete maksukoormust pisut tõsta, saadud rahast kompenseerida vähenenud tootlikkusega inimestele nende saamata jäänud palk ja uue töö otsimise kulu ning lubada tööandjatel nende parima äranägemise järgi tasustada ja palgata. Sellise võimaluse tekkides loomulikult vähendatakse rasedate, haigete ja puudega inimeste palka või vallandatakse nad. Riigi toetus peaks neile inimestele tekkiva kahju kompenseerima. Seda kahju on raske täpselt mõõta – võibolla sellepärast on praegune süsteem selline nagu ta on.

Teine variant (lisaks töötajatele kahju hüvitamisele) on toetus ettevõtetele, et nad võtaksid tööle ühiskonna soositud madalama tootlikkusega rühmade esindajaid. Kui toetus on piisavalt suur, hakkavad ettevõtted omavahel võistlema subsideeritud rühmade palkamises. Seda toetust võib jällegi finantseerida üldistest maksudest, et jaotada kulu ettevõtete vahel võrdselt.

Ettevõtete konkurents toetatud gruppide palkamisel laseb üsna täpselt paika panna toetuse taseme – see on tase, kus toetatavad inimesed leiavad kõik koha ja kõik kohad toetatavatele täidetakse. Ehk turg tasakaalustub.

Tootlikkuse arvutamisest võrgustunud ühiskonnas

Erik Reinerti näide tootlikkusest ja palgast käsitab Norra ja Haiti bussijuhte, kes teevad põhimõtteliselt sama tööd, aga kelle palk erineb mitukümmend korda. Selle põhjal väidetakse, et palk ei vasta tootlikkusele, kuna bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama. On ju raske ette kujutada, kuidas üks inimene saaks bussi teisest oluliselt tootlikumalt juhtida, kui just teine avariid ei tee.

Ülaltoodud palga ja tootlikkuse erinevuse näide tuleneb tootlikkusest valesti aru saamisest. Tavaettekujutus on, et suurem pingutus tähendab suuremat tootlikkust, mille puhul oleks õiglane suurem palk. Lihtne vastunäide on kilplane, kes kannab kive põllu ühest otsast teise ja siis jälle tagasi. Pingutust on palju, tootlikkust mitte eriti. Kas selle pingutuse eest oleks õiglane suurt palka maksta? Bussijuhtide puhul pole selge, miks peaks Haitil toimuma rohkem kilplasetööd kui Norras. Põhjus on kaasaegse ühiskonna võrgustikulaadne olemus, kus ühe inimese tootlikkus sõltub sellest, mida teised teevad.

Enne kaasajast rääkimist vaatame lihtsat põllumajandusühiskonda, näiteks Islandit varsti pärast selle asustamist umbes aastal 875. Saarel polnud tol ajal isandaid ega teoorje, vaid väike arv iseseisvaid talunikke. Rahvast polnud veel palju ja kõigile jätkus maad. Inimese sissetulek sõltus sellest, kui palju ja targalt ta oma talus tööd tegi. Ehk (mõistlik) pingutus oli üksüheses seoses tootlikkusega, kui looduse juhuslikud vingerpussid välja arvata. Ühe inimese pingutus teise sissetulekut ei mõjutanud, seega tootlikkuse arvutamiseks piisas sissetuleku vaatamisest – milline oli konkreetse taluniku põllu saagikus ja kui suur põld oli tal haritud.

Tänapäeval ei tee enamik inimesi tööd, mille tulemus otseselt neile kõhutäidet ja peavarju pakub. Bussi juhtimine ei tooda toitu ega eluasemeid. Töö aitab teistel inimestel midagi saavutada. Teiste töö omakorda aitab kolmandaid, kelle töö aitab neljandaid (kelle hulgas võib olla esimesi) jne. See vastastikune abi läbi paljudest inimestest koosnevate ahelate on võrgustunud ühiskonna tunnus. Kuidas arvutada võrgustunud ühiskonnas ühe inimese tootlikkust? Bussijuhi töö säästab teiste aega, aga ajasäästu väärtus sõltub sellest, mida selle säästetud ajaga peale hakatakse. Seda aega kasutatakse näiteks teiste aja säästmiseks (bussiga sõidab piloot) või töö lihtsustamiseks (bussi kojameeste tootja). Teised omakorda säästavad kolmandate aega või lihtsustavad tööd. Kolmandate säästetud aeg on seda väärtuslikum, mida rohkem nad säästavad neljandate aega jne. Seda ahelat võib järgida lõpmatuseni, sest mingil hetkel jõutakse ringiga varasemasse punkti tagasi. Ühe inimese tootlikkust ei saa arvutada, teadmata ahelas järgmise isiku tootlikkust. Seega tuleb arvutada kõigi tootlikkused korraga, lahendades võrrandisüsteemi. Selle võrrandisüsteemi esimene näide on Leontjevi koostatud majanduse sisend-väljundtabel. Matemaatiliselt sarnane probleem on tudengite tarkuse ja ainete raskuse arvutamine.

Võrgustunud ühiskonnas kellegi tootlikkuse arvutamine tähendab tohutu võrrandisüsteemi lahendamist. Kes pärast põgusat vaatlust ütleb, et Norra ja Haiti bussijuhtide tootlikkus on enamvähem sama, eksib rängalt. Norra bussijuht säästab Norra inimeste aega, mis on väärtuslikum kui Haiti inimeste aeg, sest Norra bussireisijad lihtsustavad teiste Norra (ja teiste riikide) inimeste tööd rohkem kui arengumaa inimesed. Ja inimesed, kelle tööd lihtsustatakse, lihtsustavad omakorda kellegi tööd, mis on arenenud riigis väärtuslikum kui arengumaal, sest keskmine arenenud riigi inimene suudab ühe töötunniga lihtsustada teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene. Põhjused on parem haridus, paremad töövahendid (kapital), parem juhtimine ja töökorraldus jne. Võttes arvesse kogu ühiskonna omavahelisi tootlikkussidemeid, on arenenud riigi inimese töötund palju kordi tootlikum. See tootlikkus väljendub ka sissetulekus.

See, et keskmine arenenud riigi inimene lihtsustab teiste tööd rohkem kui keskmine arengumaa inimene, ei tähenda, et võrratus kehtib iga arenenud ja iga arengumaa inimese kohta. Bussijuht säästab mõlemas kohas enamvähem sama palju teiste aega. Aga keskmist arvutades liidetakse arenenud riigi bussijuhile arenenud riigi insenerid, teadlased, programmeerijad, samas kui arengumaa bussijuhile liidetakse kõplaga põldu harivad inimesed.

Lõpuks ka väike numbriline näide. On kaks riiki, A ja B. Mõlemas riigis kaks inimest, A-s nimedega CA ja DA, B-s nimedega CB ja DB. Ilma CA abita suudab DA toota ühe vidina tunnis, samuti ilma DA abita suudab CA toota ühe vidina tunnis. Sama kehtib riigis B, kus CB ja DB suudavad eraldi toota ühe ühiku tunnis. Mõlemas riigis aitab C-inimese üks vidin tõsta D-inimese tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks, aga vidin kulub tunniga kasutuskõlbmatuks. Riigis A aitab DA üks vidin tõsta CA tootlikkuse üheks tunniks kahekordseks ja kulub tunniga ära. Riigis B aitab DB üks vidin tõsta CB tootlikkuse üheks tunniks kahekümnekordseks ja kulub tunniga ära. Korraga saab kasutada ainult ühte vidinat.

Riigi A kogutoodang kui CA ja DA mõlemad töötavad, on neli vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Riigi B kogutoodang kui CB ja DB mõlemad töötavad, on kakskümmend kaks vidinat tunnis, millest kaks kulub tootmisprotsessis. Kas CA ja CB tootlikkus on sama ja kas nad peaksid saama sama palka? Sama küsimus DA ja DB kohta.

Oletame, et riigis A saavad CA ja DA mõlemad ühe vidina tunnis palgaks. Riigis B üritatakse CB-le pakkuda ühte vidinat tunnis põhjendusega, et tema „tootlikkus“ on sama kui CA-l, kes saab ühe vidina. Ülejäänud 19 vidinat tunnis tahetakse riigis B maksta DB-le. Aga CB loob ametiühingu ja nõuab streigi ähvardusel 10 vidinat tunnis. DB võrdleb oma sissetulekut CB nõutud variandis (10) sissetulekuga CB streigi korral (1) ja nõustub CB-le 10 maksmisega.

Siit veel küsimus: kas tootlikkust peaks mõõtma toodetud kaubaühikute arvu või nende väärtuse põhjal? Või hoopis sissetuleku põhjal?

DB püüab palgata riigist A töötajat CA ja pakub talle 2 vidinat tunnis. CA on rõõmuga nõus (palk ju kahekordne), aga CB, kes sel juhul töötuks jääks või peaks nõustuma 2 vidinat tunnis palgaga, teeb poliitilist lobitööd, et võõrtööjõu sissetoomine keelataks. DB omakorda propageerib tööjõu vaba liikumist. Kelle poolt hääletaksid sina, kas CB või DB erakonna?

 

“Majandusele hea”

Väljendit „majandusele hea“ kasutatakse samal eesmärgil kui nõukogude ajal väljendit „rahva tahe“, ehk tõeliste eesmärkide varjamiseks ja avalikkusele puru silma ajamiseks. Sellega õigustatakse mida iganes. Iga kord, kui kuulen seda fraasi tõsises toonis kasutatavat, olen kindel, et mulle püütakse puru silma ajada. Siis peaks kohe endalt küsima, mis on selle fraasi kasutaja tõeline eesmärk, mida varjata püütakse ja mida ta mõtleb majandusele hea all. Inimesi, kes seda fraasi kasutavad, peaks kohe paluma seda täpselt defineerida. Definitsioon tõenäoliselt paljastab vähemalt osaliselt, mida „majandusele hea“ sildi all mõeldakse.

Nalja definitsioonidega.

Oletame, et majandusele hea on defineeritud kui maksimaalne SKP. Siis peaks kohe sisse tooma võimalikult palju immigrante kust iganes, sest kui nad vähegi töötavad, suurendab see riigi SKPd. Kui majandusele hea on töökohtade loomine, peaks riik kõik inimesed sülelapsest pensionärideni kirja panema töökohaga inimene, palgaga null ja töökohustusega mitte midagi. Kui defineerida see fraas kõrgepalgaliste töökohtade loomisena või keskmise palga tõusuna, siis peaks riik looma kõrge palga ministeeriumi, võtma sinna töötuid mitte mingisuguste töökohustustega ja maksma neile hästi palju – kõrgepalgalisi tekib nii mis mühiseb ja keskmine palk tõuseb. Kui ekspordi suurendamine on „majandusele hea“ definitsioon, siis peaks riik kogu oma vara odavalt välismaal müüki panema ja seadusega kodanikele sama kohustuse panema. Defineerides majandusele hea kui madalad maksud, peaksime kaotama maksud ja kogu riigiaparaadi…