Sildiarhiiv: heaolu

Riided, mida saab ka pahupidi kanda, säästavad aega

Kui sokid näevad sarnased välja nii õigetpidi kui pahupidi, näiteks kootud villasokid, siis ei pea neid uuesti pöörama kui need jalast tõmmates pahupidi lähevad. See säästab iga päev minutikese, mis sokke kandva inimkonnaosa ja kõigi päevadega korrutades on juba oluline ajavõit. Sama kehtib pükste, särkide, suusamütside ja muude riiete puhul. Küsimus on, kas riiete kahtepidi kantavaks tegemise kulu on suurem kui ajasääst. Ilmselt väiksem, sest ka osad masstoodetud sokid on seest ja väljast sarnased.

Enamasti pannakse õmblused riiete siseküljele, mis teeb õigetpidi kandmise pisut ebamugavamaks kui pahupidi (õmblused väljaspool). Mida peetakse viisakateks riieteks ja viisakaks kandmisviisiks on puhtalt sotsiaalne norm. Kui inimkond koordineeriks end teistsugusele normile, mis eelistaks mugavat kandmisviisi ja praktilisi riideid, siis võidaksid sellest kõik. Võiks pidada viisakaks hoopis õmblused väljaspool kandmist, samuti mugavaid spordiriideid, mitte jäika ülikonda, mis ei lase näiteks käsi õla kõrguselegi tõsta ilma üles kortsu tõusmata. Dressidele võib ju maniski, särgikrae ja ülikonna jäljendi peale maalida kui see oluline on.

On ka teisi lihtsaid muudatusi riietele, mis need praktilisemaks muudavad, aga välimuse peaaegu samaks jätavad. Riiete mugavust peaks teaduslikult testima.

Kütmisest mürgiseid heitgaase tekitavate kütustega elamurajoonides

Prahi, kivisöe ja muude õhku saastavate ainete põletamist teiste inimeste läheduses peaks takistama, sest ühe inimese saadav soojus on vähem väärt kui paljudele tekitatav kerge tervisekahjustus. Selline kütmine vähendab sotsiaalset heaolu ja on tavaliselt ebaseaduslik (rikub keskkonnakaitse- ja heakorraeeskirju).

Aias prahi põletamine on naabritele näha ja paks suits paistab ka kaugemale, nii et selle peale saab (munitsipaal)politsei kutsuda. Kui politsei enne lõkke kustumist kohale jõuab ja põletaja üles otsida viitsib, siis võib hoiatus või trahv järgmise tossutamiskorra ära hoida. Keerulisem on tõestada, et keegi põletab ahjus või kaminas seadusevastaselt kivisütt, immutatud puitu või tõrvapappi. Tuvastada on eriti raske pimedal ajal kui korstnast tõusvat tumedat suitsu näha pole, tunda on ainult ümbruskonnas levivat kirbet vingulõhna. Pime talveaeg on Eestis ka külm ja suurem osa kütmisest toimubki sel ajal.

Üks võimalus mürgiste ainete põletamist tõkestada on keelata kivisöe ja muude saastavate kütuste müük ostjatele, kel pole paigaldatud heitgaaside puhastusseadmeid, sealhulgas eratarbijatele. Üksikuid kütuste maaletoojaid või edasimüüjaid on riigil lihtsam kontrollida kui paljusid eratarbijaid – sama põhjus on mootorikütuste maksude kogumisel maaletoojatelt, mitte iga autojuhi käest eraldi.

Teine võimalus on panna korstnapühkijatele kohustus pühkimisel tuhaproov võtta, mille põhjal saaks valdkonda reguleeriv ametiasutus tuvastada, kas põletatud on ebaseaduslikke kütuseid. Korstnapühkija kinnitus lõõride puhastamise ja korrasoleku kohta on iga 5 aasta tagant nagunii kohustuslik, seega ei lisa kütusejääkide kontroll erilist lisakulu ega -tööd. Nii pika intervalliga kontroll ei pruugi eriti mõjus olla, sest pikka aega tagasi põletatud kivisöe tahma võib olla keeruline korstnast tuvastada ja karistused õhu reostamise eest on ilmselt leebed.

Lobitöö asemel ise tegemine

Kui maksumaksja tahab midagi, mida tavaliselt pakub riik või omavalitsus (kool, tee, sotsiaal- või tervishoiuteenus), siis tavaline viis püüda seda saavutada on sõnadega (lobitöö, survegrupi algatamine, kohtuasi) või poliitikutele raha annetades. Lootus on, et osa maksudena riigile makstud rahast kasutab riik siis maksumaksja hüvanguks. Mõnikord võib aga parem olla asendada osa palgatööst ise oma soovi saavutamiseks tegutsemisega.

Töötades osaajaga täisaja asemel vabaneb iga päev tunde, mille jooksul saab ise rajada tee, koolitada enda või teiste lapsi, hoolitseda vabatahtlikuna abivajajate või enda tervise eest. Raha on sel juhul tööriistadeks ja materjalideks ikka vaja, nii et natuke peab tööturul teenima, aga optimaalne osalus võib olla keskmise kodaniku omast väiksem.

Selle asemel, et kulutada aega, et püüda suunata maksuraha enda hüvanguks, võib efektiivsem olla otsene tegutsemine eesmärgi heaks. Näiteks kui mõlemad lapsevanemad, kes töötavad täisajaga ja tahavad lasteaiakohta, saavad lülituda poole kohaga tööle, siis katavad nad kahe peale päeva ära – saavad ise endale lastehoiuteenust pakkuda. Sel juhul ei sõltu nad survegrupi edust linnavalitsuse mõjutamisel linnatelevisiooni asendamiseks lasteaedadega. Palgas kaotavad lapsevanemad umbes poole (sest maksumäär madalam, aga osaajaga töö tunnipalk väiksem) ja riik kaotab poole neilt saadud maksurahast. Lisaks säästavad lapsevanemad aega ja närve linnavalitsejatega suhtlemisel. Maksutulu vähenemine võib ka riigile suuremat survet avaldada kui lobitöö ja kohtuskäimine ning see võib motiveerida avalikku sektorit korralikku teenust pakkuma.

Ise endale teenuse pakkumine on ühiskonna seisukohast enamasti ebaefektiivne, sest puuduvad mastaabisääst ja spetsialiseerumine, aga individuaalsest vaatepunktist on isetegemine paindlikum, ennustatavam ja vahel kvaliteetsem. Kui avaliku teenuse saamise tõenäosus on piisavalt väike või kvaliteet piisavalt halb, siis on parem seda ise pakkuda.

Numbriline näide: valik A on 8 tundi tööd päevas, 20 eurone brutotunnipalk, keskmiselt 12 minutit päevas linnavalitsuselt lasteaiakoha nõudmisele. Maksud on siis 4*8 =32 päevas, kätte netopalk 16*8 =128 päevas. Tõenäosus lasteaiakoha saamiseks t_A. Valik B on 4 tundi palgatööd päevas, 4 tundi lapsehoidu, 15 eurone brutotunnipalk, 0 tundi nädalas lasteaiakoha kauplemisele. Maksud 3*4 =12 päevas, netopalk 12*4=48 päevas, tõenäosus koha saamiseks t_B<t_A, ehk tõenäosus koha saamiseks suureneb kui kohanõudmiste arv ja linnavalitsuse maksutulu kasvavad. Oletame lihtsustuseks, et vanemad on nõus lapsehoiu-, lobi- ja palgatööd tegema sama tunnipalga p<15 eest (ebameeldivus on sama). Kui lasteaiakoha saamise tõenäosuste vahe t_A-t_B variantide A ja B vahel korrutatuna netopalga suurenemisega 128 -48 =80 võrra päevas on väiksem kui 12 minuti väärtus tunnipalgaks arvestatuna, ehk 80*(t_A-t_B) <1/5*p, siis on mõttekam ise lapsi hoida kui lasteaiakohta nõuda.

Linna elukeskkonna parandamisest

Nõmme näitel, aga kehtib ka teiste linnaosade ja linnade kohta: romuautod tänavate äärest eemaldada (Pihlaka ja Kreegi ristmikul punane tühjade kummidega, Põllu tänava ääres Hiiu tänava lähedal avariilise esiotsaga punane, Sihi-Nurme ristil hall).

Asendada võsastunud krundid ja mahajäetud majad väikeste parkidega, et luua paremad võimalused sportimiseks, parandada elukeskkonda ja linna välimust. Selleks on vaja mahajäetud krundid praegustel omanikelt linna või riigi omandusse võtta, korrastada ja pargina hooldada. Tõenäoliselt on ülevõtmise põhjendusena kasutatav ülekaalukas avalik huvi. Kruntide asukohad on näiteks Mai ja Põllu tänava nurgal, Seene 3a, Valdeku ääres Sihi ja Pesa tänavate vahel, Sihi 64, Jakob Mändmetsa 3. Eeskujuks on Detroiti linn USAs, mis on võtnud üle ja lammutanud 265 miljoni dollari eest tondilosse (Christine Ferretti, Detroit News https://eu.detroitnews.com/story/news/local/detroit-city/2020/08/14/last-detroit-house-demolished-blight-removal/3349213001/). Peamised kasusaajad on krundist jalutuskäigu raadiuses elavad kohalikud (hinnanguline arv 1200 krundi kohta = 20*20 maja *3 inimest maja kohta). Kõige rohkem võidavad pargist lastega pered.

Projekti saab ellu viia väikese eelarvega kui seada sihiks vaid need krundid, mille omanikud ülevõtmist ei vaidlusta. Vaidlustajatelt ülevõtmisest on ilmselt mõistlik loobuda, et vältida kulukat pikka kohtuvaidlust, aga neile peaks linn tegema ettekirjutuse krundi ja hoone korrastamiseks, määrates sunniraha ja selge tähtaja.

Kulutused

asjaajamine ülevõtmiseks või omaniku mõjutamiseks krunti korrastama 10 tundi *30 eurot/tund =300 eurot.

Pargiks korrastamine 10000 eurot, milles võivad abistada kohalikud vabatahtlikud.

Pargi hooldus (niitmine, prügivedu, lumekoristus) igal nädalal 1 tund *30 eurot =1560 eurot aastas.

Ühendada jalgrattatee jupid, et luua linna läbivad marsruudid praktiliseks rattaga liiklemiseks.

Pikendada jalgratta- ja jalgteed Pärnu maantee lõunapoolsel küljel Kitsarööpa teest Sihi tänava otsani (umbes 50 m), et parandada Nõmmelt Järve keskusesse jalgrattaga sõidu võimalust.

Teha jalgratta- ja jalgtee Järvevana raudteeülesõidust Luite tänava otsani, mida praegu ühendab metsarada. See parandaks Nõmme ühendust kesklinnaga Liivalaia ja Juhkentali tänava kandis (marsruut vaiksetel tänavatel Luite-Veerenni-Magasini-Õilme-Herne).

Istutada Järvevana tee sõidutee ja kergliiklustee vahele tihedad põõsad, nt elupuud, et vähendada kergliiklusteel müra ja heitgaasi.

Peterburi tee kõrval Fahle maja juures pikendada jalgrattatee Sikupilli Keskuseni. Praegu lõpeb jalgrattatee Fahle maja juures tupikuna, sealt edasi peab läbi aiaaugu ja kruusaga kaetud parkla minema Circle K Sikupilli juurde, et jätkata mööda Pallasti – Valge – Turba – Mäe tänava marsruuti Kadrioru ja Lauluväljakuni. Alternatiivne tõenäoliselt kallim võimalus teha korralik jalgrattatee ühendus Järvevana teest Pirita teeni oleks jalgrattatee marsruudil Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Mäekalda – Kuristiku – Oru või Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Roheline aas ja läbi Kadrioru otse Russalka juurde. Eriti bussijaama lähedal on tänavad kitsad ja ristmikud keerulised ja ohtlikud.

Teha Pärnu maanteel kahe viadukti vahel (Tammsaare teest Tehnika tänavani) parklate ja aukliku kõnnitee asemele korralik jalgratta- ja jalgtee. Seal mõnes kohas sõiduteele maalitud poole meetri laiust jalgrattarada ei kasuta ohtlikkuse tõttu keegi.

Rajada Rahumäe tee kõrvale Kitsarööpa teest Tammsaare teeni korralik jalgrattatee. Laiust on seal tee kõrval piisavalt, aga teepeenar on auklik ja autod kihutavad. Jalgrattatee parandaks ühendust Kristiine keskusega Tondimõisa pargi, Nõmme tee ja Tulika tänava kaudu. Nõmme tee on suhteliselt vaikne laiade kõnniteedega tänav.

Madalam prioriteet oleks teha Ehitajate tee kõrvale E. Vilde tee ja Autobussikoondise peatuste vahele korralik jalgrattatee, et parandada Nõmme ühendust Loomaaia, Rocca al Mare ja Kakumäe rannaga.

Madalam prioriteet Valdeku jalgrattateed pikendada Männiku teest Suklema tänavani, et Liiva kalmistuga jalgrattaühendust parandada.

Sihtrühm, kes peamiselt kasu saab, on antud linnaosade elanikud (hinnanguline arv 50000 inimest), kelle jalgrattaga liikumise võimalused suurenevad.

Kulutused

Asfalteerimine 41,09 eurot ruutmeetri kohta (https://ehitusest.ee/uudis/2020/06/15/betoontee-odavam-kui-asfalttee/) *2m laiust *100m pikkust =8218 eurot (Sihi, Luite, Fahle või Valdeku lõik). Pärnu mnt lõik oleks 164360 eurot, Rahumäe lõik 82180, Ehitajate tee 41090 eurot.

Põõsaste istutamine Järvevana tee äärde 3 km pikkuselt müra ja gaasi tõkkeks 1 euro elupuu kohta (https://www.bauhof.ee/et/aiakaubad/taimed/okaspuud), 2 põõsast meetrile * 3000 =6000 eurot, pluss istutamiskulu 4 põõsast tunnis, 30 eurot tund *1500 tundi =45000 eurot. Kokku 51000 eurot.

Kodumaise tootja toetamisest annetusega

Oletame, et kodumaine kaup loob ostjale väärtust 6 euro eest, aga välismaine 10 eest. Hind on kohalikul tootel 7, aga importkaubal 9. Ostja saaks kasulikkuse -1 kodumaise ostmisest, aga 1 välismaisest, seega ostab impordi, aga mitte kohaliku. (Miski selles näites ei sõltu konkreetsetest numbritest, ainult nende vahedest. Näiteks võib kodumaise kauba hind olla 12, väärtus 10, välismaisel hind 2 ja väärtus 4.)

Kui lisaks saab inimene kodumaise tootja toetamisest psühholoogilist heaolu 3 euro väärtuses, siis eelistaks ta osta esmalt kohaliku toote. Kui vajab rohkem kui ühte ja erinevaid, siis ostab mõlemad. Oletame lihtsustuseks, et tarbija vajab ainult ühte koopiat antud tootest. Kodumaise toote ostmisest saab ta kokku väärtust 2 euro eest: otsene kasulikkus 6 pluss psühholoogiline heaolu 3 miinus hind 7.

Siiski pole kohaliku toote ostmine tingimata parim valik, sest tarbitakse ebaefektiivselt madalat väärtust loovat kaupa. Suurema heaolu saaks saavutada, ostes välismaise toote ja andes kohalikule tootjale lihtsalt raha. Oletatavasti ei sõltu kohaliku tootja toetamisest saadav psühholoogiline heaolu sellest, kas toetussumma jõuab tootjani kasumina või annetusena. Kui kodumaise tootja kasum ühe toote müügist on väiksem kui tarbija psühholoogiline heaolu tema toetamisest, näiteks 2 eurot, siis annetades kohalikule tootjale selle 2 eurot, saab tarbija annetuse eest heaolu 3 euro väärtuses. Kokku on kasulikkus tarbijal jälle 2 (arvutus 10-9+3-2), aga lisaks saab kohalik tootja nüüd selle ostmata kauba kellelegi teisele müüa või seda ise kasutada. Efektiivsus suureneb. Kui kodumaise tootja kasum oleks 1, siis oleks tarbijale veel kasulikum välismaist osta ja saamata jäänud kasum kohalikule annetada: kasulikkus 3 =10-9+3-1. Kohaliku toote ostust on kasulikkus 2.

Muidugi võib kohaliku tootja kasum ühe toote kohta nii suur olla, et välismaise kauba ostja peaks liiga palju raha annetama, et kompenseerida kodumaisele saamata kasum ja kogeda sama psühholoogilist heaolu kui kohaliku toote ostmisest. Sel juhul tekib aga küsimus, kas kohalik tootja mitte tarbijat liigselt ei nööri – võiks ju müüa madalama hinnaga, nii et ka ilma psühholoogilise toetusmotiivita ostaks tarbija kodumaise kauba. Kui näiteks kohaliku tootja kasum ühe toote kohta on 4 eurot, siis tema kulud on 3 (hind miinus kasum). Ta võiks ju alandada hinna 7lt 4le, misjuhul saaks tarbija kodumaise toote ostmisest otsese väärtuse 2 =6-4, aga impordist ainult 1. Siis poleks psühholoogilist motiivi vajagi, ostaks selletagi kohaliku toote.

Üldiselt, kui kodumaise kauba väärtus v miinus selle tootmiskulu c on suurem kui (importkauba väärtus w miinus hind P), siis eksisteerib kodumaise toote hind h = c+pisut, nii et tarbija eelistab kodumaist osta ka ilma toetusmotiivita (sest v-h =v-c-pisut ja v-c >w-P) ja kohalik tootja saab positiivse kasumi.

Kui aga kohaliku väärtuse-kulu vahe v-c on väiksem kui importkauba väärtuse-hinna vahe w-P ja psühholoogiline heaolu H kohaliku toetamisest on hinnaga võrreldes piisavalt suur, et motiveerida kodumaist ostma (v+H-h >w-P) siis saab ostja suurem kasulikkuse kui annetab kodumaisele tootjale kasumi h-c ja ostab importtoote. Kogukasulikkus on siis w-P +H -(h-c), aga kodumaist toodet ostes v-h +H (võrdluseks taandame H-h ja saame w-P+c >v, sest v-c <w-P).

Alati kui kodumaist toodet ostma motiveerib soov toetada kohalikku tootjat, aga selle motiivita oleks importkaup eelistatum, siis võidaksid kõik kui tarbija ostaks importi ja annetaks kasumi jagu kohalikule. Toetamiseks pole vaja ebaefektiivseid (ostu)otsuseid teha – saab ju otse raha anda. Sama põhimõte kehtib igasuguste maksusoodustuste, tootmissisendite subsiidiumite (erimärgistatud kütus, palgatoetus), valikulise reeglilõdvendamise ja muu kaudse sahkerdamise puhul – otsetoetusega asendamine on odavam ja efektiivsem. Tegelik põhjus kaudseks toetamiseks on tavaliselt valgustkartev, aga vahel ka rumalus.

Doonorivere vahetus riikide vahel

Kui ühes riigis on teatud tüüpi verd või muud annetatud organit piisavalt ja teises väga vähe, aga mõne muu veregrupi või organi puhul vastupidi, siis oleks ju mõlemale riigile kasulik vahetuskaupa teha. Väidetavalt harvad hädaabiannetused liiguvad riikide vahel, aga sissetöötatud ühisturg oleks efektiivsem (aitaks rohkem elusid päästa ja vähendaks bürokraatiat). Euroopa Liidule avaneb seega võimalus ühisturu loomisega head teha.

Lisaks samaaegsele vahetuskaubale suurendaks efektiivsust ka laenu-hoiuse programm, kus ühel ajahetkel riik A annab B-le verd ja mingil hilisemal perioodil B annab A-le tagasi sama või erinevat, nii kuis vaja. Ühine andmebaas kajastaks, kes kellele parasjagu „võlgu” on.

Soome ja Eesti ei vaheta millegipärast doonoriverd märkimisväärses koguses või kuvavad Verekeskus ja Veripalvelu verevarudest vale pilti, sest samal kuupäeval 22.06.2020 on Soomes AB+ verevarud täis, kõik muud grupid tühjad, aga Eestis 0+ ja B+ varud täis ja AB+ pooltühi nagu ka kõik muud grupid. Sarnane olukord oli 19.06.2020. Kui vahetus sujuvalt toimiks, siis poleks samaaegselt ühes riigis üks veregrupp täis, teises tühi ja teine veregrupp teises riigis täis, esimeses tühi.

Elatustaseme võrdlus ei võta arvesse kvaliteeti

Põhja-Euroopa tomatid on vesised, hapukad ja seest roosakashallid, aga Lõuna-Euroopa omad magusad maitseplahvatused, seest punased. Samuti Gruusias värskelt puu otsast võetud küpsed virsikud ja muud puuviljad on palju maitsvamad kui need, mis on toorelt ekspordiks korjatud ja merekonteineris järelküpseda lastud. Samanimeline restoranitoit Itaalias on palju parem kui Põhja-Ameerikas või Eestis. Erinevate riikide ostukorvi kalliduse arvutamisel loeb aga ainult toodete hind, mitte neist saadav heaolu, nii et elatustase annab heaolutasemest vildaka pildi.

Kui kvaliteet erineks ainult väikse osa ostude puhul (restoranitoit ja puuviljad on keskmise leibkonna kuludes pisike protsent), siis see heaolutaseme võrdlust eriti ei mõjutaks. Üks oluline kululiik, mille puhul kvaliteet riigiti märgatavalt erineb, on majutus. USAs on ka uute kallihinnaliste kortermajade põrandad lainelised, mida kõndides märkab, dušikabiinis jookseb vesi nurka, mitte keskele äravoolu, akna ümber on tuntava tuulega praod ja tänavamüra kostab selgesti. Vanadel ja eramajadel on samad murekohad. Tartus euroremonditud ühiselamus selliseid probleeme polnud, kuigi see oli odav majutus. USAs on ka tippülikoolide hoonetes prussakad ja närilised, Tartus minu teada mitte. Tänavatel on USAs tihti näha kahjuritõrjefirmade siltidega mikrobusse, järelikult selle teenuse nõudlust on. Austraalias on enamik maju soojustamata ka piirkondades, kus kolm kuud aastas on hommikul härmatis maas. Soojustuse puudumisel langes seal mu kütmata kontori temperatuur 12 kraadini ja korteris 10,5ni. Elatustaseme arvutus aga kvaliteediprobleeme ei kajasta, võtab arvesse vaid pinda ja hinda.

Avalike teenuste pakutavat väärtust on statistikas keeruline hinnata, nii et vahel peab piirduma nendele kulutatava rahaga, mis on sisend, mitte väljund. Avaliku ruumi kvaliteet kindlasti riigiti kõigub – tänavate puhtus ja siledus USAs ja Singapuris on nagu öö ja päev.

Kvaliteedierinevuste põhjustatud kallakut ei saa korrigeerida ka avaldatud eelistusi kasutades (Dowrick ja Quiggin 1994 https://www.jstor.org/stable/2117988: kui ühe riigi keskmine elanik saaks teise riigi keskmist ostukorvi endale lubada, aga teise elanik esimese ostukorvi mitte, siis on esimene riik rikkam ja selle elanikud paremas olukorras). Probleemiks on jällegi, et need avaldatud eelistused on ainult hinnapõhised, seega kvaliteeti ei arvesta.

Heaolu sõltub mitte ainult tarbimisest, vaid palju otsesemalt eelistustest. Keskmise elaniku kasulikkusfunktsioon võib riigiti erineda, igatahes stereotüübid sellele vihjavad. Hüpotees eelistuste varieeruvuse kohta on kontrollitav ja Dowrick ja Quiggin 1994 lükkavad selle ümber (erinevusi ei leia), aga nende test sõltub kvaliteedi samasusest riikide vahel. Test seisneb järgnevas ostukorvide võrdluses: kui mõlema riigi keskmine elanik saab endale lubada mõlema riigi keskmist tarbitavate toodete ja teenuste komplekti, aga valitud ostukorvid riigiti erinevad, siis järelikult eelistused kokku ei lange. Eeldus, et mõlema elanikud suudavad osta mõlemat komplekti, on oluline selleks, et sissetulek valikut ei piiraks. Selline rahaline piirang viiks erinevale tarbimisele ehk näilisele erinevusele eelistustes.

Kui mõndade toodete ja teenuste kvaliteet on parem ühes riigis, teistel teises, siis oleks loogiline, et inimesed valivad riigiti erinevad ostukorvid isegi täpselt sama sissetuleku ja eelistuste puhul. Üks võimalik põhjus, miks Dowrick ja Quiggin 1994 sellist erinevust ei leidnud, on et kvaliteetsemad tooted on kallimad ka riikide lõikes, misjuhul hinnapõhine elatustaseme võrdlus kajastab heaoluerinevusi hästi (sarnaseid eelistusi eeldades). Toidu puhul ei tundu, et hind kvaliteediühiku kohta riigiti sama on – näiteks troopilised puuviljad on troopikas nii odavamad kui ka värskemad kui nende eksporditurgudel.

Ostukorvierinevuste puudumise teine võimalik põhjus on, et riigis, kus antud toode hinna-kvaliteedi suhtelt halvem on, eelistavad inimesed seda toodet. Kui kasulikkusfunktsiooni erinevus tasakaalustab kvaliteedierinevuse, siis on tarbitav komplekt sama hindadeprofiiliga riikides sarnane. Esmapilgul tundub imelik, et parema tootega riigis huvitab see toode inimesi vähem ja täpselt kvaliteedierinevuse võrra. Seletus on harjumine antud toote keskmise kvaliteeditasemega oma elukohas: veini või juustu, mis eestlastele kõlbab, ei võtaks prantslased suu sissegi, samas head ja halba verivorsti või leiba pranslased eristada ei suudaks, aga eestlased valiksid peaaegu ühehäälselt hea.

Harjumust saab modelleerida näiteks nii, et inimese heaolu on kasvav funktsioon tarbitavatest kogustest ja suhtelistest kvaliteetidest (praegune kvaliteet miinus varem kogetud keskmine kvaliteet). Kui selline kasulikkusfunktsioon on inimestel sama, siis samade hindade korral tarbivad nad harjumuspärase kvaliteediga tooteid samas koguses. Varem kogetud kvaliteedid võivad inimeste vahel palju erineda, aga kui varasem kvaliteet võrdub praegusega, siis on ostukorv ühesuguse varandusliku ja hinnatasemega riikides sarnane. Harjumine võrdsustab heaolutaseme riikide vahel, neutraliseerides kvaliteedierinevused. Kui elatustasemega tahta mõõta heaolu, siis harjumise korral polegi tarbitav kvaliteet oluline, nii et selle eiramine elatustaseme võrdluses on õigustatud.

Odavamat toodet tarbitakse alguses rohkem, mis võib vähendada edasist heaolu sellest tootest, seega tarbimist. See tasakaalustab parema ja odavama kauba esialgset rohkem ostmist riikide võrdluses, muutes ostukorvid aja jooksul sarnasemaks. Taas muudab tasakaalustumine hinna- ja kvaliteedierinevused heaolu jaoks vähem oluliseks.

Praktilistele esemetele võiks mõõdud peale trükkida

Köögis oleks mõistlik nõudena kasutada ainult mõõteanumaid, sest aeg-ajalt on vaja koostisaineid mõõta, eraldi anuma võtmine kulutab pisut aega ja seda lisaanumat on vaja pärast pesta. Kausile või tassile mahumõõtude peale trükkimine või graveerimine on nii odav, et seda võiks kõigi toidunõude puhul teha. Samuti muude anumate nagu ämbrid, pesukausid, pappkastid, vann, kraanikauss, igasugused pakendid.

Praktilistele esemetele üldiselt võiks mõõdud peale trükkida, näiteks lauaservale sentimeetrid-millimeetrid ja lauaplaadile vastava ruudustiku, et lauaplaati joonlaua ja mõõdulindina kasutada. Olen ise raamatute ja vihikute servi joonlauana kasutanud, mis puhul oleks kasulik olnud kui neil oleksid ka pikkusühikud peal olnud. Ka karpide ja kastide servad võiksid pikkusühikuid näidata, samuti iga jäiga pakendi serv.

Olen asjade kaalu võrdlemiseks tarvitanud liitriseid piima- ja mahlapakke, sest neil on nende mass peal kirjas. Samuti olen vedelikumahtu mõõtnud pooleliitrise plastikust veepudeliga ja pikkust A4 paberi servaga ning tikutopsiga. Teadaoleva mõõduga esemed on niisiis kasulikud.

Kõige laiemalt näidatavad mõõtühikud otseselt mõõtmisega mitteseotud esemetel tunduvad olevat tunnid ja sekundid, sest paljudele elektroonikaseadmetele on lisatud kell. Arenenud riigis tahab keskmine inimene kella vaadata palju kordi päevas. Kui iga kord saab säästa need paar sekundit, mis kuluvad telefoni taskust võtmisele või varruka käekellalt tõmbamisele, siis kokku on esemetele kellade lisamise ühiskondlik kasu päris suur. Sarnast, kuigi väiksemat kasu tooks pikkus-, mahu- ja massiühikute lisamine muudele igapäevastele asjadele.

Korruptsioon on ühiskonnalt varastamine

Korruptiivse tehinguga on nõus nii altkäemaksu andja kui võtja, kuna mõlemad saavad kasu. Kahju kannatab ühiskond, näiteks kui kinnisvaraarendaja saab linnaplaneerimise ametnikult loa ehituseks, mis linnapilti ja konkureerivaid ehitajaid kahjustab või ohutusnõuetele ei vasta. Summaarne kahju on üldiselt suurem kui altkäemaksu andja ja võtja kogukasu, muidu võiksid korruptandid pakkuda ülejäänutele kompensatsiooni, mis on suurem nende kahjust. Nii võiks kogu ühiskonna nõusse saada seadust või planeeringut muutma ja tehing poleks enam korruptiivne, vaid aus äri.
Tehingu kogukahju, mis on suurem kasust tehingu osapooltele, on kuritegelike tehingute üldine omadus. Näiteks kui taskuvargad teevad koostööd (üks tõmbab ohvri tähelepanu, teine varastab) ja jagavad saagi, siis mõlemad vargad võidavad, aga ohver kaotab rohkem, sest peab lisaks raha kaotusele asendama dokumendid ja rahakoti. Vargad saavad aga ainult raha. Jällegi, kui kasu oleks kahjust suurem, võiks tehingus (antud juhul rahakoti uuele omanikule andmises) ausalt kokku leppida ja tulemuse jaotada nii, et kõik võidavad.
Korruptandid lepivad sisuliselt kokku ülejäänud ühiskonnalt varastamises.

Linna ja maakoha vaheline valik on kallutatud

Põhjused linnas elada on näiteks suurem sissetulek, suurem valik kaupu ja teenuseid, rohkem inimesi, kellega suhteid luua. Maal elamise eelised on puhtam ja vaiksem keskkond, lihtne pääs loodusesse ja vähem rahvamasse, odavam elamiskulu. Inimestel on erinevad eelistused, nii et mõnele sobib linn, mõnele maa. Need, kes oleksid väliste mõjude puudumisel enamvähem ükskõiksed, otsustavad reklaami tõttu tõenäoliselt linna kasuks.

Reklaam mõjub inimestele – ega ettevõtted seda muidu ei teeks. Reklaamitakse aga peaaegu eranditult linnas pakutavat, ehk raha eest ostetavaid kaupu ja teenuseid. Tasuta looduses jalutamise, vaikuse ja puhta õhu kohta pole ma plakatitel või rämpspostis kuulutusi näinud. Nii et ühiskonna survel tekkinud eelistused on inimestel ilmselt nende „loomulike eelistustega” võrreldes linna poole kallutatud. Vahel teeks inimest (tagantjärgi otsustades) kõige õnnelikumaks maa valimine, aga ta valib hoopis linna. Vastupidist viga juhtub oluliselt harvemini.

Sama võrdlus kehtib suurlinna ja väikelinna vahel.