Sildiarhiiv: heaolu

Krüptoraha loob negatiivset väärtust

Spekulatsioon on nullsummamäng. Tehingud kulutavad elektrit – Bitcoini kaevandamine on eriti energiamahukas, aga ka säästlikumad krüptovaluutad nõuavad natuke voolu. Kuritegelikke tehinguid lihtsustab krüptoraha oluliselt rohkem kui seaduslikke. Põhiliselt kasutatakse krüptorahasid lunavaranõueteks, pettusteks, tumeveebis narkootikumide ja lapsporno kaubitsemiseks. Rahapesu lihtsustavad krüptovaluutad rohkem kui ausaid piiriüleseid tehinguid. Kuritegevus on halb muuhulgas sellepärast, et kurjategijate saadav kasu on kokku väiksem kui ohvrite saadav kahju kokku – kuritegevus loob negatiivset lisandväärtust. Summaarselt on krüptovaluutadel majandusele negatiivne mõju. Mõni piirkond maailmas võib krüptorahast võita nagu Kaimanisaared ja Bermuuda rahapesust või London Vene oligarhidest.

Krüptoraha reklaamijad ajavad meelega või rumalusest segamini plokiahela tehnoloogia ja seda kasutava valuuta. Tehnoloogia iseenesest on neutraalne; ühiskondlik mõju sõltub selle kasutusest. Kui ei kasutata, puudub ka mõju. Kui tehnoloogia aitab arendada tulevasi tehnoloogiaid, millest on oodata suuremat kasu kui kahju, siis on tehnoloogial kaudne positiivne mõju. Seega plokiahel võib olla positiivne hoolimata krüptoraha negatiivsest mõjust.

Krüptoraha pooldajad on oluliselt häälekamad kui vastased, sest olukord on majandusteaduses tuntud lobitööprobleem – kasusaajate ring on väike ja neist igaühe kasu suur, ühiskondlik kahju aga jaotub paljudele inimestele, igaühele pisut. Seega kasusaajad on väga motiveeritud oma seisukohta levitama, avalikku arvamust ja poliitikuid mõjutama, kahjusaajad aga mitte. Kahjusaaja isiklik kulu pisut levinumast rahapesust, lunavaranõuetest ja mõnuainetest on väiksem kui lobitöö kulu, nii et kahjusaajad ei viitsi vastulobi teha. Krüptoraha pooldajad on organiseerunud huvigruppidesse, neil on MTÜd, foorumid jne, vastased on aga organiseerimata.

Ahjukütte asemel mastaabisääst

Lisa kommentaar

Ahjuküte on aedlinnades talvisel kütteperioodil suurim õhusaaste allikas, mistõttu mitmes riigis seda piiratakse või keelatakse. Tuleoht on samuti argument keelamiseks. Kui ahjuga kütjad peaksid ise oma tulekahjuriski kindlustama, selmet riiklik Päästeamet ja vabatahtlikud neid sisuliselt teiste maksuraha eest kindlustaksid, siis tekiks kütjatel pisut motivatsiooni üleminekuks teistele kütteviisidele.

Eesti ajakirjanduses on arvamused vastu ahjukütte piiramisele ja isegi sellest loobumise subsideerimisele. Pealiskaudne vastu olemine on psühholoogiliselt mõistetav, kuna õhusaaste kahju on pikaajaline, ebakindel ja jaotub paljudele inimestele, aga ahjukütte kasu on isiklik ja kohene (soojus, elektri- või gaasikulu kokkuhoid). Samamoodi oldi vastu suitsetamispiirangutele, kiirusepiirangutele, öise alkoholimüügi keelamisele, aias prügipõletamise keelamisele.

Ahjukütte odavuse üks põhjus on keskkonnanõuete puudumine, mida katlamajad täitma peavad kui puitu või muud kütust põletavad – heitgaaside puhastamine ja CO2 kvoodi ostmine. Tihedalt asustatud aedlinnas võib teistele õhusaastega tekitatav kogukahju ületada isiklikku kasu, nagu ka prahi põletamisel. Sel juhul kõik võidaksid kui kõik lõpetaksid tahkekütuse kasutamise. Igaüks tahab muidugi, et teised lõpetaksid tema kahjustamise, aga ise saaks jätkata teiste kahjustamist.

Teine ahjukütte näilise odavuse põhjus on enda tööjõukulu mittearvestamine: puude riita ladumine, sealt ahju kandmine, süütamine, siibrite reguleerimine, tuha väljaviimine. Kui kütmisaja asemel teha palgatööd, saaks selle eest teatud raha. Küttes jääb see palk saamata. See palk on kütmise alternatiivkulu alampiir. Kui mõni väidab, et talle meeldib kütta, siis peaks ta teistele küttetoiminguid tasuta tegema, kuna väidetavalt naudib kütmist. Kindlasti elab ahjuküttega majades kehalise puudega inimesi, kes seda tasuta abi vajaksid.

Jättes kõrvale tervise- ja keskkonnakahju ning enda tööjõukulu, võib isegi ainult energiakasutuse mõttes olla efektiivsem viia oma küttepuud kesksesse katlamajja, toota seal elektrit, puugaasi või keskkütte kuuma vett ja edastada see eramutesse. Edastamise transpordikaod on elektril USAs keskmiselt 6% ja edastamiskaugused on seal oluliselt suuremad kui Eestis. Kuigi Eestis 2007 olid kaod suuremad. USAs Wisconsinis 2003 oli puidust elektri tootmise efektiivsus 18-24%. Edastamiskadu 6% maha, jääb järele 16,92-22,56%. Elektri kütteefektiivsus on 100%, soojuspumbaga kõrgem, sest soojusenergiat juhitakse siis majja sisse rohkem kilovatt-tunde kui elektrit kulub. Vanaaegse ahju kütteefektiivsus on California andmetel 20-40%. Suur osa puidus sisalduvast energiast läheb lihtsalt korstnasse. Lisaks jahutab mittehermeetilise siibriga korsten hoonet pidevalt, tõmmates sooja õhku välja. Kui ahju efektiivsus on 20% ja küttepuude soojuselektrijaama saatmisel saadava elektrikütte efektiivsus 22,56%, siis on keskne küte selgelt parem. Efektiivsem energiakasutus peaks peegelduma madalamas hinnas, aga maksud ja toetused võivad hinda moonutada.

Puidugaasi tootmise efektiivsus (gaasis sisalduv soojusenergia jagatud puidus sisalduvaga) on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 60-75% (ptk 2.2.2). Gaasi edastamiskadusid ei suutnud ma internetist leida, aga kui need on alla kolmandiku, siis on küttepuude gasifitseerimisjaama suunamine ja sealt tuleva puidugaasiga kütmine selgelt energiaefektiivsem (>40%) kui tavalise vana ahjuga. Seda eeldusel, et gaasitorustik on juba olemas, muidu tuleks paigaldamise kapitalikulu kasutusaastate peale jaotatuna gaasikütte hinnale juurde lisada.

Tänapäevasemad kodused pelletipõletid on USA keskkonnaameti andmetel kuni 87% efektiivsed. 1996. aastal olid need kuni 75% efektiivsed (tabel 2-2) ja 1988 kuni 68%. Kui eirata tervise- ja keskkonnakahju ja enda tööaega, siis tänapäevase pelletipõletiga soojuselektrijaama ja elektrikütte kombinatsioon ei konkureeri, ega ka puidugaasijaama ja gaasikütte kombinatsioon. Neid tegureid arvestades on ahjuküttest loobumine aedlinnades tõenäoliselt mõistlik.

Prahi põletamisest aedades

Lisa kommentaar

Suvel põletavad paljud aedlinnas aiajäätmeid, vahel ka muud prahti, kuigi see on keskkonnaeeskirja vastane. Üle pooltel ilusa ilmaga päevadel on õues ebameeldiv suitsuhais, mis jääb ka nööril kuivava pesu külge. Põletaja võidab lõkketegemisest pisut mugavust või raha, sest ei vii jäätmeid jäätmejaama. Kümned või sajad inimesed naabruskonnas kannatavad haisu ja saavad suitsust pisikese tervisekahju. Tekib küsimus, kas kogukonnale on kokkuvõttes parem lõkked lubada või keelata.

Üks võimalus arvutada, kas kahju on suurem kui kasu, on küsida asjaosaliste maksevalmidust. Põletajalt küsida kui palju oleks ta nõus maksma loa eest oma õues ühel päeval prahti põletada, eeldades, et ilma loata lõke kohe kustutataks või selle eest ootaks suur ja kindel karistus. Naabritelt küsida kui palju oleks igaüks neist nõus maksma ühe päeva suitsuvaba õhu eest. Mina näiteks oleksin nõus maksma pool eurot kindlasti, ehk ühe kevad-suvi-sügisese 120-päevase põletushooaja puhta õhu eest 60 eurot. Kui puhta õhu väärtustajate maksevalmiduste summa on suurem kui põletajate maksevalmiduste summa, siis maksimeerib kogukonna heaolu lõkete tegelik keelamine, Tegelik keeld eeldab jõustamist piisavate sunnimeetmetega, mitte ainult sõnades või paberil keelamist nagu praegu.

Maksevalmiduse lihtsalt sõnades küsimine võib soodustada valetamist stiilis: „Mina väärtustan oma õigust lõkkele/puhtale õhule tohutu palju.” Kui oma väite põhjal tegelikult ka maksma peaks, siis valetaksid inimesed maksevalmidust pigem madalamaks, et vähendada oma makset, lootes, et teised samal seisukohal olevad inimesed maksavad vastaspoole üle. Selle käitumise nimi majandusteoorias on jänese sõitmine (inglise keeles free-riding). Üldist heaolu maksimeeriv maksete skeem on majandusteoorias teada: Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanism. Põhimõte on, et igaüks maksab täpselt kahju, mille teistele tekitab ja saab tasu teistele pakutud kasu jagu. Kahju ja kasu mõõduks on teiste väidetud maksevalmidus kahju vältimise ja kasu saamise eest. VCG mehhanismis on ratsionaalne esitada tõene väide, sest valetades väheneb enda oodatav kasu või suureneb kohustus maksta.

Ratsionaalne kaitsetahe

Lisa kommentaar

Kas on ratsionaalne olla valmis oma riigi eest surema? Üksikisiku lühiajalisest perspektiivist mitte – las teised kannavad kulusid, isik ise võtab ainult hüved. Korratava mängu mõne tasakaalu käigus võib piisavalt kannatliku isiku jaoks olla ratsionaalne end teatud tõenäosusega ohtu seada, aga mitte 100% tõenäosusega. Täpsemalt, kui oht on piisavalt väike või ebatõenäoline, aga riigi või muu grupi karistus iseka ohuvältimise eest suur ja tõenäoline, siis on kokkuvõttes isiklikult parem riiki või gruppi kaitsta.

Grupievolutsiooni seisukohast võib ka grupi eest suremine ratsionaalne olla, sest grupp konkureerib teiste rühmadega ja alla jäädes võivad kõik allesjäänud grupiliikmed palju kannatada. Üks põhjus, miks Šveits on hea koht investeerimiseks, on selle kaitsevõime, mille suur osa on kaitsetahe. Investorite vara on seal kaitstud välise ohu eest ja õigusriigi tõttu ka siseohu eest (riigipoolne natsionaliseerimine või kuritegevus). Isegi kui kodanik hoolib ainult oma (pika perspektiivi) rahast, mitte riigist või kaaskodanikest, võib riigi kaitsmine ratsionaalne olla. Kaitsmine tõstab riigi tulevast mainet kaitsevõime osas. See maine toob sinna tulevikus raha juurde ja võib 50-aastases perspektiivis kõigi elanike elustandardit piisavalt tõsta, et praegune risk kaitsmises osalemisest end ära tasuks. Eriti kui su järeltulijad ka samas riigis elama hakkavad. Sõltub muidugi riski suurusest, mida on keeruline arvutada. Loevad nii vaenlase kui oma riigi võimsus, muuhulgas kaaskodanike kaitsetahe.

Kaitsjate vahel toimub koordinatsioonimäng – kui teised kaitsevad, on endal kasulikum kaitsta. Kui teised laiali jooksevad, on endal ohutum ära joosta. Uskumus teiste kaitsetahtesse tõstab enda kaitsetahet.

Naaberriikide uskumus antud riigi kaitsevõimesse vähendab nende rünnaku tõenäosust. Isegi kui šveitslased hea elu peal varjatult kaitsevõime minetavad ja ümberkaudsed riigid üldiselt agressiivseks muutuvad, hoiab jätkuv uskumus Šveitsi kaitsevõimesse vaenlasi ikka tagasi.

Soovi antud riigis elada ja oma vara hoida tugevdab just selle riigi kaitsevõime, mitte üldine sõjakus. Agressorriigist on targem eemale hoida, sest isegi tugev ründaja saab sõja käigus kannatada ja sealsed varad on hävimisohus. Agressori valitsus võib sõja rahastamiseks ka natsionaliseerida oma territooriumil asuva vara, eriti välismaalastele kuuluva.

Ilutulestiku asendamine valgustatud droonidega

Lisa kommentaar

Ilutulestiku halbu külgi (õhureostus, raketijäänused maad prügistamas, tuleoht, müra) on püütud vältida, asendades selle laservaatemänguga, aga see vajab udu või suitsu, mis laserkiired küljelt nähtavaks teeks. Laseršõu piirdub ka ainult lehvikukujuliste laseriallikast algavate kujunditega, sest kiirt ei saa suvalises kohas alustada ja lõpetada. Tänapäeval saaks ilutulestikku üsna hästi jäljendada droonide ja mudellennukitega, millel värvilised ledid süttivad ja kustuvad. Näiteks droonid kogunevad punti, tuled kustus, siis süütavad tuled ja lendavad laiali nagu plahvatav ilutulestikurakett. Samuti mudellennukid lendavad kustus tuledega ühe keskpunkti suunas ja üksteisest lähedalt möödudes süütavad tuled.

Led-lampide valgustugevus on juba üsna suur, aga kui see veel ilutulestiku omani ei küüni, võib katsetada superkondensaatorilt järsku suurt voolu saavat ledi. Peale äkilist valgussähvatust peab kondensaatorit uuesti laadima, mille jaoks annab aega drooni pimendatud tagasilend alguspunkti.

Ürituste vahel valimisest

Lisa kommentaar

Kui kaks või rohkem sündmust, millel osaleda, satuvad samale ajale, siis mõned kriteeriumid, mille põhjal nende vahel valida, on järgnevad. Lisan mõnel juhul oma eelistuse, aga teised võivad kriteeriumi vastupidiseks pöörata – igaüks nagu talle meeldib. Iga kriteerium eeldab muude tegurite samaks jäämist nagu majandusteaduse võrdlev staatika. Mitme kriteeriumi erinedes tuleb võtta nende mingi kaalutud keskmine.

Pikem meelelahutus on eelistatav lühemale. Näiteks terve nädalavahetus puhkebaasis parem kui üheõhtune koosviibimine. Erand on kui tean, et antud meelelahutus muutub nii pikalt igavaks või väsitab rohkem kui selle lõbu väärt on. Tervet päeva ainult saunatada, ainul murdmaasuusatada või mägirattaga sõita ma praeguses füüsilises vormis ei suuda. Terve päev mäesuusatamist läheb ka igavaks. Veekeskuses hakkab tunnise liulaskmisega külm ja saun on väga ajutine lahendus.

Ise tegemine on eelistatav maitse- ja lõhnataju kasutamisele, mis omakorda eelistatav vaatamisele-kuulamisele. Vaadata ja kuulata saab interneti kaudu ja 3D prillidega, selleks ei pea oma lihakeha kuhugi transportima.

Uudne sündmus on eelistatav juba kogetule. Otsin uusi elamusi, kohti, tegevusi.

Uute inimestega tutvumine on eelistatav tuttavatega kokkusaamisele kui tuttavatega olen hiljuti kohtunud ja uued on eeldatavalt sama huvitavusjaotusega. Olen loomult passiivne ja vähesuhtlev, püüan nendele omadustele teadlikult vastu töötada.

Adrenaliin on positiivne, aga vigastusteoht negatiivne. Hea on petta aju põnevust tundma (ohtu tajuma) tegelikku ohtu tekitamata. Näiteks arvutimängud, laserkull, paintball, üldisemalt võistlusmoment ohutus spordis või mängus.

Ajutiste vigastuste oht on eelistatav pikaajalistele ja eluaegsetele. Näiteks pindmised haavad, muhud ja puhtad keskelt luumurrud paremad kui liigesenihestused, põrutused, hambakaotus, silmakahjustus. Trummikile rebend paraneb ka ära.

Vaikne või normaalne helitase on parem kui lärmakas keskkond. Müra on pisut sarnane vigastuseohuga, sest kahjustab kuulmist.

Normaalne valgustugevus on parem kui liiga ere, mis omakorda parem kui liiga pime, mis omakorda parem kui ereda valguse ja pimeduse kiire vaheldumine. Ereduse vastu saab päikseprille ja laia äärega mütsi kasutada, aga öönägemisseadet mul pole.

Tavalisel ärkvelolekuajal toimuv sündmus on parem kui tavalisel uneajal.

Mugavate tavariietega üritus on eelistatav peent või erilist riietust nõudvale.

Hind kui see mu rahalist seisu oluliselt mõjutab.

Vabatahtlike otsimise kuulutused võiksid olla informatiivsemad

Lisa kommentaar

Teaberohkemate kuulutustega hoiaksid aega kokku nii otsiv organisatsioon kui vabatahtlikukandidaat. Organisatsioon ei peaks siis tegelema ebasobivate kandidaatidega ega vastama osadele küsimustele nõuete kohta. Kandidaat saaks suunata otsingu organisatsioonidele, kuhu ta sobib, ega kogeks tagasilükkamise negatiivset tunnet. Nõuete selgitamine veebilehel annaks suurema kindlustunde ka organisatsiooni teenuste kasutajatele, et vabatahtlikud on võimelised seda heategevuslikku tööd hästi tegema.

Kuulutus peaks mainima välistavaid tegureid nagu kriminaalkaristus või juhiloa puudumine, et ebasobivaid kandidaate välja filtreerida. Kandidaat tahaks ilmselt teada, kas on vaja teatud füüsilist võimekust, oskusi, mingit kutsetunnistust või katsete läbimist. Näited on tõstmisvõimekus laotöötajal ja hooldajal, keeleoskus integratsiooniprogrammides, esmaabikursuse tunnistus. Kandideerija, kel on lühike vaba ajaperiood, tahaks teada, kas peab panustama pikema ajaperioodi jooksul regulaarselt. Igasuguse töökuulutuse puhul on hea teada, mis tegevusi töötajad teevad, mis ajal, kuupäeval, kohas. Näiteks kas trükivad arvutisse, räägivad inimestega, liigutavad asju, opereerivad masinaid. See teave võiks asutuse veebilehel olla juhuks kui tööotsija sealt taustainfot loeb.

Üks eeskuju on Verekeskuse veebileht nõuetega doonoritele nii üldiselt kui ka vereandmise päeval, mida kaasa võtta kui verd andma tulla, protseduuri olemus, varasemate andjate kogemused jne.

Enamik aedu on mõttetult väikesed

Lisa kommentaar

Aedlinnades ringi vaadates on enamik aedu tühjad ehk inimesed ei kasuta neid. Vahel teeb mõni aiatöid, aga mänge ja koosviibimisi ei paista, kuigi mõnes aias on batuut, kiik või muu varustus. Pargis küll tehakse sporti, välja arvatud jõulinnakus, jalutatakse ja lapsed mängivad mänguväljakul. Kahtlustan, et üheks põhjuseks on aia väiksus, puude, põõsaste ja peenardega täidetus, mis takistab enamikku mänge. Ilm pole enamasti õues niisama istumiseks soodne, näiteks grilliõhtuks, aga sporditegemisel jahedus pigem motiveerib kiiremini liigutama.

Võimalik, et mõnele meeldivad osad aiatööd, aga enamik, keda olen kuulnud aiatöid mainivat, on nendesse negatiivselt suhtunud. Istutamist ja saagikoristust on aeg-ajalt keegi hobina esile toonud, aga muruniitmist, riisumist, hekilõikamist küll mitte.

Üheks aia soovimise põhjuseks võib olla omaniku- ja kontrollitunne, et ise otsustan, mida istutan ja kuidas kujundan. Teine võib olla ajalooline: nõukaajal oli vaja aiamaad, et värskeid puu- ja juurvilju saada. See harjumus nõrgeneb aeglaselt. Kolmas põhjus võib olla prügiloopijate, sodijate ja lõhkujate eemale hoidmine, kelle tegevuse kahju parkides näha on. Omanikutunnet ja toidukasvatust saab ka kogukonnaaias, kuigi võibolla väiksemas ulatuses. Lukustatava väravaga taraga piiratud kogukonnaaed loodetavasti hoiab ka inimkahjurid eemal.

Kui kvartali krundiomanikud võtaksid oma kruntide vahelt tarad maha ja kujundaksid ühise eramänguväljaku ja -pargi, siis võidaksid nad tõenäoliselt kõik. Suurem maatükk võimaldaks rohkem sporte ja mänge. Tara säilitamine kvartali ümber hoiaks ikka prahiloopijad ja lõhkujad eemal. Pargi kujunduse võiks ühiselt kokku leppida, nagu ka muruniitmise, hekilõikamise, lehtede riisumise jm hooldustööde jaotuse või nende teenuste sisseostmise. Kui mingi kasutusviis, näiteks jalgpallimäng, takistab teistel parki kasutada, näiteks keskelt läbi jalutada, siis võib internetti kasutusgraafiku teha, kus igaühel on nädalas teatud arvuks tundideks võimalik park broneerida. Probleem on ilmselt naabritevaheline suhtlusepuudus ja vääritimõistmisest tekkivad tülid. Ühistegevust on raske algatada, eriti usaldamatus ja halva suhtlusoskusega kultuuris, mille tõttu võib omavaheline tüli juba tekkinud olla. Osaliselt on probleem sarnane jagamismajandusega ja saastava prahipõletamise ja tahkekütusega kütmisega elamurajoonis.

Üldisem põhimõte, et ressursside ühendamisel on tegevus efektiivsem, tuleneb mastaabisäästust. Näiteks eramajade ühendamine ridaelamuks säästab energiat.

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Lisa kommentaar

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Lisa kommentaar

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.