Sildiarhiiv: heaolu

Tarbimise ja turismi asemel annetamine

Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.

Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.

Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.

Kuluka ja abstraktse õigustamine kaudse kasuga

Kulukaid sõjanduse või abstraktse teaduse valdkondi ja asutusi õigustatakse väitega, et nendest on välja kasvanud kasulikke leiutisi, näiteks DARPAst internet, kosmoseprogrammist GPS. Postimehe arvamusartiklites väidetakse, et fundamentaalteaduse õppimine on kasulik, kuna selle lõpetajad leiavad pärast töö teistes valdkondades, näiteks filosoof konsultatsioonifirmas, füüsik insenerinduses, keeleteadlane programmeerimises. Sel juhul oleks ju parem kohe konsultatsiooni, insenerindust või programmeerimist õppida. Samuti oleks efektiivsem sõjanduse ja puhta teaduse asemel otse kasulikke leiutisi arendada.

Argument, et kaudselt aitas mingi kulukas tegevus kaasa millegi kasuliku tekkele, kehtib ju ka Teise maailmasõja kohta (reaktiivlennuk, rakettmootor, tuumaenergeetika, krüptograafia, defitsiitsete materjalide asenduskaubad). Ega maailmasõda selle pärast hea ei olnud.

Iga eesmärgi puhul tuleks leida parim viis selle saavutamiseks, mitte jääda suvaliste tegevuste juurde, mis võibolla natuke eesmärgile kaasa aitavad. Peaks vältima poliitiku süllogismi: „Me peame midagi tegema. See on midagi. Seega me peame seda tegema.” Üldiselt tuleks otsustamiseks võrrelda tulusid ja kulusid, sealhulgas alternatiivkulu. Näiteks mida ühiskond nende sõjaliste ja abstraktse teaduse kulude muudesse valdkondadesse suunamisel saavutada suudaks.

Sõda muidugi motiveerib inimesi, ilmselt tugevamini kui miski muu. Kui tehnoloogilised läbimurded sõltuvad motivatsioonist ja pingutusest rohkem kui ressurssidest ja haritud inimeste arvust, siis võib sõda isegi inimkonda edasi aidata, hoolimata sellest, et hävitab arvukalt inimesi ja palju ressursse. Tundub vähetõenäoline. Pigem jäid kõigi mittesõjaliste valdkondade läbimurded sõdade ajal tegemata või lükkusid edasi, kuna sisendid suunati üksikutele sõjalistele projektidele. Mittesõjalisi valdkondi on oluliselt rohkem kui sõjalisi, nii et kokkuvõttes tehnoloogia areng aeglustus.

Ebavajalikke organisatsioone ja töökohti õigustatakse samuti nende kaudse kasuga, näiteks 2021 vaieldi riigieelarve kärpimisele vastu väidetega, et sõjaväeorkester tõstvat motivatsiooni ja isamaalisust, kaplanid pakkuvat vaimse tervise tuge. Kas poleks siiski parem neid teenuseid otse pakkuda (muusika kõlaritest orkestri asemel, psühholoog kaplani asemel)? Samade miljonite eest saaks nii ehk rohkem motivatsiooni ja vaimset tervist.

Pillimängu teesklemine arvuti abil

Mõned lauljad kasutasid juba aastakümneid tagasi hääledublanti või makilt lastud heli. Ka isemängija klaver on vana leiutis. Puhk- ja keelpillide mängu usutavast teesklemisest pole ma siiani veel kuulnud (õhukitarr pole üldiselt päriskitarri mänguga segi aetav). Heli saab riiete alla või muusikainstrumendi sisse peidetud õhukestest kõlaritest lasta justkui kostaks see instrumendist. Vaja on veel pillimängimisliigutusi osavalt näidelda.

Isegi kui märkamatu kõrvaklapp kõrvas ütleb liigutused ette, siis oskamatu inimene neid kuigi täpselt ei jäljenda, seega tavalisest kuulamiskaugusest vaatavad asjatundjad saavad aru, et ta tegelikult ei mängi pilli. Haptilised kindad, mis liigutavad sõrmi näiteks kaablite abil, peaksid suutma õigeid liigutusi tekitada kui neile muusikapala sisse programmeerida. Toas või sooja ilmaga tuleb kindad käteks maskeerida – näiliselt lihtsalt paksud sõrmed ja käeseljad nagu vahel mustkunstnikel. Näitleja peaks ka paar korda pala läbi harjutama, et ta kinnastele kogemata vastu töötama ei hakkaks.

Pillimängu jäljendamine nii et kuulajad aru ei saa hoiab kokku inimeste aega, kes ei pea pikalt harjutama, et orkestrandiks saada. Kulusid saab kokku hoida ja need inimesed saavad ühiskonnale kasulikumat tööd teha kui tahavad.

Valijatega kohtumise asemel osta neile telefon

Peaministri esinduskulud on 24000 eurot aastas. Kas internetiajastul ikka peab maksumaksja raha eest ringi reisima ja kallites hotellides elama, väidetavalt valijatega kohtumiseks? Äkki valijad eelistaksid näost näkku suhtlemise asemel saada tasuta telefoni ja rääkida peaministriga selle vahendusel? Odav kasutatud telefon maksab paarkümmend eurot, seega saaks esinduskulude eest selle osta tuhandele valijale aastas. Kas peaminister kohtub aastas tuhande sellise inimesega, kellel ei ole telefoni ega internetiühendusega arvutit ega ligipääsu sellele raamatukogus või tööl?

Odav kasutatud (tahvel)arvuti ja mobiilivõrgupõhine ühendus, millega saaks videokõnet teha, maksab alla 240 euro, seega saaks esinduskulude eest osta selle sajale valijale aastas, kes saaksid siis peaministriga konverents-videokõne teha.

Kui on vaja audiovisuaalsele suhtlemisele lisaks puudutuse, lõhna- või maitsemeele kaudu ühendumist, siis on ehk odavam valijad bussiga valitsuse juurde tuua kui peaministri lõbureisile tuhandeid kulutada. Valijad eelistaksid võibolla ka tasuta reisi pealinna.

Talgud kui laenuvõtt

Külaühiskonnas püstitati uus hoone tihti talgukorras. Naiivselt võiks arvata, et teised külaelanikud tegid ühele perele heateo, ehitades neile tasuta maja. Tegelikult eeldasid ehitustalgulised, et kasu saanud pere osaleb edaspidi ise talgutel, kus midagi ehitajate kasuks tehakse, ehk maksab talguliste algse töö oma hilisema tööga tagasi. Sisuliselt oli tegu tööjõu laenamisega. Kui laenu saanud pere oleks keeldunud edaspidi teistele talgutööd tegemast, oleks küla neid karistanud vähemalt sotsiaalse halvakspanu ja verbaalse vägivallaga, ilmselt ka keeldunud tööriistu või näljaajal toitu laenamast.

Laen loob väärtust kui laenatavat vara saab kohe kasutama hakata, selle asemel, et vara ostmiseks säästa, lükates kasutamise algust edasi kuni piisav summa koguneb. Ühel taluperel kuluks hoone püstitamiseks mitu kuud, mille jooksul peaksid nad elama ajutises onnis, mille peaks omakorda enne ehitama. Talguliste tööd laenates saavad nad paari päevaga sisse kolida ja onni ehituskulu jääb ära. Majas on kütmine, söögitegemine ja toidu säilitamine efektiivsem kui onnis.

Tänapäeval on majalaenul sarnane eesmärk kui põllumajandusühiskonnas talgutöö laenamisel. Selle asemel, et 25 aastat üürikorteris sääste koguda ja elu lõpus maja osta, võib laenata, kohe majja kolida ja seal elades 25-30 aastat laenu tagasi maksta. Intressi tõttu on tagasimaksed kokku küll suuremad kui algne laen, aga ometi on laen kasulik, sest heaolu suuremast ja püsivamast eluasemest ületab intressikulu.

Riided, mida saab ka pahupidi kanda, säästavad aega

Kui sokid näevad sarnased välja nii õigetpidi kui pahupidi, näiteks kootud villasokid, siis ei pea neid uuesti pöörama kui need jalast tõmmates pahupidi lähevad. See säästab iga päev minutikese, mis sokke kandva inimkonnaosa ja kõigi päevadega korrutades on juba oluline ajavõit. Sama kehtib pükste, särkide, suusamütside ja muude riiete puhul. Küsimus on, kas riiete kahtepidi kantavaks tegemise kulu on suurem kui ajasääst. Ilmselt väiksem, sest ka osad masstoodetud sokid on seest ja väljast sarnased.

Enamasti pannakse õmblused riiete siseküljele, mis teeb õigetpidi kandmise pisut ebamugavamaks kui pahupidi (õmblused väljaspool). Mida peetakse viisakateks riieteks ja viisakaks kandmisviisiks on puhtalt sotsiaalne norm. Kui inimkond koordineeriks end teistsugusele normile, mis eelistaks mugavat kandmisviisi ja praktilisi riideid, siis võidaksid sellest kõik. Võiks pidada viisakaks hoopis õmblused väljaspool kandmist, samuti mugavaid spordiriideid, mitte jäika ülikonda, mis ei lase näiteks käsi õla kõrguselegi tõsta ilma üles kortsu tõusmata. Dressidele võib ju maniski, särgikrae ja ülikonna jäljendi peale maalida kui see oluline on.

On ka teisi lihtsaid muudatusi riietele, mis need praktilisemaks muudavad, aga välimuse peaaegu samaks jätavad. Riiete mugavust peaks teaduslikult testima.

Kütmisest mürgiseid heitgaase tekitavate kütustega elamurajoonides

Prahi, kivisöe ja muude õhku saastavate ainete põletamist teiste inimeste läheduses peaks takistama, sest ühe inimese saadav soojus on vähem väärt kui paljudele tekitatav kerge tervisekahjustus. Selline kütmine vähendab sotsiaalset heaolu ja on tavaliselt ebaseaduslik (rikub keskkonnakaitse- ja heakorraeeskirju).

Aias prahi põletamine on naabritele näha ja paks suits paistab ka kaugemale, nii et selle peale saab (munitsipaal)politsei kutsuda. Kui politsei enne lõkke kustumist kohale jõuab ja põletaja üles otsida viitsib, siis võib hoiatus või trahv järgmise tossutamiskorra ära hoida. Keerulisem on tõestada, et keegi põletab ahjus või kaminas seadusevastaselt kivisütt, immutatud puitu või tõrvapappi. Tuvastada on eriti raske pimedal ajal kui korstnast tõusvat tumedat suitsu näha pole, tunda on ainult ümbruskonnas levivat kirbet vingulõhna. Pime talveaeg on Eestis ka külm ja suurem osa kütmisest toimubki sel ajal.

Üks võimalus mürgiste ainete põletamist tõkestada on keelata kivisöe ja muude saastavate kütuste müük ostjatele, kel pole paigaldatud heitgaaside puhastusseadmeid, sealhulgas eratarbijatele. Üksikuid kütuste maaletoojaid või edasimüüjaid on riigil lihtsam kontrollida kui paljusid eratarbijaid – sama põhjus on mootorikütuste maksude kogumisel maaletoojatelt, mitte iga autojuhi käest eraldi.

Teine võimalus on panna korstnapühkijatele kohustus pühkimisel tuhaproov võtta, mille põhjal saaks valdkonda reguleeriv ametiasutus tuvastada, kas põletatud on ebaseaduslikke kütuseid. Korstnapühkija kinnitus lõõride puhastamise ja korrasoleku kohta on iga 5 aasta tagant nagunii kohustuslik, seega ei lisa kütusejääkide kontroll erilist lisakulu ega -tööd. Nii pika intervalliga kontroll ei pruugi eriti mõjus olla, sest pikka aega tagasi põletatud kivisöe tahma võib olla keeruline korstnast tuvastada ja karistused õhu reostamise eest on ilmselt leebed.

Lobitöö asemel ise tegemine

Kui maksumaksja tahab midagi, mida tavaliselt pakub riik või omavalitsus (kool, tee, sotsiaal- või tervishoiuteenus), siis tavaline viis püüda seda saavutada on sõnadega (lobitöö, survegrupi algatamine, kohtuasi) või poliitikutele raha annetades. Lootus on, et osa maksudena riigile makstud rahast kasutab riik siis maksumaksja hüvanguks. Mõnikord võib aga parem olla asendada osa palgatööst ise oma soovi saavutamiseks tegutsemisega.

Töötades osaajaga täisaja asemel vabaneb iga päev tunde, mille jooksul saab ise rajada tee, koolitada enda või teiste lapsi, hoolitseda vabatahtlikuna abivajajate või enda tervise eest. Raha on sel juhul tööriistadeks ja materjalideks ikka vaja, nii et natuke peab tööturul teenima, aga optimaalne osalus võib olla keskmise kodaniku omast väiksem.

Selle asemel, et kulutada aega, et püüda suunata maksuraha enda hüvanguks, võib efektiivsem olla otsene tegutsemine eesmärgi heaks. Näiteks kui mõlemad lapsevanemad, kes töötavad täisajaga ja tahavad lasteaiakohta, saavad lülituda poole kohaga tööle, siis katavad nad kahe peale päeva ära – saavad ise endale lastehoiuteenust pakkuda. Sel juhul ei sõltu nad survegrupi edust linnavalitsuse mõjutamisel linnatelevisiooni asendamiseks lasteaedadega. Palgas kaotavad lapsevanemad umbes poole (sest maksumäär madalam, aga osaajaga töö tunnipalk väiksem) ja riik kaotab poole neilt saadud maksurahast. Lisaks säästavad lapsevanemad aega ja närve linnavalitsejatega suhtlemisel. Maksutulu vähenemine võib ka riigile suuremat survet avaldada kui lobitöö ja kohtuskäimine ning see võib motiveerida avalikku sektorit korralikku teenust pakkuma.

Ise endale teenuse pakkumine on ühiskonna seisukohast enamasti ebaefektiivne, sest puuduvad mastaabisääst ja spetsialiseerumine, aga individuaalsest vaatepunktist on isetegemine paindlikum, ennustatavam ja vahel kvaliteetsem. Kui avaliku teenuse saamise tõenäosus on piisavalt väike või kvaliteet piisavalt halb, siis on parem seda ise pakkuda.

Numbriline näide: valik A on 8 tundi tööd päevas, 20 eurone brutotunnipalk, keskmiselt 12 minutit päevas linnavalitsuselt lasteaiakoha nõudmisele. Maksud on siis 4*8 =32 päevas, kätte netopalk 16*8 =128 päevas. Tõenäosus lasteaiakoha saamiseks t_A. Valik B on 4 tundi palgatööd päevas, 4 tundi lapsehoidu, 15 eurone brutotunnipalk, 0 tundi nädalas lasteaiakoha kauplemisele. Maksud 3*4 =12 päevas, netopalk 12*4=48 päevas, tõenäosus koha saamiseks t_B<t_A, ehk tõenäosus koha saamiseks suureneb kui kohanõudmiste arv ja linnavalitsuse maksutulu kasvavad. Oletame lihtsustuseks, et vanemad on nõus lapsehoiu-, lobi- ja palgatööd tegema sama tunnipalga p<15 eest (ebameeldivus on sama). Kui lasteaiakoha saamise tõenäosuste vahe t_A-t_B variantide A ja B vahel korrutatuna netopalga suurenemisega 128 -48 =80 võrra päevas on väiksem kui 12 minuti väärtus tunnipalgaks arvestatuna, ehk 80*(t_A-t_B) <1/5*p, siis on mõttekam ise lapsi hoida kui lasteaiakohta nõuda.

Linna elukeskkonna parandamisest

Nõmme näitel, aga kehtib ka teiste linnaosade ja linnade kohta: romuautod tänavate äärest eemaldada (Pihlaka ja Kreegi ristmikul punane tühjade kummidega, Põllu tänava ääres Hiiu tänava lähedal avariilise esiotsaga punane, Sihi-Nurme ristil hall).

Asendada võsastunud krundid ja mahajäetud majad väikeste parkidega, et luua paremad võimalused sportimiseks, parandada elukeskkonda ja linna välimust. Selleks on vaja mahajäetud krundid praegustel omanikelt linna või riigi omandusse võtta, korrastada ja pargina hooldada. Tõenäoliselt on ülevõtmise põhjendusena kasutatav ülekaalukas avalik huvi. Kruntide asukohad on näiteks Mai ja Põllu tänava nurgal, Seene 3a, Valdeku ääres Sihi ja Pesa tänavate vahel, Sihi 64, Jakob Mändmetsa 3. Eeskujuks on Detroiti linn USAs, mis on võtnud üle ja lammutanud 265 miljoni dollari eest tondilosse (Christine Ferretti, Detroit News https://eu.detroitnews.com/story/news/local/detroit-city/2020/08/14/last-detroit-house-demolished-blight-removal/3349213001/). Peamised kasusaajad on krundist jalutuskäigu raadiuses elavad kohalikud (hinnanguline arv 1200 krundi kohta = 20*20 maja *3 inimest maja kohta). Kõige rohkem võidavad pargist lastega pered.

Projekti saab ellu viia väikese eelarvega kui seada sihiks vaid need krundid, mille omanikud ülevõtmist ei vaidlusta. Vaidlustajatelt ülevõtmisest on ilmselt mõistlik loobuda, et vältida kulukat pikka kohtuvaidlust, aga neile peaks linn tegema ettekirjutuse krundi ja hoone korrastamiseks, määrates sunniraha ja selge tähtaja.

Kulutused

asjaajamine ülevõtmiseks või omaniku mõjutamiseks krunti korrastama 10 tundi *30 eurot/tund =300 eurot.

Pargiks korrastamine 10000 eurot, milles võivad abistada kohalikud vabatahtlikud.

Pargi hooldus (niitmine, prügivedu, lumekoristus) igal nädalal 1 tund *30 eurot =1560 eurot aastas.

Ühendada jalgrattatee jupid, et luua linna läbivad marsruudid praktiliseks rattaga liiklemiseks.

Pikendada jalgratta- ja jalgteed Pärnu maantee lõunapoolsel küljel Kitsarööpa teest Sihi tänava otsani (umbes 50 m), et parandada Nõmmelt Järve keskusesse jalgrattaga sõidu võimalust.

Teha jalgratta- ja jalgtee Järvevana raudteeülesõidust Luite tänava otsani, mida praegu ühendab metsarada. See parandaks Nõmme ühendust kesklinnaga Liivalaia ja Juhkentali tänava kandis (marsruut vaiksetel tänavatel Luite-Veerenni-Magasini-Õilme-Herne).

Istutada Järvevana tee sõidutee ja kergliiklustee vahele tihedad põõsad, nt elupuud, et vähendada kergliiklusteel müra ja heitgaasi.

Peterburi tee kõrval Fahle maja juures pikendada jalgrattatee Sikupilli Keskuseni. Praegu lõpeb jalgrattatee Fahle maja juures tupikuna, sealt edasi peab läbi aiaaugu ja kruusaga kaetud parkla minema Circle K Sikupilli juurde, et jätkata mööda Pallasti – Valge – Turba – Mäe tänava marsruuti Kadrioru ja Lauluväljakuni. Alternatiivne tõenäoliselt kallim võimalus teha korralik jalgrattatee ühendus Järvevana teest Pirita teeni oleks jalgrattatee marsruudil Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Mäekalda – Kuristiku – Oru või Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Roheline aas ja läbi Kadrioru otse Russalka juurde. Eriti bussijaama lähedal on tänavad kitsad ja ristmikud keerulised ja ohtlikud.

Teha Pärnu maanteel kahe viadukti vahel (Tammsaare teest Tehnika tänavani) parklate ja aukliku kõnnitee asemele korralik jalgratta- ja jalgtee. Seal mõnes kohas sõiduteele maalitud poole meetri laiust jalgrattarada ei kasuta ohtlikkuse tõttu keegi.

Rajada Rahumäe tee kõrvale Kitsarööpa teest Tammsaare teeni korralik jalgrattatee. Laiust on seal tee kõrval piisavalt, aga teepeenar on auklik ja autod kihutavad. Jalgrattatee parandaks ühendust Kristiine keskusega Tondimõisa pargi, Nõmme tee ja Tulika tänava kaudu. Nõmme tee on suhteliselt vaikne laiade kõnniteedega tänav.

Madalam prioriteet oleks teha Ehitajate tee kõrvale E. Vilde tee ja Autobussikoondise peatuste vahele korralik jalgrattatee, et parandada Nõmme ühendust Loomaaia, Rocca al Mare ja Kakumäe rannaga.

Madalam prioriteet Valdeku jalgrattateed pikendada Männiku teest Suklema tänavani, et Liiva kalmistuga jalgrattaühendust parandada.

Sihtrühm, kes peamiselt kasu saab, on antud linnaosade elanikud (hinnanguline arv 50000 inimest), kelle jalgrattaga liikumise võimalused suurenevad.

Kulutused

Asfalteerimine 41,09 eurot ruutmeetri kohta (https://ehitusest.ee/uudis/2020/06/15/betoontee-odavam-kui-asfalttee/) *2m laiust *100m pikkust =8218 eurot (Sihi, Luite, Fahle või Valdeku lõik). Pärnu mnt lõik oleks 164360 eurot, Rahumäe lõik 82180, Ehitajate tee 41090 eurot.

Põõsaste istutamine Järvevana tee äärde 3 km pikkuselt müra ja gaasi tõkkeks 1 euro elupuu kohta (https://www.bauhof.ee/et/aiakaubad/taimed/okaspuud), 2 põõsast meetrile * 3000 =6000 eurot, pluss istutamiskulu 4 põõsast tunnis, 30 eurot tund *1500 tundi =45000 eurot. Kokku 51000 eurot.

Kodumaise tootja toetamisest annetusega

Oletame, et kodumaine kaup loob ostjale väärtust 6 euro eest, aga välismaine 10 eest. Hind on kohalikul tootel 7, aga importkaubal 9. Ostja saaks kasulikkuse -1 kodumaise ostmisest, aga 1 välismaisest, seega ostab impordi, aga mitte kohaliku. (Miski selles näites ei sõltu konkreetsetest numbritest, ainult nende vahedest. Näiteks võib kodumaise kauba hind olla 12, väärtus 10, välismaisel hind 2 ja väärtus 4.)

Kui lisaks saab inimene kodumaise tootja toetamisest psühholoogilist heaolu 3 euro väärtuses, siis eelistaks ta osta esmalt kohaliku toote. Kui vajab rohkem kui ühte ja erinevaid, siis ostab mõlemad. Oletame lihtsustuseks, et tarbija vajab ainult ühte koopiat antud tootest. Kodumaise toote ostmisest saab ta kokku väärtust 2 euro eest: otsene kasulikkus 6 pluss psühholoogiline heaolu 3 miinus hind 7.

Siiski pole kohaliku toote ostmine tingimata parim valik, sest tarbitakse ebaefektiivselt madalat väärtust loovat kaupa. Suurema heaolu saaks saavutada, ostes välismaise toote ja andes kohalikule tootjale lihtsalt raha. Oletatavasti ei sõltu kohaliku tootja toetamisest saadav psühholoogiline heaolu sellest, kas toetussumma jõuab tootjani kasumina või annetusena. Kui kodumaise tootja kasum ühe toote müügist on väiksem kui tarbija psühholoogiline heaolu tema toetamisest, näiteks 2 eurot, siis annetades kohalikule tootjale selle 2 eurot, saab tarbija annetuse eest heaolu 3 euro väärtuses. Kokku on kasulikkus tarbijal jälle 2 (arvutus 10-9+3-2), aga lisaks saab kohalik tootja nüüd selle ostmata kauba kellelegi teisele müüa või seda ise kasutada. Efektiivsus suureneb. Kui kodumaise tootja kasum oleks 1, siis oleks tarbijale veel kasulikum välismaist osta ja saamata jäänud kasum kohalikule annetada: kasulikkus 3 =10-9+3-1. Kohaliku toote ostust on kasulikkus 2.

Muidugi võib kohaliku tootja kasum ühe toote kohta nii suur olla, et välismaise kauba ostja peaks liiga palju raha annetama, et kompenseerida kodumaisele saamata kasum ja kogeda sama psühholoogilist heaolu kui kohaliku toote ostmisest. Sel juhul tekib aga küsimus, kas kohalik tootja mitte tarbijat liigselt ei nööri – võiks ju müüa madalama hinnaga, nii et ka ilma psühholoogilise toetusmotiivita ostaks tarbija kodumaise kauba. Kui näiteks kohaliku tootja kasum ühe toote kohta on 4 eurot, siis tema kulud on 3 (hind miinus kasum). Ta võiks ju alandada hinna 7lt 4le, misjuhul saaks tarbija kodumaise toote ostmisest otsese väärtuse 2 =6-4, aga impordist ainult 1. Siis poleks psühholoogilist motiivi vajagi, ostaks selletagi kohaliku toote.

Üldiselt, kui kodumaise kauba väärtus v miinus selle tootmiskulu c on suurem kui (importkauba väärtus w miinus hind P), siis eksisteerib kodumaise toote hind h = c+pisut, nii et tarbija eelistab kodumaist osta ka ilma toetusmotiivita (sest v-h =v-c-pisut ja v-c >w-P) ja kohalik tootja saab positiivse kasumi.

Kui aga kohaliku väärtuse-kulu vahe v-c on väiksem kui importkauba väärtuse-hinna vahe w-P ja psühholoogiline heaolu H kohaliku toetamisest on hinnaga võrreldes piisavalt suur, et motiveerida kodumaist ostma (v+H-h >w-P) siis saab ostja suurem kasulikkuse kui annetab kodumaisele tootjale kasumi h-c ja ostab importtoote. Kogukasulikkus on siis w-P +H -(h-c), aga kodumaist toodet ostes v-h +H (võrdluseks taandame H-h ja saame w-P+c >v, sest v-c <w-P).

Alati kui kodumaist toodet ostma motiveerib soov toetada kohalikku tootjat, aga selle motiivita oleks importkaup eelistatum, siis võidaksid kõik kui tarbija ostaks importi ja annetaks kasumi jagu kohalikule. Toetamiseks pole vaja ebaefektiivseid (ostu)otsuseid teha – saab ju otse raha anda. Sama põhimõte kehtib igasuguste maksusoodustuste, tootmissisendite subsiidiumite (erimärgistatud kütus, palgatoetus), valikulise reeglilõdvendamise ja muu kaudse sahkerdamise puhul – otsetoetusega asendamine on odavam ja efektiivsem. Tegelik põhjus kaudseks toetamiseks on tavaliselt valgustkartev, aga vahel ka rumalus.