Kriitika, et kosmoseturismi või muu raiskava tarbimise asemel võiks annetada heategevuseks, on osaliselt õigustatud. Maailm oleks tõesti parem. Üks vastuargument annetamissurvele on tootlike inimeste motiveerimine edasi töötama kui nad on juba rahaliselt vabad (piisavalt teeninud, et oma peret kogu ülejäänud elu säästudest ülal pidada). Kui sotsiaalse surve või muu sunni tõttu peaksid Warren Buffetti, Elon Muski või Jeff Bezose sarnased oma töö viljad edaspidi ära andma, siis enamik neist enam ei töötaks.
Inimkond oleks vaesem kui kõige tootlikumad lõpetaksid töö, isegi kui nad suure osa oma seni teenitud rahast annetaksid. Mõõtmaks, kui palju maksustamine või annetuste nõudmine tööd mõjutab, tuleks eristada otsest motivatsiooni (kaupade ja teenuste tarbimisest füüsiliselt saadavat heaolu) kaudsest (teistele tarbimisega mulje avaldamisest saadav heaolu). Kaudset motivatsiooni saab säilitada ka tarbimata kui muuta ühiskondlikku normi nii, et teistele avaldaks muljet heategevus, mitte tarbimine. Igaüks peaks imetlema heategevust, mitte kallist autot, maja, puhkusereisi või kosmoselendu. Sotsiaalse normi muutmine on muidugi keeruline ja aeglane, aga maailm oleks parem kui mulje avaldamiseks tuleks teisi aidata, mitte ressursse raisata.
Samuti nii rahvatervis kui keskkond oleksid paremad kui seksuaalpartnereid tõmbaks ligi treenitud ja terve keha, mitte riided, meik, iluprotseduurid, auto või muu omand. Kohtamisel võiks käia trennis, näiteks koos jooksmas, mitte tarbimas. Ka see nõuab sotsiaalse normi muutust. Väike algus on ühised jalutuskäigud, mis on juba praeguse normiga kooskõlas.