Sildiarhiiv: treening

Talisupluseks vett ringi ajavad propellerid

Talisupluse jaoks jääaugu lahti hoidmiseks kui õhutemperatuur on alla nulli on vaja tihti pinnalt jääd riisuda, sest õhuke tekkiv jää on terava servaga ja võib ujujaid lõigata. Nõmme Spordikeskuse basseinis näiteks riisuti 08.03.2021 hommikul. Riisumisest lihtsam oleks populaarsetesse taliujumiskohtadesse vee alla aeglane propeller paigaldada, mis veeringlusega jää tekkimist takistab. Siis ei ole muret, et raskestinähtavat läbipaistvat õhukest jääd õigel ajal ei eemaldata. Piisab ühest pöördest minutis, mis ei vigasta juhuslikku vastupuutujat. Basseini on eriti lihtne propellerit panna, aga saab ka avavette.

Sellised propellerid olid kunagi Võrtsjärves kalade ummuksisse jäämise (lämbumise) vältimiseks – jäävabad laigud propellerite kohal võimaldasid kaladel seal hapnikurikkamat vett hingamas käia. Vist korraldas seda veesegamisprojekti Võrtsjärve Limnoloogiakeskus, aga praegu ma internetist selle kohta materjale ei leidnud.

Kui veealune propellerimehhanism ummistuma kipub või muidu liiga kulukas on, siis teine viis jäätumist takistada on akvaariumipumba laadne voolik, mille kaudu vee alla aeglaselt õhumulle puhutakse. Tõusvad mullid segavad vett, tõstes põhjast soojemat pinna lähedale. Kui veekogu kaldal on soojustatud hoone, võib vooliku teise otsa sisse õhku pumpav mootor olla hoones, ise külmumise eest kaitstud.

Energia kokku hoidmiseks võib propelleri ja õhupumba kiirust automaatselt õhutemperatuurile vastavaks kohandada. Plusskraadidega pole vaja vett segada. Mida külmem õhk, seda kiiremini propeller või pump peab töötama. Kontrolleriks sobib näiteks temperatuurianduri ja releega Arduino.

Jõusaalis käimine vs treenimine

Tehkem vahet jõusaalis käimise ja jõusaalis treenimise vahel. Nende jaoks, kes jõusaalimasinatel istuvad ja telefoni näpivad või omavahel juttu ajavad, võiks paigaldada seina äärde istepingid. Nad saavad seal istuda ja pärast ausalt väita, et käisid jõusaalis – kõndisid pingini ja tagasi. Kõik võidavad, sest pingid on istumiseks mugavamad kui masinad, mis omakorda vabanevad trennitegijatele.

Jõusaalimasinatele võiks paigaldada sellised elektrilised seadmed, et kui keegi masinal istub, aga seda ei liiguta (trenni ei tee), siis saab särtsu tagumikku. See motiveeriks jõusaalis käijaid/istujaid masinat vabastama, et teised saaksid seda kasutada.

Spordi definitsioon, kehaline sisend ja väljund

Kas kulturism on sport? Selles mõõdetakse ju välimust, mitte kehalist suutlikkust nagu kiirus, jõud, osavus, vastupidavus. Sõltub spordi definitsioonist, mis võib aluseks võtta väljundi ehk tulemused, mida mõõdetakse või sisendi ehk kuidas tulemusi saavutatakse. Sisendipõhine definitsioon on näiteks, et spordiala on valdkond, kus võistluste võitmist põhjustab lihastreening. Võib kokku leppida minimaalse korrelatsiooni või Grangeri põhjuslikkuse võitmise ja treeningu intensiivsuse korda mahu vahel.

Väljundipõhine definitsioon on näiteks, et spordiala on valdkond, kus võitja määratakse kiiruse, jõu, liigutuste täpsuse või kestuse alusel või otsese vastasega aladel kokkulepitud kehalise asendi saavutamisel vastase üle nagu maadluses, poksis (nokaut). Võiduasendisse jõutakse samuti füüsilise kiiruse, jõu ja täpsusega.

Mõttespordiks nimetatavad alad nagu male, kabe ja Go ei kuulu sisendi ega väljundi poolest spordi alla. Kulturism on sisendi poolest sport, aga väljundilt mitte, sest võistlustulemus sõltub hindajate arvamusest võistleja välimuse kohta, mitte kehalisest suutlikkusest. Motosport on väljundilt teatud määral sport, sest võit sõltub osaliselt juhtimisliigutuste täpsusest ja koordinatsioonist (kuigi suuresti ka tehnika tasemest), aga sisendi poolest mitte, sest lihastreeningul on vähe mõju. Juhtimisseadmed võib tänapäeval kohandada ka halvatud juhile sobivaks – suu- või silmaliigutustega saab autole käske anda ja isegi aju elektrisignaalidega.

Õuejõusaali varustuse varastamisvastane kaitse

Välijõusaalide varustus on peaaegu kasutu ja ma pole peaaegu kunagi näinud kedagi neid kasutamas. Kui, siis prooviks või nalja pärast. Varustus pole kohandatav kasutaja pikkusele ega jõule. Masinad on ka kallid ja iga masinaga on tehtav vaid üks harjutus või väike arv. Parem oleks õuejõusaali varustuseks valida tavalised kangid, hantlid ja sangpommid, millega saab teha paljusid erinevaid harjutusi, mille raskust saab kohandada ja mis on trenažööridest odavamad.

Hantlite ja kangide puuduseks on nende lihtne varastatavus. Teisejärgulisena (ja mida juhtub tihti jõusaalides) ka kaastreenijaid takistav vedelema jätmine ja raskuste kangi peale jätmine, mis kangi kõveraks painutab. Varastamise vastu aitaks see, kui kangi otsad pika lõdva ketiga maa külge kinnitada. Kettad saab kangilt keti peale lükata või ketilt kangile, et raskust kohandada. Ketid peaksid olema piisavalt pikad ja lõdvad, et mitte takistada tõstmist.

Samuti saab ketiga mingi ankrupunkti külge panna hantlid ja sangpommid. Ringikujulised kummilindid võib posti külge lukustada, aga vargad saavad need lahti lõigata ja need on siis vargale teatud määral kasutatavad. Muidugi saab ka ketaslõikuri või keevitusaparaadiga ketid lahti lõigata, et hantleid ja kange varastada, aga see nõuab planeerimist ja ettevalmistust. Loodetavasti pole lõikamine varaste vaeva väärt, eriti kui raskused on tehtud raudbetoonist, mis on odavam kui jõusaalivarustuseks tavaliselt kasutatav teras.

Ruumipuudus pole välijõusaalis nii suur kui siseruumis, seega võivad raskused olla mahult suuremad ja mitte nii tihedalt üksteise kõrvale või otsa ladustatavad nagu jõusaalikettad. Kang võib olla pikem, et selle otstesse ketaste asemel betoonplokid mahuksid.

Kallimad varastamisvastased lahendused on turvakaamerad ja varustuse sisse ehitatud GPS-jälgijad nagu need, mida rendisähkude asukoha jälgimiseks kasutatakse.

Palgatoetus peaks eeldama õppimist

Töötajate palgatoetuse nõudmise ettekäändeks oli, et töötajad ei kaotaks kvalifikatsiooni, et äri saaks piirangute leevenedes kiiresti taastuda. Kriis on hea võimalus ümberõppeks tulevikuvaldkondadesse, aga kui tahta siiski vanast majandusstruktuurist kinni hoida, siis peaks kvalifikatsiooni hoidmiseks piisavalt tihti harjutama.

Kas palgatoetust saanud töötajad näiteks turismi- ja transpordisektoris harjutasid iga päev vähemalt paar tundi oma tööülesandeid või õppisid uut ametit? Kahtlustan, et mitte, kuigi võimalus on lihtne. Kliendisuhtlust saab harjutada nii, et üks töötaja mängib klienti ja teine teenindajat. Samuti massaaži, eratreeningut, ettekandmist (tühjade või vett täis nõudega). Sama harjutuspaar võib püsida kogu kriisiaja ning olla teistest paaridest eraldatud, et viiruse levikut piirata.

Ka turismisektoris tarviliku võõrkeeleoskuse omavaheliseks virtuaalseks harjutamiseks on parim aeg. Veel kasulikum oleks interneti kaudu vastava riigi elanikuga suhelda – vastastikuse keelevahetuse programme on veebis palju.

Veokijuhi ja piloodi harjutustund on kallis, isegi simulaatoril, aga eeskirju ja protseduure saab ometi korrata ning ka koduarvutil lihtsamat simulatsiooni läbida. Kes otsib lahendusi, see tavaliselt neid ka leiab. Vabanduste otsimisega on sama lugu.

Igasuguse toetuse eelduseks peaks olema millegi ühiskonnale kasuliku tegemine. Kasu ei pea olema toetusega samaaegne – piisab oskuste omandamisest, et tulevikus sind praegu toetanud maksumaksjatele väärtust luua. Niisama kodus istumise eest maksmine pole kindlasti ühiskondlikult parim. Aktiivsed tööturuprogrammid, kus töötu ise midagi tegema peab, on töötuse vähendamiseks efektiivsemad kui passiivsed tööturuprogrammid ehk abirahad (Rahvusvahelise Tööturuorganisatsiooni ILO uuring). Eriti kasulikud on inimkapitali suurendavad programmid, mis sisaldavad rahalist motiveerimist, isiklikku jälgimist ja on suunatud tegevustele (Harvardi ülevaateuurimus). Programmide tulemused varieeruvad muidugi palju, sõltuvalt nende sisust ja elluviimise kvaliteedist.

Eimillegi eest raha saamine ei pruugi toetusesaajale endalegi pikas perspektiivis kasulik olla, sest kodus istudes kaob tööharjumus, suureneb üksindus ja rasvumine. Oskuste pidev kordamine säilitaks suhtlust töökaaslastega ja võimaldaks endale kindla päevakava kehtestada, sest teised ootavad sind teatud ajal harjutamiseks videokõnele. Õppepäeva sisse saaks pikkida ka kehalise ühistrenni, mille käigus kolleegid veebikaamera kaudu kontrollivad, et sa ikka liigutusi kaasa teed.

Riik saaks kaasa aidata nii ümberõppele kui kvalifikatsiooni hoidmisele, nõudes ettevõtetelt toetuse eeltingimusena, et töötajad igapäevaselt õpiksid või oskusi kordaksid. Kõrvaleviilimist pole võimalik küll täielikult välistada, aga raskendada saab seda ometi, tehes pistelisi kontrolle ja avades rikkumistest teatamiseks avalikustamiskanali. Laisklemise tuvastamise võimalus on näiteks, et pädeva ametkonnaga peab jagama töötajatreeningu videokonverentsi linki ja aeg-ajalt liitub kontrollija paariks minutiks konverentsiga. Ettevõtte siseinfo saladuses hoidmise kohustus on kontrollivatel ja statistikat koguvatel asutustel praegugi. See lihtsalt laieneks tööharjutust vaadates saadud teabele.

Kätepesu motiveerimine võistlusega

Ultraviolettvalguse all helendavat pulbrit puistata pisut peldikupoti prill-lauale või peldikupaberile, pärast vaadata, kelle käed helendavad. See näitab, kes ei pesnud korralikult. Üks võistleja püüab teiste käed helendama panna mingi ebahügieenilise koha peale pulbrit või muud markeerivat ainet (Glo Germ, Shomer-Tec, Glitterbug) pannes, teised seda vältida. Arvutiklaviatuur on kontoris räpaseim koht ja seda on lihtne ja ohutu pisikese pulbrikogusega märkida.

Võistluse huvitavamaks muutmiseks võib jutustada taustaloo palgamõrtsukast, kes püüab teatud ohvrit mürgitada, aga kel on piiratud juurdepääs. Saades ligi vaid prügikastidele või kempsule, näiteks koristajat teeseldes, peab palgamõrtsukas kaudselt teiste inimeste käte kaudu mürgi ohvrini toimetama.

Sarnase võistlusega võib soodustada ka muid hügieenitegevusi, näiteks aevastamisel suu ja nina taskurätiga (või küünarnuki siseküljega) katmine. Vaja vaid signaali valest tegevusest. Helendava aine ninna toppimine pole parim mõte, aga võib-olla saab aevastuse piisku kätelt ja ruumist muul viisil tuvastada.

Maskikandmise motiveerimiseks võib võistelda enda näo varjamises ja teiste nägude maskita pildistamises. Taustalooks näiteks spioonid, kes ei taha, et neid tuvastataks ja vastuluure. Või kuulsused, kes tahavad inkognito püsida ja kollane ajakirjandus, kes proovib neid piinlikus asukohas või olukorras pildile saada. Vägivaldne maski maharebimine peab muidugi võistlusreeglitega keelatud olema, piisavalt suure karistuse ähvardusel. Muidu võivad kõrvatagused nöörid maski tõmbamisel sisse lõikuda.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.

Autokooli sõiduõpe simulaatoriga

Simulaatoriga autojuhtimisoskuse õppimine hoiab kokku bensiini ja sellest väärtuslikumat sõiduõpetaja aega. Erinevalt lennukist pole vaja autosimulaatori istet liikuma panna, sest „tagumikutunde” abil kallutamise, keeramise ja kiirenduse tuvastamine on autosõidul väheinformatiivne. Bussijuhil on vaja osata sujuvalt sõita, et seisvad reisijad pikali ei kukuks.

Simulaatori eelis on ka, et saab keerulised ristmikud ja ohtlikud olukorrad palju kordi läbi harjutada, kulutamata aega sirgel teel sõidule. Harjutamine oleks ka õppijale sobivamal ajal, kuna ei pea koordineerima õpetajaga. Tihedam ja keerulisele keskenduvam õppesõit vähendab unustamist. Nii võib sama harjutatud tundide arvuga parema tulemuse saavutada kui tavalise sõiduõppega. Simulaatoriga saab sama raha eest rohkem tunde sõita. Ühiskondlikust seisukohast on oluline võrrelda just antud raha eest saadavat oskust, arvestades õpetaja ja õpilase aja nende töötunni hinna alusel rahaks.

Kindlasti oleks suur osa autokoole ja sõiduõpetajaid simulaatori vastu, sest see vähendaks nõudlust nende teenuse järele. Ilmselt esitaksid nad tehnoloogiavastaste mittemidagiütleva tavaargumendi „see pole ikka sama”, lisaks õiguslikele takistustele ja väitele, et oskused on simulaatoriga halvemad. Viimast saab muidugi kontrollida, jagades inimesed juhuslikult simulaatoriõppe ja traditsioonilise õppesõiduauto vahel ja võrreldes omandatud oskusi.

Miks värske õhk pea selgeks teeb

Olen kuulnud arvamusi, et värske õhk teeb pea selgeks ja et pärast värskes õhus viibimist tuppa tulek teeb uniseks. Vahel tundub ka enda kogemuse põhjal nii, vahel mitte. Topeltpimendusega uuringu puudumisel spekuleerin teoreetiliselt, miks õues viibimine äratada võib.

Põhjus pole tõenäoliselt õhu gaasilises koostises. Hapnikusisaldus normaalse ventilatsiooniga hoones on sarnane välisõhule. Süsihappegaas samuti. Õhu koostise muutus mõne promilli võrra muudab vere gaasisisaldust vähem kui üks sügav hingetõmme. Isegi kui asi oleks õhu koostises, siis akna avamine peaks koostise kiirelt ühtlustama, eriti kui ilm pole täiesti tuuletu.

Toas on valgust tavaliselt palju vähem kui õues (silmad kohanduvad, nii et inimene suurt vahet ei taju). Valgus äratab ja parandab meeleolu, hämarus seevastu suurendab melatoniini tootmist ajus ja teeb uniseks. Hüpoteesi, et õuevalgus teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes pimedal ajal õues käimise mõju toas ereda prozhektori sisselülitamisega.

Inimene liigub õues rohkem, mis parandab vereringet, sealhulgas ajus. Aju paremat verevarustust tajub inimene pea selgemaks minekuna. Tuppa tulles inimene tavaliselt istub või vähendab füüsilist koormust muul viisil. Õues liikumine on tavalisest istuvast eluviisist kehaliselt väsitavam, mis seletab ka järelmina unisuse teket. Hüpoteesi, et suurem füüsiline koormus õues teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes siseruumitrenni õues istumise või lamamisega.

Õueõhk on parasvöötmes enamasti toast jahedam, mis ahendab perifeerseid veresooni, mis omakorda võib tõsta vererõhku ja parandada aju verevarustust. Seda hüpoteesi saab kontrollida liigsoojades riietes õues käimise mõju võrdlemisel toas liiga õhukeste riiete kandmisega.

Kodutreener tehisintellekti abil

Praegu on treeneri põhiline eelis ise video järgi tegemise ees see, et treener annab tagasisidet ja parandab harjutuste tehnikat. Sellise intellektuaalselt lihtsapoolse töö saaks automatiseerida.

Kaamerad toa eri nurkades saavad määrata kehaasendi ja liikumise, arvuti võrdleb seda videos ettenäidatuga, mis võib olla samaaegne treeneri video või varem salvestatud. Arvuti annab teksti või häälkäsklustega tagasisidet kui tehnika vale või liigutused aeglased.

Edasiarendus oleks treeneri animatsioon, mis reageerib treenitava asendile ja liikumisele, kohandab treeningprogrammi vastavalt harjutuste tehnika õigsusele. Animeeritud trennikaaslased ja treener pakuksid ka sotsiaalset motivatsiooni treeninguks.