Sildiarhiiv: treening

Ujumisprillidele peeglite lisamine

Selleks, et kroolides või selili ujudes ujumissuunas näha, võiks ujumisprillidele väikesed peeglid lisada. Erinevalt võistlusbasseinist ei ole enamikus ujumiskohtades lipukestega nööri, mis hoiatab läheneva takistuse (basseini otsa) eest. Praeguste ujumisprillidega peab vaatamiseks kroolides pea veest välja tõstma ja selili ujudes end kõhuli pöörama, mis tähendab paari tõmbe vahele jätmist.

Peeglite disain nõuab natuke nuputamist, et prillid nendega ikka hüdrodünaamiliseks jääksid. Seda mitte niivõrd ujumiskiiruse jaoks, vaid selleks, et veetakistus prille näolt alla ei tõmbaks. Juba praeguste ujumisprillide puhul on probleem, et laine või pea ees vettehüpe lööb need lihtsasti näolt maha ja siis lähevad need kergesti kaotsi. Ilmselt peab iga peegel olema läbipaistva kupli (prilliklaasi) all. Need kuplid kujutaksid endast üsna suuri pungsilmseid prille. Kaks prilliklaasi saab asendada ühega, muutes prillid ujumismaskiks, mis on suurem ja mille alla on lihtsam peegleid mahutada.

Teine variant selili ujumiseks oleks peeglid eraldatavate hingedega prillide alaosa külge kinnitada. Kõhuli ujudes saaks peeglid vastu põski panna või küljest ära võtta, et veetakistust vähendada. Selili ujudes oleks võimalik peeglid endale sobiva nurga alla kallutada, et liikumissuunas vaadata. Kroolimiseks peeglid prillide välisküljel ei sobi, sest nägu vees ujudes kipub peeglite veetakistus prille paigast lükkama.

Harjumus võib eesmärgile vastu töötada

Harjumus aitab laiskusega võidelda, sest muudab käitumise automaatseks, jätab otsustamise vahele. Vahel kaob käitumise harjumuspäraseks muutumisel silmist selle algne eesmärk, näiteks trenni puhul tervis, hambapesul ilusad terved hambad. Harjunud tegevus võib muutunud olukorras osutuda kahjulikuks, mida mõtlemist vahele jättes ei märkateetööde tõttu võib tavapärane kiireim marsruut alternatiivist oluliselt aeglasem olla, aga inimene pöörab ikka automaatselt samale teele nagu alati. Samuti võib käitumine ise tasapisi teiseneda, näiteks rutiinses trennis harjutuste tehnika lihtsama vastupanu teed minna.

Harjumus regulaarselt hambaid pesta teeb pisut halba kui viimane toidukord enne pesu satub hambapesuajale liiga lähedale. Hammaste harjamine kohe peale sööki kahjustab hambaemaili, sest see on pehmenenud, eriti magusa või hapu toidu järgselt. Sellepärast soovitas hambaarst mul vältida hambapesu tunni aja jooksul peale sööki ja selle asemel happekahjustuse vähendamiseks suukeskkond neutraliseerida piima, suuloputusvedeliku või veega. Samuti peaks hambaid pesema õige harjamistehnikaga, mitte „juurt saagides” ega ka mitte liiga kaua, jällegi emailiabrasiooni piiramiseks. Ajapikku kipub harjamistehnika valeks muutuma, mida inimene rutiinis olles tähele ei pane.

Trenniharjumus takistab laisklemist, aga väljaspool trenni tehtud kehalise pingutuse või haigestumise järgselt võib tavaline trenn kahjulik olla. Ületreening (näiteks sama lihase jõutrenn järjestikustel päevadel) tekitab stressihormoone, soodustab vigastusi ja võib füüsilist suutlikkust vähendada, nii et algsele eesmärgile vastu töötada sarnaselt liigkiire või liigpika hambapesuga. Vilets harjamistehnika kahjustab igemeid ja hambajuuri, analoogselt viletsa trennitehnika tekitatud vigastuste ja piiratud ja tasakaalustamata kehalise arenguga.

Treening igasuguseks tegevuseks on järk-järguline

Kogu inimtegevus on treenitav samal põhimõttel: alustada väikeselt ja suurendada järk-järgult koormust, harjutada pidevalt ja järjekindlalt. Näiteks avaliku kõnelemise oskuse omandamiseks ei minda kohe suure auditooriumi ette tähtsat kõnet pidama. Esmalt harjutatakse sõprade ringis oma arvamust välja ütlema, öeldakse peolauas tooste, seletatakse oma eriala teistele. Edasi võib esineda väikesele seltskonnale ebaolulistel teemadel, laulda karaoket, rääkida peol lava pealt anekdoote. Järk-järgult muutuvad kuulajaskonnad suuremaks, esinemised olulisemaks, teemad vähem tuttavaks, rohkem vastuoluliseks ja emotsionaalseks.
Ettevõtjaks saamiseks peaks harjutama planeerimist ja korraldamist. Esmalt organiseerida väikese osalejate arvuga lühikesi üritusi, siis järjest suurema rahvahulgaga pikemaid ettevõtmisi. Näiteks alustuseks võib planeerida perepuhkuse või korraldada sünnipäevapeo. Need nõuavad väikest töötundide arvu, korraldaja on üks inimene, osalejad on tuttavad ja viltuvedamised pole kriitilised. Edasi võib planeerida matka, kus peab mõtlema varustusele, marsruudile ja võimalikele eriolukordadele. Võib ka algatada sõprade ringis huvialaklubi. Hea on osaleda suuremate ürituste korraldamises esmalt lihtsa käsutäitjana ja siis juhtivamatel kohtadel, et õppida teiste vigadest, harjutada koostööd ja juhtimist.
Seda koormuse järjekindla vähehaaval suurendamise põhimõtet paistavad järgivat ka õppeasutused. Tartu majandusteaduskonnas nõuti ainetes igal aastal pikemaid esitlusi, alguses niisama paar minutit tahvli ees ülesannete lahendamist (mitte hinde peale), lõpus pooletunnist bakalaureusetöö kaitsmist olulise hinde saamiseks. Yale ärikoolis oli palju igasuguseid klubisid ja üritusi, mida enamasti vedasid MBA tudengid. Eesmärgiks oli ilmselt nii inimeste üksteisega tuttavaks tegemine (võrgustumine), huvitava tegevuse pakkumine kui ka tudengitele juhtimis- ja korraldamiskogemuse võimaldamine.
Koormuse suurendamine ei tähenda tingimata lõppeesmärgiks oleva tegevuse harjutamist, ega pea sellega isegi väga sarnane olema. Mõnikord on kasulikum harjutada tegevuse isoleeritud osi, millest olen kirjutanud postituses „Miks treening erineb tegevusest endast”.

Kõik on võimla

Trenni saab teha muude tegevuste käigus peaaegu igal pool. See trenn ei pruugi olla kuigi intensiivne, aga iga natuke aitab – istumine on pikas perspektiivis üks tervisele ohtlikumaid tegevusi.
Sidudes kingapaelu kinni ja lahti ühel jalal seistes (mitte kummardades või kükitades) saab treenida tasakaalu ja jalga stabiliseerivaid lihaseid. Sama põhimõte on tõmmata jalanõusid ja pükse jalga ja jalast ära ühel jalal. Trepist käimine lifti asemel on ammu tuntud tervisesport. Toolilt või potilt tõusmine käsi kasutamata, ainult jalalihaste abil, on ka hea igapäevane harjutus. Samuti toolile istumine käteta. Kummargil olekust või kükist püsti tõusmine sirge seljaga ilma kätega põlvilt tõukamata treenib pisut selga ja jalgu.
Jalalihaste trenniks võib seista põlved pisut kõverdatud või kannad pisut maast lahti, mitte luudele toetudes. Koosolekul toolil istudes magama jäämise vältimiseks on hea nipp tõsta üks tald sentimeetri jagu maast lahti ja hoida reielihaste abil üleval. Seljalihaste treenimiseks hea rühi jaoks tuleks mitte kasutada tooli seljatuge, vaid istuda sirge seljaga.
Kohvrit saab kanda, selle asemel et veeretada, isegi kui kohvril on rattad all.
Ma pole kindlasti esimene, kes selle peale on tulnud, et igal pool on jõusaal ehk kõik on võimla. Ilmselt leiab internetist igapäevaelu käigus tehtavaid harjutusi rohkemgi.

Sõjaveõppus päris kuulide ja vastasega

Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.

Vastasvõistkonna suurus teadmata

Sõjaväeõppused saab teha realistlikumaks ja mõned mängud (paintball, megazone) huvitavamaks kui vastasvõistkonna suurus on teadmata. Kui viia üks rühm inimesi kohale ja jagada nad seal kaheks ebavõrdseks võistkonnaks, saab enda võistkonda üle lugedes ja kogurühmast lahutades vastase suuruse teada. Võib muidugi viia kahes eraldi rühmas, aga see võib transporti raskendada ja osalejad on ikka enamvähem teada.
Selleks, et vastasvõistkonda välja arvutada ei saaks, tuleks korraldada kaks või enam paralleelset mängu. Igas mängus A ja B võistkond. Koos minnakse kohale, siis jagunetakse A ja B pooleks, kes eralduvad. Kui A ja B pool enam üksteist ei näe, siis jagatakse A pool juhuslikult erinevateks (A1, A2 jne) võistkondadeks ja B pool B1, B2 jne rühmadeks. Siis võistleb A1 B1-ga, A2 B2-ga jne. Enda võistkonna arv ei anna siis infot vastasvõistkonna suuruse kohta.

Miks treening erineb tegevusest endast

Mitmes valdkonnas erineb treening tegevusest, näiteks jalgpallis harjutatakse triblamist või tennises serve eraldi, mitte ainult mängu käigus. Täispikkuses mängu osa treeningus on väike. Males harjutatakse lõppmänge, laulus üksikuid noote, matemaatikas lahendatakse sarnaseid ülesandeid järjest (mitte ei tehta eri osadest koosnevat uurimisprojekti). Miks mitte korrata ainult tegevust ja jätta eraldi harjutused tegemata?
Inimesed õpivad ilmselt paremini, kui teevad sama asja mitu korda järjest, Kui üks asi selge, siis harjutatakse järgmist mitu korda jne. Kui harjutada mitut tegevust vaheldumisi, lähevad osad meelest enne kui nende juurde tagasi jõutakse. Tegevus, mida õpitakse, sisaldab paljusid osi, mis nõuavad eri oskusi, aga tegevuses on need osad segamini. Selgeks saab aga siis, kui harjutada ühekaupa.
Tegevuse mingi oluline osa võib ette tulla haruharva, näiteks lennuki hädamaandumine või varulangevarju avamine. Eraldi harjutamine on siis ainus võimalus oskust piisavalt tihti kasutada, et see säiliks.
Täissuuruses mäng võib nõuda palju ressursse, näiteks suusahüppemäge, aga harjutusi võib saada teha piiratud tingimustes. Siis on odavam treenida harjutustega teatud tasemeni ja alles seejärel teha asi päriselt läbi. Harjutused võivad ka ohutumad olla ja aidata algajate väljasuremist vältida.