Inimesed kipuvad asju maast üles korjama kummardudes, mitte kükitades, kuigi õige tõstetehnika raskuste jaoks on kükitades kandadega surumine, põlved varvaste suunas, selg sirge. Kummardudes tõstmine riskib selgroovigastusega (diski väljasopistumine ehk selgroosong).

Kummardudes tõstetakse laiskusest, mille evolutsiooniline põhjus on energia kokkuhoid. Kui niisama kummardada ja kükitada, siis tunduvad need mulle umbes sama rasked tegevused. Teoreetiliselt on kummardumine vähem energiakulukas, sest enda kehamassist liigutatakse väiksemat osa lühema teepikkuse jagu. Tehtav töö ehk kulutatud energia võrdub teepikkuse ja jõu korrutisega, jõud omakorda massi ja kiirenduse korrutisega nagu põhikoolifüüsika õpetab. Keha kiirendus on kummardudes ja kükitades umbes sama. Kummardudes liigutatakse peamiselt vööst ülespoole jäävat osa kehast, sealjuures kõhtu ainult paarkümmend sentimeetrit, pead poole kuni kolmveerandi kehapikkuse jagu, pea ja kõhu vahelist osa vahepealse teepikkusega. Kükitades liigub pahkluust ülespoole jääv osa kehast jalgade pikkuse ehk poole kehapikkuse võrra.

Kalorite kulutamiseks on kasulikum kükitada nagu ka seljavigastuste vältimiseks. Kui ma hajameelsusest kummardun ja end taban, siis tuletan endale õiget tehnikat meelde, tehes sama tõstetava asjaga küki või paar.