Sildiarhiiv: bioloogia

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof

Häälekast väljahingamisest kehalise pingutusega

Lisaks psühholoogilisele enesejulgustamisele võib ka füsioloogiline põhjus olla, miks suure kehalise pingutuse korral häälega välja hingatakse, kuigi häälitsedes ju suletakse häälepaeltega osaliselt kõri, mis takistab õhu liikumist. Tundub evolutsiooniliselt ebamõistlik pingutades väljahingamist takistada, sest aeglasem kasutatud õhu väljavool pikendab aega värske õhu sissevooluni ja sedakaudu vähendab lihaste varustatust hapnikuga, seega kehalist võimekust.

Põhjus võib olla, et kõri osalisel sulgemisel sama väljahingamislihaste pingutuse korral rõhk kopsudes suureneb, mis kiirendab hapniku imendumist verre. Lisaks tekitab rõhuerinevus õhuvoole (tuult) kopsudes, mis segab õhu paremini läbi ja viib selle kaugematesse soppidesse. Ühtlasema hapnikusisaldusega õhk suuremal kopsupinnal kiirendab samuti hapniku imendumist. Väljahingamist saab takistada ja kopsurõhku suurendada ka hambaid kokku surudes või huuli torutades.

Kui pingutus on ühekordne (jõutõstmine näiteks), siis võib sportlane täis kopsudega üldse hinge kinni pidada, et neis hetkel sisalduvat õhku pikemalt ära kasutada selle kogust mitte vähendades. Tekkiva hapnikuvõla saab tasuda peale pingutuse lõppu. Samuti saab hingamise peatamisega natuke kokku hoida hingamislihaste energia- ja hapnikutarbe pealt.

Soojuskao täpsem mõõtmine

Mõõtmaks kui kiiresti keha külmas vees minutis soojust kaotab (et hinnata näiteks kalorikulu talisuplusel), peaks organismi sisemise soojendusmehhanismi välja lülitama, ehk määrama laiba soojuskao. Seda on lihtsam ja odavam teha näiteks sea laibaga kui inimese. Selleks peab soojendama lihakeha ühtlaselt kehatemperatuurini ja siis panema teatud ajaks külma vette. Seejärel tuleks mähkida laip põhjalikult soojusisolatsiooni, et lasta temperatuuril kogu organismis ühtlustuda ja alles siis mõõta temperatuuri mitmest kohast. Korrata võib mitu korda, et mõõtmisi keskmistades täpsemat tulemust saada.

Püsisoojase looma sisemine soojustootmine töötab temperatuurikaole vastu, nii et temperatuuri põhjal ei saa siis kalorikulu arvutada. On ka teisi võimalusi kalorikulu määrata, näiteks hingamise hapnikukulu ja süsihappegaasi teket mõõtes (kinnises kapis).

Suhteliselt lihtne ja odav viis soojuskao teada saamiseks on ka vee soojenemise mõõtmine: vee kogus korda temperatuurierinevus enne ja pärast inimese selles viibimist korda vee erisoojus. Vesi peab olema hästi soojusisoleeritud ja peale ujumist peab laskma selle temperatuuril ühtlustuda enne kui mõõta. Vee segamine kiirendab ühtlustumist. Bassein peab olema ka pealtpoolt soojusisoleeritud, soovitatavalt ka inimese selles viibimise ajal. Võimalik on vahtplastiga vooderdatud veekindel kast, peal vahtplastist kaas mille sees on inimesele hingamistoru.

Puu aastarõngaste loendamine masinnägemisega

Mitmel teadusalal kasutatakse puude aastaringide andmeid. Näiteks ajaloolise metsakasvu ja keskkonnatingimuste (temperatuur, sademed) mõõtmiseks. Praegustes maailmatasemel uuringutes kasutatakse paarikümnest kohast maailmas käsitsi loendatud aastarõngaid. Seda andmehulka saaks väikese kuluga oluliselt suurendada, loendades raie käigus masinnägemisega ringe kõigilt kändudelt. Tuleb vaid igast kännust foto teha ja andmebaasi üles laadida. Metsalangetajad võivad seda teha oma telefoniga, aga lihtsam oleks, kui harvesteri või mootorsae küljes olev kaamera automaatselt kändu pildistab ja wifi piirkonda jõudes pildid üles laadib. Kui metsas andmeside on, võib ka kohe pildistamise järgselt laadida.

Praktilisest vaatepunktist oleks lihtsaim harvesteri käpa külge kaamera monteerida, mis aktiveerub käpa liigutamisel või saeheli või -vibratsiooni peale, leiab automaatselt maastikult värske kännu (nagu näotuvastus nutitelefonides), fokusseerib, teeb foto ja laadib üles kas wifi levialasse jõudes või andmeside kaudu. Probleemiks on, et kaamera saab poriseks, läheb kuhugi vastu ja katki või teeb vihm selle uduseks. Kaamera mittetöötamise saaks automaatselt tuvastada (kui pilti ei näita, siis on midagi viga) ja sellest teavitada näiteks harvesteri juhti, et ta läätse puhtaks pühiks või kaamera parandusse viiks.

Kaamera saaks ka mootorsaega töötaja kiivri külge monteerida ja samuti automaatselt aktiveerida saehääle lõppemise või puu pikaliprantsatamise ragina peale. Idee on sarnane politseinike kehakaamera või püstolikaameraga, mis tulirelvalasu peale aktiveerub.

Rahusti võib pea selgeks teha

Teoreetiliselt võib stressis inimesel rahusti aju paremini tööle panna kui erguti, näiteks kofeiin. Toimemehhanism oleks järgnev. Pinge ja ärevus tekitavad põgene-või-võitle refleksi, mis viib vere lihastesse, seega ajust ära. Täpsemalt, veri lahkub stressi tõttu kõrgema mõtlemisega tegelevatest ajupiirkondadest, aga võitlemise ja põgenemisega tegeleva ajutüve (niinimetatud sisalikuaju) varustatus paraneb. Kui rahusti stressi piisavalt vähendab, aga doos pole nii suur, et erilist unisust või tuimust tekitada, siis võib aju otsmikusagarate verevarustus paraneda ja vaimne erksus suureneda. Erguti puhul vastupidi: ärevuse suurenemine võib kognitiivsete piirkondade verevarustust halvendada rohkem kui äratav mõju neid tööle sunnib.

Seda teooriat on keeruline kontrollida, sest stressitase peab olema kõrge ja rahusti doos üsna täpne, lisaks peab rahusti mõjuma rohkem lihaste ja verevarustusega tegelevatele närvisüsteemi piirkondadele kui aju unepiirkonnale. Loomade peal on vaimu erksust keeruline mõõta.

Alkoholi maitset varjavate maitse- ja toiduainete katse

Üks uurimistöö idee, mille vastus mind huvitab: mis maitse- ja toiduained varjavad alkoholi maitset kõige paremini? See info ilmselt huvitab ka alkoholitootjaid. Katseloomad üldiselt väldivad alkoholi joomist enne kui neid sellest sõltuvusse harjutatud pole. Üks variant on pakkuda katseloomadele erinevate ainetega segatud etanooli (veega erinevatesse kontsentratsioonidesse lahjendatult) ja nende joodava koguse ja kontsentratsiooni põhjal mõõta, mis aine alkoholi kõige maitsvamaks muudab. Tõenäoliselt suhkur ja muud sellised toiduained, mida loomad niigi süüa tahavad. See kahjuks ei mõõda alkoholi tuvastatavust, vaid lihtsalt segu maitsvust.

Alkoholi kontsentratsiooni äratundmise lihtsuse mõõtmiseks peaks kas treenima loomad tajutava kontsentratsiooni kohta teadet andma (näiteks skaalal osutit liigutades, preemiaga õige äraarvamise eest) või otse ajust alkoholi tajumise signaali mõõtma. Võib ka inimkatse teha – ilmselt on palju tudengeid valmis alkoholi maitsmise eksperimendis lausa tasuta osalema :). Täpseimale kontsentratsiooni äraarvajale võib auhinna lubada või lihtsalt talle avalikult austust avaldada, et ta kaaslaste ees kiidelda saaks.

Katseks peaks segama alkoholi veega erinevates kontsentratsioonides, jagama juhuslikus järjestuses nummerdatud joogianumatesse, mida on iga kontsentratsiooni kohta ühepalju. Kogused ka anumate vahel võrdsed. Siis peaks lisama maitset varjavaid aineid eri kombinatsioonides iga kontsentratsiooniga anumatesse ühepalju, sõltumatult numbritest. Kõik see tuleks üles kirjutada. Inimene, kes ei tea, millisesse anumasse mida pandi, peaks siis need jooginõud katsealustele serveerima. Katsealused peaksid omavahel suhtlemata kirjutama oma hinnangud kontsentratsioonile iga neile antud anuma numbri kohta. Pärast saab hinnangud, tegelikud kontsentratsioonid ja seguained numbri alusel kokku viia.

Veresoone ahendamine võib verevarustust selle kaudu parandada

Kui klapid veenis ei sulgu täielikult ja lasevad seetõttu verel osaliselt tagasi voolata, siis soone kitsendamine võib aidata klappe paremini sulgeda. Väiksem tagasivool suurendab õiges suunas läbivat verekogust. Näiteks puusade ettekalde korrigeerimine painutab ja kitsendab tõenäoliselt jalaveeni rohkem, sest see veen jookseb üle puusaliigese esipoole. Jalaveeni lisapainutus võib nõrkade veeniklappidega keha verevarustust parandada, sest jalgadest tuleb veri paremini südamesse tagasi. Vähendatud verekogunemine jalgadesse peaks ka veenilaiendeid ennetama.

Liiga suur veresoone painutus muidugi voldib selle kokku ja sulgeb läbipääsu. Ainult mõõdukas ahendamine võib olla kasulik.

Sääsetõrjevahendite katse enda peal

Et teada, milline sääsetõrjevahend kõige paremini töötab, tegin järgneva katse. Panin eri kehaosadele erinevaid vahendeid, jätsin mõne ka kaitseta (kontrollpiirkonnaks), kirjutasin piirkonnad ja neile pandud vahendid tabelisse. Püüdsin siis unustada, mis tõrjevahend mis kehaosale sai, et mitte alateadlikult mõõtmistulemusi kallutada. Läksin seejärel võssa kraavi äärde seisma, käed laiali ja kirjutasin telefoni üles kõik sääskede maandumised, mida märkasin. Murphy seadus kehtis jälle – kui mul sääski vaja oli, siis pidin neid tükk aega ootama ja neid lendas vähe kohale. Pikka imemist ma üheltki märgatud sääselt ei kannatanud – lõin ta laiaks või ajasin ära, nii et vähendasin ka ise uuringu valimi suurust.

Sääsed eelistasid selgelt mu kehal võimalikult madalal maanduda. Kõik tõrjevahendid töötasid enamvähem sarnase efektiivsusega ja neist oli kasu – kaitsevahendita nahal maandus palju rohkem sääski kui sümmeetrilise kehapiirkonna kaitstud nahal.

Juustu hallitama minemise aeglustamine

Kilepakendi sees on juust peaaegu steriilne. Hallitama ajavad avamisel ja lahtilõikamisel paki sisse sattuvad mikroobid ja eosed. Neid saab vähendada kui kätega mitte puudutada juustu ega pakendi sisekülge. Selleks lõigata puhaste kääridega paki üks ots lahti, lükata paki teist otsa pigistades juust pisut pakist välja ja lõigata seda puhta noaga, hoides juustu lõikelaual paigal läbi kile. Siis lükata noaga juust pakki tagasi. Kui juustu pole vaja viilutada, siis võib selle enne pakendi avamist tükkideks murda (murtavus sõltub juustu elastsusest ja paksusest). Seejärel lõigata puhaste kääridega paki üks lahti ja koputada vajalik kogus tükikaupa pakendist välja.

Õhukese plokina pakendatud juustu saab ka läbi kile noa tagakülge kasutades regulaarse kujuga risttahukateks pressida.

Mahlad säilivad jahutamata kui kork kiirelt tagasi panna

Tavalised toidupoest ostetud greibi- ja apelsinimahlad püsivad 20-kraadisel temperatuuril avatuna üle 10 päeva värsked kui kork peale väljavalamist kiiresti peale tagasi panna. Loomulikult ei tohi otse mahlapudelist juua, korgita pudelisuud puudutada ega muul viisil pudelisse mikroorganisme sisse lasta, sest muidu läheb mahl vähem kui ühe päevaga käärima. Külmikus hoitud avatud poe-õunamahl püsib värske kaks-kolm nädalat, jällegi kui pakk kiirelt avada-sulgeda, et mikroobide sissepääsu minimeerida. Ilmselt on õhus lenduvaid mikroorganisme piisavalt vähe või pole nad mahlas elamisele spetsialiseerunud, nii et nende väikeses koguses mahla sattumisel kulub pikk aeg enne kui nende arv nii palju kasvab, et nende elutegevuse jääkaineid mahlas märgata on.
Rasvavaba piim püsib avatuna külmikus värske ka viis päeva peale „parim enne“ kuupäeva kui kork alati kiiresti peale tagasi panna ja üldiselt hoiduda mikroobe pakki laskmast. Samadel tingimustel hoitud täispiim (3,5% rasva) läheb päev-kaks peale „parim enne“ kuupäeva hapuks. Ma ei oska seda säilivuserinevust selgitada.
Kauasäiliv piim (nii rasvavaba kui täispiim) püsib avatuna toatemperatuuril värske vähemalt nädala, jällegi kui mikroobe sellesse mitte sisse lasta. Kreeka jogurt säilib samuti toatemperatuuril vähemalt nädala, isegi kui seda lusikaga pakendist süüa, mis suubakterid sinna sisse laseb.