Sildiarhiiv: kultuur

Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Rumaluse kultuur Eesti koolis

Lisa kommentaar

Mäletan enda kooliajast Tallinna Inglise Kolledžis rumaluse kultuuri: peale kontrolltööd kiideldi, kui vähe selleks õpiti ja kui halvasti kontrolltöö ikka läks. Heade õpitulemustega lapsi nimetati nohikuteks ja eirati või kiusati, olenevalt sellest, kas nad olid kiusamiseks liiga tugevad. Samas isa rääkis, et tema koolis omal ajal oli häbi olla loll, kuigi ei pidanud olema tark. Oletan, et kooli ja klassi kultuur, täpsemalt heade ja halbade õpilaste sotsiaalne staatus sõltub targimate ja rumalaimate suhtelisest karismaatilisusest. Teised lapsed jäljendavad populaarseid, nii et kui populaarseimad lapsed on targad, siis võibolla tekib tarkuse kultuur ja on auasi olla hea õpilane. Aga kui popid kujud on rumalad, siis loovad nad rumaluse kultuuri. Inimesed üldiselt üritavad muuta norme ja reegleid endale soodsamaks ning teha enda käitumine normkäitumiseks. Näiteks rumalad karistavad tarku ja üritavad nende sotsiaalset staatust alla tõmmata, sest muidu paneb võrdlus rumalaid end halvasti tundma (Benabou+Tirole2011 http://idei.fr/doc/by/tirole/identity2010_june.pdf).
Kultuuri saab muuta, suurendades soovitavate omadustega inimeste populaarsust ja autoriteeti. Siis hakatakse neid jäljendama ja nende arvamus levib. Sõltub olukorrast, mis vahendid inimeste populaarsust tõstavad. Näiteks ametliku võimu andmine võib inimese mitteametlikku autoriteeti suurendada või vähendada, viimast juhul kui üldine kultuur vastustab ametlikku võimu. Kuulsin hiinlasest tuttavalt, et Hiina koolisüsteemis pannakse parimad õpilased klassi „juhiks”, mis on ihaldatav tunnustus. Ilmselt on selle tunnustuse eesmärk ametliku autoriteedi andmise kaudu tarkuse prestiiži tõsta.
Eestis võivad õpilased olla rohkem võimuvastased, nii et õpetaja ametlik tunnustus teeb õpilase ebapopulaarseks (Tallinna Inglise Kolledžis minu ajal küll). Sellisel juhul klassi juhiks nimetamine vähendab lapse populaarsust ja toetab rumaluse kultuuri. On teisi meetodeid inimese staatuse tõstmiseks. Näiteks kui rikkad on populaarsed, siis olulise rahalise preemia saamine suurendab inimese autoriteeti. Koolis tarkade populariseerimiseks võib anda olümpiaadivõitjatele arvestatava suurusega auhinnaraha. Probleem on, et rikkad vanemad võivad selle summa „üle pakkuda” ja oma lapse klassi kõige rikkamaks ja seega popimaks teha. Siis tekib rahakultuur, mitte tarkuse kultuur.
Soovitavate omadustega inimeste autoriteedi tõstmine on mõjutustegevus, mis peab efektiivne olemiseks kohanema oludega. Koolis rumaluse kultuuri kaotamise üldpõhimõte on, et tarkus tuleb võrdsustada sellise eduga, mida lapsed ihaldavad. Siis hakkavad nad ka tarkust ihaldama. Minu koolis oli vastupidi – head õpilased pidid kohustuslikus korras olümpiaadidel osalema, mis tähendas puhkepäeva kaotust ja asendamist sisuliselt koolipäevaga. Lisaks tekitas olümpiaadile valimine nohikumaine ja vähendas populaarsust.

Viisakusavalduste tõlkimisest sõnasõnalt

Lisa kommentaar

Mõne keele kõnelejaid peetakse viisakamaks kui teise, näiteks on tekkinud stereotüüp „prantslaslik viisakus”. Näilise viisakuse põhjuseks on tõenäoliselt see, et inimesed tõlgivad oma keele viisakuse teise keelde otse. Teises keeles vastavad otse tõlgitud sõnad aga kõrgemale viisakustasemele („kas te palun ulataksite” on kõrgem kui „palun ulatage”, mis on kõrgem kui „anna”). Teisest keelest esimesse otse tõlkides satutakse jällegi madalamale viisakustasemele. Nii tekib stereotüüp ebaviisakatest matsidest.
Ma ei usu, et ühe keele rääkijad on olemuselt viisakamad kui teise, sest inimesed on kõikjal maailmas üsna sarnased. Näiliselt viisakates keeltes tundub olevat umbes sama palju roppusi ja solvanguid kui teistes. Solvata saab ka väga viisakate sõnadega.
Ka muud kultuuriga seotud väljendid ajavad otse tõlkides segadusse või vähemalt minetavad tähendusvarjundi. „Meie igapäevast leiba” oleks aasia keeltes tähenduselt lähedasem fraasile „meie igapäevast riisi”. Ingliskeelne „bread” tuleks igapäevakasutuses eesti keelde tõlkida „sai”, sest olemuselt on inglise „bread” nisujahust päts. Aga metafooriliselt tuleks „bread” tõlkida „leib”, näiteks Piiblis.

Sõltuvuse sotsiaalne säilitamine

Lisa kommentaar

Sõltuvus ühendab sõltlasi, kuna seostub suhtlemisega ja sõpradega (suitsupaus, ringis vesipiibu ümber olemine).

Sõltuvus muudab sünnipäeva- ja muude kingituste tegemise lihtsaks (kingitakse sõltuvusega seotud esemeid), samuti jututeema leidmise kergeks. Ei pea inimest tundma õppima ega tema vastu tegelikku huvi tundma, et sobivat kingitust teha või juttu ajada. Seega soodustab sõltuvusgrupi sisest suhtlemist, kiirendades uute sõltuvust säilitavate normide tekkimist.

Sõltuvust hakatakse grupis kujutama kui midagi ohutut, edastades teistele valikuliselt infot ja uskudes teiste sõltlaste edastatud infot rohkem kui muud (vesipiip on tervisele ohutu, kanep on ohutum kui alkohol, punane vein on südamele hea).

Sõltuvust kujutatakse kui midagi mehist ja täiskasvanulikku, seega soovitatavat (joomine ja suitsetamine).

Idealiseeritakse sõltuvusaine võimalikult rohket tarbimist – mida rohkem suudab kokku kukkumata kannatada, seda kõvem mees. Suurema tarbimise soodustamiseks mõeldakse välja mänge ja võistlusi (viinakabe, võistujoomine).

Sõltuvusest räägitakse kui õilsast kunstist, kultuursest tegevusest (vein ja sigarid). Sellega seostatakse traditsioone ja üritusi.

Ilmselt tekivad need sõltuvust säilitavad normid ja tavad kognitiivse dissonantsi tõttu – inimesed teavad, et sõltuvuses olemine on rumaluse ja nõrkuse tunnus, aga ei suuda sellest välja murda. Rumaluse ja nõrkuse tunde vähendamiseks ja enesehinnangu tõstmiseks püütakse ennast veenda, et sõltuvus on hoopis tugevuse, mehisuse, kultuursuse tunnus ning pole ohtlik.

Enamik eelnevatest mõtetest sõltuvuse kohta kehtivad ka religioonide puhul.