Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

WordPress Anti Spam by WP-SpamShield