Sildiarhiiv: ajalugu

Lusika puhtus pärast pesemist vs lakkumist

Mitte, et ma nõustuksin toitlustusteenuses lakutud lusikatega või neid teistele pakuksin, aga kodus võib ju igaühel olla oma toidunõude komplekt. Tekkis küsimus, kas pestud lusikad ja muud nõud on puhtamad kui lakutud. Kõigepealt, kuidas puhtust defineerida? Võib mõõta mittemetalse või orgaanilise aine kogust lusikal või mikroorganismide arvukust või potentsiaalselt haigusi tekitavate mikroorganismide hulka. Praktilisest perspektiivist huvitab mind haigustekitajate hulk. Koduste vahenditega on keeruline seda mõõta, nii et pestud ja lakutud lusika puhtust võrrelda. Spekuleerin siis teoreetiliselt.

Süljel on antibakteriaalne toime, aga ka pesuvahendil – kummal tugevam, ei tea. Suu temperatuur on haigustekitajate kasvuks sobivam kui külm või kuum vesi, olenevalt sellest, millega pestakse. Kuum vesi tapab otseselt mikroorganisme, nii et nõudepesumasina kuum tsükkel ilmselt teeb lusika üsna steriilseks. Keele pind on evolutsiooniliselt arenenud toiduosakesi näiteks kondi pinnalt kätte saama, nii et peaks üsna hea mehaaniline puhastusvahend olema. Nõudepesukäsn on loodetavasti teaduslikult disainitud heaks puhastuspinnaks. Nõudepesumasin lihtsalt pritsib nõudele suhteliselt nõrga surve all vett ja pesuvahendit. Nõrga survega, sest muidu lööks see nõud segamini – võite proovida veepüssist või aiavoolikust restile pandud tasside ja lusikate pihta lasta.

Kuna nõudepesukäsn on enamiku ajast niiske ja toatemperatuuril, siis on see mikroorganismidele soodne kasvulava. Väidetavalt on kõige mikroobirohkemad kohad korteris nõudepesulapp ja klaviatuur, mitte näiteks prill-laud.

Tõenäoliselt on masinas kuuma veega pestud nõud mikrobioloogiliselt kõige puhtamad, seejärel lakutud ja viimasena käsitsi pestud. Samas jätab masin vahel toidujäägid nõudele, eriti kui midagi on sinna enne kinni kuivanud, nii et orgaanilise aine koguse järgi on masin vist viimane.

Kui lakutud nõud on puhtamad, siis ainus põhjus neid pesta on psühholoogiline, mis omakorda tuleb sotsiaalsest normist, mis kasvatusega sisse harjutatud. Mõned normid, traditsioonid ja harjumused on kahjulikud ja neid tuleks muuta – mitmesugune rahvameditsiin tuleb siinkohal pähe. Mõned normid on ajas muutunud, sealhulgas lusika pesemise harjumus. Jaan Krossi „Näkimadalate” kohaselt oli 19. sajandi Eestis meremeestel puulusikas (koost) vöö vahel. Peale sööki lakkus igaüks oma koosta puhtaks ja pistis tagasi vöö vahele. Mitte, et 19. sajandi hügieeninormid enamasti vastuvõetavad oleksid, aga vahel harva võib juhtuda, et need olid mõistlikud. Oluline on ikka tulemust mõõta ja selle põhjal otsustada.

Quora väitel pistavad tippkokad kokandussaates peale maitsmist sama lusika ka teist korda toidu sisse (korduvkasutavad lusikat maitsmiseks). Vahel žürii karistab neid selle eest kui märkab. Ma pole ise kokandussaateid eriti vaadanud ega seda silmas pidanud.

Taldriku puhtakslakkumine aitab vähendada toiduraiskamist, mille vastu 2021 riiklik kampaania tehti. Kaussi on raskem puhtaks lakkuda, sest nägu ei mahu sisse 🙂 Ja klaasi põhjani keel ei ulatu, et viimast keefiritilka kätte saada.

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.