Sildiarhiiv: ajalugu

Robotorkester

Eestis on ilmselt praegugi piisavalt inseneri- ja programmeerimisvõimekust, et valmistada inimesekujulised robotid, kes marsivad ilusa ruudustikuna etteantud paraadmarsruuti mööda, teevad pillimänguliigutusi ja kelle juurest kostab valju puhkpillimuusikat. Seega pole vaja kulutada ressursse inimeste robotisarnaseks treenimiseks, et nad ühte jalga astudes mehaanilisi muusikainstrumente täpsete liigutustega mängiksid.

Traditsiooniga, sealhulgas sõjaväelisega, on ajaloos õigustatud igasugustesse aegunud tehnoloogiatesse ja kommetesse klammerdumist. Kas kaitsevägi oleks pidanud kinni hoidma ratsaväest, vibulaskmisest, rapiiriduellidest, haavaravis tulise raua või tõrvaga kinnikõrvetamisest, aadrilaskmisest? Miks siis hoida alles füüsilist pillimängu?

Väidetakse ka, et orkester tõstab kaitsetahet, ühtekuuluvustunnet, kultuuri ja muid ähmase sisuga, aga kõlavaid sõnu. Tahaksin tõendeid. Isegi kui see tõus tõsi on, tekib küsimus, kas antud rahahulga eest on orkester parim vahend nende ebamääraste eesmärkide saavutamiseks. Võibolla tõstaks kaitsetahet veel rohkem kaasaegne relvastus, ühtekuuluvustunnet rohkem võistkonnasport, kultuuri rohkem audioraamatute kuulamine ja sõnamängude mängimine. Kui tegu on kultuuri toetamisega, peaks seda rahastama kultuuriministeerium, mitte kaitsevägi ega politsei.

Mereröövlite põhiseaduslikust demokraatiast

Leeson (2007) kirjeldab ajalooliste dokumentide põhjal mereröövlilaevade elukorraldust ja võrdleb seda kauba- ja sõjalaevadega. Erinevalt kauba- ja sõjalaevadest panid mereröövlid enne retke alustamist ühehäälselt paika laeva seadused ja karistused nende rikkumise eest. Mereröövlid valisid endale kapteni ja laevaohvitserid, ning võisid neid retke käigus vahetada, kui nende tööga rahul polnud. Hierarhiat oli mereröövlilaevadel vähe, kaptenid ja ohvitserid magasid ja sõid samades tingimustes madrustega. Ka kehtisid neile samad karistused, mis laevkonna lihtliikmetele.

Leeson toob välja poliitökonoomilised põhjused, miks erinevatele laevaliikidele sobisid erinevad elukorraldused. Kaubalaevadel oli vaja piirata kauba varastamist madruste poolt, mida omanikku esindava kapteni absoluutne võim tagas paremini, kui demokraatia, kus madrused oleksid hääletanud kõige lahkema kapteni poolt. Kapten oli tihti mõne kaupmehest laevaomaniku sugulane, nii et tal oli vähem kalduvust kaupmeeste laevas olevat vara omastada. Kapteni absoluutse võimu varjuküljeks oli madruste liigne rõhumine ja nende tagant varastamine julmade ja ahnete kaptenite poolt.

Mereröövlitel polnud vaja institutsiooni, mis kaitseks laevaomaniku vara madruste eest, sest laevameeskond oligi laeva omanikering. Põhiliseks mureks oli kaptenipoolse rõhumise ja omavaheliste tülide ära hoidmine, milleks sobis seadustel põhinev demokraatia, mitte autoritaarne korraldus.