Sildiarhiiv: tehnoloogia

Huawei 5G võrkudes kasutamise oht ja selle maandamine

Paljud on hoiatanud Huawei tehnika kasutamise eest 5G võrkudes, enamasti ebamäärase „julgeolekuohu” tõttu. Vahel on hoiataja konkreetsem. Üks selgelt mainitud oht on, et Huawei saaks tarkvarasse või riistvarasse „tagauksi” jätta või neid tulevikus tarkvarauuenduste kaudu tekitada, mis annaks Hiinale ligipääsu andmetele ja võimaluse võrk välja lülitada. Teine oht on Venemaa gaasistrateegia sarnane „kraani kinni keeramine”, et ühel hetkel teeb Huawei varuosad või kasutajatoe väga kalliks või poliitikast sõltuvaks.

Mulle tundub, et neid ohte saab maandada ka Huawei tehnikat keelamata, näiteks tarkvara ja riistvara enne kasutamist uurides (sealhulgas tarkvarauuendusi), varuosi ladustades ja enda tehnotoe võimekust arendades. Võib nõuda Huaweilt lähtekoodi avaldamist, et ise kasutajatuge ja uuendusi pakkuda. Keelamine pole enamasti mõistlik turutõrke lahendus. Julgeolekuoht on samuti turutõrge, sest müüja pole võimeline usutavalt kindlustama ostjat müüja tulevikus võib-olla tekitatava kahju vastu. Keegi teine pole samuti nõus ostjat mõistliku hinnaga kindlustama, sest on nii moraalirisk kui negatiivne valim. Moraalirisk on, et kindlustatud ostja muutub hooletuks või suure kindlustussumma korral lausa korraldab ise sissetungi süsteemidesse, et raha saada. Näiteks ärritab meelega Hiinat. Negatiivne valim on, et kindlustust ostavad need, kel on teavet, et Huawei kaudu just neid plaanitakse rünnata. Mõlemal juhul on kindlustuse pakkumine kindlustajale kallis, nii et tema küsitav poliisi hind väga kõrge.

Võimalik, et tarkvara ja riistvara piisavalt põhjalik uurimine läheb nii kalliks, et Huawei hinnaeelis kaob. Siis on uurimiskulude katmine tollimaksuga Huawei toodangule majanduslikult sarnane Huawei keelamisele.

Üks võimalus Huaweil kliente rahustada on saata kulukas ja seega usutav Spence’i signaal selle kohta, et Huawei ei plaani seadmetesse tagauksi. Signaaliks on näiteks kliendiga konsensuses valitud neutraalse osapoole kätte antud suur tagatisraha, mis makstakse kliendile kui mõni varem valitud neutraalne ekspert tõestab avalikult, et Huawei seadmes on (teatud tüüpi) turvaauk. Selle turvalisusprobleemi liigi võib samuti ette paika panna, nii et lihtsalt tootmisvea eest Huawei maksma ei pea, küll aga tõenäoliselt tahtliku turvaprobleemi eest. Üldiselt on asjatundjatel avaldatud turvaaugu tõelisust lihtne kontrollida, nii et kohtuvaidlus tagatisraha üle pole eriline oht. Keeruline on vaid seda turvaviga algselt leida.

Leo Kunnase “Sõda 2023” tekitatud mõtteid

Miks peaks vaenlane Eestit suvel ründama? Külma talve lõpus on sood, järved ja rannaäärne meri piisavalt paksu jääga kaetud, et tanki kanda. Siis on sissetungimarsruute valida palju rohkem, väheneb sõltuvus teedest ja sildadest. Suurema lumetormi ajal pole piirile lähenev vägi satelliitidelt-lennukitelt näha. Metsavendlus ehk sissisõda on talvel samuti raskem – pole varjavat lehestikku, jäljed on lumel näha, soojuskaamerad lennukitel ja droonidel suudavad inimkeha paremini taustast eristada kui temperatuurikontrast kõrgem on. Lõkketegemine või punkrikorstna kuum suits on nagunii näha, aga talvel on metsas olijatel suurem tuletegemise kiusatus.

Suvesõja või sooja talve sõja põhjuseks peab vaenlasel olema mingi ajapiirang, et vaja just konkreetsel aastal ja kuul rünnata.

Isegi suvel pole Narva jõe liin nii kaitstav kui optimistlikus stsenaariumis Sõda 2023: Taavet, sest vaikse ilmaga saavad soomukid üle Peipsi või rannaäärse mere ujuda ja tankid mööda madalat põhja sõita. Tankide snorkleid saab vajadusel meetri-paari võrra pikendada.

Lisaks pidevatele õppustele piiri lähedal võib vaenlane kaitsja valvsust rutiiniga uinutada ka tankimakette kasutades. Plekiga ülelöödud vineerkastid Peipsi jääl, mida väikesed mootorsõidukid ringi veavad, näivad radaril ilmselt sõjamasinatega sarnased. Halva nähtavusega ilmaga on keeruline visuaalselt radarit üle kontrollida. Vaja on mitmeliigilisi valvesüsteeme (infrapuna, lidar, seismomeetrite võrgustik raskete masinate liikumise tuvastamiseks), mis on ühendatud ja saavad omavahel andmeid jagades eristada kerget jahedat maketti kuuma mootoriga rasketankist.

Elektrooniline jälgimissüsteem omakorda peab olema kaitstud muuhulgas küberrünnaku ja elektromagnetpulss-pommi eest, mis isegi juhtmega sideühendused katkestab. Ka juhuslik päikesetorm võib rahuajal elektriseadmed rivist välja viia, mida vaenlane võib ära kasutada.

Metsavendlus oleks tänapäevase tehnoloogia vastu edutu

Infrapunakaameratega droonid ja luurelennukid avastaksid metsast inimesesuurused soojad objektid, eriti talvel lehtedeta puude vahelt ja lume taustal. Veel lihtsam oleks lõket avastada, kuna temperatuurikontrast ümbrusega on suurem, nii et talvel oleks metsavendadel valik külmunud toidu ja oma asukoha äraandmise vahel. Isegi maa-aluses punkris tuld tehes peab sooja suitsu kusagile välja laskma, mis infrapunakaameraga näha on. Kui suits välisõhu temperatuurile jahutada, siis on selle tihedus ka välisõhuga sama, nii et see ei tõuse enam ülespoole.

Maastikul liikuva inimkeha soojust on raske varjata, sest ennast soojusisolatsioonimaterjali sisse mähkides läheb palavaks. Võibolla kivivillast ja hõbepaberist vihmavari aitaks vältida ülespoole kiirgavat soojust, aga see vihmavari võib mõnel teisel elektromagnetilise spektri osal näha olla.

Masinõppimine suurelt valimilt aero- ja satelliidifotodelt aitaks loodusest inimtegevuse jälgi tuvastada. Seda valimit tehisintellekti treenimiseks saab tekitada, käskides paljudel väikestel sõdurirühmadel Venemaa avarustes varjatud laagreid ja punkreid ehitada, preemiatega parimatele varjajatele. Siis pildistada õhust neid teadaolevatel koordinaatidel laagreid ja negatiivse kontrollgrupina laagrivaba loodust, lasta arvutil klassifitseerida, kumb on kumb ja seeläbi õppida, mis tunnused tegelikku laagrit tavalisest loodusest eristavad.

USA ebaedu Afganistanis tuleb demokraatliku riigi soovimatusest liiga palju tsiviilelanikke tappa – õhust võib küll tuvastada looduses liikuvad inimesed, aga vaenlase võitlejate eristamine neutraalsetest karjustest on keeruline. Mägisel maastikul pole ka õhust kõik punktid vaadeldavad, näiteks rada eenduva kaljuserva all.

Ka Nõukogude Liit ei tahtnud Afganistani liiga inimtühjaks teha, sest soovis jätta muljet, et on seal afgaanide kutsel sõbralikult kommunismi ehitamas. Lenin või Stalin oleks Afganistanis võitnud oma tavalise taktikaga: küüditada liiga palju vastu hakkavate piirkondade inimesed Siberisse. Tänapäeval saaks geriljasid maha suruda ka vähemdrastiliste vahenditega – keelata loata looduses viibimine, ettekäändeks näiteks maastikupõlengute ennetamine või looduskaitse, siis tuvastada õhust looduses viibijad, jälitada drooniga neid koduni või punkrini ja nad kas kodus arreteerida või punkris droonirünnakuga tappa. Afganistani koopad on õhulöökidele üsna vastupidavad, nii et seal peaks maastikul hulkuvad inimesed enne koobast neutraliseerima. Kodus istuv rahvas jääks enamasti puutumata, mis suurendaks motivatsiooni asulas püsida. Seevastu valimatu tapmine või küüditamine paneks inimesed vastu hakkama põhimõttel „surm siin või Siberis”.

Eesti-taolisel tasasel maal on mägede analoogiks linnad: katuseserva all kõndijad on õhust raskestinähtavad, hoonete sisemused on nagu koopad paljude sissepääsudega. Võitlejate eristamine linnaelanikest on keeruline. Selleks oleks vaja tuvastada, kes kannab kaasas tulirelvakujulisi metallobjekte, aga need saaks maskeerida metallkarkudeks, järelveetava kohvri käepidemeks, jalgrattaraamiks jne. Lennujaamastiilis metallidetektorväravad tänavatel oleksid üsna kulukad ja neist saaks läbi majade, aedade ja kanalisatsiooni ümber liikuda.

Mikrolaineahju pisut mugavamaks muutmine

Pöörlev alus mikrolaineahjus peaks peatuma samas asendis kui kuumutamise alguses, et tassi kõrv oleks kasutajale mugavas suunas (samas kui sisse asetades), mitte näiteks tassi taga. Väga lühikese tööaja (alla ühe maksimumkiirusel alusepöörde) korral võiks alus lihtsalt seista, pikemate kuumutusaegade puhul pöörelda kiirusega, mis jagab tööaja täispööreteks. Paljudel mikrolaineahjudel saab juba valida, kas alus peaks pöörlema või seisma, nii et alusemootori kiirus on reguleeritav – vaja ainult lüliti programmeerida. Kui mootorikiirust muuta ei saa, siis võiks selle tehases sättida nii, et levinuimate kuumutusaegade (1-minutiliste intervallide) jooksul teeb alus täisarvu pöördeid.

Lumesaha automaatne liigutamine sensorite abil

Lumesahad teepuhastusautodel on minu vaatluste põhjal tihti kas liiga madalal, kraapides teepinda, või kõrgel, jättes osa lund teele. Kui tee on ebatasane, siis on saha juhil muidugi raske sahka kogu aeg reguleerida nii, et kõrgus optimaalne oleks. Samuti on lumikatte all keeruline teed ja selle serval olevat muru eristadada, nii et sahk kraabib vahel muru ära. Selle probleemi lahendaksid sahaautole monteeritud tajurid (radar, ultraheli vms), mis lumest läbi näevad ja saha kõrgust automaatselt tõstavad või langetavad. Arvuti on võimeline tajuritelt saadava teabe põhjal sahka palju kiiremini reguleerima kui inimene, nii et saha keskmist kõrgust teepinnast saaks oluliselt vähendada, mis tagaks puhtama teepinna. Tajurid hoiataksid ka sahajuhti kui sahk teelt kõrvale kaldub ja roheala kraapima hakkab.

Kui ainult autol olevate tajurite abil on keeruline teed ja teepeenart eristada, siis võib tulevikus teid parandades teekattesse sisse ehitada odavad signaalisaatjad, mis tajuritele tee asukohta ja kõrgust teatavad. Näiteks RFID kiibid on odavad ning võtavad vastu ja saadavad raadiosignaale. Nende asukoha saaks triangulatsiooni põhjal välja arvutada ja autos monitoril näidata. Monitori asemel võib ka projektoriga esiklaasile tee piirjooned kuvada. Teine võimalus tajuritele tugevamat signaali pakkuda on lisada rauapulbrit teeserva märgistusse ja kasutada tajuritena metallidetektoreid (magneteid).

Autodesse lisatud tajurid, kas kombinatsioonis teekattes olevate signaaliedastajatega või ilma, aitaksid ka autodel teel püsida, eriti just halva nähtavusega. Kasu oleks sellest nii isejuhtivate kui inimjuhiga autode jaoks. Kui sensorid ja tehisintellekt piisavalt head on, saab lumesahad isejuhtivaks muuta.

Teel püsida aitaksid ka kaamerad, mis tee kõrval olevate objektide (teebarjäär, puud, telefonipostid) asetuse tuvastavad, mille põhjal arvuti objektide kaugused arvutaks. Täpsete kauguste võrdlus arvutisse salvestatud detailse kaardiga määrab sõiduki asukoha. Kauguste muutus tuvastab liikumiskiiruse ja -suuna. Täpseima asukohainfo saaks tõenäoliselt erinevaid teabeallikaid (kaamerad, radar, ultraheli, GPS) koos kasutades.

Kannutilade kujust

Kannutila kuju peaks lihtsustama pritsmeteta valamist ja takistama tilkumist. Ometi olen näinud ja proovinud paljusid kanne, mille tila valamiseks ei sobi. Ebapraktiliste tilade lai levik on kummaline, sest heade omadustega tilakuju oleks võinud juba uuemal kiviajal leiutada, siis kui keraamika esimest korda kasutusele võeti. Võibolla kannustab kunstipära tagaajamine ebapraktiliste kannude tootmist.

Sarnane probleem on vahel vedelikuanumate üldise kujuga. Boffinsi restoranis Canberras kasutati ümarkolbi meenutavaid veinikarahvine, mis olid alt laiad, kaelast kitsad ja veiniklaasist laiema suuga. Alt laienemise tõttu pidi selleks, et viimast poolt klaasi karahvinist välja valada selle peaaegu põhi ülespidi keerama. See muutis väljuva vedelikujoa peaaegu karahvini suu laiuseks, mis oli veiniklaasist laiem, nii et oli võimatu vältida veini laudlinale ajamist. Mitu kelnerit proovis valada, aga kõik ajasid maha, sealhulgas need, kes täis karahvinist väga täpselt valasid (poole meetri kõrguselt klaasi, tilkagi kaotamata).

Ilmselt ei kontrollinud ei karahvini disainer ega neid restoranile ostnud isik nende praktilist kasutatavust. Samuti ei proovi kannutilade väljatöötajad ega kannuostjad neist valada, muidu võiksid just ostjad valida sarnase kannu, mida on mugavam kasutada.

Üldisem põhimõte on igasuguseid tooteid ja teenuseid enne turundamist või ostmist praktikas proovida, et kasutajakogemust hinnata. Seda põhimõtet ei järgi näiteks Austraalia Rahvusülikool välistudengite sisseastumisavalduse veebivormide loomisel – küsimused on ebaselged või eeldavad Austraalia haridussüsteemi tundmist, kasutavad kohalikku slängi, tähtajad määratakse sellised, et põhjapoolkeral pole õpilased veel oma hindeid kätte saanud. Samuti ei järgi kasutatavuskontrolli põhimõtet vist ühegi riigi viisavormide kirjutajad. Nõuete väljatöötajad (ülikooli või välisministeeriumi ametnikud) ei pea ise neid nõudeid täitma (ei kandideeri ülikooli ega taotle viisat), nii et nad ei pane end teise inimese olukorda, kes peab neid nõudeid täitma. Ei palgata ka kasutatavuse kontrollijat, kes protsessi läbi teeks ja probleemid avastaks.

Kraanide ja duššide veevoolu peaks saama lõpetada

Avalikud kraanid ja dušid spordikeskustes, jaamades, koolides jne on vahel nupuga, millele vajutades vesi teatud aja jookseb ja siis vool peatub. Vahel pole nii pikka veevoolu tarvis, näiteks kui duši all käies on juba mitu korda nuppu vajutatud ja vaja veel ainult paar sekundit vett. Siis oleks tore kui saaks selle ajastatud veevoolu varem lõpetada. See säästaks natuke keskkonda. Muidugi on uue nupumehhanismi väljatöötamine ja mehhanismide uutega asendamine kulukas, aga avalikke dušše kasutab palju inimesi, nii et kokkuvõttes võib veesääst nupu kulu üles kaaluda.

Tsivilisatsioon ja rakk

Keeruliste biomolekulide süntees keemilistest elementidest on sarnane paljude sammudega protsess nagu keeruliste tehnoloogiliste vidinate tootmine naftast ja maakidest. Kui võtta iga asja tootmissammude arvuks tööriistade abil selle tootmise sammud pluss nende tööriistade tootmissammude arv pluss tööriistade tootmise tööriistade tootmise sammud, jne, siis tänapäevaste vidinate tootmiseks läheb tuhandeid samme. Teisest suunast: alustades paljaste kätega, tehakse kõigepealt looduses leiduvatest toorainetest asju, siis kasutatakse neid lihtsaid tööriistu järgmiste asjade valmistamiseks, jne. Samamoodi tuleb keeruliste biomolekulide tootmisel esmalt sünteesida lihtsad ained, siis nende abil keerulisemad, nendest veel keerulisemad, jne. Kõrgelt arenenud tsivilisatsiooni koloonia tühjal maatükil muutub varsti sarnaseks tsivilisatsiooniks, sest neil on juba tööriistad olemas, millega uusi tööriistu ja vidinaid teha. Samuti saab ka rakk teha endast koopia, mis hakkab kohe keerulisi biomolekule tootma. Üksik molekul rakust seda ei suuda, nagu ka üksik inimene ei suuda arenenud ühiskonda püsti panna. Nii tsivilisatsiooni kui raku koopia ei pea alustama nullist, vaid saab kasutada varem loodud tööriistu või biomolekule, mille abil uute sarnaste tootmine võtab vaid paar tootmissammu.
Tsivilisatsioon on nagu organism – suudab rohkem kui osade summa. Selle osad eraldi tühjas kohas pole eluvõimelised. Organismide kooslust käsitleb ühtse organismina superorganismi teooria.

Akendest

Tänapäevastesse hoonetesse võiks akende asemel panna ekraanid, mis näitavad hoone välisküljele paigutatud kaamerate pilti. See hoiaks kokku küttekulusid (või konditsioneerikulusid, olenevalt ilmast). Ekraanide kvaliteet on juba nii kõrge, et inimsilm ei suuda ekraanipilti aknavaatest eristada. Ja keldrikorruste elanikele saab ekraaniga pakkuda ülakorruse vaadet.
Kui viia inimene ruumi, kus seinal on aknaks maskeeritud ekraan, siis tema võimalused neid eristada on “akent” lahti teha püüdes või liikudes akna ühelt küljelt teisele ja vaadates, kas aknast paistvad asjad liiguvad kolmemõõtmelisele ruumile kohaselt. Kõrghoonete aknad on juba praegu tehtud avamatuks, et keegi neist midagi välja ei viskaks ja allkõndijat ei tapaks. Kolmemõõtmelise ruumi illusiooni saab tekitada, pannes akna juurde väikese kaamera, mis jälgib inimese silmade asukohta ruumis ja programmeerides ekraani vastavalt vaataja asukohale pilti muutma. See töötab küll ainult ühe inimese jaoks ruumis – teistele tundub pildimuutus imelik. Kui leiutatakse ekraan, mis suudab eri suundades eri pilti näidata, siis on ka see probleem lahendatud.
Päevavalgus pidavat olema tervisele kasulik, mis on üks argument akende poolt. Praegune enamiku siseruumide valgustus on päevavalgusest oluliselt tuhmim ja erineva värvitooniga. Aga LED lampide abil on võimalik ruumi päikesest eredamalt valgustada, ja valgusfiltrite abil ka sama värvitooniga.
Võimalik vastuväide akende lampide ja ekraanidega asendamisele on, et elektrikatkestuse korral pole siis üldse valgust. Aga selleks puhuks on patareidega või näiteks raputamisest energiat saavad taskulambid, või lihtsalt tagavarageneraator hoones.
Naljaga pooleks võib öelda, et USAs on aknad juba ekraanidega asendatud, nagu järgnevalt pildilt näha.
Inimesed eelistavad selgelt passida telekat, mitte aknast avanevat vaadet.

Täpselt sobiv sukeldumisülikond

Üks viis täpselt keha järgi sukeldumisülikonda teha oleks järgmine. Kõigepealt skaneerida inimese keha kolmemõõtmeliselt (selleks on võimalik kasutada lennujaamade kehaskännereid). Siis kolmemõõtmelisel printeril trükkida üksteise sisse kehapinna mudel ja sellest igas suunas pisut suurem mudel. Kahe mudeli vahe täita neopreeniga. Siis eemaldada sisemine ja välimine pind, näiteks lahustades või sulatades mudelite materjali (trükkima peab materjalist, mille puhul eemaldamine on võimalik). Järele jääb täpselt keha kattev neopreenist kest. Selle võib teha sujuvalt muutuva paksusega, näiteks sõrmedel õhuke kiht, talla all paks. Ülikonna esiossa tuleb vaid lisada tõmblukk, mille jaoks ruumi jätmiseks võib sisemise ja välimise pinnamudeli eest umbes sentimeetrilaiuse ribaga ühendada.

Neopreenist kohe kolmemõõtmelisel printeril ülikonda trükkida ei saa, sest pehme materjal vajub kokku, kui ta seest õõnsaks jätta. Tehnoloogiliselt on kahe pinnamudeli trükkimine ja vahe täitmine võimalik, küsimus on ainult hinnas. Ilmselt oleks selline ülikond hetkel veel üksikutele rikkuritele suunatud toode. Aga tulevikus muutub selline tootmisviis ilmselt küllaltki odavaks.