Sildiarhiiv: tehnoloogia

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof

Registratuuris aja automaatne varasemaks muutmine

Igasuguses registreerimis- ja broneerimissüsteemis võiks saada tellida endale automaatse teavituse e-kirja või SMSi teel kui vabaneb varasem aeg samaks kohtumiseks. Näiteks digiregistratuur.ee ja veebiregistratuur.ee keskkondades sama arsti juurde. See kiirendaks ravile pääsemist ja aitaks vältida tühja ooteaega tervishoiutöötajatel.

Edasiarendus oleks varasemaks ajaks automaatne ümberregistreerimine kui külastaja on süsteemis aega broneerides pannud kirja vahemikud, mis talle sobivad, sarnaselt Doodle kohtumiste kokkuleppimissüsteemiga. Niipea kui aeg sobivas vahemikus vabaneb, peaks süsteem lisama sinna ootel oleva isiku ja teda teavitama. Tema hilisem aeg omakorda vabaneb kellelegi teisele. Inimene peaks saama ka lisada, millist aega ta eelistab kui korraga vabaneb mitu aega, ehk peaks saama avaldada oma eelistusjärjestuse.

Veel samm edasi on siduda ajaplaneerimissüsteem kalendriprogrammiga nagu Google Calendar, nii et kui inimene muudab oma kalendris vabu aegu, siis muutuvad ka igas broneerimissüsteemis sobivaks märgitud ajad, mida inimene on soovinud endale saada kui keegi teine tühistab. Ka teiste inimeste kalendrid, kellega on kohtumisi kokku lepitud, on sellised ajaplaneerimissüsteemid. Kalendrid võivad omavahel suheldes omanikele parima kohtumisaja kokku leppida nagu vanasti sekretärid.

Teekannu väike energiakokkuhoid

Rohelise tee jaoks soovitatakse 80-kraadist vett. Taimeteeks piisab isegi madalamast temperatuurist, vaid pisut kuumast veest. Isegi musta teed saab teha mittekeeva veega. Kui seada elektrilise teekannu termostaat seda madalamal temperatuuril välja lülitama kui 100 kraadi, siis saaks igal kasutuskorral pisut energiat kokku hoida.

Kui inimene ootab kannu väljalülitumiseni, siis madalamal temperatuuril lülitumine aitab ka aega säästa.

Õuejõusaali varustuse varastamisvastane kaitse

Välijõusaalide varustus on peaaegu kasutu ja ma pole peaaegu kunagi näinud kedagi neid kasutamas. Kui, siis prooviks või nalja pärast. Varustus pole kohandatav kasutaja pikkusele ega jõule. Masinad on ka kallid ja iga masinaga on tehtav vaid üks harjutus või väike arv. Parem oleks õuejõusaali varustuseks valida tavalised kangid, hantlid ja sangpommid, millega saab teha paljusid erinevaid harjutusi, mille raskust saab kohandada ja mis on trenažööridest odavamad.

Hantlite ja kangide puuduseks on nende lihtne varastatavus. Teisejärgulisena (ja mida juhtub tihti jõusaalides) ka kaastreenijaid takistav vedelema jätmine ja raskuste kangi peale jätmine, mis kangi kõveraks painutab. Varastamise vastu aitaks see, kui kangi otsad pika lõdva ketiga maa külge kinnitada. Kettad saab kangilt keti peale lükata või ketilt kangile, et raskust kohandada. Ketid peaksid olema piisavalt pikad ja lõdvad, et mitte takistada tõstmist.

Samuti saab ketiga mingi ankrupunkti külge panna hantlid ja sangpommid. Ringikujulised kummilindid võib posti külge lukustada, aga vargad saavad need lahti lõigata ja need on siis vargale teatud määral kasutatavad. Muidugi saab ka ketaslõikuri või keevitusaparaadiga ketid lahti lõigata, et hantleid ja kange varastada, aga see nõuab planeerimist ja ettevalmistust. Loodetavasti pole lõikamine varaste vaeva väärt, eriti kui raskused on tehtud raudbetoonist, mis on odavam kui jõusaalivarustuseks tavaliselt kasutatav teras.

Ruumipuudus pole välijõusaalis nii suur kui siseruumis, seega võivad raskused olla mahult suuremad ja mitte nii tihedalt üksteise kõrvale või otsa ladustatavad nagu jõusaalikettad. Kang võib olla pikem, et selle otstesse ketaste asemel betoonplokid mahuksid.

Kallimad varastamisvastased lahendused on turvakaamerad ja varustuse sisse ehitatud GPS-jälgijad nagu need, mida rendisähkude asukoha jälgimiseks kasutatakse.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Telefoni laadija- ja kõrvaklapiaugu tööle saamine

Nutitelefoniga oli probleem, et laadija ots ei püsinud telefonis selle jaoks mõeldud augus. Seetõttu laadija ka ei laadinud. Proovisin laadijaotsa kleeplindiga laadimise ajaks telefoni külge kinnitada. Ostsin mitu erinevat laadimiskaablit ja kõigiga oli sama probleem. Vaatasin internetist, et vaja telefonil laadimisauk tolmust puhastada. Puhastasin mitu korda õrnalt traadiotsaga, puhusin sisse, imesin tolmuimejaga, aga miski ei aidanud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kraapisin nõelaga hästi tugevasti, surudes nõela laadimisaugu põhja ja külgede vastu. Mu loogika oli, et kui midagi lähebki katki, siis pole sellest erilist lisakahju, sest nagunii on telefon laadimata kasutuskõlbmatu. Selle tugeva kraapimisega tuli laadimisaugust mitu tolmutroppi välja. Täitsa uskumatu kui palju tolmu sinna mahtus. Taskus kandes oli ilmselt laadimisauku riidepudi sattunud ja laadijaotsaga olin iga päev tolmu augu põhja kokku pressinud. Pärast sügavpuhastamist läks laadija ilusti auku ja püsis seal, laadides ilusti. See oli mitu kuud tagasi.

Kõrvaklappide auk mu telefonil ka ei töötanud kohe kasutatuna ostmisest peale. Arvasin, et kasutatud telefoni viga. Kuna ma telefoniga peaaegu kunagi kõrvaklappe ei vajanud, siis leppisin selle puudujäägiga. Nüüd tuli mõte, et äkki kõrvaklappide auk on ka tolmu täis. Kraapisin siis terasest kirjaklambri otsaga kõvasti põhja ja külgi ja tuligi mitu troppi tolmu välja. Nüüd läheb kõrvaklapijuhe auku lõpuni sisse ja kõrvaklapid töötavad. Huvitav, et ma varem selle lahenduse peale ei tulnud, näiteks telefoni laadimisauku puhastades.

Kaabli panek metsa maapinnale

Maapiirkondades võib olla odavam internetikaabel helikopterilt üle puulatvade laotada või ATVga läbi metsa vedada seda maapinnale jättes kui kraavi kaevata. Kui kaabel katki läheb, saab samamoodi maapinnale uue paigaldada. Plastümbrisega kaabel on mittemehaanilistele kahjustustele (vesi, päike, temperatuurikõikumised, mullamikroobid) üsna vastupidav. Mehaanilisi vigastajaid on metsas hõredalt: sõralised võivad peale astuda või oks kukkuda. Närilistele ei tohiks plastümbris huvi pakkuda, aga igaks juhuks võib selle kibeda keskkonnale ohutu ainega üle värvida. Peaks vältima kaabli läbi lohkude paigaldamist, sest jäätuv vesi võib kaabli katki pigistada.

Kilomeeter kahekiulist fiiberoptilist õue sobivat kaablit maksab hulgi ostes 300 eurot. Sarnase hinnaga 300 Eur/km on koaksiaalne vaskkaabel. Käsitsi kraavikaevamine maksab 15 m pikkuse 1,6 m sügavuse eest 350-900 eurot, 40 m pikkuse 0,7 m sügavuse eest 260-550 eurot. Kaevetraktori töötunni hind on 40-50 eurot. Ekskavaator kaevab 100 m^3 umbes nelja tunniga, teises allikas umbes 250 m^3 päevas, aga metsas on sellega keeruline ligi pääseda, juured aeglustavad kaevamist ja läbikaevatud juurtega puud kukuvad teiste peale, vähendades metsa väärtust. Hinnanguliselt võrdub 4 m kraavi 1 m^3 pinnasega, nii et ekskavaator kaevab 800 m päevas, mis maksab 400 eurot. Kui diskontomäär on null ja kraavi matmine pikendab kaabli eluea rohkem kui 2,33 kordseks, siis on kraavil mõtet, muidu intressivabas majandusolukorras mitte. Arvutus: iga 2,33 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel 400 Eur/km kraavis, ehk 700/2,33 Eur/km/ajaühik, vs iga 1 ajaühiku tagant 300 Eur/km kaabel maapinnal ehk 300/1 Eur/km/ajaühik.

Tegelik projekti diskontomäär peaks arvestama ka kaablipõhise teabeedastuse asendumist tulevikus muu sidepidamisviisiga (kaabli moraalset vananemist). Diskonteerides näiteks 10% aastas, on iga-aastane rahavoog R väärt 10 korda rohkem kui ühekordne rahasumma R. Ehk kui algne investeering korrutada kümnega, peaks vastupidavus lõpmatuks muutuma, et suurem investeering ära tasuks. Kui algne investeering korrutada 2,33ga, siis peab kaabel mattes vastu pidama 2,52 korda kauem kui maapinnal, et matmine ära tasuks.

Arvutus: Oletame, et kraav pikendab kaabli eluiga f kordseks. Diskontotegur on d>0, d<1. Kogukulu on kraaviga väiksem siis kui Sum_{i=0}^{\infty}(2,33*d^(f*i))<Sum_{i=0}^{\infty}(1*d^i) ehk kui 2,33/(1-d^f)<1/(1-d) ehk kui 2,33-2,33*d<1-d^f ehk kui d^f<2,33*d-1,33 kui f>ln(2,33*d-1,33)/ln(d).

Diskontotegur d aastas on üldiselt suurem kui 1,33/2,33, nii et ln(2,33*d-1,33)/ln(d)>0 on reaalarv. Kui d=0.9, siis ln(2,33*d-1,33)/ln(d) on umbes 2,52.

Kui kraavi saab ekskavaatoriga kaevata, siis tundub kogukulu väiksem kaablit mattes, sest selle eluiga pikeneb ilmselt rohkem kui 2,52 korda. Kui aga peaks kaevama käsitsi, siis see maksaks suurusjärgus 10000 Eur/km, metsas isegi rohkem. Sel juhul on kogukulu kaablit maapinnale paigaldades vähemalt kümme korda väiksem kui mattes, isegi kui maetud kaabel lõpmatult kestaks ja vaid moraalselt vananeks.

Fiiberoptiline kaabel peaks kestma 40 aastat, teise allika kohaselt maetuna 28 aastat. Valguskaablit on kaua paigaldatud elektripostidele, et vältida kõige tõenäolisemat kaablikahju põhjust, milleks on kaevetööd. Kui kaabel maapinnal 10-15 aastat vastu peab, siis on mõttekam see maha vedelema jätta kui kraavi matta. Postidele paigaldamisel on probleemiks lume ja jää raskus, mis võib kaabli katki tõmmata, aga maapinnal tõmmet eriti kartma ei pea, ainult läbi lombi minekul jäätumise külgsurvet.

Puu aastarõngaste loendamine masinnägemisega

Mitmel teadusalal kasutatakse puude aastaringide andmeid. Näiteks ajaloolise metsakasvu ja keskkonnatingimuste (temperatuur, sademed) mõõtmiseks. Praegustes maailmatasemel uuringutes kasutatakse paarikümnest kohast maailmas käsitsi loendatud aastarõngaid. Seda andmehulka saaks väikese kuluga oluliselt suurendada, loendades raie käigus masinnägemisega ringe kõigilt kändudelt. Tuleb vaid igast kännust foto teha ja andmebaasi üles laadida. Metsalangetajad võivad seda teha oma telefoniga, aga lihtsam oleks, kui harvesteri või mootorsae küljes olev kaamera automaatselt kändu pildistab ja wifi piirkonda jõudes pildid üles laadib. Kui metsas andmeside on, võib ka kohe pildistamise järgselt laadida.

Praktilisest vaatepunktist oleks lihtsaim harvesteri käpa külge kaamera monteerida, mis aktiveerub käpa liigutamisel või saeheli või -vibratsiooni peale, leiab automaatselt maastikult värske kännu (nagu näotuvastus nutitelefonides), fokusseerib, teeb foto ja laadib üles kas wifi levialasse jõudes või andmeside kaudu. Probleemiks on, et kaamera saab poriseks, läheb kuhugi vastu ja katki või teeb vihm selle uduseks. Kaamera mittetöötamise saaks automaatselt tuvastada (kui pilti ei näita, siis on midagi viga) ja sellest teavitada näiteks harvesteri juhti, et ta läätse puhtaks pühiks või kaamera parandusse viiks.

Kaamera saaks ka mootorsaega töötaja kiivri külge monteerida ja samuti automaatselt aktiveerida saehääle lõppemise või puu pikaliprantsatamise ragina peale. Idee on sarnane politseinike kehakaamera või püstolikaameraga, mis tulirelvalasu peale aktiveerub.

Eesti Digiregistratuuri järgi kohaletuleku ennustamine

Raviasutuse broneerimis- ja vastuvõtusüsteem võiks Digiregistratuuri automaatselt kirja panna, kas patsient tuli kokkulepitud ajal kohale ja kas hilines. Nende andmete põhjal saaks ennustada iga inimese kohaletulekut, mis võimaldab raviasutusel aega paremini planeerida. Esialgu kui andmeid vähe, oleks ennustus inimrühmade kohta. Näiteks, et keskmine patsient tuleb tõenäosusega x, pensioniealised tõenäosusega y, naised tõenäosusega z.

Ajaplaneerimise osas võib panna väiksema tõenäosusega saabuvad patsiendid päeva lõppu või lõunaajale, nii et nende mitteilmumise korral saavad meditsiinitöötajad varem koju minna või pikema lõuna. Samuti võib madala tõenäosusega kohale tulevaid patsiente rohkem ühele päevale panna (väiksemate ajavahedega), sest tõenäosus, et vähemalt üks neist ei tule, on kokkuvõttes suur, ja selle arvelt pikeneb teiste jaoks saada olev aeg.

Pidevalt hilinevale patsiendile võib pakkuda tegelikult vaba olevast varasemat aega, et neutraliseerida tema hilinemine. Näiteks kui inimene üldiselt 10 minutit hilineb ja arst on vaba kell 11, siis pakkuda sellele inimesele aega 10:50, muidugi talle teatamata, et arst tegelikult kell 11 vabaneb. See inimene tõenäoliselt hilineb nagu alati ja jõuabki kella 11ks nagu arstile kõige paremini sobib. Arstil on siis vähem tühja ootamist ja hilisemad patsiendid saab loodetavasti õigel ajal vastu võtta, mitte hilinejale kuluva aja võrra hiljem. Kokku säästab broneeringute kohandamine patsientide hilinemiskäitumisega paljude inimeste aega.

Sama efektiivsustõus on võimalik kõigis järjekorra- ja broneerimissüsteemides. Lisaks parandab mitme valdkonna hilinemisandmete ühendamine süsteemi ennustusvõimet, sest inimene, kes hilineb tihti üht tüüpi kokkusaamistele, hilineb tõenäoliselt ka teistele. Kes ei pea kinni arstiaegadest, see ilmselt ka töökoosolekutest ja sõpradega kohtumistest, võib kasutamata jätta üritusepileti jne. Kui ta esimest korda arstiaja kinni paneb, siis pole varasemaid arstivisiite, mille põhjal ta hilinemiskäitumist ennustada, küll aga võib olla palju muid sündmusi, mis on tema kohta informatiivsed.

Pole vaja keskset broneeringusüsteemi ja andmebaasi inimeste hilinemise kohta – piisab sotsiaalvõrgustikust ja telefonide lähedusandmetest, mida kasutab näiteks bluetoothi-põhine Hoia äpp. Sõprade telefonid registreerivad, millal tuttava telefon nende lähedusse saabus, võrdlevad seda kalendriäpis kokku lepitud kohtumisajaga ja salvestavad automaatselt, kas see tuttav tuli kokkulepitud kohtumisele ja millise hilinemisega. Igaüks saab enda sõprade kohta salvestatud andmete põhjal nende saabumise tõenäosust ja aega ennustada. See aitab üritusi planeerida ja inimese üldist usaldusväärsust hinnata. Kes tihti hilineb, võib ka muid lubadusi harvem pidada – ei tasu ehk talle raha laenata.

Eesti Digiloo põhjal haiguste ennustamine

Masinõppega saaks Digiloo põhjal ennustada patsiendi haigusi, vaadates samade demograafiliste näitajatega inimesi, kel varem oli sarnase algusega haiguslugu Digiloos ja kuidas see haiguslugu jätkus. Sellega ei pea tegelema riigiametnikud ega eestlased – kui anda ligipääs, siis rahvusvahelised teadlased hea meelega uuriksid Digiloo andmeid tasuta ja saaksid endale sellega publikatsioone. Tulemuste põhjal võib rahvatervist ennustada, inimestele hoiatusi ja soovitusi jagada, neid uuringutele kutsuda ja ennetavat ravi määrata.

Andmetele endile ei pea isegi ligipääsu andma – teadlastelt saadud statistikaprogrammi võib lihtsalt andmete peal jooksutada ja ainult tulemused teadlastele väljastada. Ise andmeid nägemata saab neid ometi uurida – selle valdkonna nimi on turvaline mitmepoolne arvutus (secure multiparty computation). Uurimise lihtsustamiseks tuleks avaldada andmete struktuur: kui mitu rida ja veergu, mis formaadis igas reas ja veerus olev info on (tekst, number, kuupäev). Piisab, kui laadida andmed tabelarvutusprogrammi ja kustutada tabelite sisu, jättes vaid ridade ja veergude pealkirjad. Programm peab lahtrite formaadi ise meeles, nii et selle tühjade tabelitega faili põhjal saab uurija andmete formaadi teada.

Kasutaja jaoks on Digilugu praegu üsna ebamugav ja allalaadimisvaenulik. Eraldi peab igal epikriisil klõpsama, ootama, kuni see avaneb, avama veel peidetud väljad klõpsates „Vaata kirjeldust” ja alles siis saab leheküljel laiali olevatest tekstidest ehk midagi välja lugeda. Saatekirjad ja nende vastused on eraldi. Pildimaterjali (röntgeni, ultraheli, silmapildistamise tulemusi) enamik asutusi üles ei laadi. Epikriisid ja saatekirjad on ruudustikku paigutatud, mitte ajalises järjestuses.

Enamiku inimeste kohta on Digiloos nii vähe materjali, et selle võiks kõik ühel lehel ajalises järjestuses tekstina esitada. Lisaks võiks selle teha tabelarvutusprogrammi tabelina allalaaditavaks, mis võimaldaks inimestel ühendada terviseandmed näiteks oma toitumis- ja trennipäevikuga ja nende vahel statistilisi seoseid leida.

Kui mingi kategooria, nt „Teatised” all ühtegi dokumenti pole, siis võiks selle halliks muuta, et kasutaja ei peaks teavet otsides asjatult klõpsima, ootama ja alles siis nägema, et „Päringu tingimustele vastavaid dokumente ei leitud ”.

Sisselogimisel võiks Digilugu avalehe asemel näidata viimaseid lisatud andmeid, näiteks uuringu tulemust. Tõenäoliselt logib kasutaja sisse viimaste andmete vaatamiseks, nii et nende näitamine kohe alguses säästab aega.