Sildiarhiiv: tehnoloogia

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal

Toodete kohta esitatakse igasuguseid väiteid (noorendab nahka, väljutab toksiine, kasulik keskkonnale, toetab arengumaade väiketalunikke), mis enamasti pole tõendatud. Väite algne väljamõtleja saab tavaliselt selle uskujate pealt rahalist kasu.

Tõestamiskohustus peaks olema väite esitajal, mitte ümberlükkajal. Väite sihtrühma nullhüpotees peaks olema, et tootel pole seda omadust, mida väidetakse, olgu positiivset või negatiivset. Väiteid välja mõelda on suurusjärkude võrra lihtsam kui neid teaduslikult kontrollida, seega tõendada või ümber lükata.

Kui tõestamiskohustus on väite ümberlükkajal, jõuame loogilise vastuoluni, mille tuletuskäik on järgnev. Iga toote kohta käiva iga väite puhul esitame sama toote kohta vastupidise väite (vanandab nahka, sisestab organismi toksiine, kahjulik keskkonnale, kahjustab arengumaade väiketalunikke). Kuna neid esitamise hetkel ümber lükatud pole (enamikku ei viitsi keegi kunagi kontrollida), siis tuleb neid tõena võtta. Vastupidised väited sama toote kohta ei saa loogiliselt mõlemad tõesed olla. Vähemalt üks neist on väär, mis on vastuolus eeldusega, et ümber lükkamata väited on tõesed.

Väite algne esitaja enamasti üritab oma toodet konkureerivatest paremana näidata. Igasuguse paremusjärjestuse võib aga lihtsasti loogikaga vastuollu panna kui tõestamiskohustus on ümberlükkajal. Vastuolu tekitamiseks esitame kõik väited kõigi teiste toodete kohta. Kuni neid väiteid pole ümber lükatud, on kõigil toodetel kõik omadused. Sel juhul pole ühegi tootepaari vahel vahet – ei mingit paremusjärjestust. Loogiliselt pole siis mingit põhjust tarbida väidetega reklaamitavat toodet konkurendi asemel. Kui tarbijad mõtleksid loogiliselt, siis poleks väite algsel esitajal väitest kasu, sest selle neutraliseeriks vastandväide või kõigi teiste toodete kohta sama väide. Tarbija võib need väited oma peas endale esitada.

Kui tõestuskohustus oleks ümberlükkajal, peaks reklaamija vastandväite ja teiste toodete kohta sama väite ümber lükkama, et enda toodet eristada või paremana näidata. Kõigi väidete kontroll kõigi toodete kohta on lõpmatult kulukam kui ühe toote ühe väite kontroll. Loogiliselt mõtlevate tarbijate korral oleks ka reklaamijale kasulikum kui tõestuskohustus oleks väite esitajal. Reklaam tõestamata väidetega töötab tarbijate ebaratsionaalsuse tõttu.

Teaduslikult tõestatud” on samuti väide, mida esitaja tõestama peaks. Teaduslik tõestus peab kasutama teaduslikku meetodit: kõigepealt panna paika, mis järeldus millistest andmetest teha (kui andmed tulevad x siis otsustame y), siis koguda andmed ja siis järgida alguses paika pandud järeldamisreeglit. Esimene samm on mitte petta ennast. Uuringu läbiviijad ei pea olema teadlased ega teadusasutused. Hea signaal oleks kui läbiviijad oleksid sõltumatud väite esitajast. Seda on keeruline tagada, sest uurimisasutused konkureerivad omavahel ja esitaja valib kontrolli läbiviijaks sellise asutuse, kust varem on esitaja väidet või sarnaseid väiteid kinnitavaid tulemusi tulnud. Uuringuraha saamiseks tekib asutusel motiiv esitaja väiteid kinnitada.

Kuidas tõestada, et kasutati teaduslikku meetodit? Üks viis järeldusreegli tõestamiseks on see avalikult registreerida, avaldades uuringuplaani vastavas veebiportaalis või lisades selle krüpteeritud plokiahelasse. Viimane võimaldab ka plaani kuni läbiviimise lõpuni salajas hoida ja siis dekrüpteerides tõestatult avaldada, et konkurendid seda ei kopeeriks ega ennetaks.

Andmete kogumise tõestamiseks võib kogu katse mitme nurga alt kogu pikkuses videosse võtta. Salvestusruum on tänapäeval odav. Video ei pea olema täiesti võltsimiskindel. Piisab, kui seda on nii kulukas võltsida, et odavam on aus katse teha ja negatiivse tulemuse korral väidet mitte esitada. Video saab samuti reaalajas krüpteerida ja plokiahelasse lisada, et seda hiljem avaldada ja selle salvestusaja ülempiiri tõestada.

Kui järeldusreegel ja andmed on avaldatud, siis saavad ka teised järeldusreeglit andmetele rakendada ja meetodi viimast sammu kontrollida. Andmete vorming ja järeldusreegli kirjeldus võivad selle sammu väga lihtsaks või keeruliseks muuta. Mida lihtsam, seda ausam. Lihtsust saab alguses testida, rakendades järeldusreeglit simuleeritud andmetele ja kogudes andmeid selliselt katsetatud vormingus.

Talisuplus suvel jahutatud basseinis

Jäähallid või vähemalt toasuuruste külmkappidega (sügavkülmik ei sobi) asutused, näiteks suured toidutööstused ja -poed võivad oma teenusevalikut laiendada, pakkudes talisuplejatele külma basseini oma külmutusruumis. Hügieeninõuded võivad küll jahutatud laoruumis suplemist takistada. Üks lahendus on suunata osa jahutusvõimsusest mingisse kõrvalruumi sinna konstrueeritud basseini jahutamiseks, milleks sobib ka sügavkülmiku soojuspumbast läbi käiv jahutusvedelik. Täispuhutav aiabassein oleks piisav ajutine lahendus kõrvalruumi ümberehitamise asemel.

Robotkõned eesti.ee e-kirjade ettelugemiseks

Koroonavaktsineerimiskutsete saatmisel tuli välja, et eakate hulgas polnud 78% suunanud oma eesti.ee e-posti aadressi edasi kuhugi, kust nad e-kirja kätte saaksid. Lisaks jooksis eesti.ee e-post suure koormuse tõttu kokku kui palju inimesi oma e-posti suunama asus. Internetiühenduseta inimestele teadete saatmiseks on USAs juba aastakümneid töötav lahendus: robotkõned (robocall). Masin helistab telefoninumbrile (nii mobiili kui lauatelefoni) ja mängib ette helifaili, näiteks reklaamsõnumi.

Robotkõnesid saaks kasutada e-posti aadressile saadetud e-kirjade telefoni teel ette lugemiseks, et internetiühenduseta inimesed ametlikud teated kätte saaksid. Näiteks saaks vaktsineerimiskutsed saata ilma, et arstid peaksid helistamisele aega kulutama. Telefoninumbrite andmebaas on arstidel ja tõenäoliselt ka riigiasutustel olemas. Kui pole, saab mõne telefoniraamatu arvutisse skaneerida, teksti tuvastada ja sealt nimed ja telefoninumbrid kokku viia.

Robotkõnede tegemise riist- ja tarkvara on vabalt ostetav ja robotkõnede tegemist saab ka teenusena osta, nii et riigiasutused, eriti Terviseamet, kes vaktsineerimiskutsetega tegelema peaks, saaksid eesti.ee tõrkest mööda minna kõige rohkem paari nädalaga. Programmeerijad saaksid robotkõnede tarkvara ka ise kiirelt kirjutada, ühendades mõne olemasoleva tekst-kõneks programmi (kõnesüntesaator, text-to-speech, TTS) eesti.ee e-kirjade andmebaasi, telefoninumbrite andmebaasi ja Skypei või muu internetitelefoniga, mis suudab lauatelefonidele helistada.

Asfaldisse villa segamine tõmbetugevuse suurendamiseks

Taaskasutuse ideedevõistlusel Negavatt pakuti mitut viisi lihalammaste villa kasutamiseks, mis hetkel suuremalt jaolt põletatakse või prügina maha maetakse. Need ideed kasutaksid enamasti väheses koguses villa, näiteks pesukäsnade valmistamiseks või pehmendava pakkematerjalina.

Täitematerjalina annaks vill segule, millele see lisatakse, tõmbetugevust, sarnaselt kiududega fiibertsemendis või klaaskiudmaterjalis. Valguahelatest karvad on oma mahu ja kaalu kohta vastupidavad ja tugevad. Veepõhise betoonisegu sisse vill tõenäoliselt ei sobi, sest on kaetud rasuga ja vetthülgav, seega ilmselt eralduks betoonist ja kiirendaks selle murenemist. Asfalt on aga bituumenipõhine segu ja bituumen koosneb mittepolaarsetest süsivesinikest, millega rasune vill tõenäoliselt hästi seguneb.

Tõmbetugevust oleks asfaldis vaja pragude ennetamiseks viletsa teepõhja korral, millele paigaldatud asfalt vajuma hakkab. Paljud Eesti teed on selline praak, nagu ajakirjandus paljastanud on, aga eriti on viletsale põhjale ehitatud kergliiklusteed. Kitsaste ratastega kergliikureid segavad praod ka rohkem kui laiade rehvidega autosid. Pikipragu võib jalgratta rehvi järsult peatada, diagonaalpragu seda külgsuunas jõnksatada.

Arvestades koroonakriisijärgset teedeehituse buumi majanduse elavdamiseks ja rohepööret, suudaksid kergliiklusteed tõenäoliselt neelata kogu üle jääva lambavilla.

Plekk-katus paraboolseks antenniks

Valtsplekist katus on elektriliselt üks plaat, nii et seda saaks kasutada satelliidikettana kui see oleks paraboolse kausi tüki kujuline (näiteks nagu kausist välja lõigatud nelinurk). Tänapäeval peaks saama katusepleki tükid masinas pisut nõgusaks valtsida, et need kokku sobitades paraboolse kujuga nelinurga moodustaksid.

Nelinurkne kauss pole küll nii efektiivne raadiolainete koondaja kui sama pindalaga ringikujuline, aga koondab neid siiski. Katuse suurus kompenseerib kujust tuleneva väiksema efektiivsuse – antenni võimsus on võrdeline pindalaga.

Katus ei pea antennina töötamiseks keskelt madalam olema, sest enamik satelliidikettaid on nagunii nurga all, mitte seniidis. Vesi jookseb praegu majadele paigaldatud satelliidiketastelt maha, mitte ei moodusta neis lompi.

Keerulisem sellise katuse paigaldamise juures on sarikate ja lattide enamvähem paraboolse kausi kujulisena paigaldamine, et need plekki ühtlaselt toestaksid. Pisut nõgusate plaatide katuseks kokkuvaltsimine ei tohiks väga raske olla, sest iga plaadi kõverus on väike – plaat on peaaegu tasapinnaline, nii et praegused valtsimistööriistad peaksid sellega töötama.

Terve katus ei pea ühe paraboolse ketta tükk olema. Jaapanipärane ülespööratud nurkadega neljakandiline katus (püramiid nõgusate tahkudega) moodustab neli antenni kui tahkude nõgusus just paraboolse kujuga on.

Kui keegi aeda poolkerakujulist basseini plaanib, siis võib ka selle paraboolse kujuga teha ja selle alla kahe geotekstiilikihi vahele hõbepaberi panna, mis antennina toimib kui bassein tühi on. Elektrit juhtiv destilleerimata vesi muidu takistab raadiolainete levikut.

Talisupluseks vett ringi ajavad propellerid

Talisupluse jaoks jääaugu lahti hoidmiseks kui õhutemperatuur on alla nulli on vaja tihti pinnalt jääd riisuda, sest õhuke tekkiv jää on terava servaga ja võib ujujaid lõigata. Nõmme Spordikeskuse basseinis näiteks riisuti 08.03.2021 hommikul. Riisumisest lihtsam oleks populaarsetesse taliujumiskohtadesse vee alla aeglane propeller paigaldada, mis veeringlusega jää tekkimist takistab. Siis ei ole muret, et raskestinähtavat läbipaistvat õhukest jääd õigel ajal ei eemaldata. Piisab ühest pöördest minutis, mis ei vigasta juhuslikku vastupuutujat. Basseini on eriti lihtne propellerit panna, aga saab ka avavette.

Sellised propellerid olid kunagi Võrtsjärves kalade ummuksisse jäämise (lämbumise) vältimiseks – jäävabad laigud propellerite kohal võimaldasid kaladel seal hapnikurikkamat vett hingamas käia. Vist korraldas seda veesegamisprojekti Võrtsjärve Limnoloogiakeskus, aga praegu ma internetist selle kohta materjale ei leidnud.

Kui veealune propellerimehhanism ummistuma kipub või muidu liiga kulukas on, siis teine viis jäätumist takistada on akvaariumipumba laadne voolik, mille kaudu vee alla aeglaselt õhumulle puhutakse. Tõusvad mullid segavad vett, tõstes põhjast soojemat pinna lähedale. Kui veekogu kaldal on soojustatud hoone, võib vooliku teise otsa sisse õhku pumpav mootor olla hoones, ise külmumise eest kaitstud.

Energia kokku hoidmiseks võib propelleri ja õhupumba kiirust automaatselt õhutemperatuurile vastavaks kohandada. Plusskraadidega pole vaja vett segada. Mida külmem õhk, seda kiiremini propeller või pump peab töötama. Kontrolleriks sobib näiteks temperatuurianduri ja releega Arduino.

Sisekujundus, mis arendab mõtlemist

Eriti koolides ja lasteaedades võiks kõik pinnad ja esemed muuta õppevahenditeks. Põrandal võiks olla maakaart, putuka- või taimepildid, teed ja liiklusmärgid. Seinad kaetud geomeetriliste kujundite (Sierpinsky vaip, mingi tessellatsioon), valemite, luuletuste või muu teabega. Laes tähekaart, pilvenäidised, linnupildid koos nimedega või ilma. Projektoriga võib valgele laele ja seintele ka pidevalt vahetuvat materjali kuvada. Laudade ja toolide pinnad võib ka teabega katta, sealhulgas altpoolt, mis pakub avastamisrõõmu.

Uksepiitadele võib joonistada või kleepida sentimeetripaela või ruudustiku, mille iga ruudu küljepikkus on algarv sentimeetreid, erinevatel piitadel erinev.

Trepiastmete vertikaalne ja horisontaalne osa võiks olla eri värvi, nii et trepi keskmine värvus muutub vastavalt vaatenurgale.

Mänguväljaku kiik võiks olla lihtsalt põrandalaud üle silindrilise paku, nii et jõu õlga saab muuta, nihutades lauda asümmeetriliselt üle paku. Teine huvitav kiik on ülal tala küljes kiikuv pulk, eri otsad eri pikkusega, otste küljes köied, nii et kiikuda saavad erineva raskusega inimesed või lühemas pulgaotsas kaks, pikemas üks.

Jooginõud võiksid olla mõõtetopsid, mille pealt saab ühikuid õppida. Erineva teadaoleva suurusega mõõtetopside abil saab diofantilisi võrrandeid tutvustada, näiteks mõõda 4- ja 7-ühikulise topsi abil 9 ühikut vett. Taldrikutele võib erineva laiusega sektorid glasuurida.

Klaasist või läbipaistvast plastikust prismad akendel tekitavad ilusaid vikerkaari. Saab võrrelda, miks LED lambid prismas vikerkaart ei tekita.

Difraktsioonivõre saavad lapsed ise teha, kriipides või joonistades läbipaistvale plastikplaadile lähestikku paralleelseid sirgjooni. Plaadi võib siis aknaklaasi asemele panna.

Peeglid 90-kraadistes nurkades ei pööra kujutist ümber kui täpselt keskele vaadata. Peeglid vastasseintes tekitavad lõpmatuid peegelduste jadasid.

Kõikvõimalikud masinad ja seadmed võiksid olla korpuseta või kui ohutus nõuab korpust, siis läbipaistva korpusega, et näha osi, mis seal sees. Loputuskast tualetis, ukseluku ja aknalinkide katteplaadid näiteks.

Teaduskatsete ideed teadusmessiks annavad veel võimalusi.

Ühesuunaline liiklus kitsas garderoobis kiirendab kokkuvõttes asjade kättesaamist võrreldes sama ukse või käiguvahe kaudu sisse ja välja trügimisega. Klassi eesotsast kontrolltööde võtmisel on samuti ühesuunaline ringiratast käimine parem kui punti kogunemine ja seal keskele ja välja trügimine.

Köieveo asemel võib teha paljude inimestega rõngavedu, kus igaüks püüab rõngast võimalikult oma nurga lähedale saada. Koostöös on lihtsam tõmmata, aga siis peab nurga osas teistega kompromissi leidma. Kolme võistkonnaga jalgpall auhindab ka strateegilist tegutsemist.

Inimesesuurune hamstri jooksuratas on lõbus. Selleks, et pööreldes ettevaatamatult küljele sirutatud käed ratast ülal hoidvate pulkade ja ratta diameetripulkade „kääride” vahele ei jääks, võiks ratast külgedelt kinnitada pikemate horisontaaltorudega, mis alles meetri kaugusel ratta diameetripulkadest allapoole maapinnani pöörduvad.

Käsitsi vändatav ventilaator (kaitsevõrega), või ka jalgrattatrenažööri või sõudeergomeetri külge ühendatud.

Jõusaalis käimine vs treenimine

Tehkem vahet jõusaalis käimise ja jõusaalis treenimise vahel. Nende jaoks, kes jõusaalimasinatel istuvad ja telefoni näpivad või omavahel juttu ajavad, võiks paigaldada seina äärde istepingid. Nad saavad seal istuda ja pärast ausalt väita, et käisid jõusaalis – kõndisid pingini ja tagasi. Kõik võidavad, sest pingid on istumiseks mugavamad kui masinad, mis omakorda vabanevad trennitegijatele.

Jõusaalimasinatele võiks paigaldada sellised elektrilised seadmed, et kui keegi masinal istub, aga seda ei liiguta (trenni ei tee), siis saab särtsu tagumikku. See motiveeriks jõusaalis käijaid/istujaid masinat vabastama, et teised saaksid seda kasutada.

Teksti ja kõne automaatse teisendamise treeningandmed

Masinõppeks on vaja suurt andmehulka. Vähese kõnelejate arvuga keele puhul on kallis palgata inimesi arvutile tekste ette lugema, et arvuti õpiks teksti kõneks teisendama. Samuti on kallis kõne kirjapanijaid palgata, et arvuti õpiks kõnet tekstiks tõlkima. Peaks leidma juba nii kõnes kui kirjas olemas olevaid tekste, mida masinõppele sööta. Üks näide on raadiointervjuud, mis ka ajalehes avaldatakse (Kuku Raadio saade Restart Postimehe majanduslehekülgedel, Toomas Sildami intervjuud). Probleemiks on suulise intervjuu toimetamine enne kirjalikku avaldamist, mis tähendab, et kõne ja tekst ei ole üksüheses vastavuses. Natuke kasu sellest siiski arvutile on, sest osad laused korduvad kõnes ja kirjas. Kõnenäidiseid ilma kirjaliku vasteta saab audiovisuaalsest ajakirjandusest hulganisti, samuti kirjalikku teksti helilise vasteta trükiajakirjandusest.

Kui koolides on tehtud etteütlusi arvutisse trükituna ja nende suuline salvestis on ka saadaval, siis saab neid arvuti treenimiseks kasutada.

Näidendite ja filmide tekstid ja helisalvestised on samuti vastavuses kõne ja kiri. Samuti laulusõnad ja laulud, aga laulu hääldus ja rütm on tavakõnest erinev, nii et see ei pruugi arvutit aidata muus kui laulude tõlkimisel heli ja kirja vahel.

Audioraamatud, mille puhul ettelugemine vastab kirjapandule, on head pikad sama häälega loetud tekstid arvuti treenimiseks.

Maailma suuremate keelte edukamad masintõlkefirmad on ilmselt leidnud palju teisi treeningandmete hulki, mida oma programmide arendamiseks kasutada.

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof