Sildiarhiiv: USA

Idufirmade osas mida mõõdad, seda toodad

Kui tasustatakse idufirmade arvu nagu Utah Ülikoolis mõne aasta eest, siis luuakse selle valesti suunatud motivatsiooni tõttu palju tegeliku majandustegevuseta idufirmasid, nagu Nature Biotechnology kirjutab (Godfrey, Allen, Benson 2020 USA andmetel). Loodetavasti Eestis sellist Potjomkini küla probleemi pole ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Startup Estonia jm sarnased organisatsioonid mõõdavad ikka idufirmade majanduslikku edu, mitte arvu. Numbrilised mõõdud ajakirjanduses näivad igatahes mõistlikult valitud ja näitavad head tulemust: Eesti iduettevõtete käive ja maksumaksmine suurenesid 2019 rohkem kui majandus üldiselt. Palkamine kasvas samuti, sealhulgas välismaalt.

USA kiirteed

Paar huvitavat tähelepanekut USA kiirteedelt. USA on teadupärast autopõhine riik, kus suuremal osal territooriumist ei pääse autota kuhugi ja autota inimene pole keegi. Mulle teada erandiks on vaid New York, kus on tihe ühistranspordivõrk ja autoliiklus ummikute tõttu väga ebamugav. Ainsad ameeriklased, kellel kahekümnendates eluaastates veel juhiluba pole, on pärit New Yorgist. Neile pole juhiluba ja auto ringiliikumiseks kriitilise tähtsusega, lisaks on autot New Yorgis parkimise ja maksude tõttu kallis pidada.

Üks huvitav vaatlus oli Arizona osariigis, kus ma rendiautoga kanjoneid vaatamas käisin. Kiirtee kõrval olid suured reklaamplakatid, mille peal automaadi pilt ja reklaam tulirelvade ja laskemoona odavmüügi kohta. Spetsiaalselt oli ära mainitud, et pakutakse ka täisautomaatseid tulirelvi. Reklaamplakat seletas, et relvakaubamaja on kohe järgmisest pöördekohast paremale. Nii et kui keset igavat autosõitu tuleb äkiline tahtmine endale kuulipilduja muretseda, siis saab seda himu rahuldada sama kiiresti kui burgeriisu.

Teine naljakas pilt oli Massachusettsi osariigis, kus kohe kiirtee kõrval, bensujaamasarnase lihtsa sisse- ja väljasõiduga, oli alkoholipood. Loomulikult olid väljas reklaamid odava käraka kohta. Huvitav, mis motivatsiooni autojuhtidele tekitada üritatakse? Ilmselt pärast viieminutist vahepeatust vastavas asutuses hakkab varemalt sirge ja igav kiirtee hoopis lõbusamalt looklema.

Nevadas, kus kasiinod on erinevalt enamikust osariikidest seadustatud, on mängupõrguid kiirtee kõrval arvestataval hulgal. Nende üheks huvitavaks reklaamiks on odavad söögid, näiteks suured kirjad, et steik kõigi lisanditega ainult kümme dollarit ja et veokijuhte neil armastatakse. Tavaline steigi hind on 25 dollarit, nii et kasiino ilmselt kompenseerib odava toidu pakkumisest tulevat kahjumit nende autojuhtide arvelt, kes pärast sööki ka mänguautomaadi juures oma õnnetust proovida otsustavad.

Transporditasakaalud

Transpordisüsteem on USAs ja Lääne-Euroopas üsna erinev, kuigi majanduslik arengutase on sama. USA on autopõhine riik, kus on laiad kiirteed, aga tihti pole linnades tänavatel kõnniteid. Autoga saab igale poole, aga ühistransport on piiratud ja aeglane. Bensiin on odav, linnadevahelised rongipiletid kallid. Lääne-Euroopas on arenenum ühistranspordivõrk, aga autot pidada ja sellega sõita on oluliselt kallim, kui USAs.

Kuna transpordivõrgu arengusuunad valib suuresti riik, siis tekib küsimus, miks valijad Atlandi eri kallastel on hääletanud erinevate transpordistiilide poolt. Osa seletusest on muidugi asustustihedus, vahemaad ja ajalooline taust – keskaegsetes vanalinnades ei saa laiu autoteid teha, vähendamata oluliselt linna kultuurilist väärtust ja turismitulu. Jätan muud põhjused praegu tähelepanuta ja keskendun poliitökonoomilisele hääletustasakaalule.

Kui auto pidamine on odav ja kasutamine lihtne heade, laiade ja kõikjaleulatuvate teede tõttu, siis ostavad paljud inimesed auto. Edaspidi hääletavad nad nii, nagu neile on kõige kasulikum, ehk veel arvukamate, paremate ja laiemate autoteede poolt. See omakorda paneb veel rohkem inimesi autosid ostma. Transpordiinvesteeringud suunatakse autoliikluse parandamisele, mis jätab vähem raha muude transpordiliikide jaoks. Olukord taastoodab ennast. Inimesed ostavad autosid senikaua, kuni teedevõrk neile piisavalt kitsaks jääb, et ummikutest tekkiv autost loobumise motivatsioon tasakaalustaks auto võimaldatava paindlikuma liiklemise. Teede laiendamine siin ei aita, kuna autod selle tagajärjel paljunevad. Tegemist on Malthuse mudeliga rahvastiku sündimuse ja suremuse kohta, kus inimesed paljunevad seni, kuni toidupuudusest ja ülerahvastatusest põhjustatud surmad sünde tasakaalustama hakkavad.

Teine tasakaal on, et hea ühistranspordisüsteemi korral valivad paljud ühistranspordi, harjuvad sellega ja hakkavad poliitikutelt nõudma veel paremat ühistranspordisüsteemi. See omakorda viib laialdasema ühistranspordi kasutamiseni.

Mõlemad tasakaalud on stabiilsed, mis tähendab, et väike tasakaalust välja minek toob kaasa asjaosaliste käitumise sellise kohandumise, mis viib tasakaalu tagasi. Arenevatel riikidel, mis plaanivad oma transpordisüsteemis põhjalikke ümberkorraldusi või arendust, on võimalik valida, kumba teed nad minna tahavad. Kui süsteem on juba piisavalt ühe tasakaalu poole kaldu, siis on seda väga raske muuta.

Praegu tundub, et Eesti liigub USA autopõhise tasakaalu poole. Ma ei tea, kas see on ülalmainitud kahest variandist parem, arvestades lühikesi vahemaid ja hõredat asustust.

Odavaid ressursse raisatakse

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.

Ma ei ela USAs, ma elan Yale’is

Nii siin- kui sealpool Atlandit on mult küsitud, mida arvan elust USAs. Naljaga pooleks olen vahel vastanud, et ei oska öelda, kuna pole USAs elanud. Nimelt on Põhja-Ameerika ülikoolid palju suuremal määral riigid riigis, kui Eesti omad.

Nii Toronto kui Yale Ülikoolil on oma politseiüksus, mis patrullib ülikoolilinnakus ja millel on kõik tavapolitsei õigused. Seda oli esimest korda Toronto Ülikooli minnes üsna ehmatav näha – mõtlesin, kas kuritegevus on tõesti nii kõrge. Tegelikult polnud, lihtsalt ülikoolidel on tavaline omada politseijaoskonda. Lisaks politseile on ka turvatöötajad, kes objekte valvavad ja hoonetesse sisenejate ülikoolikaarte kontrollivad.

Ülikoolil on oma tervishoiusüsteem, alustades tervisekindlustusest ja lõpetades haiglaga. Peaaegu kõik bakalaureusetudengid ja mõned kraadiõppurid elavad ülikooli ühiselamutes, mille juures on sööklad. Torontosse minnes nägin esimest korda, et ülikool peab sööklat nagu kool, mitte ei rendi ruume mingile kohvikule või söögikohale. Lisaks peab ülikool väikesi toidupoode, kust saab osta põhiliselt maiustusi, limonaade ja näkse.

Ülikoolil on mitu ajalehte ja ajakirja, mida toimetavad tudengirühmad. Spordikeskus ja –väljakud on ülikooli omad, Yale peab ka mitut kontserdisaali, kus muusikateaduskonna õppejõud ja üliõpilased esineda saavad. Yale’il on oma loodusloomuuseum, muusikariistade muuseum, kaks kunstimuuseumi, kaks teatrit, üle kümne raamatukogu.

Nii et ma ei ela USAs, ma elan Yale’is: raha tuleb ülikoolilt, elan ülikooli ühikas, söön ülikooli söögisaalis, käin ülikooli spordikeskuses, meelelahutuseks on muusikateaduskonna kontserdid ülikooli kontserdisaalides, lavakunstiteaduskonna etendused ülikooli teatrites, ülikooli raamatukogud ja muuseumid. Turvalisuse eest hoolitseb ülikooli politsei, tervise eest ülikooli tervishoiusüsteem. Ainuke vilkuritega amet, mis puudub, on tuletõrje, aga ma elan kivihoones, nii et seda ilmselt kunagi ei vaja.

Minu kokkupuuteid USA valitsusega on sisuliselt ainult kahte liiki – pean neile maksma makse (nii iga-aastase tuludeklaratsiooni põhjal otseseid kui poes käies kaudseid) ja lennujaamas piiri ületades tõestama, et ma pole kaamel. Ülejäänud riigi (ja muude) funktsioonide eest hoolitseb ülikool.

 

Koduõppest USAs

Juhtusin rääkima ühe õiguskooli kraadiõppuriga, kes ei käinud tavakoolis, vaid keda vanemad õpetasid kodus. Ta lõpetas kooliprogrammi 16-aastaselt, tegi bakalaureuse, töötas kaks aastat ja on 22-aastaselt kraadiõppes. Tean ka üht majandusdoktoranti, kes oli koduõppes, siis varakult bakalaureuseõppes ja astus 20-aastaselt doktoriprogrammi. Nii et koduõpe võimaldab andekatel läbida kooliprogramm kiirendatud korras.

Õigusteaduse kraadiõppur selgitas, et USAs on koduõppel neli peamist põhjust, mis ei pruugi olla üksteist välistavad. Esiteks võivad vanemad arvata, et nad suudavad oma lapsele ise anda parema hariduse, kui ümberkaudsed koolid. Kui vanemad on õpetajad või professorid, on see arvamus tõenäoliselt õigustatud. Sõltub ka koolide kvaliteedist elukohas – maapiirkondades on ainult üks lähedane kool ja kui see on halb, siis lapse hariduse parandamiseks on võimalused ainult kolimine või koduõpe.

Teiseks on usulised põhjused. Vanemad võivad tahta anda lapsele usulist haridust, mida koolid ei paku. Näiteks tahetakse, et lapsed ei õpiks bioloogias evolutsiooni või geograafias Maa tegelikku vanust.

Kolmandaks võivad lapsel olla erivajadused ehk puuded, mis teevad tavakoolis õppimise raskeks. Siis võib olla lihtsam õpetada last kodus, kui saata ta kooli, kus kaasõpilased võivad hakata teda puude pärast kiusama. Ka ei pruugi elukoha koolidel olla võimalusi erivajadustega laste õpetamiseks tavaprogrammist erinevalt.

Neljandaks võivad vanemad kas enda rännukihust või töö nõuetest lähtuvalt tihti elukohta vahetada, mis nõuaks lapselt pidevalt uute koolidega kohanemist. Sel juhul on lihtsam pakkuda stabiilset õppeprogrammi kodus.

Nagu igasugune ebastandardsus, tekitab ka koduõpe bürokraatlikke probleeme. Mõnes osariigis ei ole sellist asja ametlikult olemas, misjuhul rühm koduõpet pakkuvaid vanemaid loob paberil kooli, kus nad ise on õpetajatena kirjas. Kodus õppivad lapsed on ametlikult selle kooli hingekirjas, kuigi kooli ennast tegelikult ei eksisteeri.

Ülikoolide vastuvõtuosakonnad suhtuvad koduõppesse erinevalt. Mõned nõuavad, et kodus õppinud kandidaadid läbiksid mõne tavakooli viimase õppeaasta ja teeksid seal eksamid. Mõned aktsepteerivad koduõppe tulemusi ja pakuvad kodus õppinutele paremaid tingimusi, näiteks kõrgemaid stipendiume. Kodus õppinud valivad loomulikult ülikoolid, mis neisse paremini suhtuvad.

Koduõppe oht on see, et vanemad ei suuda oma lapsi korralikult tööle sundida ega objektiivselt hinnata. USAs on koduõppel siiski teatud nõuded ja õppeprogramm, mille täitmist eksamitega kontrollitakse. Neid eksameid ei koosta ega vii läbi vanemad, vaid need tehakse näiteks mõnes kohalikus koolis, kuhu eksamimaterjalid vastavast ametiasutusest saadetakse ja mille õpetajad eksami läbiviijateks palgatakse.

Koduõpe lubab suuremat varieeruvust, kui kool, sest koolis paljude laste koos õpetamiseks peab olema mingi standardiseerimine. Teatud määral peab kool kõiki õpilasi sarnaselt kohtlema. Suurem varieeruvus tähendab, et parimad koduõppe lõpetajad tõenäoliselt teavad rohkem ja läbivad kooliprogrammi kiiremini, kui parimad koolilõpetajad, aga halvimad kodus õppijad omandavad vähem, kui koolis käijad.

Ilmselt on tippülikoolides kodus õppinute osakaal suurem, kui rahvastikus üldiselt, kuna suurem varieeruvus suurendab seda jaotuse osa, mis kõrge lati ületab. Sümmeetriliselt suureneb muidugi ka see jaotuse osa, mis alla madala lati jääb. Need järeldused eeldavad muude jaotuse parameetrite samaks jäämist.

Juhiloaeksamist USAs ja Eestis

Tegin 2010 sügisel USAs Connecticuti osariigi juhiloa eksami. Autoga ma siin suurt ei sõida, aga paar korda aastas läheb rendiautot vaja. Lisaks on juhiluba siin kõikjal vastuvõetav isikut tõendav dokument ja lihtsustab nii asjaajamist.

Kuna peaaegu kõik sõiduautod on siin automaatkäigukastiga, tehakse ka sõidueksam automaatkastiga autoga. Auto peab endal kaasas olema, eksamineerimiskeskus seda ei paku. Seega peab olema sõber või sugulane, kes oma autot kasutada laseb, sest rendiautoga eksamit teha ei tohi. See on väga ebamugav välismaalastele, kel laia ameeriklastest tutvusringkonda pole. Lisaks on rumal, et sõidueksamit tehakse tavalise autoga, millel pole lisapedaale nagu Eesti õppesõiduautodel.

Juhiloaeksam on USAs hirmutavalt lihtne, mõeldes, et selle läbinud inimesed lastakse autodega tänavale. Teooriaosas on 25 valikvastustega küsimust, millest peab õigesti vastama kahekümnele. Vastusevariante on kolm-neli ja küsimused on väga lihtsad, stiilis „mida peab tegema stoppmärgi juures“. Eesti teooriaeksam on sellest ikka väga palju raskem. Küsimusi ja vastusevariante on rohkem, vigu võib teha vähem ja küsimused on oluliselt raskemad. Küsitakse näiteks kindlustuse detailide kohta. Olen kuulnud, et USA juhiloaeksam noortele, kes 16-aastaselt sõitma hakata tahavad, on täiskasvanute eksamist oluliselt raskem, aga kindlalt ei tea.

Sõidueksam oli mul USAs kümme minutit väikestel tänavatel, kusjuures eksamineerija andis ilmseid vihjeid, nagu „sealt stoppmärgi juurest pöörame paremale“. Eestis on sõidueksamil vist miinimumkestus ja eksamid on pool kuni kolmveerand tundi. Vastupidiselt vihjete andmisele üritatakse eksamitegijat alt tõmmata. Näiteks öeldi mulle, et esimesel võimalusel tuleb vasakule pöörata, aga esimesel ettejuhtuval tänaval oli vasakpööre keelatud. Seda pidi eksamitegija ise märkama.

Parkimisoskust ei kontrollitud USA sõidueksamil üldse, välja arvatud sellega, et eksami lõpus tuli auto eksamikeskuse juures parklasse jätta. Midagi Eesti platsisõidueksami sarnast ei ole. Üldiselt on USAs parkimiskohad märgatavalt suuremad, kui Eestis, nii et neisse autot paigutades pole nii palju oskust vaja. Kompenseerimiseks on muidugi autod suuremad.