Sildiarhiiv: eluolu

Vilistlane, kes oskab elada

Kevadisel Yale majandusteaduskonna vilistlaskonverentsil (üritus, mille eesmärgiks on vilistlasi hästi lõbustada, et teaduskonnale annetusi hankida) kohtasin ühte läinudaastast Yale lõpetajat, kelle hariduskäik ja karjäär olid üsna huvitavad. Nimelt tegi ta nelja aastaga nii bakalaureuse- kui magistrikraadi matemaatikas ja majanduses ning pärast lõpetamist asutas oma (ühe töötajaga) investeerimisfondi. Bakalaureuseõpe kestab USAs neli aastat, magister lisaks olenevalt valdkonnast üks või kaks aastat.

Huvitav tema investeerimisfondi juures oli tehtav tööhulk. Investeerimisfond kasutab ülikõrgsageduslikku automaatkauplemist (arvuti teeb börsil tehinguid, mille vahemik võib olla sekundi murdosa), nii et alguses pidi ta programmeerima oma kauplemisalgoritmid. Aga pärast seda töötab ta kümme minutit päevas – kontrollib hommikul oma eelmise päeva tulemusi ja ülejäänud päeva laseb arvutil tegutseda.

Seda kuuldes mõtlesin, et siin on inimene, kes oskab elada – mina olen seitse aastat ülikoolides olnud, rügan hommikust õhtuni, aga tulemused on ikka nigelad ja tulevikuvaade keskpärane. Tema seevastu pärast nelja aastat ülikoolis töötab kümme minutit päevas ja oletatavasti teenib päris hästi.

Ta ütles, et kui elu igavaks läheb, siis astub võibolla doktorantuuri. Tõepoolest, kui rahamuret pole, siis pole doktorantuuris ka mingit survet programmi sisse jääda, lõpetada või head töökohta saada. Siis on doktorantuur ilmselt tõesti nauditav – kuuleb huvitavaid asju, saab vaimset stimulatsiooni, elu on rahulik ja pinget pole.

Samal teemal jätkates: tunnen siin üht saksa kirjanduse doktoranti, kellel oli oma konsultatsioonifirma 15 töötajaga. Riides käib ta üsna stiilselt ja tema ülikonnad näevad kallid välja. Ta ütles, et konsulteerimine läks igavaks, 11 tundi päevas tuli teha samasugust tööd, nii et ta astus kirjanduse doktorantuuri.

Tööväljavaated kirjandusdoktorina on üsna olematud, aga vaevalt, et see talle muret teeb – raha on tal ilmselt elu lõpuni mugavaks äraelamiseks. Nii et ta ei pea lõpetamisega kiirustama, võib omas tempos raamatuid lugeda ja tekkivaid mõtteid kirja panna, kuni neid diplomitöö jaoks piisavalt koguneb. Oleks mul raha endal vanadussurmani hinge sees hoidmiseks, loeksin ma ka raamatuid ja paneksin mõtteid kirja, tööga ennast eriti ei vaevaks J

Odavaid ressursse raisatakse

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.

Ma ei ela USAs, ma elan Yale’is

Nii siin- kui sealpool Atlandit on mult küsitud, mida arvan elust USAs. Naljaga pooleks olen vahel vastanud, et ei oska öelda, kuna pole USAs elanud. Nimelt on Põhja-Ameerika ülikoolid palju suuremal määral riigid riigis, kui Eesti omad.

Nii Toronto kui Yale Ülikoolil on oma politseiüksus, mis patrullib ülikoolilinnakus ja millel on kõik tavapolitsei õigused. Seda oli esimest korda Toronto Ülikooli minnes üsna ehmatav näha – mõtlesin, kas kuritegevus on tõesti nii kõrge. Tegelikult polnud, lihtsalt ülikoolidel on tavaline omada politseijaoskonda. Lisaks politseile on ka turvatöötajad, kes objekte valvavad ja hoonetesse sisenejate ülikoolikaarte kontrollivad.

Ülikoolil on oma tervishoiusüsteem, alustades tervisekindlustusest ja lõpetades haiglaga. Peaaegu kõik bakalaureusetudengid ja mõned kraadiõppurid elavad ülikooli ühiselamutes, mille juures on sööklad. Torontosse minnes nägin esimest korda, et ülikool peab sööklat nagu kool, mitte ei rendi ruume mingile kohvikule või söögikohale. Lisaks peab ülikool väikesi toidupoode, kust saab osta põhiliselt maiustusi, limonaade ja näkse.

Ülikoolil on mitu ajalehte ja ajakirja, mida toimetavad tudengirühmad. Spordikeskus ja –väljakud on ülikooli omad, Yale peab ka mitut kontserdisaali, kus muusikateaduskonna õppejõud ja üliõpilased esineda saavad. Yale’il on oma loodusloomuuseum, muusikariistade muuseum, kaks kunstimuuseumi, kaks teatrit, üle kümne raamatukogu.

Nii et ma ei ela USAs, ma elan Yale’is: raha tuleb ülikoolilt, elan ülikooli ühikas, söön ülikooli söögisaalis, käin ülikooli spordikeskuses, meelelahutuseks on muusikateaduskonna kontserdid ülikooli kontserdisaalides, lavakunstiteaduskonna etendused ülikooli teatrites, ülikooli raamatukogud ja muuseumid. Turvalisuse eest hoolitseb ülikooli politsei, tervise eest ülikooli tervishoiusüsteem. Ainuke vilkuritega amet, mis puudub, on tuletõrje, aga ma elan kivihoones, nii et seda ilmselt kunagi ei vaja.

Minu kokkupuuteid USA valitsusega on sisuliselt ainult kahte liiki – pean neile maksma makse (nii iga-aastase tuludeklaratsiooni põhjal otseseid kui poes käies kaudseid) ja lennujaamas piiri ületades tõestama, et ma pole kaamel. Ülejäänud riigi (ja muude) funktsioonide eest hoolitseb ülikool.