Sildiarhiiv: keskkond

Teekannu väike energiakokkuhoid

Rohelise tee jaoks soovitatakse 80-kraadist vett. Taimeteeks piisab isegi madalamast temperatuurist, vaid pisut kuumast veest. Isegi musta teed saab teha mittekeeva veega. Kui seada elektrilise teekannu termostaat seda madalamal temperatuuril välja lülitama kui 100 kraadi, siis saaks igal kasutuskorral pisut energiat kokku hoida.

Kui inimene ootab kannu väljalülitumiseni, siis madalamal temperatuuril lülitumine aitab ka aega säästa.

Puu aastarõngaste loendamine masinnägemisega

Mitmel teadusalal kasutatakse puude aastaringide andmeid. Näiteks ajaloolise metsakasvu ja keskkonnatingimuste (temperatuur, sademed) mõõtmiseks. Praegustes maailmatasemel uuringutes kasutatakse paarikümnest kohast maailmas käsitsi loendatud aastarõngaid. Seda andmehulka saaks väikese kuluga oluliselt suurendada, loendades raie käigus masinnägemisega ringe kõigilt kändudelt. Tuleb vaid igast kännust foto teha ja andmebaasi üles laadida. Metsalangetajad võivad seda teha oma telefoniga, aga lihtsam oleks, kui harvesteri või mootorsae küljes olev kaamera automaatselt kändu pildistab ja wifi piirkonda jõudes pildid üles laadib. Kui metsas andmeside on, võib ka kohe pildistamise järgselt laadida.

Praktilisest vaatepunktist oleks lihtsaim harvesteri käpa külge kaamera monteerida, mis aktiveerub käpa liigutamisel või saeheli või -vibratsiooni peale, leiab automaatselt maastikult värske kännu (nagu näotuvastus nutitelefonides), fokusseerib, teeb foto ja laadib üles kas wifi levialasse jõudes või andmeside kaudu. Probleemiks on, et kaamera saab poriseks, läheb kuhugi vastu ja katki või teeb vihm selle uduseks. Kaamera mittetöötamise saaks automaatselt tuvastada (kui pilti ei näita, siis on midagi viga) ja sellest teavitada näiteks harvesteri juhti, et ta läätse puhtaks pühiks või kaamera parandusse viiks.

Kaamera saaks ka mootorsaega töötaja kiivri külge monteerida ja samuti automaatselt aktiveerida saehääle lõppemise või puu pikaliprantsatamise ragina peale. Idee on sarnane politseinike kehakaamera või püstolikaameraga, mis tulirelvalasu peale aktiveerub.

Siseruumi valgustuse asendamine pealambiga

Üksi siseruumis olev inimene saab elektrit säästa, kasutades pealampi laevalgustuse asemel. Tänapäevased LED lambid on piisavalt kerged, eredad ja kauakestva akuga, et neid saaks terve päeva kasutada. Kui koroonaviiruse tõttu nagunii visiiri või maski kantakse, siis pole lisavarustus pea küljes eriline lisaebamugavus. Samuti kui peab kandma kiivrit või on ruum piisavalt külm mütsi motiveerimiseks (ehitusjärgus, lao- või tootmishoone).

Pealamp näitab valgust sinna, kus vaja, mitte kogu ruumi ebavajalikesse nurkadesse nagu laevalgustus. Kuna kaasaskantav valgusti on lähemal valgustust vajavatele objektidele, ei pea see nii võimas olema kui laelamp. Idee on sarnane tänavavalgustuse asendamisele jalanõude küljes olevate isiklike lampidega.

Mitme inimesega ruumis on probleemiks teiste pimestamine pea kõrguselt tuleva horisontaalse valgusvihuga. See probleem on ülalt langeval laevalgusel väiksem. Kui öönägemisseadmed piisavalt odavaks ja mugavaks muutuvad, siis saab kogu tehisvalgustuse isiklike infrapunaprillidega asendada. Need ei pimesta teisi ja neid saab kasutada nii siseruumis kui õues. Kui integreerida öönägemisseadmed virtuaalreaalsusprillidega, siis ei pea kulutama ressursse siseviimistlusele – igaüks saab oma prillides seinavärvi seadistada endale sobivaks. Samuti ei pea ühtegi asja värvima ilu pärast, vaid ainult ilmastikukaitseks vm praktiliseks eesmärgiks.

Linna elukeskkonna parandamisest

Nõmme näitel, aga kehtib ka teiste linnaosade ja linnade kohta: romuautod tänavate äärest eemaldada (Pihlaka ja Kreegi ristmikul punane tühjade kummidega, Põllu tänava ääres Hiiu tänava lähedal avariilise esiotsaga punane, Sihi-Nurme ristil hall).

Asendada võsastunud krundid ja mahajäetud majad väikeste parkidega, et luua paremad võimalused sportimiseks, parandada elukeskkonda ja linna välimust. Selleks on vaja mahajäetud krundid praegustel omanikelt linna või riigi omandusse võtta, korrastada ja pargina hooldada. Tõenäoliselt on ülevõtmise põhjendusena kasutatav ülekaalukas avalik huvi. Kruntide asukohad on näiteks Mai ja Põllu tänava nurgal, Seene 3a, Valdeku ääres Sihi ja Pesa tänavate vahel, Sihi 64, Jakob Mändmetsa 3. Eeskujuks on Detroiti linn USAs, mis on võtnud üle ja lammutanud 265 miljoni dollari eest tondilosse (Christine Ferretti, Detroit News https://eu.detroitnews.com/story/news/local/detroit-city/2020/08/14/last-detroit-house-demolished-blight-removal/3349213001/). Peamised kasusaajad on krundist jalutuskäigu raadiuses elavad kohalikud (hinnanguline arv 1200 krundi kohta = 20*20 maja *3 inimest maja kohta). Kõige rohkem võidavad pargist lastega pered.

Projekti saab ellu viia väikese eelarvega kui seada sihiks vaid need krundid, mille omanikud ülevõtmist ei vaidlusta. Vaidlustajatelt ülevõtmisest on ilmselt mõistlik loobuda, et vältida kulukat pikka kohtuvaidlust, aga neile peaks linn tegema ettekirjutuse krundi ja hoone korrastamiseks, määrates sunniraha ja selge tähtaja.

Kulutused

asjaajamine ülevõtmiseks või omaniku mõjutamiseks krunti korrastama 10 tundi *30 eurot/tund =300 eurot.

Pargiks korrastamine 10000 eurot, milles võivad abistada kohalikud vabatahtlikud.

Pargi hooldus (niitmine, prügivedu, lumekoristus) igal nädalal 1 tund *30 eurot =1560 eurot aastas.

Ühendada jalgrattatee jupid, et luua linna läbivad marsruudid praktiliseks rattaga liiklemiseks.

Pikendada jalgratta- ja jalgteed Pärnu maantee lõunapoolsel küljel Kitsarööpa teest Sihi tänava otsani (umbes 50 m), et parandada Nõmmelt Järve keskusesse jalgrattaga sõidu võimalust.

Teha jalgratta- ja jalgtee Järvevana raudteeülesõidust Luite tänava otsani, mida praegu ühendab metsarada. See parandaks Nõmme ühendust kesklinnaga Liivalaia ja Juhkentali tänava kandis (marsruut vaiksetel tänavatel Luite-Veerenni-Magasini-Õilme-Herne).

Istutada Järvevana tee sõidutee ja kergliiklustee vahele tihedad põõsad, nt elupuud, et vähendada kergliiklusteel müra ja heitgaasi.

Peterburi tee kõrval Fahle maja juures pikendada jalgrattatee Sikupilli Keskuseni. Praegu lõpeb jalgrattatee Fahle maja juures tupikuna, sealt edasi peab läbi aiaaugu ja kruusaga kaetud parkla minema Circle K Sikupilli juurde, et jätkata mööda Pallasti – Valge – Turba – Mäe tänava marsruuti Kadrioru ja Lauluväljakuni. Alternatiivne tõenäoliselt kallim võimalus teha korralik jalgrattatee ühendus Järvevana teest Pirita teeni oleks jalgrattatee marsruudil Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Mäekalda – Kuristiku – Oru või Filtri tee – Odra – Johannes Kappeli – Laagna tee – Roheline aas ja läbi Kadrioru otse Russalka juurde. Eriti bussijaama lähedal on tänavad kitsad ja ristmikud keerulised ja ohtlikud.

Teha Pärnu maanteel kahe viadukti vahel (Tammsaare teest Tehnika tänavani) parklate ja aukliku kõnnitee asemele korralik jalgratta- ja jalgtee. Seal mõnes kohas sõiduteele maalitud poole meetri laiust jalgrattarada ei kasuta ohtlikkuse tõttu keegi.

Rajada Rahumäe tee kõrvale Kitsarööpa teest Tammsaare teeni korralik jalgrattatee. Laiust on seal tee kõrval piisavalt, aga teepeenar on auklik ja autod kihutavad. Jalgrattatee parandaks ühendust Kristiine keskusega Tondimõisa pargi, Nõmme tee ja Tulika tänava kaudu. Nõmme tee on suhteliselt vaikne laiade kõnniteedega tänav.

Madalam prioriteet oleks teha Ehitajate tee kõrvale E. Vilde tee ja Autobussikoondise peatuste vahele korralik jalgrattatee, et parandada Nõmme ühendust Loomaaia, Rocca al Mare ja Kakumäe rannaga.

Madalam prioriteet Valdeku jalgrattateed pikendada Männiku teest Suklema tänavani, et Liiva kalmistuga jalgrattaühendust parandada.

Sihtrühm, kes peamiselt kasu saab, on antud linnaosade elanikud (hinnanguline arv 50000 inimest), kelle jalgrattaga liikumise võimalused suurenevad.

Kulutused

Asfalteerimine 41,09 eurot ruutmeetri kohta (https://ehitusest.ee/uudis/2020/06/15/betoontee-odavam-kui-asfalttee/) *2m laiust *100m pikkust =8218 eurot (Sihi, Luite, Fahle või Valdeku lõik). Pärnu mnt lõik oleks 164360 eurot, Rahumäe lõik 82180, Ehitajate tee 41090 eurot.

Põõsaste istutamine Järvevana tee äärde 3 km pikkuselt müra ja gaasi tõkkeks 1 euro elupuu kohta (https://www.bauhof.ee/et/aiakaubad/taimed/okaspuud), 2 põõsast meetrile * 3000 =6000 eurot, pluss istutamiskulu 4 põõsast tunnis, 30 eurot tund *1500 tundi =45000 eurot. Kokku 51000 eurot.

Peapesu palja veega

Juba üle kuu aja järgin internetist leitud soovitust pesta juukseid tavalise kraaniveega, sest šampoon või muu pesuvahend mingit lisapanust ei anna. Oleneb ilmselt inimesest, aga minu puhul on katse senini edukas: kõõma pole tekkinud, peeglis juuksed rasvased ei tundu ja keegi teine pole neid ka negatiivselt kommenteerinud. Juuksed tunduvad mulle pisut tihedamad ja tumedamad kui varem šampooni kasutades.

Veepesu muud head küljed on pisike keskkonna- ja rahasääst. Pesuaega kulub umbes sama palju kui šampooniga. Kui mingi probleem tekib, saan alati uuesti pesuvahendit kasutama hakata.

Erandina pesen pead vähese seebi või šampooniga peale igakuist endal juuste lõikamist, et millimeetrised juukseotsad peast ja õlgadelt eemaldada, muidu hakkavad sügelema. Veepesule need lõigatud juuksed millegipärast eriti ei allu.

Kraanide ja duššide veevoolu peaks saama lõpetada

Avalikud kraanid ja dušid spordikeskustes, jaamades, koolides jne on vahel nupuga, millele vajutades vesi teatud aja jookseb ja siis vool peatub. Vahel pole nii pikka veevoolu tarvis, näiteks kui duši all käies on juba mitu korda nuppu vajutatud ja vaja veel ainult paar sekundit vett. Siis oleks tore kui saaks selle ajastatud veevoolu varem lõpetada. See säästaks natuke keskkonda. Muidugi on uue nupumehhanismi väljatöötamine ja mehhanismide uutega asendamine kulukas, aga avalikke dušše kasutab palju inimesi, nii et kokkuvõttes võib veesääst nupu kulu üles kaaluda.

Pakendite kasutamine prügikotina

Ilmselt pole ma ainuke, kes selle nipi peale on tulnud, aga mitmesuguseid pakendeid saab kasutada prügikotina, nii et ei pea eraldi prügikotte ostma. See annab pakendile ühe taaskasutuse juurde ja on väike rahaline kokkuhoid. Keskkonnasõbralikkus oleneb sellest, kas prahi jaoks kasutatavaid pakendeid saaks mingil paremal viisil taaskasutada.
Kilekotte (leiva, kuivainete, puuvilja jne) on kõige lihtsam prügikotina kasutada, aga selleks sobivad ka plastkarbid (vahtplastist lihakandik, puuviljakarp) ja pakkekile (juustu, juurvilja). Pakkekile saab lauale laotada ja prügi sellele kuhjata, misjärel saab kile nurkadest kotiks kokku voltida. Kile kleepub iseenda külge, nii et kott lihtsasti ei lagune. Väga märga prügi pakkekilele laotades hakkab vedelik sellelt maha nirisema, nii et vedela prügi jaoks kile ei sobi. Samas, sarnane probleem on ka prügikottidel: kilekotti märja prahi panemisel peab hoolega aukude puudumist kontrollima ja muu prahi seas ei tohi teravaid esemeid olla, mis prügikotti hiljem augu teevad.
Väikeste pakendite prügikotina kasutamisel on see eelis, et prügi ei seisa soojas toas kuni suur kott täitub (soojas seistes kipub prahil hais tekkima). Iga kord kodust väljudes saab tekkinud väikese prügikoguse ära visata (tavaliselt vähemalt kord päevas). Väikepakendi puudus on muidugi suuremõõduliste asjade mittemahtumine, aga need saab tavaliselt eraldi ära visata.

Ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutus

Palju prügi tekib ühekordselt kasutatavast kaubast, nt raseerijad, joogitopsid, kilekotid ja plastpudelid. Tekitatavat prahihulka saab vähendada taaskasutusega, sealhulgas nime poolest ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutusega. Kõige lihtsam näide on kilekottide kaks korda kasutus, esimest korda pakendina ja teine kord prügikotina. Pole põhjust eraldi prügikotte osta kui iga päev jääb järele tühje saia-, puuvilja- ja muid kotte. Kilekotte saab ka rohkem kui kaks korda kasutada, nt lõunasöögi kaasa pakkimiseks mitmel päeval, ja lõpuks prügikotina.
Taaskasutuse soodustamise sildi all müüakse näiteks paksust plastikust laia korgiga korduvkasutatavaid joogipudeleid, aga ma ise pole sellist ostnud, vaid kasutan tavalist müügiautomaadi plastpudelit kuude kaupa. Kui plastik kollakaks tõmbub, siis vahetan välja. Kuna tavaline plastpudel on õhem, siis on see kergem ja ühe sellise tootmine keskkonnasõbralikum (nõuab vähem materjali) kui paksu pudeli tootmine. Tervikliku keskkonnasõbralikkuse võrdluseks oleks muidugi vaja teada ka keskmist kasutusaega. Kui paksu pudelit kasutatakse palju kauem kui tavalist, siis võib kokkuvõttes paks pudel keskkonnasõbralikum olla.
Papist või vahtplastist kilevoodriga joogitopsi saab samuti palju kordi kasutada. Seda saab vahepeal seest pesta, aga kui jook pole rasvane (nt piim), siis aitab veega loputamisest (kui juua teed, mahla jne).
Üks korduvkasutatavaim nime poolest ühekordne asi on raseerija. Ma kraabin oma lõuga kõige odavama üheteralise raseerijaga, sest see annab parima tulemuse. Mitmeteraliste raseerijate terade vahele jäävad äralõigatud karvad kinni ja see muudab mitu tera sisuliselt üheks plokiks, mis enam ei lõika. Üheteralisest raseerijast saab karvad välja seda korraks survestatud veejoa sisse torgates (kraan korraks lahti ja kinni). Lahtiselt riiulile pannes kuivab tera kiiresti, ega paista roostetavat nende paari kuu jooksul kui ma seda iga päev kasutan. Lõpuks läheb tera muidugi nüriks (ei lõika karvu, vaid hakkab neid välja kitkuma) ja ma viskan raseerija ära. Sellest hoolimata saan ühekordset asja ligi sada korda kasutada.
Korduvkasutus annab parema tulemuse kui täiesti uus raseerija, sest uus on liiga terav – nahk tõmbub liiga tugeva või mitmekordse kraapimise tagajärjel punaseks ja hiljem lillakaks (seda nimetatakse raseerijapõletuseks). Paar korda kasutatud teraga saab lõua igas suunas mitu korda üle kraapida, mis lõua ebatasasuse tõttu annab siledama tulemuse kui üks kraabe väga terava raseerijaga.
Habemeajamisvahtu või aftershave’i pole tarvis – külm vesi asendab mõlemat hästi. Näiteks reisimisel on väga mugav võtta kaasa ainult üks ühekordne raseerija, mitte mingeid vedelikke, mida lennujaama turvakontrollis eraldi näitama peab. Tavaliselt hotellitoas tasuta habemeajamistarbeid pole, ainult seep ja šampoon, vahel ka väike hambapasta ja hambahari. Aga külm vesi on peaaegu igal pool maailmas saadaval.

Odavaid ressursse raisatakse

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.