Sildiarhiiv: diktatuur

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Vaenlasekuju suurendab ustavust

Kõik diktatuurid püüavad oma elanikkonda veenda, et riik on ümbritsetud vaenlastest ja vaenlased on ka sisse imbunud. Propaganda spioonide ja diversantide kohta annab õigustuse suvaliste inimeste represseerimiseks – tuleb vaid sisevaenlase silt külge riputada. Välisvaenlase kuju on vaja selleks, et hoida elanikke piiramismentaliteedis ja juhtkonnale ustavana. Kriitikat režiimi aadressil ja püüdlust muudatustele vaigistatakse hoiatusega, et see nõrgestab riiki välisvaenlaste ees. Nõrgestamishirm on osalt põhjendatud – segadusteaeg riigis on alati sissetungi lihtsustanud.

Vaenlasekuju loomine pole päris sama, mis naaberriikide halvustamine ja diktatuuri ülistamine. Diktatuuri suhtelisest elustandardist vale mulje jätmisega püüab propaganda tekitada uskumust, et diktatuuris võib inimestel küll halb olla, aga mujal on veel halvem. Sellega hoitakse elanikke välismaale pagemast. Naaberriike halvustades jäetakse mulje, et need on vaesed ja viletsad, aga vaenlasi seinale maalides püütakse ohtu suureks puhuda ja väita, et naaberriikidel on palju vahendeid ja võimalusi kahju tekitamiseks. Naaberriikide hea varustatus viitab aga kaudselt nende rikkusele.

Paistab, et on mingi psühholoogiline mehhanism, mis paneb inimesed ohu korral juhte rohkem toetama. Hirm suurendab ustavust omadele. Seda mehhanismi kasutatakse laialt, mitte ainult diktatuurides.

Igasugused võistlused ja võrdlused riikide vahel, olgu siis spordis, laulus või statistilistes näitajates, tunduvad tõstvat patriotismi. Ka Eesti ajakirjanduses tekitavad riikide võrdlused ettevõtlusvabaduse või inimarengu indeksi põhjal rohkesti vastukaja. Hea tulemuse korral taotakse endale vastu rinda, halva korral leitakse vabandusi või teisi valdkondi, kus ollakse tublid. Spordi puhul on sellist käitumist veel rohkem, kuna valdkond on emotsionaalsem.

USA ülikoolid kasutavad rivaalitsemist spordis tudengite sideme tugevdamiseks ülikooliga, et hiljem oleks lihtsam vilistlastelt annetusi kätte saada. Just põhikonkurendiga toimuvate võistluste ajal on toetus omadele kõige suurem, ja suurvõistlus paistab olevat kõige intensiivsema annetustenurumise aeg. Võistlemisest saavad kasu kõigi osalevate ülikoolide juhtkonnad, sest see suurendab annetusi kõigile. Suur ressursikulu tudengispordile (staadionite ehitus, võistkondadele eraldi võimlad, stipendiumid sportlastele) on seletatav annetustega, mida sport sisse toob.

Kohandumine ühiskonnaga vs ühiskonna kohandamine

Tavalistes hääletusmudelites, mis käivad demokraatiate kohta, kohandab poliitik oma lubadusi mediaanvalija maitsele vastavamaks, et võimule pääseda. Gregory, Schröder ja Sonin toovad välja huvitava duaalse olukorra diktatuurides – seal võib diktaator muuta elanikkonda nii, et mediaaneelistus oleks diktaatori poliitikale lähedasem (kui elanikkonna koosseis on selline, et suurem protsent toetab diktaatorit, on mässuoht väiksem). Ehk mitte poliitik ei kohandu ühiskonnaga vaid kohandab ühiskonda endaga.

Gregory, Schröderi ja Sonini mudelis saab diktaator osaliselt informatiivse signaali iga inimese võimuvastasuse kohta ja võib tappa osa elanikkonnast. Mudelis valib diktaator optimaalse alamate arvu, keda tappa, et minimeerida mässuohu ja tapmise kulu summat. Kuna võimuvastaseid inimesi ei saa täpselt tuvastada, represseeritakse alati ka võimule ohutuid kodanikke. Mida ebatäpsem tuvastus ja nõrgema positsiooniga diktaator, seda rohkem neutraalseid ühiskonnaliikmeid tapetakse ühe võimuvastase kohta – ohutuid ohvreid võib olla palju rohkem, kui tegelikke diktaatori vaenlasi.

Artikkel võrdleb mudeli ennustusi detailsete andmetega Stalini 1930ndate repressioonide kohta ja leiab, et tulemused on andmetega kooskõlas. Mida täpsemalt on (diktaatori arvates) vaenulik rühm tuvastatav, seda suurem osa sellest rühmast tapetakse ja seda vähem rühma mittekuulujaid jagab nende saatust. Näiteks Stalini-aegses Nõukogude Liidus olid volgasakslased, tšetšeenid ja poolakad palju lihtsamini teistest eristatavad (rahvus oli passis kirjas) kui ähmase definitsiooniga „kulakud ja sotsiaalselt ohtlik element.“ Seetõttu olid repressioonid teatud rahvuste vastu palju täpsemini sihitud kui ühiskondlike klasside vastu.

Lisaks osa rahvastiku hävitamisele võib diktaator elanikkonna mediaanset poliitikaeelistust muuta ka propaganda abil või tekitades lojaalseid kodanikke juurde. Teatud rühma kodanike lisamise näiteks on Hitleri rahvastikupoliitika, mis soosis teatud välimusega inimeste sigimist ja takistas teistsuguste paljunemist. Kui probleemiks on võimuvastasus ainult riigi mõnes osas, on paljud riigid selle vähendamiseks kasutanud kolonisatsiooni. Riigi teistest osadest tuuakse sisse kohalikest keskmiselt võimutruumaid inimesi, näiteks enamusrahvuse liikmeid, ja „lahjendatakse“ nii probleemse piirkonna mässuohtu.

Ka demokraatlikes riikides üritavad poliitikud mitmesuguste nippidega valijaskonna koosseisu muuta (küll mitte otsese erineva maailmavaatega inimeste tapmisega). Teatud piirkonnas saab valijaskonda muuta, muutes valimisringkondade piire (inglise keeles on selle jaoks termin gerrymandering). Kogu riigis immigrantidelt rohkem hääli saavad erakonnad soosivad immigratsiooni. Noortepärased erakonnad tahavad langetada valimisiga, lastega peredelt toetuse otsijad soovivad anda inimestele lisahääli laste arvu põhjal jne.

Miks diktatuuride juhtkonnad on rumalamad kui demokraatiate

Konstantin Sonin kirjutab ustavuse ja asjatundlikkuse vahetuskaubast diktatuurides. Küsimus pole ainult selles, et diktaator valib lähikondlasi ustavuse, mitte mõistuse järgi – osavus riigiasjades võib diktaatori vaatepunktist olla isegi negatiivne omadus. Mida kavalam inimene, seda suurema tõenäosusega suudab ta kõrgele kohale jõudes diktaatori kukutada ja ise asemele asuda, seega diktaator väldib heade juhtide valitsusse kaasamist.

Olukord meenutab lugu Aleksander Suurest, kes küsis poisina oma isalt, kuidas tuleks riiki valitseda. Isa viis ta põllule ja lõikas maha kõik teistest üle ulatuvad viljapead. Diktaator kindlustab oma positsiooni kui ei lase kellelgi teisel liiga palju võimu saada, eriti neil, kel on mõistust seda võimu veelgi suurendada. Samas asjatundlikumate inimeste võimult kõrvaldamisel muutub diktatuuri juhtkond ühtlaselt madalalaubaliseks.

Teine paralleel on Isaac Asimovi raamatuga Asum ja Impeerium. Selgitus, miks Asumist palju võimsam Impeerium ei suutnud Asumit vallutada, oli raamatus järgmine. Nõrk kindral ei suuda sõjalist edu saavutada. Tugev kindral nõrga imperaatoriga leiab oma sõjaväele kasulikuma rakenduse kui Asumi vallutamine – kukutab imperaatori ja võtab ise trooni. Tugev kindral tugeva imperaatoriga võib alguses edu saavutada, aga see edu ise on kindralile ohtlik. Kui kindral vallutusretkel edukas on, siis tema populaarsus Impeeriumis, rikkus ja mõjuvõim suurenevad. Tugev imperaator püsib tugevana ainult võimalike rivaalide eemaldamise tõttu, nii et piisavalt eduka kindrali hukkab imperaator. Kui imperaator ise vallutusretke juhtima läheb (kindral ja imperaator samas isikus), siis võtab tema äraolekul keegi teine trooni ja imperaator peab vallutusretke katki jätma, et tagasi kodusõda pidama tulla. Seega ükski kombinatsioon imperaatorist ja kindralist ei suuda pikaajalist edukat vallutusretke pidada.

Lisaks diktaatoripoolsele rumalate lähikondlaste valikule on vähemalt kaks mehhanismi, mis muudavad diktatuuri juhtkonda viletsamaks. Teadmine, et liigne edu on tervisele kahjulik, hoiab diktaatori lähikondlasi edu nimel palju pingutamast ja paneb asjatundlikke inimesi kõrgele kohale jõudmist vältima. Kui viljakõrred teavad, et kõrgeimad viljapead lõigatakse maha, püüavad nad aeglasemalt kasvada.

Sonin viitab suurele hulgale teadusartiklitele, mis kirjeldavad, kuidas diktaatorid vaaraodest Stalini ja Hitlerini ümbritsesid end lollide, kuid lojaalsete inimestega ja kuidas nende õukonnad olid sarnaselt korraldatud. Kuna inimeste motivatsioon ja käitumine pole ajas palju muutunud, on samaks jäänud ka nende vaos hoidmiseks vajalikud mehhanismid, mida iga diktatuur peab püsimajäämiseks kasutama.

Usk heasse tsaari

Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.

Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.

Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.

Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.

Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.

Impeerium kui Ponzi skeem

Ponzi skeem kujutab endast pettust, kus varasematele investoritele makstakse intresse uute investorite põhisummast. Kiiresti kasvava liitunute arvu korral saab maksta kõrget intressi ja meelitada sellega uusi investoreid. Skeem püsib pideva liitumise najal, sest kui uusi inimesi juurde ei tule, siis ei saa nende rahast varemliitunutele midagi maksta. Madala tulu korral hakatakse raha investeerimisfondist välja võtma.

Impeerium vallutab juurde uusi alasid ja vallutuse käigus (ja ka pärast seda) röövib neid. Saagist saab osa anda olemasolevate alade elanikele, et neid impeeriumi juhtkonna poolel hoida. Vallutatud aladelt võetakse sõdureid juurde ja nendega vallutatakse veel piirkondi, kust jälle liigutatakse osa varast impeeriumi põhiosa rahvale. Kui sõjaõnn lõpeb, ei saa enam valitsetavate alade rahvast uute vallutuste saagiga ära osta ja rahvas muutub rahulolematuks. See võib viia impeeriumi lagunemiseni.

Ma ei tea, kui ajalooliselt õige see paralleel on, aga vähemalt teoreetiliselt tundub see huvitav.

Tänapäeval on impeeriume vähem, aga ma ei kirjutaks seda inimeste suurema rahuarmastuse arvele, vaid loeksin põhjuseks seda, et rikkus ei tule enam nii suures osas territooriumist. Kui põllumajandus oli põhiline tuluallikas, siis põllumajandusmaad ja sellel töötavaid orje või pärisorje juurde vallutades suurenes ka riigi rikkus. Tänapäeval annavad maavarad ja põllumajandus vaid väikese osa arenenud riikide sisemajanduse kogutoodangust, nii et puhtalt territooriumi vallutamine ei ole väärt sõjapidamise kulusid.

Kui suurem osa rikkusest tuleb inimkapitalist, siis on raske tuluallikaid väevõimuga juurde hankida. Võib ju mingi linna vallutada ja selle valgekraed orjastada, aga siis ei tööta nad eriti efektiivselt, ja neid piitsaga vaimsele tööle sundida on raske.

Tänapäeval võib vallutusesarnaseks meetodiks olla maailma avaliku arvamuse propaganda abil enda poolele kallutamine. Siis inimesed toetavad ajupesijat vabatahtlikult ja teevad tema heaks ka kvaliteetset vaimset tööd. See analoogia vallutusega pole eriti täpne.

Diktatuur ja demokraatia, tõelisus ja näilisus

Mitu kaastudengit, enamasti need, kes pärit diktatuuririikidest, on väitnud, et diktatuur on parem süsteem, kui demokraatia, sest seal on lihtsam otsuseid teha ja seal on vähem igasuguseid probleeme. Need väited illustreerivad hästi inimeste keskendumist sümmeetrilise küsimuse ühele poolele ning tõelisuse ja näilisuse erinevust.

Otsustamine on diktatuurides tõepoolest lihtsam, aga see on kahe otsaga asi – kergem on teha nii häid kui halbu otsuseid. Inimesed keskenduvad ainult headele otsustele, kui loevad otsuste lihtsuse diktatuuri plussiks. Kui rahval puudub kontroll valitsuse üle, kipub valitsus muutuma isekaks, laisaks ja rumalaks, nii et halbu otsuseid hakkab tulema rohkem. Seega pole ainult heade otsuste arvestamine kuidagi õigustatud.

Inimesed tajuvad diktatuurides vähem probleeme, kuna vaba ajakirjanduse puudumine aitab valitsusel oma vigu paremini varjata. See taju tugineb puhtalt näilisusel, mida tekitab riigi propagandamasin. Tegelikult on mittevabades riikides tõenäoliselt rohkem probleeme, sest esimene samm probleemi lahendamisel on selle teadvustamine. Kui halbu tulemusi varjatakse, siis aeglustub nende teadvustamine.