Ponzi skeem kujutab endast pettust, kus varasematele investoritele makstakse intresse uute investorite põhisummast. Kiiresti kasvava liitunute arvu korral saab maksta kõrget intressi ja meelitada sellega uusi investoreid. Skeem püsib pideva liitumise najal, sest kui uusi inimesi juurde ei tule, siis ei saa nende rahast varemliitunutele midagi maksta. Madala tulu korral hakatakse raha investeerimisfondist välja võtma.
Impeerium vallutab juurde uusi alasid ja vallutuse käigus (ja ka pärast seda) röövib neid. Saagist saab osa anda olemasolevate alade elanikele, et neid impeeriumi juhtkonna poolel hoida. Vallutatud aladelt võetakse sõdureid juurde ja nendega vallutatakse veel piirkondi, kust jälle liigutatakse osa varast impeeriumi põhiosa rahvale. Kui sõjaõnn lõpeb, ei saa enam valitsetavate alade rahvast uute vallutuste saagiga ära osta ja rahvas muutub rahulolematuks. See võib viia impeeriumi lagunemiseni.
Ma ei tea, kui ajalooliselt õige see paralleel on, aga vähemalt teoreetiliselt tundub see huvitav.
Tänapäeval on impeeriume vähem, aga ma ei kirjutaks seda inimeste suurema rahuarmastuse arvele, vaid loeksin põhjuseks seda, et rikkus ei tule enam nii suures osas territooriumist. Kui põllumajandus oli põhiline tuluallikas, siis põllumajandusmaad ja sellel töötavaid orje või pärisorje juurde vallutades suurenes ka riigi rikkus. Tänapäeval annavad maavarad ja põllumajandus vaid väikese osa arenenud riikide sisemajanduse kogutoodangust, nii et puhtalt territooriumi vallutamine ei ole väärt sõjapidamise kulusid.
Kui suurem osa rikkusest tuleb inimkapitalist, siis on raske tuluallikaid väevõimuga juurde hankida. Võib ju mingi linna vallutada ja selle valgekraed orjastada, aga siis ei tööta nad eriti efektiivselt, ja neid piitsaga vaimsele tööle sundida on raske.
Tänapäeval võib vallutusesarnaseks meetodiks olla maailma avaliku arvamuse propaganda abil enda poolele kallutamine. Siis inimesed toetavad ajupesijat vabatahtlikult ja teevad tema heaks ka kvaliteetset vaimset tööd. See analoogia vallutusega pole eriti täpne.