Majade esiküljed ühel joonel vähendavad kuritegevust

Kui tänaval olijad on kaugele näha, siis takistab see kuritegevust, alustades pisi-väärtegudest nagu prahiloopimine ja grafiti. Nähtavuse jaoks on hea kui hoonete esiküljed on ühel joonel, et ei tekiks nurgataguseid, kus silma alt ära olla. Samuti peaksid uksed olema maja fassaadiga ühel joonel, sest ukseorvas saab ka varitseda. Rõdualused, ukseorvad ja muud kõrvalised nurgad meelitavad ka kodutuid, kes tihti jätavad sinna prahti. Linnaplaneerimis- ja ehitusreeglid peaksid nõudma hooneomanikelt nurgataguste ja ukseorvade kinniehitamist või aiaga blokeerimist, eriti kõrge kuritegevusega linnades. Pahategudeks ebasoodsa keskkonna tekitamine on ka omanike huvides.
Kui otsida tänava ühele joonele ehitamise negatiivseid tagajärgi, siis üks võimalik probleem on tuulekoridori efekti suurendamine: sirgel tasaste seintega koridoril on väiksem tuuletakistus kui jõnksulisel paljude nurgatagustega tänaval. Tuuletakistust saab suurendada puid istutades või majade ülakorruseid suures plaanis konarlikuks ehitades (eenduvad rõdud, taanduvad korrused, mittetasapinnaline fassaad). Tänava heaks nähtavuseks piisab esimeste korruste joondamisest ja siledaks ehitamisest.

Treening igasuguseks tegevuseks on järk-järguline

Kogu inimtegevus on treenitav samal põhimõttel: alustada väikeselt ja suurendada järk-järgult koormust, harjutada pidevalt ja järjekindlalt. Näiteks avaliku kõnelemise oskuse omandamiseks ei minda kohe suure auditooriumi ette tähtsat kõnet pidama. Esmalt harjutatakse sõprade ringis oma arvamust välja ütlema, öeldakse peolauas tooste, seletatakse oma eriala teistele. Edasi võib esineda väikesele seltskonnale ebaolulistel teemadel, laulda karaoket, rääkida peol lava pealt anekdoote. Järk-järgult muutuvad kuulajaskonnad suuremaks, esinemised olulisemaks, teemad vähem tuttavaks, rohkem vastuoluliseks ja emotsionaalseks.
Ettevõtjaks saamiseks peaks harjutama planeerimist ja korraldamist. Esmalt organiseerida väikese osalejate arvuga lühikesi üritusi, siis järjest suurema rahvahulgaga pikemaid ettevõtmisi. Näiteks alustuseks võib planeerida perepuhkuse või korraldada sünnipäevapeo. Need nõuavad väikest töötundide arvu, korraldaja on üks inimene, osalejad on tuttavad ja viltuvedamised pole kriitilised. Edasi võib planeerida matka, kus peab mõtlema varustusele, marsruudile ja võimalikele eriolukordadele. Võib ka algatada sõprade ringis huvialaklubi. Hea on osaleda suuremate ürituste korraldamises esmalt lihtsa käsutäitjana ja siis juhtivamatel kohtadel, et õppida teiste vigadest, harjutada koostööd ja juhtimist.
Seda koormuse järjekindla vähehaaval suurendamise põhimõtet paistavad järgivat ka õppeasutused. Tartu majandusteaduskonnas nõuti ainetes igal aastal pikemaid esitlusi, alguses niisama paar minutit tahvli ees ülesannete lahendamist (mitte hinde peale), lõpus pooletunnist bakalaureusetöö kaitsmist olulise hinde saamiseks. Yale ärikoolis oli palju igasuguseid klubisid ja üritusi, mida enamasti vedasid MBA tudengid. Eesmärgiks oli ilmselt nii inimeste üksteisega tuttavaks tegemine (võrgustumine), huvitava tegevuse pakkumine kui ka tudengitele juhtimis- ja korraldamiskogemuse võimaldamine.
Koormuse suurendamine ei tähenda tingimata lõppeesmärgiks oleva tegevuse harjutamist, ega pea sellega isegi väga sarnane olema. Mõnikord on kasulikum harjutada tegevuse isoleeritud osi, millest olen kirjutanud postituses „Miks treening erineb tegevusest endast”.

Toidukalorite täpsem mõõtmine

Praegu mõõdetakse toidukaloreid, summeerides toidus sisalduvatest süsivesikutest (miinus seedimatu kiudaine), rasvadest ja valkudest saadud energia. Iga komponendi energiasisaldust mõõdetakse pomm-kalorimeetris, mis on kahekestaline anum, kestade vahel vesi, milles on termomeeter, ja sisemise kesta sees põletuskamber. Toit põletatakse kalorimeetri keskel ja vee temperatuuri tõus mõõdab toidu energiasisaldust. Näiteks USA seadus (Nutrition Labeling and Education Act 1990) nõuab toidusiltidel olevate kalorite arvutamist ülaltoodud toidukomponentide kokkuliitmise meetodil (mida kutsutakse Atwateri süsteemiks), mille puhul ei pea iga tootja valku, rasva ja süsivesikuid põletama, vaid peab kasutama järgnevaid keskmisi kalorisisaldusi: rasv 9 kcal/g, valgud ja süsivesikud 4 kcal/g. Need sisaldused mõõdeti paljude katsete keskmisena ülalkirjeldatud kalorimeetris põletamise meetodil.
Probleem selle meetodiga on, et peenestatud ja kuumtöödeldud toidu energiasisaldus on põletamisel sama kui toorel peenestamata toidul, aga viimane imendub seedetraktist organismi oluliselt halvemini. Seega söögist saadud kalorid ja muud toitained võivad kordades erineda toidusildil olevatest. Näiteks raamatu Modernist Cuisine kohaselt (http://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=817) seedub toorest porgandit närides 3% selles sisalduvast beetakaroteenist, keedetud porgandist 6%, toore porgandi püreest 21% ja keedetud püreest 39%. Kodus lihtsasti kontrollitav näide on maapähklite ja tükkideta 100% maapähklivõi erinev seedumine: peale pähklite põhjalikku närimist on väljaheites ikka heledaid pähklitükikesi näha, aga pähklivõi söömise järgselt mitte. Nendes pähklitükikestes sisalduvad toitained jäid organismil suures osas saamata, sest ainete difusioon kõvast pähklimaterjalist välja on väga aeglane. Veel äärmuslikum näide on, et kui pähkleid (samuti herneid, maisiteri jne) tervelt neelata, ei omasta organism neist peaaegu midagi. Seevastu USDA toitainesisalduse andmebaas (https://ndb.nal.usda.gov/ndb/search/list) näitab maapähklite ja maapähklivõi puhul ligilähedaselt sama kõigi toitainete sisaldust ja energiakogust.
Seedimise efektiivsuserinevust toore ja kuumtöödeldud toidu vahel võtab USDA teatud määral arvesse, korrutades kuumtöödeldud toidu vitamiinisisaldused koefitsientidega (https://www.ars.usda.gov/ARSUserFiles/80400525/Data/retn/retn06.pdf). See arvutus on muidugi ebatäpne, sest ei arvesta, kui kaua ja mis temperatuuril on toitu kuumutatud. Näiteks pisut keedetud poolkõvadest riisiteradest omandab organism palju vähem toitaineid (jällegi, kui väljaheites on tükikesi näha, siis neist tükikestest ei imendunud seedimisel eriti midagi) kui püreeks keedetud riisist. Samuti võib võrrelda kikerherneid ja hummust (mis on kikerhernepüree).
Täpsem ja peaaegu sama lihtne toidukalorite mõõtmismeetod oleks koguda teadaolevast toidukogusest seeditud väljaheited, kuivatada ja kalorimeetris põletada, ja siis võrrelda vabanenud soojusenergia hulka sama koguse kuivatatud toidu põletamisega. See diferentsiaal-kalorimeetria võtaks automaatselt arvesse efektiivset või vähemefektiivset närimist, toidu kuumutamist, peenestamist või muud eeltöötlemist. Mida paremini keedetud ja peenestatud toit seedub, seda vähem jääb sinna kehast väljutamise ajaks kaloreid (ja muid toitaineid) järele. Lahutades väljutatud põletuskalorid sissesöödud põletuskaloritest, on tulemuseks organismi imendunud energia.
Selleks, et ühe toidu kalorisisaldust ülaltoodud viisil mõõta, peab sellest toidust tekkinud väljaheite selle toiduga vastavusse viima. Üks viis on, et katseloom või inimene sööb päeva või paar järjest ühte ja sama toitu, nii et katseperioodi lõpuks ei segune väljaheites mitu erinevat sööki. Teine viis on määrata, mis ajal söödud toit millisel ajal väljub. Näiteks võib igale söögikorrale lisada erinevat (toitainevaest) toiduvärvi või raskestiseeduvaid tükikesi nagu amarantiterad või millimeetrised porgandikillud. Värvi või tükikesi on väljaheites näha ja nende abil saab määrata seedimise kestuse. Siis saab eraldada eri toitudest tekkinud ekskremendid ja neid ükshaaval mõõta.
Kuivatamise ja põletamise saaks tõenäoliselt asendada ka põhjaliku jahvatamise ja siis aeroobse fermenteerimisega süsihappegaasiks ja veeks, aga see meetod võtab vist kauem aega.

Mahlad säilivad jahutamata kui kork kiirelt tagasi panna

Tavalised toidupoest ostetud greibi- ja apelsinimahlad püsivad 20-kraadisel temperatuuril avatuna üle 10 päeva värsked kui kork peale väljavalamist kiiresti peale tagasi panna. Loomulikult ei tohi otse mahlapudelist juua, korgita pudelisuud puudutada ega muul viisil pudelisse mikroorganisme sisse lasta, sest muidu läheb mahl vähem kui ühe päevaga käärima. Külmikus hoitud avatud poe-õunamahl püsib värske kaks-kolm nädalat, jällegi kui pakk kiirelt avada-sulgeda, et mikroobide sissepääsu minimeerida. Ilmselt on õhus lenduvaid mikroorganisme piisavalt vähe või pole nad mahlas elamisele spetsialiseerunud, nii et nende väikeses koguses mahla sattumisel kulub pikk aeg enne kui nende arv nii palju kasvab, et nende elutegevuse jääkaineid mahlas märgata on.
Rasvavaba piim püsib avatuna külmikus värske ka viis päeva peale „parim enne“ kuupäeva kui kork alati kiiresti peale tagasi panna ja üldiselt hoiduda mikroobe pakki laskmast. Samadel tingimustel hoitud täispiim (3,5% rasva) läheb päev-kaks peale „parim enne“ kuupäeva hapuks. Ma ei oska seda säilivuserinevust selgitada.

Huulte lõhenemine sõltuvalt tavalisest näoilmest

Huulte lõhenemine on tõenäolisem inimestel, kelle tavaline näoilme on neutraalne või morn, sest sellise ilmega on huuled horisontaalsuunas keskele lühenenud. Kui nad siis naeratades, süües või muul põhjusel järsku huuled pikaks venitavad, siis huule limaskest rebeneb. Seevastu enamasti laialt naeratavatel inimestel on huulte limaskest venitusega harjunud ja vastavalt horisontaalsuunas laienenud (nahk ja limaskest reageerivad venitusele rakkude paljunemisega, nii et pikenevad venitussuunas). Huulte laia asendisse venitamine pole siis protsentuaalselt nii suur limaskesta pikenemine kui tavaliselt lühikeses asendis huultele. Lisaks võib tihe huulte naeratusega venitamine limaskesta elastsemaks treenida. Nii venivam limaskest kui protsentuaalselt väiksem pikenemine vähendavad rebendiohtu, ehk huulelõhesid tekib vähem.
Huulelõhede ennetus on niisiis üks motiiv positiivse ilmavaate poole püüdlemiseks ja ameerikalikuks pidevaks naeratamiseks.

Põhjuslik seos huulelõhede ja näoilme vahel on kahesuunaline: kui inimesel huuled naeratades lõhenevad, siis see pisut valus kogemus tekitab nii teadliku kui alateadliku naeratamisest hoidumise. Inimene hoiab näoilme neutraalse, et mitte huuli rebestada. Kui huuled on juba lõhenenud ja kipitavad, siis tuju langeb, nii et näoilme muutub morniks. See kahesuunaline põhjuslikkus on tagasisideahel: morn ilme soodustab huulte lõhenemist (isegi kui mitte naeratada, võib huule limaskest rebeneda suure suutäie haukamisel või täishääliku hääldamisel) ja see omakorda morni ilmet.

Valgu- ja muude pulbrite arvustused

Spirulina (kuivatatud sinirohevetikad): tumeroheline tükkideta pulber, natuke lenduv. Veega seguneb keskmiselt, vesi muutub rohelise tindi sarnaseks. Sõrmedelt tuleb veega loputades maha. Maitse nõrk, sushi-vetikate sarnane, ei hea ega halb. Lõhn alguses vastik vetikane, tunne suus õline ja pisut ebameeldiv, pärast neutraalne.
Asparaagusepulber: tuhm heleroheline üsna kõvade tükkidega pulber, ei paista lenduvat. Veega seguneb hästi, veega kokku puutudes muutub tumeroheliseks. Sõrmedelt tuleb veega loputades maha. Maitse keskmine kuni tugev, magus ja aedviljaline, kergelt iirise ja kergelt lagritsa sarnane. Väikses kontsentratsioonis maitsev, alguses suures koguses ebameeldiv, pärast hea magus.
Brokkolipulber: tuhm heleroheline tükkidega pulber, ei paista lenduvat. Veega seguneb hästi, veega kokku puutudes muutub tumeroheliseks. Maitse keskmise tugevusega, magus, brokkolimaitset pole. Lõhn on pisut brokkoli sarnane, magus.
L-glutamiin: valge tükkideta tihe pulber, veega väga hästi segunev, ei paista lenduvat. Maitse kergelt hapukas, hea. Võib pulbrit lusikaga süüa, vedelikku lisamata.
Riisivalk: beež kuni helepruun tükkideta pulber. Eriti ei lendu. Vist segunes piimaga keskmiselt. Toorelt kraabib kurku (nagu jooks saepuru), keedetuna muutub kreemjamaks ja kraabib vähem. Pruuni riisi kestade maitsega, nõrga-keskmise tugevusega maitse.
Hernevalk: beež, kergelt oranžikas pulber. Lendub vähe. Pisut tükiline. Keskmine-halvapoolne segunemine piimaga. Tugeva hernemaitsega. Ebameeldivapoolne maitse, meenutab kriiti.
Sojavalk: beež tükkideta pulber. Lendub vähe. Piimaga seguneb halvapoolselt, moodustab kuiva keskmega õrna nahaga klimpe. Veega seguneb hästi, muutub kreemjaks. Keskmine-tugev heapoolne maitse, äratuntav, natuke hernesarnane, natuke oasarnane.
Vadakuvalgukontsentraat (WPC): Kollakasvalge tükkideta pulber. Eriti ei lendu. Piimaga seguneb keskmiselt kuni hästi, moodustab hästi pehmeid klimpe. Hea magusa piima maitse. Keskmise maitsetugevusega.
Mitsellaarne kaseiin (micellar casein): Valge tükkideta pulber. Hästi lenduv iga väikese hingeõhu peale. Piimaga seguneb halvasti. Maitsev rasvavaba piima sarnane nõrk maitse.

Milleks sündimust või rahvastiku kasvu tahetakse

Eesti ja teiste arenenud ja kahaneva rahvastikuga riikide ajakirjanduses kaeveldakse aeg-ajalt madala sündimuse üle. Harva küsib keegi, miks negatiivne iive probleem on. Kokkuvõttes on Maa praegu ülerahvastatud ja ressursikasutus pole jätkusuutlik. Arenenud riigid kasutavad suurema osa Maa loodusvaradest ja ühe inimese kohta eriti palju.
Oletame, et riik hoolib ainult iseendast, mitte ülejäänud inimkonnast, rääkimata Maa keskkonnast. Miks peaks selline riik tahtma rahvastiku kasvu? Mõned võimalikud põhjused: praegustele inimestele pensioni maksmiseks, arvuka sõjaväe jaoks enda teiste riikide eest kaitsmiseks, eesmärgina iseeneses.
Kui rahva püsimine on eesmärk iseeneses, siis tuleks kõigepealt täpselt määratleda, mis on rahvas ja mida tähendab püsimajäämine. Näiteks kultuuri säilitamiseks piisaks maailma pagulaste piisavalt noorte laste vastuvõtust ja nende algse keele ja kultuuri asendamisest kohalikuga range haridussüsteemi abil, nagu diktatuurid teevad oma vallutatud alade assimileerimiseks. Samuti saab võtta vastu sisserändajaid tingimusel, et nad nõustuvad kohalikeks hakkama, kui seda kultuurivahetust riiklikult igati toetada, rangelt kontrollida ja kultuuri mittevahetajaid karistada, näiteks väljasaatmisega. Jällegi, selline strateegia on vabas ja demokraatlikus riigis pea võimatu, ning ma ei soovita seda, kuid see on üks teoreetiline lahendus rahvastiku kahanemisele.
Sisserände piiramine koos sündimuse soodustamisega viitab sellele, et eesmärk on praeguse rahvaga geneetiliselt sarnase rahvastiku kasv, mitte keele või kultuuri püsimine. Eriti kui kultuur üha üleilmse meelelahutustööstuse sarnasemaks muutub. Geneetiliselt sarnaste inimeste sigitamise poliitika kõige tuntum ajalooline järgija oli muidugi Natsi-Saksamaa.
Rahvastiku kahanemine on ainult viimase sajandi trend, nii et pikemas perspektiivis võib probleem ise laheneda. Siiski, lootus pole strateegia, nii et oleks vaja vähemalt teoreetilisi mehhanisme, mis tulevikus rahvastiku kasvule viia võivad. Demokraatlikus vaba ajakirjandusega riigis on propaganda iibe tõstmiseks ebaefektiivne, kuna teabeallikaid ja iibest erinevate elueesmärkide (tarbimine näiteks) propageerijaid on palju (turundajad, massimeelelahutus, välismaa uudistekanalid). Kultuuri muutus sündimust soosivaks on ebatõenäoline.
Teaduse areng pakub aga võimaliku lahenduse – kui kloonimine piisavalt odavaks muutub, siis piisab paarist inimesest, kes rahvastikku kasvatada tahavad ja selleks endast koopiaid teevad. Kui nad oma kloonidele enda väärtusi sisendavad, siis suurem osa neist kloonidest hakkab end samuti kloonima, jne. Millises ajaperspektiivis peaks selline hüppeline iibetõus keskmiselt rikastele kättesaadavaks muutuma, et rahva kadumist vältida? Kui rahvastik kahaneks kaks korda iga põlvkonna (30 a) jooksul, mis on ebarealistlikult kiire, siis 10 põlvkonnaga jõuaks see miljonist tuhandeni. Arvestades teaduse arengut viimase 300 aasta jooksul ja teaduse arengu kiirenemist viimasel poolsajandil, on inimeste võimalused 300 aasta pärast ulmefilmiski kujuteldamatud. Rahva täielik kadumine praeguse negatiivse iibetaseme tagajärjel on seega väga vähetõenäoline. Kui suremus näiteks tuumasõja tõttu radikaalselt suureneb, siis muidugi võib isegi kogu inimkond paari tunniga välja surra.
Kui rahvastiku kasvu eesmärk on praegustele töötajatele pensioni maksta, siis loeb mitte laste arv, vaid nende tulevane tootlikkus ja kohalikus riigis maksustatav sissetulek. Kui robotid inimestest tootlikumaks muutuvad, siis on pensionäride jaoks kasulikum soosida automatiseerimist kui sündimust. Isegi kui tehnoloogia areng millegipärast peatub, pole rahvaarvu kasv ise sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkuse tagatis. Oluline on riigi sisemajanduse kogutoodangu kasv ühe pensionäri kohta. Valimatu sündimuse soodustamine võib hoopis kahjulik olla, kui see harimatute, kuritegelike või lihtsalt laiskade inimeste osakaalu suurendab. Intelligentsus on umbes pooles ulatuses pärilik, nii et inimõigusi eirav riik, mille ainsaks eesmärgiks on rikkuse ja võimsuse kasv, peaks sigida lubama ainult teatud testid läbinud vanematel. Inimsõbralikum strateegia on aidata riskirühma lastel oma potentsiaali realiseerida – pakkuda juba enne sündi vaesematele ja muidu hädas vanematele rohkelt nõu ja abi, lastele tasuta head haridust võimalikult noorelt alustades jne. Sellist lähenemist soovitab näiteks Nobeli laureaat James Heckman, kes on näidanud, et varase lapseea mitmesugustel õppe-, tervise- ja abiprogrammidel on aastakümneid kestev positiivne mõju nende laste tulevasele haridusele, tulule, seaduskuulekusele, tervisele jne, mis (inflatsiooni ja juhuslikkust arvesse võttes) nende programmide kulu mitmekordselt ületab. Need programmid muudavad juba sündinud lapsed paremateks kodanikeks (parem kodanik tähendab siin ülejäänud ühiskonnale kasulikumat või vähem kulukat inimest), selle asemel et uusi toota. Enamik riike investeerib neisse programmidesse nende tulu arvestades äärmiselt vähe. Riigirahanduse olukorra parandamiseks peaks eesmärk olema mitte rahvastiku, vaid tootlikkuse kasv investeeritud euro kohta. Riik peaks esmajärjekorras ellu viima need haridus-, tervise-, seaduskuulekus- ja muud programmid, mille oodatav diskonteeritud tulu miinus kulu kõige suurem on.
Kohalikele pensionäridele pensioni maksmisel loevad kohalikule riigile laekuvad maksud, mitte praeguste laste kogupanus inimkonna heaks. Seega kui rahvastiku kasvu eesmärk on sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamine, siis peaks takistama ajude pikaajalist väljavoolu (aastaks välismaal käimine ja tagasipöördumine on kasulik, püsiv emigratsioon mitte). Jällegi, väljarände piiramine on demokraatlikus riigis pea võimatu, olgu siis jõu või ajupesu abil, mis on taas vastuargument pensionite nimel rahvaarvu kasvatamisele.
Riigi kaitsevõime jaoks loeb mitte rahvaarv, vaid sõjaväe tugevus, mis tehnika arenguga järjest vähem sõdurite arvust sõltub. Teatud määral rahva arvukus muidugi loeb, aga arvestades iibeprotsesside aeglust võrreldes sõjaliste ohtude muutuse kiirusega, pole sündimusel kaitsevõimele peaaegu mingit mõju. Kaitseväe kiireks kasvuks peaks hoopis suurendama ajateenistusse võetavate inimeste osakaalu (praegu Eestis alla 30% noortest meestest, võrreldes Soome 80%, Singapuri peaaegu 100% ja Iisraeli nii meeste kui naiste ajateenistusega). Seega selles valdkonnas on arenguruumi kordades.
Tehnika areng sõltub praegu veel inimmõistusest, nii et riigi tugevdamise nimel peaks suurendama nii teadlaste arvu kui tarkust. Rahvastiku kasv üldiselt suurendab (pikas perspektiivis ja aeglaselt) ka teadlaskonda. Siiski, tehnika arendamiseks on palju kiiremaid ja täpsemalt suunatud meetmeid kui iibe tõstmine. Kui vaadata ainult ajavahemikku, mis on piisavalt pikk, et rahvastiku kasvul arvestatav mõju oleks, siis on jällegi kloonimine ja robotid kiirem, tõenäolisem ja efektiivsem lahendus kui loomuliku iibe tõstmine. Samuti oleks sisserändajate assimileerimine kiirem kui rahvaarvu kasvatamine isegi maailma suurima loomuliku sündimusega.
Kokkuvõttes, välja arvatud praeguse rahvaga geneetiliselt sarnaste inimeste arvu suurendamisele ei tundu iibe tõstmisel olevat sellist eesmärki, mille saavutamiseks poleks palju efektiivsemaid vahendeid.

Kui tugev peaks olema sõjavägi

Sõjavägi ei pea suutma võita – piisab, kui see suudab sõja ära hoida vastast heidutades. Demokraatlike riikide vahel piisab heidutuseks sellest, et sõjavägi suudab vastasele tekitada suuremat kahju kui vallutusest saadav kasu. Diktatuuris kannab sõja kahju rahvas, aga kasu saab valitsev klass, sest enamik vallutatud alalt röövitud saagist läheb juhtkonnale ja nendega seotud eliidile. Seetõttu ei piisa diktatuuri heidutamiseks sellest, et sõja kulu on suurem kui tulu.
Isegi diktatuur ei ründa alati, sest kui rünnak on rahvale piisavalt kulukas, eelistab rahvas ründekäsu saamisel valitsusele vastu hakata, selle asemel et vallutusretkele minna. Suremistõenäosus teist riiki rünnates pole sõja alguses selge, eriti kui propaganda on rahvale kiiret võitu lubanud, nii et revolutsioon sõja tagajärjel võib aega võtta. Siiski, diktatuuri rünnaku alla sattunud riik ei pea ainult lootma, et rünnaku peatab kodusõda diktatuuris, sest diktatuuri juhtkond teab, et kui nende sõdurite suremistõenäosus vallutuses on suurem kui mässus juhtkonna vastu, siis eelistab rahvas mingil hetkel vastuhakku valitsusele. See kodusõja hirm hoiab diktaatorit liiga kaotusterohket välissõda jätkamast. Seega diktatuuri rünnakut saab vältida, tehes oma sõjaväe tugevamaks kui diktatuuri sisemise repressioonijõu. Lihtsustatult öeldes, diktatuuri naabri sõjavägi peab olema võimeline tapma ründajaid kiiremini kui diktatuuri salapolitsei suudab maha lasta siseriiklikke vastuhakkajaid.

Miks on lauanõud ümmargused

Ruudukujulisi asju mahub lauale rohkem kui sama kogupindalaga ümmargusi, samuti on ruudukujulisi objekte lihtsam kastidesse pakkida jne. Üks põhjus ümmargusteks nõudeks võib olla ajalooline – potikedraga on lihtne teha ümmargusi nõusid, aga mitte kandilisi. Potikeder ise on kasulik leiutis, sest sellega saab toota sümmeetrilisi ja siledaid nõusid. Sümmeetria võib olla lihtsalt ilu pärast, aga nõu siledusel on lisaks esteetilisele ka praktiline väärtus – siledalt pinnalt on lihtne toidujäänuseid kätte saada. Efektiivne nõudepesu polnud inimkonna ajaloo jooksul enamasti peamine eesmärk. Kuna enamik inimkonnast elas enamasti nälja piiril, oli toit väärtuslik, nii et iga raasuke tuli toidunõust kätte saada. Seda oli lihtsam teha siledate kausside ja taldrikutega, mille sai leivatükiga põhjalikult jäänustest puhtaks pühkida või lihtsalt läikima lakkuda. Samal põhjusel on ümmargused nõud paremad kui kandilised – näiteks karbi sisenurgast on keeruline sinna kleepunud toitu välja urgitseda, ükskõik kas lusika, sõrme või keelega.
Ka tänapäevaste nõudepesumasinate olemasolul tehakse isegi üldplaanilt kandilised toidunõud (hotellipannid, kaasavõtulõunakarbid) pesu lihtsustamiseks ümarate sisenurkadega, sest 90-kraadisest nurgast on isegi masinal raske kleepuvat materjali eemaldada.

Jahust pole lihtne putru keeta

Teoreetiliselt võib tunduda et jahust on lihtne putru teha, kuna jahuosakesel on suur pindala/ruumala suhe, seega peaks see võrreldes suurema kruubi või täisteraga kiiresti vett imama ja pehmeks keema. Empiiriliselt aga läheb tatrajahu klimpi ja kõrbeb põhja (muid jahusid pole ma pudruks keeta proovinud), segades kleepub lusika külge. Peale poti põhja kleepunud jahukile ära kraapimist taastekib see kile kiiresti, isegi madalaimal pliidikuumusel, ja hakkab jälle kõrbema.
Isegi üleöö vees seistes ei ima jahu korralikult vett – klimpide keskmed on kuivad. Nii et ka leotamine ei aita jahust putru teha. Suuremad tatraterad, mille vahele vesi lihtsasti pääseb, on pudruks palju paremad, sest ei moodusta klimpe ega kleepu nii lihtsasti poti ega lusika külge.
Amarant on väikseteraline (1mm läbimõõduga) ja selle keetmisel on osaliselt sarnased probleemid kui jahuga.