Teadus ei anna tõde, küll aga parima signaali selle kohta

Arvan, et eksisteerib tõde – kuidas universumis asjad tegelikult on – aga see eksistents on usuküsimus. Eeldame, et tõde on olemas. Gödeli võimatusteoreemi kohaselt pole kõik tõesed väited tõestatavad. Seega teadus ei saa tõestada kõiki tõeseid väiteid.

Vaatame siis ainult matemaatiliselt tõestatavaid väiteid, mis peavad olema tõesed, aga ei hõlma kõiki tõeseid väiteid. Inimkonna praegune teaduse tase on kaugel sellest, et jõuda kõigi tõestatavate väidete tõestamiseni. Lisaks on minevik näidanud, et teaduses tehakse aeg-ajalt vigu. Seetõttu on tõenäoline, et ka praeguses teaduses on vigu, ehk teadus on „tõestanud“ ka mõned väärad väited. Loodetavasti lükatakse need väärad tõestused tulevikus ümber.

Enamik teadustööd väiteid ei tõesta (matemaatilise loogika mõistes), vaid pakub statistilist hinnangut tulemuste õigsuse kohta. Teaduse areng tähendab veapiiride kitsenemist ja täpsemaid tõenäosushinnanguid suurema arvu väidete kohta. Kui teadus tulemust ei tõesta, vaid annab statistilise hinnangu, siis ei tea inimkond antud asjas tõde, vaid ainult tõenäosuslikku signaali tõe kohta.

Miks siis kasutada teadust? Sest see on parim tõe kohta saadaolev signaal, mis inimkonnal on. „Parim signaal“ on informatsiooniteoreetiline mõiste, mis tähendab, et kõik teised signaalid on antud signaali mürarikkamad variandid. Kui tahta teha otsust, mille tulemus sõltub sellest, milline on tegelik tõde, siis parima oodatava tulemuse saamiseks tuleks järgida parimat signaali. Mõni teine signaal võib mõnel juhul anda sama hea tulemuse kui parim signaal, aga ei saa kunagi anda paremat, sest teise signaali võime saada parimast signaalist osa teabe ära viskamisel.

Teadusvastaste üks tavalisi demagoogiavõtteid on: „Kas sa arvad, et teadus teab kõike? Aga miks siis teadus pikka aega uskus valeväidet X, mis nüüdseks on ümber lükatud?“ Neid hiljem ümber lükatud väiteid on palju, sest enamjaolt annab teadus vaid tõenäosusliku tulemuse ja tulemuste suure hulga tõttu on ka ümber lükatud tulemusi arvukalt. Üks võimalik vastus ülaltoodud demagoogiavõttele ongi, et teadus ei tea muidugi kõike, aga on statistiliselt parim signaal tõe kohta, mis meil on. Rumal oleks jätta kasutamata osa inimkonnal olemas olevast infost, otsustades mingi halvema signaali (usu, ideoloogia, naabri jutu, internetifoorumi postituste) põhjal. Agressiivsem ja demagoogilisem vastus oleks: „Aga kas sina arvad, et sinu usk/ideoloogia/kuulujutt teab kõike? Miks siis see allikas pikka aega uskus valeväidet Z, mis nüüdseks on ümber lükatud? Teadus esitab vähem valeväiteid ja lükkab need kiiremini ümber, kui sinu allikas. Aeg-ajalt võib teadus eksida ja sinu allikas sama asja kohta õiget infot anda, aga see on harv juhus, keskmiselt see nii ei ole.“ 

Kardina täiendamine papist aknapalistusega

Kui ruloo on läbimõtlematult väike ja kinnitatud akna ülaservast madalamale, nii et valgus paistab ruloo kohalt ja külgedelt öösel tuppa, siis oleks hea kas parem kardin paigaldada või vähemalt akna ülaservale ja külgedele varjav riideriba kinnitada. Kui aga üürikorteris kardinat vahetada ega seina ega akna külge midagi kleepida, kruvida ega naelutada ei tohi, siis on akna palistamine raskendatud.

Üks lahendus on riputada palistus aknapiida külge nii, et see püsib vaid hõõrdejõu abil. Pappkarpide sisenurgad sobituvad hästi aknapiida ülaserva välisnurkadega, nagu juuresoleval pildil. 

Akna papist palistusriba

Karbinurkadest lõigatud tükid saab tasapinnaliste papiristkülikutega omavahel ühendada. Kui selline papist aknaääristusriba kleeplindi abil piisavalt pingule tõmmata, siis ei libise see ka tuulise ilma ja lahtise aknaga aknapiidalt maha. Pinge ei tohi muidugi nii suur olla, et pappkarpide nurgad rebenevad või laiali painduvad.

Painduv materjal nagu riie kipub aknapiidalt maha libisema, aga tõenäoliselt saaks ka riidest sarnase palistuse teha kui see piisava pinge all on. Üks variant on jäika mittevenivasse riidetükki „nurgad” õmmelda, mille saab sarnaselt pappkarbinurkadele aknapiidale venitada. Kaugus õmmeldud „nurkade” vahel peab täpselt aknapiida laiusega sobituma, muidu kas ei lähe riie piidale või on lõtv ja libiseb maha. Teine variant on elastne riie või kummipael, millel venitamisruumi rohkem. Selle probleem on, et „nurgad” venivad ja painduvad, mis soodustab mahalibisemist.

Püksisäärte kitsamaks õmblemine

Pikkade pükste allservad kipuvad jalgrattaga sõites keti ja hammasratta vahele jääma. Lahendusi on mitu: püksisäär soki sisse toppida või klambri või kummipaelaga jala välisküljelt kokku tõmmata. Sokist kipub säär vändates välja tulema, jala liikumise tõttu. Pika sooniva säärega sokid lahendavad selle probleemi, aga on ebamugavad. Klambrit või kummipaela peab kaasas kandma ja meeles pidama, aga mälu mul vananedes halveneb.

Veel üks lahendus on püksisäärte kitsamaks õmblemine, nagu juuresoleval pildil.Sirge toru asemel on säär tiputa koonuse kujuline.

Pükste allserva kitsendades peaks hoolitsema, et kand ikka läbi mahuks. Kitsamaks tasub õmmelda eestpoolt, et põlve painutust mitte takistada.

Salati söömise mehaanika

Salatit on keeruline süüa, sest seda lamedalt taldrikult torkides ei jää see hästi kahvli otsa ja kahvlit labidana selle alla nihutades kalduvad ebakorrapärase kujuga lehetükid küljele, mitte ei jää tasakaalu. Mõlemal juhul kipub salat tõstes kahvlilt maha kukkuma. Kausist salati kurku kallutamine ka ei toimi, sest lehed kleepuvad kausi külge, on liiga suured või kukuvad ebakorrapärase kuju tõttu raskestiennustatavas suunas suust mööda.

Paar lahendust, mida ma pole kasutatavat näinud, on salati blenderis joodavaks püreeks tegemine või batooniks kokkupressimine. Mõlemad variandid on mehaaniliselt lihtsamad juua-süüa kui tavaline salat. Näppudega söömine on lihtsam kui kahvliga, aga kaugel ideaalsest. Juurviljamahl või smuuti on pisut sarnased salatipüreele, aga neist on kiudained (viljaliha) eemaldatud.

Üks võimalus salatit mugavalt püstijalu süüa oleks muu salat ühe suure salatilehe sisse rullida ja sushisarnaselt kinni siduda. Kahjuks oleks selline salatirull üsna ebastabiilne ja lekkiv, sest salat kipub rebenema, on elastne pinna normaali suunas ehk püüab end lahti kerida, vedelikku mitteimav, seega laseb kastmel lihtsasti lekkida. Salatileht ei kleepu enda külge, mis takistaks lahtirullumist.

Aasia köögis on probleemile lahendus leitud, kuigi ma pole seda laialt kasutuses näinud. Nimelt rullitakse salat (või ka muu toit) riisipaberi sisse, mis on lihtsalt õhuke taignakiht. See on pinna normaali suunas plastne, mitte elastne, seega ei keri end lahti. Pinnaga paralleelselt on aga veniv ja elastne, nii et ei rebene. Riisipaber on pisut niiske ja kleepub enda külge nagu iga tainas, mis takistab rulli lagunemist ja hoiab vedeliku selle sees. Pisut imab riisipaber ka vedelikku, aga see pole oluline omadus.

Söömise alustamine servadest või keskelt

Vastkeedetud toidu söömist tasub alustada servadest, mis jahtuvad kiiremini. Seevastu ülessoojendatud toitu, eriti mikrolaineahjus tehtut, maksab esmalt pigem keskelt haugata, sest keskkoht on jahedaim. Mikrolaineahjus kuumenevad kõigepealt toidu servad, pliidil tehes põhi, gaasipliidil järgmisena servad. Mittekonvektiivne soojusjuhtivus on toidul üldiselt halb, mistõttu võib söök väljast kõrbeda*, samas seest tooreks jääda, ning on enamasti keskelt jahedaim.

Värskelt keedetud toit on üldjuhul ühtlaselt läbi kuumenenud, eriti kui tegemist on vedela supi või pudruga, milles soojus konvektsiooni teel levinud on. Ühtse algtemperatuuriga toidu soojuse söömishetkel määrab jahtumiskiirus.

*Erand on mikrolaineahjusai, mis kõrbeb esimesena keskelt, mu isikliku kogemuse kohaselt.

Ujumisprillidele peeglite lisamine

Selleks, et kroolides või selili ujudes ujumissuunas näha, võiks ujumisprillidele väikesed peeglid lisada. Erinevalt võistlusbasseinist ei ole enamikus ujumiskohtades lipukestega nööri, mis hoiatab läheneva takistuse (basseini otsa) eest. Praeguste ujumisprillidega peab vaatamiseks kroolides pea veest välja tõstma ja selili ujudes end kõhuli pöörama, mis tähendab paari tõmbe vahele jätmist.

Peeglite disain nõuab natuke nuputamist, et prillid nendega ikka hüdrodünaamiliseks jääksid. Seda mitte niivõrd ujumiskiiruse jaoks, vaid selleks, et veetakistus prille näolt alla ei tõmbaks. Juba praeguste ujumisprillide puhul on probleem, et laine või pea ees vettehüpe lööb need lihtsasti näolt maha ja siis lähevad need kergesti kaotsi. Ilmselt peab iga peegel olema läbipaistva kupli (prilliklaasi) all. Need kuplid kujutaksid endast üsna suuri pungsilmseid prille. Kaks prilliklaasi saab asendada ühega, muutes prillid ujumismaskiks, mis on suurem ja mille alla on lihtsam peegleid mahutada.

Teine variant selili ujumiseks oleks peeglid eraldatavate hingedega prillide alaosa külge kinnitada. Kõhuli ujudes saaks peeglid vastu põski panna või küljest ära võtta, et veetakistust vähendada. Selili ujudes oleks võimalik peeglid endale sobiva nurga alla kallutada, et liikumissuunas vaadata. Kroolimiseks peeglid prillide välisküljel ei sobi, sest nägu vees ujudes kipub peeglite veetakistus prille paigast lükkama.

Pudelisuud puudutamata joomine

Oskus pudelist juua pudelisuud puudutamata on hügieeni jaoks hea. Põhimõtteliselt tähendab see joogi kurku valamist. Indias on see laialt levinud – eks motivatsioon mikroobide levikut takistada on kõrgem suurema haiguskoormusega piirkonnas. Harjutamist see oskus küll kümmekond korda vajab (soovitavalt kraanikausi kohal ja veega, et mitte riiete rindmikku ega põrandat määrida), aga selle omandamine on üldiselt kiire ja lihtne.

Pilte ja videoid pudelit puudutamata joomisest leiab internetist palju (näiteks otsifraasiga „drinking without touching the bottle”). Samamoodi saab klaasist, kannust jm anumatest juua neid suuga puudutamata.

Kasutute otsingutulemuste eemaldamisest

Internetipoed näitavad peale toote vaatamist ja eriti sellel klõpsamist otsingutulemustes sama asja uuesti. Varem vaadatud kauba esile tõstmisega loodetakse otsijat ostma meelitada. Tihti raskendab see sobiva toote leidmist, sest kui inimene midagi vaatab ja seda ostukorvi lisamata edasi liigub, siis järelikult see kaup talle ei sobinud. Selle asemel, et seda reklaamina uuesti näidata, peaks selle otsingutulemustest eemaldama, et lihtsustada keskendumist asjadele, millel on positiivne tõenäosus ostjale meeldida.

Poodlemisveebilehtedel oleks lihtne ja kasumlik lisada iga otsingutulemuse kõrvale nupp „ära seda mulle rohkem näita”. Võimalus tooteid otsingust eemaldada laseks ostjatel veebilehele enda kohta rohkem teavet anda. See info on raha, sest aitab pakkumisi täpsemini suunata. Ostjad võidaksid samuti, sest hoiaksid aega kokku. Kui internetipood ise seda võimalust ei paku, siis programmeerida oskav inimene saaks selle ise tekitada: arvuti laadib otsingutulemused alla ja blokeerib neist mõned kasutaja käskude põhjal, näidates ainult ülejäänuid.

Lisaks ostlemisveebilehtedele kiirendaks varem kasutuks osutunud tulemuste kõrvaldamine igasugust internetiotsingut. Lihtne näide on Rooma armastusjumalanna kohta teavet tahtva inimese otsingutulemustest pornograafia eemaldamine.

Kontoritooli soojusisolatsioon

Mõnel kontoritoolil on paks istepadi, aga seljatoeks õhuke võrk, mis on servadest raamile kinnitatud. See tooliehitus on ebapraktiline, sest tagumik külma ei karda, selg aga küll. Parem disain oleks soojust isoleeriva seljatoe ja hingava võrgust istealusega. Arusaadavad variandid on ka üleni paksu polstriga või terves ulatuses võrgust, vastavalt siis külma ja kuuma sisekliima tarvis.

Kui tagumik toolil külmetab, siis see viga on lihtsasti lahendatav padja või riidetüki (käteräti näiteks) istumise alla panekuga, aga selja tagant kipub polsterdus alla libisema. Piisavalt suure riide võib muidugi üle seljatoe laotada, mis allavajumist vähendab.

Kusemistehnika rappuvas tualetis

Rongi, lennuki või laeva kõikuvas-vappuvas peldikus kustes saab end stabiliseerida peaga vastu enda ees olevat seina toetudes, põlved vastu külgseinu kui need piisavalt lähedal on (nagu enamasti lennukis). Istumine on muidugi veel stabiilsem, aga mõnikord ei kutsu peldiku ebahügieeniline seisukord seda varianti valima. Vappuv peldik on suurema tõenäosusega täis pritsitud, sest eelnevatel püstikusejatel oli sihtimine raskendatud. Lisaks võib salongi rappumine reisijates merehaigust tekitada, misjärel on ka okset peldikus tihemini, sealhulgas väljaspool potti. Seevastu peakõrgusel on minu kogemuse põhjal sein alati puhas olnud. Külgseinad poti kõrval on ka enamasti puhtad. Nii et viie kohaga toetumine (tallad, põlved ja pea) on hea kompromiss stabiilsuse ja hügieeni vahel.