Problems opening a bank account in the UK

The Metro Bank 120 Cheapside, London EC2V 7JB branch said the HMRC Tax Code notice was not acceptable address proof but the Estonian ID card was acceptable proof of id. The Metro Bank Moor House, 120 London Wall, London EC2Y 5ET branch said the HMRC Tax Code notice was acceptable address proof but the Estonian ID card was not acceptable proof of id, need a passport. Metro Bank rejected my online application for a Metro Bank account with these proofs of address and id without explanation.

Barclay’s online application said I needed to make an in-person appointment and to call Barclay’s. The automated phone menu led to being on hold of more than 10 minutes without any reply. Barclay’s 120 Moorgate, London EC2M 6UR branch said that to open an account, I needed to make an in-person appointment at the Shoreditch branch about a mile away. The earliest appointments were in a week’s time and only in the middle of workdays.

Lloyd’s opened an account in the branch. To set up a password for internet banking or the Lloyd’s app, they required calling Lloyds. The automated phone menu led to being on hold of more than 10 minutes without any reply a few times. After reaching a human, they helped me set up the password after a few difficulties.

Santander online application opened an account.

TSB required the share code for checking my right to work in the UK. The first share code (for an employer) did not work. The second share code I generated from the gov.uk website (for “other”) worked.

Halifax did not accept a HMRC tax code notice, a voter registration letter, a Lloyds debit card-related letter or a Department of Work and Pensions National Insurance Number letter as proof of address, but asked for a Lloyds statement. Lloyds had accepted the same HMRC tax notice as proof of address. The Halifax website says they accept an HMRC tax notice or a benefits statement as proof of address.

Vene sõjaväe nõrgestamine elamislubadega

Üks võimalus nõrgestada Vene sissetungi Ukrainasse on pakkuda sinna saadetud vene sõduritele, kes ei taha seal sõdida, elamisluba Eestis või mujal lääneriikides. Tingimuseks, et ilmuvad piirile, annavad relvad ära ja pärast teevad uue koduriigiga koostööd. Oht on, et Venemaa reageerib „roheliste mehikeste” sokutamisega sellesse programmi, aga see nõuab natuke aega. Esialgu tuleksid programmi pigem lihtsalt sõjast väsinud inimesed, keda Venemaa siis desertöörideks loeb ja kes seetõttu ilmselt enam Putinit teenida ei taha. Kui huvi programmi vastu liiga massiliseks muutub, siis peab tulijaid rangemalt kontrollima ja vastuvõetuid riikide vahel hajutama.

Kuidas tavainimene saaks Ukrainat aidata

Vähendades Vene gaasi, naftasaaduste, elektri jm kauba tarbimist:

1) Kütteks asendada gaas puukütte, soojuspumba või päikesepaneelidega või vähemalt keerata temperatuuri madalamaks.

2) Eelistada mitte-Vene elektrit, pidades silmas, et ka Soome kaudu tuleb osaliselt Vene oma. Kui elektri edasimüüja otseselt ei võimalda tootjariike eristada, siis saab tarbija riike ise kaudselt eristada, valides rohelise elektri. See tuleb põhiliselt Rootsi ja Norra tuuleparkidest ja hüdrojaamadest.

3) Toetada tuule- ja päikeseparke “oma tagahoovis” ja Euroopas laiemalt.

4) Asendada autosõit jalgratta või ühistranspordiga või vähemalt jagada sõidukit (carpooling). Kui nõudlus Vene kütuste järele väheneb, siis nende hind maailmaturul langeb ja Venemaa teenib vähem raha, millega oma vallutusi rahastada. Välditavad sõidud jätta üldse ära. Näiteks käia vähem kordi autoga poes, ostes korraga rohkem. Võimalusel teha kaugtööd.

5) Lendamist vältida kuna see kulutab palju bensiini. Puhata kodule lähemal. Konverentsid ja koosolekud pidada video teel.

6) Mitte osta Venemaa tooteid. Toodetel peab Euroopa Liidus päritolumaa peale märgitud olema (väike kiri, lühend või sümbol kohustuslikul tooteinfo sildil).

7) Toetada neid poliitikuid, kes tegudes, mitte ainult sõnades vähendavad sõltuvust Vene kütustest ja kaubast. Neid, kes tõstavad fossiilkütuste makse, lõpetavad aktsiisilangetused diislile, lõpetavad elektritarbimist subsideerivad toetused, keelavad Eesti rannikuvetes naftakeemia tasuta ümberpumpamise Venemaaga kauplevate tankerite vahel ja laiemalt Vene ja Valgevene transiidi. Kui kallim elekter või muu kütus kedagi vaeseks teeb, siis neid inimesi tuleks aidata otsese rahaülekandega, mitte tingimusliku toetusega, mis on seda suurem, mida rohkem inimene elektrit või kütust tarbib (näiteks praegune elektriarve kompensatsioon). Pigem peaks toetus suurenema siis kui inimene vähem tarbib, sest tarbimine kahjustab kaasinimesi: tõstab neile hinda, jätab riiki väiksema kriisivaru, saastab õhku. Rikkad tarbivad rohkem kui vaesed ja oleks loogiline toetada vaeseid rohkem.

Poliitikud võiksid:

1) Leppida Euroopas (või vähemalt naaberriikidega) kokku ühtne aktsiisitõus nendele fossiilkütustele, mille põhimüüjaks on Venemaa. Ühtne sellepärast, et vältida naaberriigis kütuserallil käimist.

2) Kehtestada Euroopa Liidus tollid Venemaa toodangule.

3) Kehtestada piiril süsinikumaks fossiilkütustega toodetud kaubale vastavalt selleks ostetud kütuse väärtusele, et vähendada nõudlust Vene energiaallikate järele.

4) Teha lobitööd, et Saksamaa oma tuumajaamade sulgemist edasi lükkaks. See annaks võimaluse ka Nord Stream 1 kaudu gaasi ostmist vähendada.

5) Lihtsustada kohaliku hajutatud energiatootmise planeeringuid ja kiirendada lubade andmist. Üks elektrijaam kogu riigi peale on julgeolekurisk, nagu ka piiriäärses piirkonnas lähestikku asuvad jaamad.

Taskuhäälingu puhastamine kordustest

Uudistesaated kordavad iseennast, lugedes sama uudise mitmes saates ette kui neil uut materjali pole. Kuulajana sooviksin kordusuudised eemaldada, samuti ka muu korduva materjali nagu tunnusmeloodiad ja enesereklaami. Taskuhäälingust (podcastidest) oleks arvutis või telefonis tehniliselt lihtne kordusi eemaldada – tuleb võrreldes varem alla laaditud taskuhäälinguepisoodidega tuvastada korduvad helilõigud ja neist esitusel üle hüpata. Avatud lähtekoodiga podcastiäpile oleks võimalik sellist programmijuppi ise lisada.

Krüptoraha loob negatiivset väärtust

Spekulatsioon on nullsummamäng. Tehingud kulutavad elektrit – Bitcoini kaevandamine on eriti energiamahukas, aga ka säästlikumad krüptovaluutad nõuavad natuke voolu. Kuritegelikke tehinguid lihtsustab krüptoraha oluliselt rohkem kui seaduslikke. Põhiliselt kasutatakse krüptorahasid lunavaranõueteks, pettusteks, tumeveebis narkootikumide ja lapsporno kaubitsemiseks. Rahapesu lihtsustavad krüptovaluutad rohkem kui ausaid piiriüleseid tehinguid. Kuritegevus on halb muuhulgas sellepärast, et kurjategijate saadav kasu on kokku väiksem kui ohvrite saadav kahju kokku – kuritegevus loob negatiivset lisandväärtust. Summaarselt on krüptovaluutadel majandusele negatiivne mõju. Mõni piirkond maailmas võib krüptorahast võita nagu Kaimanisaared ja Bermuuda rahapesust või London Vene oligarhidest.

Krüptoraha reklaamijad ajavad meelega või rumalusest segamini plokiahela tehnoloogia ja seda kasutava valuuta. Tehnoloogia iseenesest on neutraalne; ühiskondlik mõju sõltub selle kasutusest. Kui ei kasutata, puudub ka mõju. Kui tehnoloogia aitab arendada tulevasi tehnoloogiaid, millest on oodata suuremat kasu kui kahju, siis on tehnoloogial kaudne positiivne mõju. Seega plokiahel võib olla positiivne hoolimata krüptoraha negatiivsest mõjust.

Krüptoraha pooldajad on oluliselt häälekamad kui vastased, sest olukord on majandusteaduses tuntud lobitööprobleem – kasusaajate ring on väike ja neist igaühe kasu suur, ühiskondlik kahju aga jaotub paljudele inimestele, igaühele pisut. Seega kasusaajad on väga motiveeritud oma seisukohta levitama, avalikku arvamust ja poliitikuid mõjutama, kahjusaajad aga mitte. Kahjusaaja isiklik kulu pisut levinumast rahapesust, lunavaranõuetest ja mõnuainetest on väiksem kui lobitöö kulu, nii et kahjusaajad ei viitsi vastulobi teha. Krüptoraha pooldajad on organiseerunud huvigruppidesse, neil on MTÜd, foorumid jne, vastased on aga organiseerimata.

Kummardades tõstmine kükitamise asemel

Inimesed kipuvad asju maast üles korjama kummardudes, mitte kükitades, kuigi õige tõstetehnika raskuste jaoks on kükitades kandadega surumine, põlved varvaste suunas, selg sirge. Kummardudes tõstmine riskib selgroovigastusega (diski väljasopistumine ehk selgroosong).

Kummardudes tõstetakse laiskusest, mille evolutsiooniline põhjus on energia kokkuhoid. Kui niisama kummardada ja kükitada, siis tunduvad need mulle umbes sama rasked tegevused. Teoreetiliselt on kummardumine vähem energiakulukas, sest enda kehamassist liigutatakse väiksemat osa lühema teepikkuse jagu. Tehtav töö ehk kulutatud energia võrdub teepikkuse ja jõu korrutisega, jõud omakorda massi ja kiirenduse korrutisega nagu põhikoolifüüsika õpetab. Keha kiirendus on kummardudes ja kükitades umbes sama. Kummardudes liigutatakse peamiselt vööst ülespoole jäävat osa kehast, sealjuures kõhtu ainult paarkümmend sentimeetrit, pead poole kuni kolmveerandi kehapikkuse jagu, pea ja kõhu vahelist osa vahepealse teepikkusega. Kükitades liigub pahkluust ülespoole jääv osa kehast jalgade pikkuse ehk poole kehapikkuse võrra.

Kalorite kulutamiseks on kasulikum kükitada nagu ka seljavigastuste vältimiseks. Kui ma hajameelsusest kummardun ja end taban, siis tuletan endale õiget tehnikat meelde, tehes sama tõstetava asjaga küki või paar.

Riigifirmade vaheliste kohtuvaidluste ennetamine

Selleks, et kohtuvaidlus algaks, peab osapooltel olema motiiv kohtusse minna. Riigifirmadel ilmselt juhtkondade mingi kasu vaidlusest, näiteks võitmise korral firma kasumi suurenemine, mis tõstab juhtide tulemustasu. Loodetavasti pole mängus egod ega ärapanemine, vaid firmasid juhivad ikka täiskasvanud mõistlikud inimesed.

Kui probleemiks on rahaline motiiv, siis tuleks see kaotada. Üks variant on muuta tulemustasu klausleid juhtide töölepingutes nii, et kui tekib vaidlus riigiettevõtete või -asutuste vahel, siis kõigi osapoolte juhtkondade tulemustasu on selline nagu oleksid nad selle vaidluse kaotanud. Tegelikkuses üks võidab, aga tasu saab ikka nagu kaotaja, ehk kohtukulud ja teiste osapoolte kahjuhüvitised arvestatakse kasumist maha enne kui tulemustasu arvutatakse.

Riik võidaks kohtuskäimise motiivi eemaldamisest, sest kahjuhüvitis ühelt riigiettevõttelt või -asutuselt teisele on riigile kui omanikule raha ühest taskust teise tõstmine, aga mõlema osapoole kohtukulud puhas kulu.

Üks näide on Eesti Energia ja Eleringi kohtuasi 14.01.2021 Tootsi tuulepargi taastuvenergia toetuse üle, mis 12 aasta peale on 250 kuni 300 m EUR.

Autoabi asemel lühirendiauto

Kui auto aku on pikast seismisest tühi, saab autoabi tellimise või naabri palumise asemel rentida tunniks Citybee või Bolt Drivei ja selle akult krokodilliklambritega oma auto akut laadida. Elektriauto rent nagu Elmo sisepõlemismootoriga auto aku laadimiseks ilmselt ei sobi, sest akude pinge on erinev.

Puksiiri tellimise asemel saaks ka lühirendiautoga oma autot köie otsas töökotta vedada, aga siis on kahte juhti vaja. Akut laadida saab ka üksi.

Ahjukütte asemel mastaabisääst

Ahjuküte on aedlinnades talvisel kütteperioodil suurim õhusaaste allikas, mistõttu mitmes riigis seda piiratakse või keelatakse. Tuleoht on samuti argument keelamiseks. Kui ahjuga kütjad peaksid ise oma tulekahjuriski kindlustama, selmet riiklik Päästeamet ja vabatahtlikud neid sisuliselt teiste maksuraha eest kindlustaksid, siis tekiks kütjatel pisut motivatsiooni üleminekuks teistele kütteviisidele.

Eesti ajakirjanduses on arvamused vastu ahjukütte piiramisele ja isegi sellest loobumise subsideerimisele. Pealiskaudne vastu olemine on psühholoogiliselt mõistetav, kuna õhusaaste kahju on pikaajaline, ebakindel ja jaotub paljudele inimestele, aga ahjukütte kasu on isiklik ja kohene (soojus, elektri- või gaasikulu kokkuhoid). Samamoodi oldi vastu suitsetamispiirangutele, kiirusepiirangutele, öise alkoholimüügi keelamisele, aias prügipõletamise keelamisele.

Ahjukütte odavuse üks põhjus on keskkonnanõuete puudumine, mida katlamajad täitma peavad kui puitu või muud kütust põletavad – heitgaaside puhastamine ja CO2 kvoodi ostmine. Tihedalt asustatud aedlinnas võib teistele õhusaastega tekitatav kogukahju ületada isiklikku kasu, nagu ka prahi põletamisel. Sel juhul kõik võidaksid kui kõik lõpetaksid tahkekütuse kasutamise. Igaüks tahab muidugi, et teised lõpetaksid tema kahjustamise, aga ise saaks jätkata teiste kahjustamist.

Teine ahjukütte näilise odavuse põhjus on enda tööjõukulu mittearvestamine: puude riita ladumine, sealt ahju kandmine, süütamine, siibrite reguleerimine, tuha väljaviimine. Kui kütmisaja asemel teha palgatööd, saaks selle eest teatud raha. Küttes jääb see palk saamata. See palk on kütmise alternatiivkulu alampiir. Kui mõni väidab, et talle meeldib kütta, siis peaks ta teistele küttetoiminguid tasuta tegema, kuna väidetavalt naudib kütmist. Kindlasti elab ahjuküttega majades kehalise puudega inimesi, kes seda tasuta abi vajaksid.

Jättes kõrvale tervise- ja keskkonnakahju ning enda tööjõukulu, võib isegi ainult energiakasutuse mõttes olla efektiivsem viia oma küttepuud kesksesse katlamajja, toota seal elektrit, puugaasi või keskkütte kuuma vett ja edastada see eramutesse. Edastamise transpordikaod on elektril USAs keskmiselt 6% ja edastamiskaugused on seal oluliselt suuremad kui Eestis. Kuigi Eestis 2007 olid kaod suuremad. USAs Wisconsinis 2003 oli puidust elektri tootmise efektiivsus 18-24%. Edastamiskadu 6% maha, jääb järele 16,92-22,56%. Elektri kütteefektiivsus on 100%, soojuspumbaga kõrgem, sest soojusenergiat juhitakse siis majja sisse rohkem kilovatt-tunde kui elektrit kulub. Vanaaegse ahju kütteefektiivsus on California andmetel 20-40%. Suur osa puidus sisalduvast energiast läheb lihtsalt korstnasse. Lisaks jahutab mittehermeetilise siibriga korsten hoonet pidevalt, tõmmates sooja õhku välja. Kui ahju efektiivsus on 20% ja küttepuude soojuselektrijaama saatmisel saadava elektrikütte efektiivsus 22,56%, siis on keskne küte selgelt parem. Efektiivsem energiakasutus peaks peegelduma madalamas hinnas, aga maksud ja toetused võivad hinda moonutada.

Puidugaasi tootmise efektiivsus (gaasis sisalduv soojusenergia jagatud puidus sisalduvaga) on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel 60-75% (ptk 2.2.2). Gaasi edastamiskadusid ei suutnud ma internetist leida, aga kui need on alla kolmandiku, siis on küttepuude gasifitseerimisjaama suunamine ja sealt tuleva puidugaasiga kütmine selgelt energiaefektiivsem (>40%) kui tavalise vana ahjuga. Seda eeldusel, et gaasitorustik on juba olemas, muidu tuleks paigaldamise kapitalikulu kasutusaastate peale jaotatuna gaasikütte hinnale juurde lisada.

Tänapäevasemad kodused pelletipõletid on USA keskkonnaameti andmetel kuni 87% efektiivsed. 1996. aastal olid need kuni 75% efektiivsed (tabel 2-2) ja 1988 kuni 68%. Kui eirata tervise- ja keskkonnakahju ja enda tööaega, siis tänapäevase pelletipõletiga soojuselektrijaama ja elektrikütte kombinatsioon ei konkureeri, ega ka puidugaasijaama ja gaasikütte kombinatsioon. Neid tegureid arvestades on ahjuküttest loobumine aedlinnades tõenäoliselt mõistlik.

Prahi põletamisest aedades

Suvel põletavad paljud aedlinnas aiajäätmeid, vahel ka muud prahti, kuigi see on keskkonnaeeskirja vastane. Üle pooltel ilusa ilmaga päevadel on õues ebameeldiv suitsuhais, mis jääb ka nööril kuivava pesu külge. Põletaja võidab lõkketegemisest pisut mugavust või raha, sest ei vii jäätmeid jäätmejaama. Kümned või sajad inimesed naabruskonnas kannatavad haisu ja saavad suitsust pisikese tervisekahju. Tekib küsimus, kas kogukonnale on kokkuvõttes parem lõkked lubada või keelata.

Üks võimalus arvutada, kas kahju on suurem kui kasu, on küsida asjaosaliste maksevalmidust. Põletajalt küsida kui palju oleks ta nõus maksma loa eest oma õues ühel päeval prahti põletada, eeldades, et ilma loata lõke kohe kustutataks või selle eest ootaks suur ja kindel karistus. Naabritelt küsida kui palju oleks igaüks neist nõus maksma ühe päeva suitsuvaba õhu eest. Mina näiteks oleksin nõus maksma pool eurot kindlasti, ehk ühe kevad-suvi-sügisese 120-päevase põletushooaja puhta õhu eest 60 eurot. Kui puhta õhu väärtustajate maksevalmiduste summa on suurem kui põletajate maksevalmiduste summa, siis maksimeerib kogukonna heaolu lõkete tegelik keelamine, Tegelik keeld eeldab jõustamist piisavate sunnimeetmetega, mitte ainult sõnades või paberil keelamist nagu praegu.

Maksevalmiduse lihtsalt sõnades küsimine võib soodustada valetamist stiilis: „Mina väärtustan oma õigust lõkkele/puhtale õhule tohutu palju.” Kui oma väite põhjal tegelikult ka maksma peaks, siis valetaksid inimesed maksevalmidust pigem madalamaks, et vähendada oma makset, lootes, et teised samal seisukohal olevad inimesed maksavad vastaspoole üle. Selle käitumise nimi majandusteoorias on jänese sõitmine (inglise keeles free-riding). Üldist heaolu maksimeeriv maksete skeem on majandusteoorias teada: Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanism. Põhimõte on, et igaüks maksab täpselt kahju, mille teistele tekitab ja saab tasu teistele pakutud kasu jagu. Kahju ja kasu mõõduks on teiste väidetud maksevalmidus kahju vältimise ja kasu saamise eest. VCG mehhanismis on ratsionaalne esitada tõene väide, sest valetades väheneb enda oodatav kasu või suureneb kohustus maksta.